Tõlkinud Rauno Pärnits.
Sileesia samanimelise jõe ääres asunud Neiβe linnakeses rännanud - nii jutustavad vanad kroonikad - palju aastaid tagasi vana moosekant oma torupilliga. Ta elas kuidagiviisi - ei rikkalt, ei vaeselt; puhus oma lookesi algul üksi ja iseendale, ent kui naabrid teda meelsasti kuulama jäid ja vaikses öös ta akende alla kogunesid, sellal kui ta ülal pillimängu nautis, sai ta peagi tuntuks, nii et oli lugupeetud ja armastatud nii vana kui noore poolt ja tegi oma kunsti juba pigem veini kui leiva pärast.
Noored tulipead, kes algul ta ta akende all tähelepanelikult kuulanud olid, juhtisid teda nüüd oma südamekallite akende alla, jätsid ta õrnu viise mängima ja saatsid serenaade ohete ja estidega. Majaisandad kutsusid teda oma võõruspidudele ning linnakeses ei möödunud ühtki pulma, ilma et meister Willibald poleks sealjuures oma viise puhunud. Taolise suursuguse sündmuse jaoks oli ta õige siira viisi leidnud, ühtaegu nii tõsise kui valusa, nii armsa kui vaevalise, mis oli justkui eelmänguks tõelisele abielule ning sealjuures säilitas ainult vaevumärgatava jälje vanast saksa vanaisatantsust, ilma milleta veel meie isade aegadel ühtki pulma ei alustatud. Kuid see viis liigutas, kutsudes tagasihoidlikule, mitte ilutantsule, ja tüsedad matroonidki liigutasid veelkord endi jalgu ja hõbejuukselised köökus taadidki keerlesid ringis õitsvate lastelastega, sellepärast sai seegi tants, kõigepealt nalja pärast ja siis üleüldse, nimetatud "Vanaisaks", kuna see muudab vanureid nooreks.
Meister Willibaldi juures elas veel ka üks noormees, kes pidas kunstnikuametit ja oli vanale torupillipuhujale poja või pigem kasupoja eest. Ta ei saanud vanuri rõõmsast kunstist täit rõõmu tunda. Tal oli must masendus nende lõbusate viiside juures, mis too ette puhus, samuti ainult harva tantsis ta prassinguil, kuhu teda sageli kaasa võeti, sageli istus ta sõnatult nurgas ja jälgis heasoovlikke tantsutüdrukuid, julgemata aga ikkagi ühega neist sõnakestki rääkida või kätt tantsule paluda. Linnafoogt, tüdruku isa, oli karm ja kangekaelne mees, kes linnas oma tahtmise karistamatusse uskus - kuis siis harimata kustnik tema tütrele pilku julges heita. Kaunis noor Emma vastupidi, polnud oma isaga mõtteis nõus, noor kunstnik oli talle armas ja hoitud, ta vilgas pilk peatus tihti noormehel. Aga kui ta märkas, et Wido tedagi keelatult-salaja seirab, pööras ta pilgu kõrvale. Siis ta punastas, kui oma pilgu tummas tänus langetas ja lõõsk tema palgeil lahvatas, mis läitis vaid uue lõõma Wido igatsevas kunstnikusüdames ja armastuses.
Pillimees Willibald oli juba ammu lubanud armastusest haiget noormeest aidata. Algul oli tal nõu linnafoogti, nagu teised Oberoni ja Papagenot, nii kaua muusikaga tantsitada, kuni too kurnatult peab paremaks kõnealuse tütre Widole mõrsjaks lubada. Teistpuhku tahtis ta pruuti oma muusikaga luku tagant välja päästa nagu uus Orpheus põrgust, ent Widol oli alati vastuväiteid; ta ei tahtnud oma kallima isale südamevalu põhjustada ja ihkas neidu läbi ta isale meeldimise ja visadusega endale võita.
