Loodus oli sellel hiiglaslikule kivimürakale andnud huvitava, lausa isikupärase välimuse. Alt kitsam ja ülevalt laienev, meenutas tema kuju eemalt vaadatuna suurt seent.
Justkui ettenägelikult olid tuul ja vihm selle looduse meisterliku skulptuuri kivise jala sisse aastatuhandetega uuristanud laia poolkaarja õnaruse, milles hälbinud teeline tänuväärse peavarju võis leida.
Pilkases öös põles kivi kaitsva krooni all kolm lõket. Õnaruses endas magas murtud lehtpuuokstel kolm meest. Neljas, kõige noorem, oli vabatahtlikult jäänud väsinud rändurite unerahu valvama.
Veel õhtuhämaruses valmis varutud oksi aeg-ajalt lõketesse loopides kuulatas mees teraselt kõiki ööhääli, vaikusehetkedel mõtlikult lõkesse vahtides. Mitmelasuline vintrelv tema põlvedel oli laskevalmis. Püssiraua puhtal pinnal mängles varjude tontlik tants.
Juba õhtul oli taevas kattunud pilvedega ning lõkkevalvuril jäi üle vaid loota, et ootamatu vihmavaling tuld ei kustutaks. Aeglaselt, kuid järjepidevalt tugevnev tuul tõi aeg-ajalt pahvakutena lõkkesuitsu ka kiviõnarusse.
***
Professor Nitecky äratasid külmajudinad. Mees tundis, et ei suuda enam lamada, tõusis lõdisedes oma asemelt ja istus lõkke äärde.
Ted Maddsen, lõkkevalvur, heitnud Niteckyle osavõtmatu pilgu, viskas mõned oksad lõkkesse, süütas sigareti ja hakkas mõtlikult suitsu pahvides pimedusse vahtima.
Ka professor süütas sigareti, seadis ennast mugavamalt istuma ning jäi justkui lummatult tuleleeke jälgima.
?Kas on mingisugunegi lootus, et me nad üles leiame?, küsis Maddsen küll vaikselt, kuid ootamatult.
Nitecky võpatas. Maddseni hääl kõlas öö jäises niiskuses harjumatult võõrana.
Professor tõmbas sigaretist sügava mahvi ja vaatas korraks üle õla magajate poole.
?Kui me siit lähipäevil tagasiteed ei leia, saadab Keskus tõenäoliselt välja uue ekspeditsiooni otsima nii neid kui meid. Olen üsna kindel, et isegi parimal juhul oleme just meie need, kes leidmata jäävad?, lausus Nitecky külmalt ja virutas pooliku sigareti lõkkesse.
?Juhul, kui meid ei leita, ei tähenda see seda, et me siin nälga kõngeksime. Kuid hulluksminemise eest ei suuda meid siin kaitsta mitte keegi. Järeldus ? mida kiiremini me siit minema pääseme, seda parem eelkõige meile endile.?
Professori hääles oli tunda varjatud meeleheidet. Maddsen vaatas Nitecky poole ja oma üllatuseks märkas, et mees on tõepoolest närvis.
?Teie suurimaks ja salakavalamaks vaenlaseks sellel ekspeditsioonil saab olema hirm. Kartke hirmu! Hoiduda saate tema meelevalda sattumise eest vaid juhul, kui te kokku hoiate ja olete üksteisele omakasupüüdmatult abiks ja toeks?, tsiteeris Maddsen kiretult Keskuse poolt antud juhiseid. Ta oli need igavuse peletamiseks pähe tuupinud.
?Ilus laul, millest reaalsetes oludes sittagi kasu pole?, põlastas Nitecky irooniliselt. Kuid oli näha, et Keskuse juhendi meeldetuletamine oli temast auru kõvasti välja lasknud.
?Sa tead ju ka ise, et päris nii see ei ole?, lausus Maddsen rahulikult. ?Keskus ei ole kunagi mullikesi ajanud. Teadvustatud tegevus ja puhas ratsionalism ei ole ju alati see ajend, mille toel me tegutseme. Ajupesu on eelkõige mõeldud ikkagi alateadlike impulsside ohjeldamiseks. Teadvuse kontroll alateadvusest tulvavate emotsioonide üle aitab kriisiolukordadest sageli üsna puhta nahaga välja tulla. Teadmised on kui antibiootikum, mis hävitab teadvust ja alateadvust eraldavad viiruslikud mõttevormid. Ka hirm on ju pelgalt mõte, mis pärast viirusega nakatumist muutub negatiivseks emotsiooniks.?
?Ma saan aru küll, kuhu sa sihid?, segas Nitecky ennast Maddseni mõttekäiku. ?Aga sa pead mõistma seda, et bioloogilise intellekti virtuaalsed replikaatorid on seotud neuromediaatoritega. Keskus teeb alles esimesi samme nende vahel toimivate sidemete blokeerimisel. Kuid see ei ole asja kõige suurem probleem. Juhuslikud negatiivsed emotsioonid salvestatakse meie immuunsüsteemi poolt. Immuunsüsteem on aga seotud neuromediaatoritega. Kui mingisuguse juhusliku mutatsiooni käigus tekib uus virtuaalne replikaator, muudab see negatiivseks kõik positiivsed, milledest juhuse tahtel ehk vaid üks oli osutunud negatiivseks. See on virtuaalne allergia. Mutantreplikaatori tekkele võib aluse panna see aeg, koht ja olustik, teadmatus, milles me viibime. Uus virtuaalne replikaator võib ühel ajahetkel käivitada neuromediaatorid, meie organismi paiskub ülemäärane kogus adrenaliini ja noradrenaliini ning lõpptulemuseks on südame lõhkemine. Hirmust saab meie mõrtsukas.?
Nitecky süütas uue sigareti, tõusis ning viskas igasse lõkkesse mõned puunotid. Öise jaheduse taandudes oli hakanud tibutama jahedat vihma. Õnneks oli tuul vaibunud.
Ka Maddsen sirutas ennast.
