Hundipäikese aeg

10. peatükk

Koerad kilasid ja laas kajas meeste hõigetest; turske sõnn möirgas raevunult ning surus oma määratu kere läbi põõsastiku. Väike salkkond hauke jooksis talle järele, odad käes, varitsedes parajat hetke, et anda otsustav hoop. Sarved üüratasid ja kohe röökis ka ürgveis.

Ballimar nägi kütte kadumas läbi põõsaste; jahikirest haaratuna jooksis ta kiiresti kui hirv ümber kõrgete kaljurahnude ning heitis kiire pilgu madalast nõlvakust alla. Tarvas oli jäänud välule peatuma ning andis parajasti sarvega vihase hoobi ühele hagijale, kes ennastunustavalt ümber sõnni kargles. Peni kiljatas korra, lendas keereldes läbi õhu ja prantsatas eemal kivide vahel vastu maad. Teised koerad tõmbusid hetkeks eemale ja tarvas sai jälle mahti päästva padriku poole pageda. Hagijad tormasid talle kilgates järele, ergutatuna ruttavate wulfingide hüüetest.

Ilmselt õnnestus kellelgi ürgveist haavata, sest taas kõmises pulli vihane möire, millele järgnes haukide võidurõõmus kisa. Jahiind haaras Ballimari üha enam, ta liikus aina pikenevate hüpetega mäest alla, vältides teravaid kaljunukke, mis nõlvakus otsekui hambad külmunud maast välja turritasid. Põõsad ta ees lendasid härmatist puistates laiali, vaevu jõudis noormees haarata peenest pihlakast, et hoogu pidurdada. Higise ja lõõtsutavana vaatas Ballimar tarva poole, kes otsusekindlalt juba järgmisest mäenõlvakust üles rühkis, koerad visalt kannul. Kimber lasi pihlakast lahti ja tormas edasi.

Allpool oli mets harvem ja metsloomaradasid kasutades sai Ballimar kiiresti edasi. Kuskil läheduses jooksid haukid, kuid neid polnud näha. Korraks välgatas kimbri peas mõte tappa üks hauk, võtta tema relvad ja pageda, kuid ta loobus sellest - armides selja järgi oleks ta igal pool ära tuntud kui plehkupannud trääl ja kas tapetud, edeling Wulfgarile tagasi viidud või kuskil mujal orjasarasse heidetud... Lisaks oleksid koerad ta jäljed kohe välja nuhkinud. Või mis siin koertest rääkida - värskeltsadanud lumele jäetud rada mööda võis isegi poisiohtu tattnina teda jälitada...

Hingeaur keerles pilvedena karges talvises õhus. Kimbrung jõudis kaljulõheni mäeküljes ja ületas selle ainsa hüppega, pühkis korra käeseljaga näolt higi ja jooksis edasi turske tarva kannul, kes mäeharja taha kadus. Ballimar ei hakanud ülesronimisega jõudu raiskama, vaid liikus kaarega ümber mäetipu, haarates ulukit küljelt. Suurhaukid järgnesid talle relvadega vehkides.

“Peale! Peale!” karjus scippare Frithugar. “Mimeri* oimu nimel!”

Sõjamehed kiirustasid niigi. Milline häbi neile kui tarvas pääseks! Haukid jooksid viimast välja pannes sõnnile järele ning mäeveerule jõudes nägid teispool lagedat orgu lamedat lumist küngast, mida palistasid rasked sammaldunud kivirahnud. Ürgveis traavis lume tuisates üle oru, viskoda turjast tolknemas ning koerad kannul.

Ballimariga kõrvu, noolelennu jagu vasemal, jooksis pikakasvuline suurhauk, sihvakas Odan, karuoda käes ning nisukarva juuksepats jooksuhoost lehvimas. Tema ja teiste haukide vahel oli juba tubli vahemaa; samuti oli ka Ballimar end küttidest lahti rebinud. Mõlemad jooksid verekaotusest traavi aeglustanud tarva poole, kes puhkis raevukalt ja vehkis peaga koerte poole. Hagijad hüplesid uluki ümber, üks neist klammerdus hammastega ürgveise külge, rippudes seal takjana. Loom möirgas ja peatus, rullides end üle selja. Meeletult vehklevad sõrad paiskasid üles lumepihu, samblatutte ja külmunud mullaraase, koer kiljatas veel korraks ning jäi vait. Vihane tarvas raputas oma võimsat pead ja puhkis nii, et õhku tõusid terved pilved sooja hingeauru. Ballimar mõistis, et loom oli väsinud verekaotusest ja pikast meeletust põgenemisest üle mäeharjade ning läbi orupõhjade; noormees valmistus ootamatusteks.