"Sa oled tolvan," kostis sellepeale Willibald, "kui sa loodad rikast ennasttäis pürjelit võita ehtsa inimliku tundega nagu seda on sinu armastus. See ei vii kuhugi - küll sa seda näed! - ilma paari egiptuse nuhtluseta. Kui sul on kõigepealt mõrsja ja kui ta ei saa juhtunut enam muuta, siis sa näed, kuidas ta leebub. Ma olen narr olnud, et ma sulle lubasin mitte midagi sinu tahtmise vastast teha, ent surm tuleb oma tahtmist mööda ja ma loodan sind siiski oma kunstiga aidata."
Kunstnik Wido polnud seejuures linnakeses ainuke, kellele linnafoogt kive ja kaikaid eluteele ette loopis. Kõik linnakodanikud olid tema valitsemisest pisut nördinud ja mitmeid kordi juba otsinud nii tõsimeeli kui sõimuga võimalust talle koht kätte näidata, sest ta trahvis kodanikke tihti tähtsusetumategi üleastumiste eest karmi käega. Ka ei talunud ta patukahetsusi ja pärast iga-aastast jaanuarikuu veinilaata pidid nad harilikult kogu laadatulu raekotta linnafoogtile viima.
Kord, kui Neiβe despoot oma kannatlikust jälle liiga karmi käega välja oli näidanud, kutsusid pürjelid vihase rahva kokku ja ähvardasid foogti mitte vähemaga, kui ta maja põlema panna ja linnafoogt kogu oma varaga rõhumise eest ära põletada.
Siis läks Wido meister Willibaldi juurde ja kostis: "Vana sõber, nüüd on tulnud tund, kus su kunst saab mind aidata nii, nagu sa oled mulle sageli pakkunud. Kui nüüd läheb nii, nagu räägitakse, siis vabastame linnafoogti, kui vihased rahurikkujad on maha rahunenud. Ta pakub sulle vaevatasuks kõike, mida mida palud, kosta siis sõnake minu ja mu armastuse heaks ja palu minu Emmat oma päästmise tasuks."
Torupillimees naeris ta selle jutu peale ja lausus: "Laste tahtmist pead sa täitma, et nad ei karjuks." Siis võttis ta oma torupilli ja kõndis aeglaselt turuplatsile, kus praevarraste ja varbade, tõrvikute ja pigikonksudega varustatud rahvas linnafoogti maja ees käras ja uksele tormi jooksis.
Siin toetas meister Willibald end samba vastu ja alustas oma armastatud "Vanaisaga". Vaevalt oli see viis kokkukogunenud pürjelite kõrvu jõudnud, kui see nende tuju paremaks muutis, pühkis raevu näolt, pani naeratama kulmud ja sundis langema pigikonksud. Mornid näod, rusikais käed ja metsikud tormijooksjad hakkasid platsil mõõdetud menutisammude taktis liikuma.
Lõpuks tantis kogu rahvas ja turg oma meluga oli muutunud lõbusaks tantsuplatsiks. Torupillimees kõndis nüüd oma võlupilliga läbi kõigi tänavate, kogu rongkäik talle seljataga järgnemas, ja iga pürjel tantsis tagasi oma koju, kust alles äsja hoopis teiste mõtetega oli lahkutud.
Päästetud linnafoogti tänul meister Willibaldi vastu polnud nüüd ei otsa ega äärt ning ta tõotas maksta iga tasu, mida meister palub ja kui see tema võimuses on. Torupillimees vaid naeris sellepeale, et nii kõrgele ta ei sihtinud ning endale ei vaja ta miskit ajalist hüvet. Kuna aga vali härra on oma sõna andnud ja tal on käsk midagi paluda, siis peab ta paluma, niisiis palub ta sündsalt ilusa Emma kätt oma Widole.
See ei meeldinud linnafoogtile kohe üldse. Ta tegi kannapöörde ja proovis iga nõksu ja kunsti, et meister torupillimees vaid oma palve tagasi võtaks, ja lõpuks tegi ta seda, mida võimumehed ikka hämarail aegadel teha suvatsevad; ta seadis oma tahtmise ülemaks ning kuulutas meisterpillimehe rahurikkujaks ja linnakorra vastaliseks ning andis talle vangimajas aega linna valitseja lubaduste unustamiseks. Sealjuures süüdistas ta teda nõidumises ja lasi teda ka piinata, et ta üles tunnistaks, et ta pole keegi muu, kui kurikuulus Hamelni rotipüüdja ja vilepuhuja, kes seal lapsi ja siin täiskasvanuid oma pilli järgi tantsitas.