?Pikk ja tark jutt?, lausus ta veidi tülpinult, ?kuid minu arust oled sa pisut üle kombineerinud. Pealegi, sinu teooria ei selgita karvavõrdki seda, mis eile juhtus.?
?Tõepoolest, et ei pea või ei saagi seda selgitada?, ütles tule paistel oma käsi soojendav professor mõtlikult. Näis aga millegipärast jällegi ärrituvat.
?Nad pidid nägema midagi sellist, mis neil igasuguse mõtlemisvõime halvas. Vaevalt, et nad midagi mõelda jõudsidki, sest nii kiiresti ja enesehävituslikult tegutseb inimene vaid alateadliku impulsi ajel. Ja veel ? nii tobedalt käituvad vaid hullunud loomad. Kuid sellest, mis seal tegelikult toimus, tean ma samapalju kui kõik teisedki ? ootamatu, paaniline hirm tappis need inimesed. Õigupoolest tapsid nad ennast ise oma hirmu eest põgenedes.?
?Saan ma sinust nüüd ikka õigesti aru?, katkestas Maddsen nüüd omakorda Nitecky, ?et Keskuse poolt antud juhised selles situatsioonis absoluutselt mitte mingisugust toimet ei avaldanud??
?Just nimelt ei avaldanud?, nohises Nitecky solvunult. Maddsen teadis, et professorile ei meeldinud, kui tema mõttekäigule vahele segati, kui jätkas siiski enda tõekspidamiste kaitsmist.
?Tahad sa väita, et teadmised ei välista alateadlike impulsside domineerimist? Seda ma ei usu! Pealegi, kõik kolm eile hukkunud meest olid alles hiljuti Keskuse teenistusse kutsutud. Karastamata kollanokad!?
?Teadmised jäävad teadmisteks?, lausus Nitecky pärast põgusat mõttepausi, ?kuid Keskus ei vali endale juhuslikku kaadrit. Nad kõik olid terved noored mehed, tugevad isiksused. See, mis nad sedavõrd rööpast välja viis, pidi olema vahetu kokkupuude tundmatu, pigema mitteordinaarse mudeliga. Mudeliga, mille ülesehituse aluseks on võimas negatiivne emotsioon. Absoluutne, paaniline hirm.?
Maddsen vaatas uurivalt professori poole. Nitecky istus liikumatult ning vahtis kivinenud ilmel lõkkesse.
?Tahad sa öelda, et põhjuseks võib olla mingisugune nägemus, hallutsinatsioon kui kollektiivne hullumeelsus??
?Peaaegu. Õigemini selle piirkonna kasutamine muistse ohverduspaigana.?
?Peaaegu?!? Maddsen oli siiralt üllatunud. ?Siis pead sa ju uskuma, kuidas seda nüüd nimetada, üleloomulike jõudude olemasolusse! Vaimudesse ja viirastustesse.?
?Sa oled taibukam, kui ma oletasin?, muigas professor hapult. Kuid see oli tunnustus ning Maddsen tabas selle ära.
?Sellest on palju kirjutatud?, jätkas Nitecky, ?kuid otseselt maagiaga seotult pole seda keegi tõestanud. Pärast eilset on mul tekkinud kahtlus, et see ei pruugi sugugi vaid täiskasvanute muinasjutt olla. Muuseas, taoliste kultusepaikade üheks tunnuseks on eimillestki tekkiv paaniline hirm. Keskus ilmselt teadis seda, sest me oleme ju paigas nimega Ohvrimägi. Ka juhendi sisu ise on liigagi ühese sõnumiga: ?Kartke hirmu!??
Maddseni ilme oli muutunud üsna sapiseks
?Saad sa mulle nüüd selgitada, miks me just siin oleme?? Küsimus kõlas peaaegu käsuna.
Nitecky nohises. Süüdanud sigareti, tõmbas ta sellest paar mahvi ning hakkas tasasel häälel rusutult jutustama.
?Umbes kaks kuud tagasi pidi selle piirkonna läbima Keskuse eriteenistuse ekspeditsioonigrupp. Kuhu ja milleks nad läksid, seda ma ei tea. Kolm nädalat hiljem saabus Keskusesse tagasi üks poolhullunud ja väidetavalt ainuke ellujäänu, kes rääkis, et kõik grupi liikmed olid tapetud kellegi Mägilase poolt. Juhtunut uuriti mitu nädalat, kuid asitõendite vähesus, õigemini nende täielik puudumine ajas juurdluse tupikusse. Otsustati välja saata teine grupp, kes pidi andmeid koguma võimalike mõrvade kohta Ohvrimäe piirkonnas. Selleks valiti spetsiaalselt välja tugeva ja stabiilse psüühikaga, juba eelnevate õppeprogrammide alusel eriväljaõppe saanud inimesed. Ühest küljest ei olnud Keskusel põhjust kahelda esimese grupi ainukese ellujäänu sõnades. Kuid mind ennast on mitmel korral häirinud mõte, et miks või milles oleme meie paremad eriteenistuse kõrilõikajatest? Või Keskus ikkagi kahtles tolle mehe tunnistuste tõepärasuses? Kuid milleks meile jällegi niisugused instruktsioonid? ?Kartke hirmu??
Maddsen oli püsti tõusnud ning pöördus nüüd jõuliselt Nitecky poole.
?Tähendab ? me ei uuri siin tektoonilisi murdekohti, vaid jahime poollagunenud laipu?!?
Professor kehitas õlgu. ?Kuidas võtta??
?Kuid mis kuradi päralt meile ei öeldud, kuhu ja milleks me läheme??
?See ainuke pääsenu, keegi Irwing, võis ju ka valetada. Tal võis olla ka kaasosalisi. Infolekke vältimiseks saadeti välja otsimisgrupp, kes varjas oma tegeliku eesmärgi geoloogiliste uuringute sildi taha.?
?Kas sina oled ainuke, kes ekspeditsiooni tegelikku eesmärki teadis??
Nitecky ohkas. ?
?Nüüd olen. Need kolm, kes eile kanjonilt alla hüppasid, olid samuti teadlikud. Ilmselt teadsid nad palju rohkem, sest kõik nad olid Keskuse eriteenistuse agendid. Vilunud ja külmaverelised sellid. Just nende surm häirib mind kõige rohkem.?