Haukid aga, nähes tarvast peatumas, tõstsid võidurõõmsat kisa, ehkki olid kaugele maha jäänud ja ei saanud käiku lasta oma odasid. Siiski nägid nad kõike ja olid kindlad noorele Odanile, tema jõule ning osavusele.

Ballimar lõõtsutas juba tugevasti, ent võhma tal jätkus ning kimber jooksis edasi tarva suunas, kes verd täis valgunud silmadega lähenevaid kütte ja kilkavaid koeri jõllitas. Sõnn möirgas meeletult ja lausa hüppas paigast, lähenedes ratsahobuse kiirusega Odanile, kes suutis vaevu kõrvale põigata ning raske karuodaga hoobi anda. Tarvas lõugas nii, et mäeküljed vastu kajasid, kuid oda ei tabanud surmavalt ning kukkus elaja meeletul karglemisel kõvakskülmunud lumele; laial teravikul auras veri.

Relvituksjäänud Odan tõmbas karusnahksest tupest laia jahinoa ning ajas käed võitlusvalmilt laiali. Lähenevad haukid karjusid hoiatavalt, tarvas möirgas jälle, kündis sarvedega maad, loopides lund ja sammalt ning tormas Odani poole, sarved õieli. Vahva Odan röökis mitte vähem valjult kui sõnn ja hüppas õrjetule elukale vastu. Jahinuga välgatas loojuva päikese kiirtes, tarvas röögatas jälle ning virutas sarvedega. Odan karjatas ja kõigest jõust jooksev Ballimar nägi, kuidas hauki sõdalane odapikkuse kõrgusele paisati ning tosin sammu eemal maha kukkus. Ürgveis ammus ja traavis, pea alla painutatud, oimetu Odani poole, kes jõuetult pead pööras ja kohmaka liigutusega käe eemal vedeleva noa poole sirutas. Tarvas lähenes jahimehele iga silmapilguga, kuid Ballimar oli juba peaaegu kohal.

Õhku lõhestas kimbrite metsik võitlushüüd, mis küngast ümbritsevatelt mäekülgedelt vastu kajas, tarvas tõstis pea ja mörises, Kimbrung kisendas veel korra ja viskus maas vedeleva raske jahioda poole. Haaranud relva, suutis ta vaevu vältida sõnni rünnakut, põigates kassiliku väledusega kõrvale ohtlike sarvede eest. Maas vedelev Odan ägises midagi saksi keeles, ent Ballimaril polnud tema jaoks mahti, tarvas ründas. Karjega hüppas kimber põiki sõnnist mööda, virutas talle oda ribidesse ja surus kogu keharaskusega odavarrele; metsapull kaotas tasakaalu ja langes kumeda möirgega kummuli, noormees oda üha sügavamale haava vajutamas. Verdjooksev uluk viskles ja üritas püsti tõusta, sõrad ja sarved vehklesid ohtlikult õhus. Ballimar haaras maast raske, laia teraga noa ning varitses küürakil sobivat juhust. Verine laanesõnn ajas end painava aeglusega jalule ja komberdas verekaotusest nõrgenenult Kimbrungi suunas, ent viimane oli paari hüppega tarva kõrval. Haaranud kindlalt jämedast sarvest, sähvas trääl vaheda noaga üle looma kõri. Veri tulvas põhjalase kehale, ent ta siuhkas seni kuni tarvas korises ja raskelt kokku vajus, rapsides jõuetult jalgadega.

Kiskunud oda haavast, tõstis kimber relva kõrgele ja tõi kuuldavale valju võiduka hüüde; rõõm tulvas tema hinge. See oli esimene laanepull, kelle Ballimar üks ühe vastu surmanud oli ning talle ei tulnud pähegi, et päästis sellega edeling Wulfgari ründuri. Tarvas liigutas veel nõrgalt, Ballimar virutas talle oda jõuliselt abaluu alla ning sõnn jäi vaikseks.