Selle teate väljakuulutamisega hoidis linnafoogt ära kõik vangile kaastundlikud südamed. Nõidusekartus ja Hamelni laste saatus töötas nii võimsalt, et kirjutajad ei ööl ega päeval tööd saanud jätta, laekur lõi rutakalt kokku tuleriida maksumuse ning kellamees palus uut köit hädakella löömiseks. Peenem rahvas seadis juba valmis platvorme hukkamise paremaks pealtvaatamiseks ja kaelakohtunikud harjutasid oma piinavõtteid. Meister Willibald pidi kiirkäigul õigusemõistmise ette jõudma, ent kui ta oma lõpu ettevalmistuste tähtsuse üle kogu südamest naernud oli, heitis ta lihtsalt pingile ja oligi surnud.
Veidi enne oma surma kõneles ta oma Widole: "Noormees," kostis ta, "sa näed, et ma sind sinu moel asju ajades ja inimesi usaldades enam aidata ei saa. Sa oled piisavalt elukogenud, et lõpuks mõista, et vähemalt inimloomuse headusele plaane rajada ei tohi, kui ka ise nii heasüdamlik oled, et üleüldse usust teiste headusse loobuda ei saa. Ma paluks sul mu viimast palvet arvestada, siis ei pea sa oma ettevõtmisest siiski loobuma. Kui ma surnud olen, siis kanna hoolt, et mu vana torupill maetaks ühes minuga. Sind see ei aita, kui sa teda hädaabinõuna kasutad, ent see võib aga õnne tuua, kui minuga mulla alla läheb."
Selle ootamatu surma kuulduste vastu polnud linn end üldse ette valmistanud, nii noor kui vana tulid joostes, et oma silmaga tõtt kaeda. Põhiliselt rõõmustas selline lahenduse üle linnafoogt, sest külmaverelisus, millega süüdlane väljavaate tuleriidale minekust vastu oli võtnud, pani ta pelgama, et torupillimees muudab end nõiduse abil nähtamatuks või saadab tuleriidale enda asemel moondatud õlekubu ja ise saab linna kohtupidamise üle naerda. Seepärast otsustati, et kuna keha põletamiseks lõplik kohtuotsus veel puudub, surnukeha võimalikult kiiresti mulla alla saata ja kirikaia lähedal maha matta. Surnumatja kui peamine surnu pärija küsis, kui temast järelejäänut kirja pani, kas ta torupilli kui corpus delict'i arvele peaks võtma ja enne kui Wido oma palve jõudis esitada, kostis linnafoogt innukalt, et vilets ja väärtusetu kurja tööriist tuleks väärkasutuste edasiseks vältimiseks ühes surnukehaga maha matta. See tõsteti surnu puusärki ja öö vaikuses kanti pillimees ja pill välja ning maeti maha.
Ent järgmisel ööl sündis aga üpris eriskummalisi asju. Tornivahid hõikusid harjumuspäraselt üksteisele, kui süttis tuluke kirikaia vastas. Siis nägid vahid vastu keskööd kuuvalges, kuidas meister Willibald oma hauast kirikuõue taga üles tõusis. Ta võttis oma torupilli kätte, toetas end vastu kõrget hauakivi, mis kuupaistes heledalt kumas ning hakkas puhuma, ise pilli sõrmitsedes nagu tal seda elusast peastki kombeks oli olnud. Ning jahmunud vahtide silme all avanesid kalmistul paljud hauad, nende luitunud asukad tõstsid oma kalbed palged, vaatasid ringi, nõksatasid taktis, tõusid tervenisti kalmudest ja liikusid käte-jalgade klõbisedes ebatasasele tantsuplatsile, ka krüptidest ja võlvide alt välkusid tühjad silmakoopad, kuivetud käed rappisid raudseid varbaedu niikaua, kuni need lahti põrusid ja tantsuhimulistele koolnutele tee surnute ballile avasid. Nüüd keerlesid kompjalgadel kooljatantsijad valgete surirüüde tuules lehvides ja õlgade ümber plagisedes ümber kalmude ja hauakivide lõbusas tantsuhoos niikaua kuni kell kirikutornis keskööd lõi. Siis naasid tantsijad oma puhkepaikadesse, mängumees korjas oma pilli kokku ja asutas end samuti puhkama.