Maddsen vakatas ja näis millegi üle põhjalikult juurdlevat. Ka Nitecky vaikis.
?Kas see oletatav Mägilane jahib siis ainult Keskuse eriteenistust??, küsis Maddsen vaikselt.
Nitecky kõhkles. Ta oli Maddseni hääletoonist tabanud järsu meelemuutuse. Miski oli Tedd Maddsenit tõsiselt häirinud...
?Parem, kui see nii ei oleks??, lausus professor tuhmil häälel ning läks magajaid äratama.
***
Tegelikult, see eilne tragöödia oli tõepoolest üsna kummaline, mõtles Maddsen, samal ajal saapaga lõkkest välja veerenud söetükke togides.
Need kolm olid eraldi grupina ületamas mägiraja kitsat lõiku kanjoni serval. Millegi pärast olid nad alati ja igal pool viimased. Maddsen, kes oli kõndinud grupi eesotsas, kuulis selja taga hirmukarjatust, pöördus ümber ja nägi, kuidas Miller mööda kitsast jalgrada joosta püüdis, siis tuikuma lõi ning alla kuristikku langes. Hääletult. Oli ta siis sel hetkel tõesti juba surnud, nagu Nitecky väidab?
Ülejäänud kaks kanjoni serval olnud meest, Seitz ja Nicholson, seisid kui vahakujud ja vahtisid midagi, mis pidi olema jäänud nende ja Milleri vahele. Maddsen, arvates, et rajale võis olla ilmunud ootamatult mingisugune kiskja, haaras õlalt relva ja tulistas kiirelt kaks lasku õhku. Nüüd juhtus midagi sootuks seletamatut: laskude kajades hüppasid nii Seitz kui Nicholson järsakult alla. Seitz veidi varem kui Nicholson. Üks nendest röökis kogu kukkumise aja. Vist Nicholson. Kümmekond sekundit hiljem murdus osa kanjoni servast, ilmselt laskude poolt tekitatud resonantsi tõttu, ning langes mürinal sügavikku. Rada oli muutunud läbimatuks. Õigemini oli kolmekümnemeetrine lõik sellest lihtsalt haihtunud. Nitecky väitel oli see ainuke ühendus välismaailmaga, sest kogu sideaparatuur oli jäänud Milleri seljakotti?
Maddsen sülitas otse lõkkesse.
***
?Hinze! Österberg!? Nitecky nügis asemetel hommikukarguse tõttu kägarasse tõmbunud mehi jalaga. ?Aeg on jalad alla võtta! Paul! Henry! Liigutage endid ometi, kurat võtaks!?
Mehed kobisid oma asemetelt vastumeelselt üles ning astusid lähima lõkke juurde.
?Ümbrusega on vaja enne pisut tutvuda, kui me liikuma hakkame. Lähen mina ja??, Nitecky süütas sigareti, ??ja Maddsen tuleb kaasa. Teie seadke kogu allesjäänud varustus valmis nii, et me vajaduse korral kohe teele saame asuda. Tagasi jõuame hiljemalt keskpäevaks. Hoolitsege, et lõkked põleksid."
Nitecky korraldused olid jõulised, sõjaväelaslikult hakkiva maneeriga. Mehed ei püüdnudki talle vastu vaielda. Grupi seis oli kriitiline ja sellest said kõik väga hästi aru. Pealegi oli Nitecky ka ametlikult määratud grupivanemaks.
?Kas me täna midagi sööme ka??, küsis Österberg ettevaatlikult.
Nitecky kihvatas.
?Jah! Eilset sitta, kui keegi teab, kuhu ta selle jättis!? Pöördus siis Österbergi poole ja lausus:
?Me sööme siis, kui oleme siit välja pääsenud. Sest kui me mingil põhjusel s i i a peaksime jääma, ootab meid kõiki süldipidu Peetruse talveaias.?
Henry Österberg maigutas Nitecky sõnade peale suud ja tõsines silmnähtavalt. Hinze vahtis kuhugi kaugusesse, Maddsen oli silmad maha löönud ja näppis püssi kaitseriivi. Sugenenud vaikuses oli kuulda vaid lõkete praksumist.
Minut hiljem olid Nitecky ja Maddsen juba teel. Vastu päikesetõusule.
***
Mõne tunni pärast mõistis Nitecky, et nad asusid umbes kuue ruutkilomeetrisel platool, millelt oli võimalik lahkuda vaid ühel viisil ? mööda rada, mis neid siia oli toonud. Aimdus, mis teda juba eile õhtul oli vaevama hakanud, osutus tõeks. Nad olid lõksus. Kogu platood ümbritseva sügava kanjoni siledad püstloodis seinad ei näinud andvat vähimatki võimalust Ohvrimäe lamendunud tipult lahkumiseks.
Ilm oli jahe, kuid tuuletu. Madalad tinahallid pilvesagarad mähkisid tasahilju endasse kogu aheliku igilumised tipud ning peagi hakkas ka Ohvrimäe platool piisutama lakkamatut külma uduvihma.
Nitecky istus kivile ja süütas sigareti. Niiskununa põles see vaevaliselt.
Lohisevate sammudega jõudis hingeldav Maddsen temani ning istus raskelt ohates kivile.
?Täitsa hämmastav?, ütles Maddsen ja sülitas. ?Ma pole ammu ennast nii võhmale ajanud. Ilm on jahe, järske tõuse me võtnud ei ole, pole ka eriti kiirustanud, kuid higi väänatakse välja otsekui tsentrifuugiga?. Maddsen lausa leemendas higist.
Nitecky vaatas hetkeks Maddseni poole ja lausus:
?Küll aga oleme pidevalt uurinud kanjoni servasid?.
Maddsen muigas ja kõõritas siis Nitecky poole.
?Tahad sa ütelda, et see on hirmuhigi??
?Ei!??.