Alles nüüd vaatas Ballimar maas lebava Odani poole, kes põrnitses mõistmatult surnud sõnni ja noort põhjalast, kes üleni tarvaverega määritult oda loomakerest välja rebis ning aeglaselt tema poole tulema hakkas. Ballimar kummardus lamava Odani kohale ja kompas ettevaatlikult tema keha. Kõik tundus olevat korras, üksnes noore hauki vammus oli küljelt lõhki rebitud ning ta ise üsna oimetuks löödud, ent muidu polnud tal suuremat häda miskit.

“Astu eemale vaba hauki juurest, träälinärakas!” käratas esimesena kohale jõudnud lõõtsutav hauki jahimees ja lükkas kükitava Ballimari toorelt jalaga eemale. Kimbrungi silmis süttis vihkamistuluke, kuid kustus samas.

“On’s sinuga kõik korras, vahva Odan?” päris scippare Frithugar hingeldades ja nõjatus odale. “Vaadake järele, kiiremini! Kellel on mõdu, Aegiri tütarde nimel? Andke talle juua!”

Wulfingid vaatasid oigava Odani vilunult üle, keegi valas talle suhu kanget mõdu. See mõjus koguni sel määral, et pikk noormees end püsti upitama hakkas, toeks Wulfgari kaaskondlaste käed. Esimese asjana võttis ta Ballimari käest oda, mille kimber mornil ilmel omanikule loovutas. Odan uratas midagi meestele, kes teda kaenla alt toetasid ja need astusid eemale. Heledapäine friling komberdas odale toetudes tarva juurde ja kompis sõrmedega selle haavu.

“Sa andsid hea löögi, Odan,” lausus Frithugar.

Odan ümahtas vastuseks.

“See trääl andis parema, Thunori raudse vöö nimel!” Hauk heitis kõõrdpilgu Ballimari poole. “Edeling Wulfgar on saanud endale hea trääli... Hea hoop oli, õigesse kohta ja tugev. Julgelt tehtud, isegi vere lasi välja.”

“Trääl ei ole hea, Odan, sa vahva ründur. Trääl on madal.”

Odan näis temaga vaikides nõustuvat ja ajas end sirgu.

“Kuidas sa ennast tunned?”

Hauk lõi käega.

“Pole häda, oidne scippare. Veel paar suutäit hüva mõdu ja ma võin selle sõnni laagrisse lohistada...”

Otsekohe tekkis noormehe ette lähker märjukesega, mida ta ahnelt jõi ning oli näha, et see tõepoolest marjaks ära kulus.

Scippare Frithugari käsul olid haukid tarval sisikonna välja lasknud, jalad kokku sidunud ning toonud paraja noore kuuse tüve, millega elajalooma tassida. Ent vaevalt olid nad teiba sõnnil jalge vahelt läbi lükanud, kui kuuldus kabjaplaginat ning lumetolmu üles keerutades kappas kohale tosinkond ratsanikku eesotsas edeling Wulfgari enesega, üleni härmatisega kaetud ja väsinud. Külmas õhus keerles hingeaur, madalad rässakad hobused pruuskasid ning närisid suuraudu. Wulfgar jalastus ning lõi oda maasse.

“Mis juhtus, Wodeni käevõrude nimel?” nõudis ta. “Mis kisa see oli? Odan? Mis siin juhtus?”

Oma tavapärasel turris ilmel selgitas hauk, kuidas asi oli olnud ning osutas tusaselt verisele Ballimarile, kes edeling Wulfgari pilgu ees silmad maha lõi. Edeling kuulas tähelepanelikult, nagu ka wulfingid, kes hobuste seljast maha olid tulnud. Thoen Karunahk võttis tarval tagajalgadest ning keeras loomakere järsu ropsakuga teisele küljele, et haavu näha. Berserk oli kogenud jahimees ja oskas hinnata häid hoope. Näinud kõik, mida pidas vajalikuks, lükkas hiiglane uluki endisse asendisse. Thoen tuli lume krudinal edelingi juurde ja rääkis pominal, mida arvas.

Edeling Wulfgar mõõtis hindavalt verist trääli, siis tapetud tarvast. “Teele! Edasi!” käsutas ta muutumatul ilmel ning hüppas hobuse selga.

Ratsamehed sammu sõites ees, jalamehed saagiga järel, liikus kütijõuk aeglaselt nõlvakust alla, soojematesse orgudesse, kus kavatseti ööbida ning enne viimase päevavalguse kadumist veel mõned ulukid tabada. Lumisele künkale jäi vaid sõnni veel aurav sisikond ja määratu verelaik.