Tornivahid tõstsid veel enne päeva hakku linnafoogti sulgpadjult ja tõid värisevil huulil talle sõnumi tontlikust tantsupeost. Ta võttis neilt range vaikimisvande ja tõotas nendega ise järgmisel ööl valvekorda jagada, ent kuuldused levisid sellest hoolimata üle kogu linna ja õhtuks olid kirikhoovi vastas asuvad uksed ja katused vaimude tantsu näha ihkajatega täidetud, kes kõik enne keskööd aset leidva asja võimalikkusest või võimatusest rohkem või vähem oma arvamisele kindlaks jäid.
Pillimees ei laksnud end kaua oodata. Üheteistkümnenda tunni esimese kellalöögiga tõusis ta hauast, toetas end samale hauakivile ja hakkas puhuma. Ballikülalised näinuks nagu muusikat oodanud olevat, sest koos esimese noodiga tunglesid kalmudest ja krüptidest, kääpaist ja raskete hauakivide alt kooljad ja luukered, nii riides kui paljad, nii suur kui väike, tormasid läbisegi ja tantsisid ja keerlesid ja vihtusid keerutada lõbusalt ümber pillimehe just nii kiiresti ja aeglaselt, nagu pilli puhuti, kuni tornikell südaööd kuulutas ja nii tantsulised kui pillimehe rahus puhkama läkitas.
Elusad pealtvaatajad tornides ja katustel tunnistasid nüüd endile, et asjalood ongi nii, nagu terve mõistusega mõista ei saa. Linnafoogt aga lasi veel selsamal ööl maaler Wido türmi viia ja lootis temalt, piinamisega kui vaja, teada saada, kuidas surnute pilliisa ulakustele piiri panna.
Wido meenutas linnafoogtile ta tänamatust Willibaldi vastu ja kinnitas, et too röövis linna surnutelt rahu ning tema elavatelt une vaid seepärast, et ta ei saanud foogtilt tasu lubatud oma elupäästmise eest ja pälvis pealegi ärateenimatu vangistuse ja autu matuse. Jutuajamisel oli vaid niipalju kaalu, et magistraat otsustas torupillipuhuja keha sündsalt kirikaeda puhkama sängitada. Hauakaevaja aga võttis puusärgist torupilli ja riputas selle oma ahju kohale, et kodukäijast moosekant, kes ka haua tagant oma ametit edasi püüdis pidada, peaks ilma pillita oma tantsupeost loobuma. Ent vaevalt oli tornikell löönud ühtteist, kui ta uksele nõudlikult koputati ja kui surivoodimeister tulusa tellimuse ootuses ukse avas, seisis mahamaetud pillimees oma ihulikul kujul ta ukse taga.
"Minu torupill!" ütles ta ja päris rahulikult astus ta kokutavast hauarüüstajast mööda ja võttis seinalt oma pilli. Siis toetas ta end taas vastu hauakivi ja hakkas puhuma. Ballikülalised tulid nagu eelmistelgi öödel ja võtsid end kesköiseks kirikaaiatantsuks paaridesse, ent seekord asutas moosekant end marsile, kõndides läbi kalmistuvärava päris pikale jalutuskäigule läbi linna ja ta juhtis oma öise valvekorra läbi kõigi tänavate niikaua kuni kell lõi kesköötundi, mil nad kõik taas oma puhkepaika naasid.
Elanikud nüüd juba peaaegu pelgasid oma kodudes seda öist külaskäiku kaeda ning mõned vanemad raehärrad isegi mainisid linnafoogtile, et tal tuleks oma korrarikkumistele lõpp teha ja oma pillimehele antud sõna pidada. Ent siinkohal polnud foogtil ei kõrvu ega aru, ta mainis ka, et Wido, kes oletatavasti vana torupillimängija nõiduses kaasosaline olnud, vääriks pigem tuleriita kui kaunist ja rikast pruuti.