Maddsenit ärritas Nitecky enesekindlus. Ta süütas sigareti ning pöördus siis sarkastiliselt muiates professori poole:
?Kuule! Sa võid selle oma kahemõttelisuse vähemalt niikauaks ära unustada, kuni me siin viibime. Ma tahan asjast selget ülevaadet omada. Siin toimub kurat-teab-mis, ja ma ei mõista, mis toimub ja miks toimub!?
Nitecky muigas hapult.
?Ka mina soovin sedasama. Muuseas, kas sa oled märganud, et meil mõlemal on käimisega raskusi??
?Mis siis??
?Meil mõlemal on tasakaaluhäired, mis tähendab, et me oleme tugevalt anomaalses piirkonnas.?
Maddsen naeratas irooniliselt ja raputas pead. Niteckyt Maddseni reaktsioon, näis, et eriti ei häirinud.
?Me oleme siin olnud liiga vähe, et meid tabaks asteeniline seisund nälgimise tagajärjel. Me ei ole ka kõrgmäestikus, et meid võiks vaevata hapnikupuudus. Me oleme küll halvasti maganud või ei ole seda üldse teinud, kuid just sellepärast keelasin ma söömise ? pooltuhi kõht hoiab meeled erksad. Ning seda on meile kõigile vaja. Ja veel: oled sa siin näinud ühtainustki elusolendit peale meie endi. Kui sa mind ei usu, siis esita ise endale küsimus, et miks neid siin ei ole?? Nitecky kiretu toon oli rõhutatult ametlik.
Maddsen suitsetas sigareti vaikides lõpuni ja pöördus siis uuesti Nitecky poole:
?Usud sa siis tõesti, et see Mägilane on olemas??
?Tead, müstika ja reaalsuse vaheline piir on väha habras. Mägilane võib tõepoolest olla reaalsus. Samas ? metafüüsilises maailmas ei ole miski niisugune, nagu ta meile paistab. Hetkel on meie peamine eesmärk vältida kohtumist tolle virtuaalse mutandiga nii kaua, kui vähegi võimalik.?
?Mis kuradi virtuaalne mutant??, pomises Maddsen ja vaatas küsivalt Nitecky poole. Professori silmadesse oli ilmunud nukker läige. Maddseni kipras nägu väljendas pigem mõistmatust kui muret grupijuhi vaimse tasakaalutuse pärast.
?Noh?Aga võib olla on olemas võimalus see mutant hävitada?? Maddsen tundis, et küsimus oli kohatu, kuid hetkesituatsioon ei jätnud ruumi delikaatsustele.
Nitecky mõtles kaua.
?Jah?, lausus ta ohates, ?põhimõtteliselt on see võimalik. Ja just sellepärast me siin olemegi??
Ted Maddseni üllatus oli niivõrd täiuslik, et Nitecky kukkus laginal naerma. Ehmunud Maddsen vaatas hirnuvale professorile päranisilmi otse suhu.
?Nüüd kuula mind, mu söber?, luksus Nitecky, ?ma püüan sulle selle asja kuidagi ära selgitada?.
Nitecky lõpetas naermise ning Maddsen rahunes veidi.
?Tänaseni on otsustamata, kas niisugune nähtus nagu Mägilane kuulub religiooni, konventsionaalse teaduse või meditsiini valdkonda?, alustas Nitecky tõsinenult. ?Enamus uurijatest kaldub seda seletama füsioloogiliste protsessidega inimeses endas. Näiteks on oletatud, et akustika tajumine kutsutakse esile oimusagarate funktsiooni rikkumisel, valgusefektid aga hapnikupuuduse tagajärjel kuklasagarates, Samas need, kes niisuguste nähtusega on vahetult kokku puutunud, tunnistavad selle reaalset olemust, kuigi täheldavad, et omandatud teadmised ei aita nähtut mingil moel seletada.
Pidev hirm surma ees kutsub esile füüsilise keha ja teadvuse alateadliku eraldumise. Aeg tundub lõputuna, ruum olematuna. Toimub reaalsuse eest põgenemise ruumilis-ajaline protsess. See on paljuski illusoorne, sest panoraamne hologramm ei teostu mitte ainult välise jõu mõjul.
Nagu iga bioloogiline objekt, nii loob ka inimene enda ümber erinevaid kiirgusi. Inimene ei piirne vaid teda kapslina katva nahaga, vaid on pidevas kontaktis väliskeskkonnast pärinevate sarnaste mõjuritega.
Taolise vastasmõju tulemusena võib inimeses täiesti juhuslikult tekkida mehhanism, mis võimendab ja juhub füüsikalisi väljasid. Enamjaolt toimib kogu protsess kandja enda teadmata. Kuid on olemas kandjad, kes on võimelised sisemise võimendi teadlikult käivitama. Niisuguse teadvustunud energia juhtimiseks on kandjal endal vaja genereerida vaid mõnisada millivatti, et virutada näiteks kümnekilone kivikamakas saja meetri kaugusele??
Maddsen kuulas professori juttu tähelepanelikult, kuid ei suutnud siiski tabada selle mõtet.
?Hästi! Kuid kuidas on sellega seotud Mägilane??
Nitecky vaatas Maddsenit läbitungiva pilguga ja sõnas jahedalt:
?Keskuse andmeil pidi olema keegi meie grupist Mägilase teadlik looja, kes enda poolt genereeritud võimsa füüsikalise välja abil hävitas eriteenistuse töötajaid. Ohvrimäe kui anomaalse piirkonna valis Keskus teadlikult, kuna siinne keskkond loob Mägilase ka tema kandja tahte vastaselt. Mägilane on võimalik hävitada, kui likvideerida tema füüsikaline kandja.?
Maddsen jõllitas Niteckyt kui lummatist.
?Miks??Miks sa seda kõike mulle räägid? Sa jagad ju kinnise osakonna infot!?
Nitecky muigas.
?Maddsen! Sa ise töötad ju ka eriteenistuses. Kas pole nii? Sa ei hakka ju iseennast hävitama, seega oled väljaspool kahtlust. Pealegi ? see ei ole salastatud teave, vaid minu enese loogikal põhineva aruteelu tulemus.?
Nitecky rääkis vaikselt, enesekindla rahuga, otsekui sugereerides oma mõtteid vestluspartnerile.
?Need kolm, kes eile hukkusid, ei saanud olla Mägilasega seotud. Miller võis tasakaalu kaotada anomaalsesse tsooni jõudmisel ja kukkus lihtsalt alla. Tavaline õnnetusjuhtum. Tema karjatus aga pidi vallandama Mägilase spontaanse, tahtevastase tekkimise, mille tagajärjel hukkusid tema järel tulnud mehed. Järelikult sai Mägilase tekitada vaid keegi meist neljast??
Maddsen oli tükk aega vait kui sukk. Nitecky tajus, et mees juurdleb millegi üle väga põhjalikult.
?Tahad sa öelda, et Österberg või Hinze?? Maddsen näis olevat tõsiselt segaduses.
?Aga miks sa nad siis maha jätsid? Kui me neid jälgida ei saa, siis ei ole võimalik aru saada, kumb neist??
?Vastasel juhul oleksime üsna tõenäoliselt juba surnud!?, katkestas Nitecky järsult Maddseni.
Nitecky tõusis kivilt, ringutas ning pöördus norutava Maddseni poole:
?See on küll vaid minu vaist, mis nii ütleb?.
Vaadanud hetkeks uduvinesse mattunud mäetippude suunas, teatas ta ükskõikselt:
?Keskpäev läheneb. Me peame laagrisse tagasi minema.?
Ootamata ära Maddseni reaktsiooni, hakkas Nitecky laugjast klibusest rusukaldest alla sammuma. Ta ei vaadanud tagasi, teades, et Maddsen järgneb talle varem või hiljem.
***
Laagrini oli jäänud veel oma paarsada meetrit, kui ninna lõi ebameeldiv kõrbelõhn.
Maddsen krimpsutas nina. Ka Nitecky seisatas ja nuusutas õhku.
?Ütleksin, et siin haiseb kannatamatuse järele?, teatas ta lõpuks. Maddsen muigas.
Tõusnud kiirustades väikesele künkale, avanes neile kummastav vaatepilt.
Laagripaigast tõusis ühtlase joana paksu valkjashalli tossu. Pahvakuti oli kärsahais nii tugev, et võttis hingest kinni.
?Annavad meile märku??, pahvatas üllatusest esimesena toibunud Nitecky ja vihastus sealjuures sedavõrd, et hakkas rusikaid raputades laagrisse jäänud mehi täiel häälel siunama.
Samal ajal jooksis Maddsen juba laagripaiga poole. Nitecky vakatas ning lonkis vihast nohisedes talle järele.
?Paul! Henry! Hei!?. Nitecky tajus Maddseni hääles ärevust ning lisas kiirelt sammu.
Kiviõnarusse astudes leidis ta eest jahmatusest paigale naelutatud Ted Maddseni. Pilt, mis professorile avanes, võttis ka tema keeletuks.
Segamini seljakottidest väljapuistatud varustusega vedeles kõikjal tuhka ja söetukke. Kaks lõket olid mingil põhjusel laiali loobitud, kolmandas kärssas kellegi, ilmselt Hinze magamiskott. Siin-seal oli näha puruksrebitud seljakottide tükke.
?Miks nad nii tegid?, küsis Maddsen neelatades ja vaatas Nitecky poole, kes põrnitses tummalt segipööratus laagrit. Professori silmadesse ilmus ebalus, mis koos niigi piinava vaikusega hakkas Maddsenis kõhedust tekitama.
?Vaata!?, hüüatas Maddsen ja astus paar sammu edasi ning tõstis maast lõhkirebitud plekkkruusi. Samas lebasid ka mõned ebaloomulikult keerdunud avamata konservipurgid.
?Mis kurat!?. Need olid ainukesed sõnad, millega Maddsen hirmusegust imestust avaldas. Maas lebas Österbergi kompass. Kompassinõel selle sees kord värises paigal seistes, kord käis kiirelt ringiratast. Nitecky vaatas kompassi ja kahvatas:
?Mägilane on siin olnud!?
Maddsenil jooksis külmavärin üle selja. Nitecky neelatas.
?Me peame siit kohe lahkuma!?, sõnas professor. Tema hääles oli kummaline värelus ning Maddsen tundis, et tal hakkab sees keerama.
Ainus võimalus platoolt lahkumiseks oli proovida ületada kuristikku varisenud jalgraja osa. Ilma köieta oli see üliohtlik ettevõtmine, kuid riskima pidi ning Nitecky võttis suuna varingu poole. Hirmunult tagasi piieldes järgnes talle poolküljetsi ka laskevalmis relva pigistav Maddsen.
***
Napilt viiekümne meetri kaugusel laagrist lamas kümnete lõike- ja kriimustushaavadega paljas inimkeha. Nitecky kummardas ettevatlikult ja keeras tõenäoliselt verekaotusesse surnud mehe selili. Talle jõllitas vastu õudusest kivinenud näoga Österberg. Henry Österberg oli surnud?
Nitecky vaatas küsivalt Maddseni poole. Too oli aga nähtust nii shokeeritud, et vahtis aniti Österbergi parema käe murdunud sõrmi.
Järsku tajus Maddsen, et tasakaal hakkab ära kaduma. Üle tema keha tulvas kummaline külmalaine, mis halvas tahte ja tungis vastapandamatu jõuga tema sisemusse. Lõualihaseid läbis kramp ning Maddsen hakkas tahtmatult üle kogu keha värisema.
Nitecky, kes oli ikka veel laiba kohale kummardunud, tundis äkki enda seljal läbitungivat pilku. Keegi näis teda väga tähelepanelikult jälgivat. Hetk hiljem oli ebameeldiv aisting muutunud vastupandamatuks hirmuks.
Tõstnud küsiva pilgu Maddseni poole, nägi Nitecky, kuidas tema kaaslane ule keha lõdisedes kohapeal tuikus ning päranisilmi tema selja taha vahtis.
?Ta on mu selja taga!? See mõte läbis Niteckyt kui elektrilöök.
Justkui lingust lastuna kargas Nitecky püsti ning tormas Maddseni poole. Silme ees lõi mustaks.