Ent järgmisel ööl tulid tontlikud surnuteread taas linna ja kuigi muusikat kõikjale kuulda ei olnud, nägid kõik liigutuste järgi, et tantsijad "Vanaisa" rütmis liiguvad. Seekord tegid nad seda veel hullemalt kui eelmisel ööl. Sest majade ees, kus pruutis neidu või noorikut elas, pidasid nad veidikeseks kinni ja selgesti oli näha, kuidas nendega liitus nooriku varikuju.
Järgmisel hommikul oli linnake kui üksainus suur surnukuur, sest kõik noorikud, keda varjuna keerlemas oli nähtud, olid järsku hinge heitnud. Sama kordus ka tuleval öösel. Tantsivad kooljad keerlesid majade vahel ja kus nad hetkeks pidama jäid, seal lamas hommikul pruut või noorik surnuna.
Rohkem öid ei soovinud pürjelid oma tütreid ja pruute ohtu jätta. Nad ähvardasid linnafoogtil ta tütre vägisi kaasa viia ja Widoga paari panna, kui ta ise silmapilk kihlust välja ei kuuluta ja õhtuks pulmi ära ei pea. Mõlemat oli linnafoogtile võrdselt vastukarva otsustada ja kuna ta leidis end lõksust, kus inimesel on vabalt valida, kas otsustada ise või saada jõuga sunnitud, siis näitas ta end vaba tahet ja andis oma Emma Widole pruudina üle.
Veel enne vaimude tundi istuti pulmalauda. Esimene kellalöök kõlas õõnsalt ja otsekohe kostsid ka armastatud pulmatantsu esimesed noodid. Täis õudu, et öine jubedus ikka veel lõppenud pole, tormasid pulmalised akende juurde ja nägid pillimeest ühes pika rea valgetes surnukleitides kujudega pulmamaja poole suundumas. Ta ise jäi välja värava taha seisma ja puhuma, ent rongkäik kõndis aeglaselt kuni pulmasaalini. Siin tõstsid tulijad oma kalbed palged, hõõrusid silmi ja vaatasid kui ülesärganud uneskõndijad üllatunult ringi. Pulmalised peitusid toolide ja laudade taha, ent kui tulijate palged hakkasid õhetama, nende kahvatud huuled lõid õitsele nagu roosinupukesed ja granaatõunad ning nad tuttavate nimede ja häälte järgi nüüd ka vastastikku üksteist ära tundsid, et need kalbed ja nüüd taas õitselepuhkenud surirüüdes koolnud olid järsku hääbunud Neiβe noorikud, kes nüüd oma nõiaunest ärganud ja meister Willibaldi võlupillist juhitult pulma saabunud. Maag puhus kõigile veel ühe lustliku loo hüvastijätuks ja kadus.
"Ma pean peaaegu uskuma jääma," ütles Wido, "et see pillimees pole keegi muu kui Sileesia mäevaim. Ma kohtasin teda kord mägedes ja pälvisin, ma ei tea misläbi, tema soosingu. Ta tõotas mulle toeks olla nii armastuses kui mujalgi ning ta pidas ausasti oma sõna, läbi oma iseäraliku narritava kunsti, mida ta nii kaua tagasi hoidma pidi."
Wido jäi eluks ajaks mäevaimu soosingusse. Tema jõukus kasvas päev-päevalt, ta abikaasa kinkis talle igal aastal uue lapse, tema maalid said kuulsaks üle Walesi ja Inglismaa ja "Surmatants", millega mitte ainult Basel, Dresden ja Lübeck, vaid ka hulk teisi saksa linnu uhkustavad, pole muud kui Wido originaali, mis ta maalis Neiβi tegeliku surnutetantsu mälestuseks, koopiad ja variatsioonid, ent mida kahjuks ükski mõtisklev maalikoguja ega asjatundja kunstiajaloo rikastamiseks pole üles leidnud ja tuntuks teha saanud.