?Minema! Minema siit!?, karjus professor Maddsenit endaga kaasa tõmmates. Nitecky röökimine vabastas Maddseni lummusest ning kahekesi jooksid nad elu eest laagri poole, sellest mööda üles väikesele kõrgendikule ning langesid poollämbunult suurte kivide vahele.
Meeletult löötsutav Maddsen ei kuulnud mitme minuti jooksul muud kui iseenda südame kramplikku puperdamist rinnus. Ta proovis ennast küll istukile ajada, kuid see tegi enesetunde veelgi halvemaks. Lisaks lõi suhu vere metalne maitse. Nitecky lamas kõhuli kividel ja lasi aeg-ajalt neelatades kuuldavale kramplikke oigeid.
?Ma nägin teda!?, suutis sülge luristav Maddsen lõpuks öelda. Mööda tema nägu voolas ojadena higi.
Hingeldav Nitecky pööras ennast ägisedes külili ja vaatas Maddseni poole.
?Missugune ta oli??
Maddsen hõõrus virildunud ilmel meelekohti.
?Ta ilmus sinu selja taha justkui eikuskilt?, lausus ta pingutatult. ?Selline keskmist kasvu asiaadist vanamees, hallide juuste ja habemega. Peas oli tal loomanahkne müts, riided räbaldunud. Vaatas mulle oma tühjade silmakoobastega otsa ja viipas käega. Seepeale lasi hambutut naeratust ning hakkas jalgadest alates sinise leegiga põlema. Siis haihtus niisama ootamatult kui oli ilmunud?? Maddsen hingeldas ikka veel tugevasti, tõmbas rääkides sülge kurku ja hakkas läkastama.
Nitecky pööras ennast selili.
?Sitt lugu! Poleks osanud arvatagi, et ta niisugune välja näeb.?
Maddsen köhatas veel korra ja vaatas siis uurivalt professori poole.
?Missugune ta siis oleks pidanud olema??
Nitecky rehmas käega ja kobas sigarettide järele.
?See on Hinze. Ta tapab meid nagunii?, ütles professor kiretult.
?Hinze! Miks Hinze?!? See imestushüüe Maddseni suust pani Nitecky võpatama.
?Hinze! Loomulikult Hinze! Tema oli ka see, kes eriteenistuse ekspeditsioonigrupi hävitas!?
Nitecky lamas selili maas, vahtis taevasse ja niisutanud keelega huuli, hakkas millestki sosinal rääkima.
Maddsen jälgis kohkunult professorit. Oodanud ära, millal Nitecky hetkeks vaikis, ütles ta kiiresti:
?Kuid ekspeditsiooni, mida me justkui otsime, pole ju kunagi välja saadetudki.?
Nitecky vakatas.
?Hinze ütles mulle seda isiklikult?, lisas Maddsen nii rahulikult, kui vähegi suutis ja vaatas Nitecky poole. Professor suitsetas ja oli rõhutatult rahulik.
?Sa valetad!?, ütles Nitecky pärast pikka vaikimist kuivalt. Tõusis aga järsku silmnähtavalt ärritununa istukile ja vaatas Maddseni poole.
?Miks sa seda teed?!? Nitecky ilme oli kahtlustav ning tema hääles kõlas halvasti varjatud vaenulikkus. ?Miks sa m i n d provotseerid?!?
Maddsen jälgis professorit tähelepanelikult. Nitecky silmadesse oli ilmunud võõristav läige.
?Miks see sind ärritab, kui sa Mägilasega seotud ei ole??, küsis Maddsen Niteckylt pilku pööramata rahulikult.
Nitecky naeratas hapult, kuid enesekindlalt.
?Kas sina ei ärrituks, kui ma samamoodi näiteks sind ennast pinniksin? Kas sinus ei võtaks maad solvumine ja sisemine trots, kui sind kasvõi ainult kahtlustatakse ning sedagi vaid ebamääraste kokkulangevuste alusel. Isegi kui ma oleksin Mägilase kandja, peaksid sa mõistma, et mind ärritades on Mägilase spontaanne ilmumine oluliselt tõenäolisem kui pingevabas situatsioonis. Ja veel ? juba niigi oled sa selles olelusvõitluses praktiliselt lootusetul positsioonil. Milleks ebavõrdsust veelgi süvendada??
Tõsinenult tõusis Maddsen püsti, rapsis pükstelt kivitolmu ning veidi süüdlaslikul ilmel kaugusesse vaadates lausus vaikselt:
?Vabanda mind! Kuid ma arvan, et oleksid ise samamoodi talitanud.?
Nitecky, mühatanud midagi vastuseks, hakkas sõnagi lausumata lonkides eemalduma.
***
?Räägi, kuhu sa tahad minna??, küsis Maddsen professorilt. Ta oli juba enam kui tund aega sõnatult sammuva Nitecky järel kõmpinud, kuid mõistis nüüd, et professori seletamatud otsingud ei olnud midagi enamat kui vaid sihitu ekslemine platood katvate kaljurünkade vahel. Maddsen oli eesmärgitust tuigerdamisest täielikult tüdinenud.
Nitecky seisatas, keeras higist leemendava näo Maddseni poole ning vaatas teda mõistmatul ilmel.
?Miks sa minu järel jõlgud? Arvad sa tõesti, et ma üritan siit jalga lasta??
Nitecky kummaline käitumine, tema ootamatu reageering ja palavikuline ilme ehmatasid Maddsenit tõsiselt. Saanud enesevalitsemise tagasi, tahtis ta esmalt hakata professorit rahustama, kuid eneselegi ootamatult lahvatas temas pime raev. Paari hüppega tormas ta Nitecky juurde, viskas relva maha ja haaras professori pluusihõlmadest kinni. Seletamatu aje sunnil tahtis Maddsen Niteckyle virutada, virutada täiest jõust sellesse järsku nii vastikuks muutunud näkku. Nende pilgud kohtusid küll vaid hetkeks, kuid sellest piisas. Professori silmades läikles kurbus, mis oli samavõrd ehe kui hirm Maddseni, ümbruse ja võib-olla ka iseenda ees. Kuid Nitecky pilgus oli veel midagi. Ja see ?midagi? oli tühjus, ääretu tühjus?
?Ma?ma?otsin ööbimiskohta?, mugises professor ehmunult, kui Maddsen oma haaret lõdvendas.
Maddseni viha lahtus samavõrd kiiresti kui oli tekkinud. Tundes, et ta on võimetu midagi mõistlikku tegema, laskis ta Nitecky lahti, võttis maast relva ja istus kivile. Professor keeras ennast ringi ja hakkas pikkamööda ülesmäge sammuma.
Maddsen saatis teda ükskõikse pilguga. Nitecky oli alla andnud. Maddseni jaoks oli ta vaid elav laip. Ja ei midagi enamat. Niisuguses olukorras oli käega löömine kindel surmaotsus ja polnud mõeldav, et Nitecky seda ei teadnud.
Kummaline, kui Nitecky teab kuidagi liiga palju, mõtles Maddsen. Kinnise osakonna infot avaldades pidi ta olema kindel, et see talle ebameeldivusi kaasa ei too. Kas ta teadis juba siis, et mitte keegi sellet neetud platoolt ei pääse? Kas on siin seos püssipaukude ja anomaalse tsooni vahel? Kuid k u s see on? Miks valis Nitecky platood kontrollima just minu? Kas ainult sellepärast, et minu käes on relv? Või oli jalutuskäik pelgalt ettekääne??
Maddseni mõttelõnga katkestasid kiviklibul sahisevad jooksusammud. Keegi jälitas Niteckyt?!
Ted Maddsen haaras relva ja saatis püssilatiga kivide vahel aeg-ajalt vilksatavat kogu. Kostus tume mütsatus. Professor seisatas ja vaatas uurivalt enda ümber ning Maddsen lasi päästiku kaitseriivi vabaks. See klõksatas talumatult valjusti. Niteky keeras ennast ringi ja vaatas Maddseni poole.
Selsamal hetkel kargas ühe kivirahnu tagant professori selja taha inimkogu, vehkis tummalt tervitades midagi Maddsenile ning haaranud maast kivi, üritas sellega Niteckyle vastu pead virutada.
Maddsen langetas otsuse murdosa sekundi jooksul. Ta ei tundnud seda meest, olgugi, et see oli talle justkui viibanud ning üritas nüüd tema silme all Niteckylt elu võtta. See sai olla vaid ilmselge riugas või tobe eksitus. Maddsen vajutas sujuvalt päästikule ning tundmatu uljaspea sai kuuli otsaette enne, kui ta löögiks veel korralikult hoogugi sai võtta.
Lask tundus elutu ja harjumatult vaikse kaljumaastiku taustal ebaloomulikult tugev. Maddsen ehmatas ja sulges hetkeks silmad. Uuesti üle püssikirbu rusuveeru silmitsedes ei näinud ta seal aga vähimatki liikumist. Lasu sumbuv kaja oli ainuke heli, mida ta kuulis. Saabunud vaikuses kuulis Maddsen vaid oma südamelöökide kahinat kõrvus.
Relv laskevalmis, lähenes ta kohale, kus oli seisnud Nitecky. Juba eemalt nägi ta liikumatut, kõhuli lebavat inimkogu. Maddsen lähenes ettevaatlikult lamajale. Too ei ilmutanud elumärke ning Maddsen lükkas laiba jalaga selili.
Imestushüüatuse tema kurgus nööris kinni elektrilöögina üle kogu keha tormav hirmuvärin. Tema ees lamas sodikslastud peaga Hinze?
Ühtäkki haaras Maddsenit meeleheide. Masendustulv oli sedavõrd võimas, et Maddsen poetas relva kolinal kividele, kattis näo kätega ning aeglaselt surnukeha kõrvale põlvitades hakkas vaikselt oigama.
Erinevalt Niteckyst Maddsen ei uskunud, et Hinze oleks võinud olla mõrtsukas. Samas ? proovis Maddsen veidikenegi olukorda analüüsida ? kui Nitecky oleks Mägilase kandja, siis miks ei tapnud ta Pauli? Hinze oli talle aga teadlikult hoiatuseks viibanud ning üritas seejärel Niteckyt likvideerida?
Maddsenit läbis ootamatu selgusesähvatus ning mees võpatas. Hinze ei ole tapja! Kogu varustus oli ju hävitatud! Pealegi - kui Hinze olnuks nii võimekas, siis miks üritas ta Niteckyt tappa käsitsi ning teha seda koguni salaja? Nitecky oli maininud, et anomaalia võis tingida Mägilase tahtevastase loomise. Kuid see ei tähendanud, et teda ei oleks olnud võimalik luua ka vastavalt vajadusele!
Samas läbis Maddsenit pettumus. Aga mis siis, kui Hinze korraldas kogu selle segaduse spetsiaalselt, et jälgi segada? Ka nii klapib kõik ideaalselt! Kuid miks ärritas Niteckyt asjaolu, et nad otsisid ekspeditsiooni, mida tegelikult ju ei eksisteerinudki? Kui Hinze olnuks kandja, pidanuks ta seda infot omades mõistma, et on lõksus. Ometi oli hoopis Nitecky see, kes rahutuks muutus. Või häiris Niteckyt tõik, et tema kui grupijuht ei teadnud toimuva kohta kogu tõde...?
Maddsen ärritus järjest rohkem, sest ei suutnud surnud ringist välja murda. Keegi pidi ju mõrtsukas olema! Kuid kes?! Ärritusest oli saanud pime viha. Maddsen ei talitsenud enam ennast ning teda tabas hüsteeriahoog.
?Nitecky!?, röökis Maddsen. ?Kas sa kuuled mind, Nitecky?! Ma tapan ka sinu, said aru!?
Häälepaelte pingutusest lõi kurku valu ning Maddsen hakkas läkastama. Haaranud maast relva, jooksis ta poolkäpakil mööda Nitecky jälgi rusukaldest üles. Jäljed katkesid pisikese platoo kaljupinnasel.
Maddsen seisatas ja uuris hullunud pilgul ümbrust. Järsku lõi talle vastu külm hingus ning Maddsen tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkas.
?Ahaa, Nitecky! Kartma lõid, jah?!?, karjus Maddsen. Ta oli kindel, et Nitecky redutas kusagil kuuldekauguses. ?Kohe imetled sa oma auravaid soolikaid!?
Korraga kandus temani nõrk oie. Maddsen kuulatas. Oigamine kordus. See oli justkui kusagil siinsamas, kuid nagu maa alt kostvana oli heliallika suunda võimatu määrata.
Maddsen jooksis paarkümmend sammu edasi ja kuulatas. Oigamine kostus vasakult ja sedapuhku natuke tagapoolt Maddsen vabastas püssi kaitseriivist ja hiilis hääle suunas. Minut hiljem leidis ta kitsasse kaljulõhesse kukkunud professori?
Nitecky kõlkus põhjatuna näiva tühimiku kohal umbes nelja meetri sügavusel kiilutuna kahe kiviteraviku vahele. Ilmselt oli üks murdunud roie kopsu tunginud, sest professori suust nirises verist vahtu. Purustatud vasaku külje vöökohast pitsusid välja soolikad.
Nitecky vaatas Maddseni poole, kuid tema tuhmuvas pilgus ei olnud anuvust. Viril ilme tema verega määrdunud näol oli võigas. Pigem oli see valugrimass midagi võiduka naeratuse sarnast...
Maddsen tajus uut külmalainet. Nitecky korises. Maddsen vaatas professori poole, kuid ühtäkki tajus, et ta ei ole ainuke, kes Nitecky suremisele kaasa elab. Vaadanud instinktiivselt üle õla, kangestus Maddsen hirmust ? vaevalt kümne sammu kaugusel tema selja taga seisis Mägilane. Maddseni pilk naelutus asiaadi tühjadesse silmakoobastesse?
Mägilane liigahtas ning liikus Maddseni poole. Surma halvav embus pigistas otsekui tangidega Maddseni kõri kinni. Valikut ei olnud. Ülima tahtepingutusega pöördus Ted Maddsen Nitecky poole ja tulistas professorile kaks korda otse pähe, ning pillanud püssi kaljulõhesse, langes külili ja hakkas krampide käes tõmmeldes öökima. Mõni hetk hiljem nägi ta enda ees seisva Mägilase loomanahkadesse kängitsetud jalgu, tajus uimastavat kuumalainet ning kaotas teadvuse?
***
Avanud silmad, ei saanud ta kaua aru, kus ta viibib ja miks ta just seal on. Maailm näis nii kummalisena. Mees liigutas ennast ja mõistis, et lamab ööniiskusest ligaseks muutunud kividel. Lamamisest kange ja öisest kargusest kohmetuna valmistas pisemgi liigutus talle pöörast valu. Mees oigas ning hakkas ennast aegamisi istukile ajama. Elujanu ei onud teda veel maha jätnud?
?Keskusele peab teatama?peab?ma ei?kartnud?lõpuni??, kostus sosin tema külmast kangete huulte vahelt. Teda haarasid tugevad vappekülmahood. Mees kiristas hambaid, aeg-ajalt kramplikult värisedes. Neil hetkedel kostus tema kõrist vaid arusaamatut mörinat.
Korraga proovis ta ennast püsti ajada. Tundmata enda all jalgu, prantsatas ta täies pikkuses kõhuli, lüües rinna ja näo vastu teravaid kive lõhki. Ninast hakkas vulinal verd voolama?
Pärast lõputuna tundunud katseid suutis ta poolküürakil tuikudes oma nõtkuvatele jalgadele seisma jääda. Mees hingeldas tugevalt.
?Peab teatama?mina ei kartnud?Peab??, kõlas tema suust vaevukuuldavalt ning ebainimlikuna näiva tahtepingutusega astus mees esimese sammu.
Jalad ei kuuletunud veel korralikult, kuid enam mees ei kukkunud. Samm-sammult hakkas ta komberdama eesmärgi poole, mida selles kuuvalges lummuses teadis ilmselt vaid tema ise.
Viivuks tuiskas üle platoo tuuleiil, puistades laiali kivikõrbe niiske vatina kammitsenud udu. Mees märkas pisut eemal seisvat inimkuju, takerdus ja kukkus käpuli.
?Paul! Henry! Oodake!?, kähises ta hingeldades ning ajas ennast ägisedes püsti. Kivil seisnud inimsiluett oli kadunud.
?Ärge jätke mind siia!?, kähises öine teeline ja hakkas taarudes jooksma, pidevalt koperdades tema teele jäänud kivide otsa. Ta oli juba peaaegu eesmärgini jõudnud ? taasilmunud siluetini jäi veel paar-kolmkümmend sammu ? kui maapind tema all ootamatult haihtus.
?Peab Keskusele teatama?ma ei kartnud?peab teatama??, jõudis Ted Maddsen veel mõelda enne, kui teravad kivid kanjoni põhjas ta habemenugadena tükkideks lõikasid?
***
Sekretär poetas lauale kirja Keskuse direktorilt. Abberton võttis paberinoa ning avas ümbriku. Eriteenistuse pitsatit kandev paber lõhnas mõrkjalt.
?Tapjapoltergeisti otsingud on lõpetatud. Kandja likvideeritud. Mutant lokaliseeriti Ohvrimäe anomaalses tsoonis. Inimkaotused: eriteenistus - 1645, 3208, 12079, 29586, 33112, 33145. Omastele teatada õnnetusjuhtumist. Toimik koodnimetusega ?Mägilane? lugeda suletuks. Materjalid edastada B-sektori arhiivi. Märge ? ?Salajane?.?
Telefon helises. Abberton tõstis toru.
?Jah! Just nii, sir! Kohe korraldan ära!? Keskuse kaadriosakonna juhataja Michael Abberton viskas toru hargile, poetas meeleolukalt vilistades ettekirjutise paberihakkijasse ning võtnud laualt mahuka toimiku, lahkus oma kabinetist B-sektori arhiivi.