Lastel oli palju müüte, mis olid tekkinud pärast seda, kui täiskasvanud aidsi surid, kuid vaid üks neist oli seotud jõuludega. Müüdi järgi võis ainult jõululaupäeval pääseda paremasse maailma. Küsimuses, milline see parem maailm on, läksid laste arvamused lahku. Pisikesed uskusid, et seal on kõik täiskasvanud, ka nende vanemad, jälle elus. Natuke vanemad arvasid, et seal elab täiskasvanud inimesi ja et sinna pääsedes on „kõik asjad nii kui enne“. Müüdi kõige täiuslikuma versiooni järgi oli tegemist paralleelmaailmaga, kus mingi haiguse tõttu surid just lapsed, ja et mõlemad maailmad peavad taas ühinema.
Ka koht oli teada. Selleks oli tehasehoone, mille rasked väravapooled olid pärani lahti. Kes jõululaupäeval sellest väravast sisse läheb, pääsebki paremasse maailma. Kuid oli kaks asjaolu, mis takistasid kõigil lastel õnne proovimast. Esimene asjaolu oli see, et kuigi väravast igal aastal lapsi sisse läks, ei pöördunud keegi neist iialgi tagasi, kuigi nad olid seda teistele lubanud. Seega võis värava taga valitseda ka surm, ja igasugusest surmast oli lastel tükiks ajaks kõrini. Teine asjaolu oli Jerry Mahony.
Jerry Mahony oli linnakese ainus täiskasvanu. 14-aastane Tom – linna vanim laps –, kes oli ühel häälel linnapeaks valitud, oli teistel Jerry narrimise küll ära keelanud, kuid ikka oli neid, kes sosistasid, et Jerry jäi ellu sellepärast, et ta on ka ise nagu suur laps. Ja see oli loomulikult tõsi. Tema mõistus oli väikelapse tasemele peatuma jäänud ja enne pandeemiat töötas ta linnas kojamehena. Ta ei teinud kellelegi liiga, kuid lapsed põlgasid teda ega usaldanud. Ta oli ebard, laste linna ainus täiskasvanu. Peale selle tuletas ta liiga valusalt meelde vanemaid, kellest lapsed olid ilma jäänud.
Jerry oli võtnud oma ülesandeks takistada laste pääsu värava juurde.
„Selle värava taga on kurjus, suur kurjus,“ rääkis ta kõigile. „Sealt põle veel kedagist tagasi tulnd ega tule kah!“ Igal jõululaupäeval alustas ta päikesetõusu ajal värava ees oma valvekorda ja lõpetas selle keskööl. Tööd jagus talle igal aastal.
Muidugi ei julgenud kaugeltki kõik proovida ja mõni suhtus põlgliku üleolekuga kogu „parema maailma“ kontseptsiooni. Selline oli näiteks 12-aastane endine lastekodulaps Frank, kel ei olnud oma vanemaist pisimatki mälestust säilinud.
„Võtku mind saatan, kui lähen kuhugi, kus ma jälle mingite tädide-onude võimu alla satun!“ rääkis ta. „Kõik täiskasvanud on igavesed lupardid, kes lapsi ei mõista ja nende vastu huvi ei tunne!“
Kuid temataolised olid vähemuses. Ülejäänud lapsed mäletasid hästi sünnipäevi ja teatriskäike ja piknikke ja väljasõite ja lõbustusparke ja... Kõik need meelelahutused olid lakanud, kui täiskasvanute maailm kokku varises. Nüüd tuli iga päev oma kõhutäie pärast vaeva näha ning mängude ja lõbustuste jaoks ei jäänud enam aega. Muidugi tahtsid nad suuri inimesi tagasi.
***
24. detsembri hommikul kogunesid kõik linnakese elanikud peale Jerry Mahony raekoja platsile. Tom ronis tühjale vaadile ja vaatas oma hoolealused üle. Neid oli 167. Eelmisel aastal oli neid olnud 172. Peter ja Edwin olid läinud läbi värava, Susan oli surnud pimesoolepõletikku, mille vastu nad midagi ette ei osanud võtta, Tina oli viinud kopsupõletik ja 4-aastane Jason oli tõenäoliselt langenud huntide saagiks.
„Poisid ja tüdrukud!“ alustas Tom. „Käes jõululaupäev ja te kõik teate, missugune müüt selle päeva kohta liigub. Mina ei hakka kedagi takistama, kuid mul on palve, õigemini käsk neile, kes üritavad täna läbi värava minna: Jerry Mahonyle ei tohi viga teha! Kuni me ei tea, kas õigus on temal või neil, kes läbi lähevad, ei tohi talle haiget teha. Kui selline asi peaks juhtuma, heidetakse süüdlane kogukonnast välja ja sunnitakse linnast lahkuma. See on kõik. Toimkonnad töötavad täna tavalise graafiku alusel, lõpetame kell kuus õhtul.“
Ta hüppas tünnilt alla ja seadis sammud tehase poole. Ta tahtis Jerryga rääkida. Jerry meeldis talle. Kuna tal oli täiskasvanu keha, võis ta teha rohkem tööd kui ükskõik milline laps. Väsimatult kaevas ta peenraid, külvas, rohis ja koristas saaki, millest nad kõik elasid. Samuti saagis ta küttepuid, kandis vett, koristas prahti ja tegi kõike muud, mis tarvis. Tom oli ainuke, kes Jerryt ei põlastanud ja kellel temast kahju oli.
Tehas asus linnast väljas. Välja arvatud jõululaupäev, ei läinud keegi selle lähedalegi. Lapsed sosistasid üksteisele, et muudel päevadel lõpeb juba tehasele liginemine surmaga. Liikus kuulujutt, et mõnes kambas pidi 12-aastaseks saanu täiskuuööl tehase taha hiilima ja käega müüri puudutama, alles siis võeti ta „vanade“ hulka vastu. Keegi ei teadnud, kui palju sellistel juttudel tõepõhja all oli.
Valgetest tellistest tehasehoone ees haigutas värava must suu, otsekui irevil haav mingi koletu looma kehas. Tehast linnast eraldaval tühermaal laius valge puutumatu lumi. Sellel lumel liikus aeglaselt must täpp – Jerry Mahony. Tom suundus otse värava poole, sumbates põlvesügavuses lumes. Kui ta oli Jerryst umbes 100 meetri kaugusele jõudnud, tõstis ta käed pea kohale ja hüüdis:
„Jerry! See olen mina, Tom!“
Jerry sumpas talle läbi lume vastu.
„Sa võiksid praegu koju puhkama minna, Jerry,“ pakkus Tom. „Kõik on tööl, nad tulevad pimedas, nagu tavaliselt.“
„Ei, Tom. Kui nad näevad, et mind valvepostil põle, teevad nad kohe katset. Sa ei jõua neil kõigil ju töö juures silma peal hoida, ega?“
„Ei jõua,“ kinnitas Tom. Ta ulatas Jerryle paki:
„Ma tõin sulle termosetäie kuuma kohvi ja mõned võileivad. Võileivad söö parem kohe ära, enne kui ära külmuvad.“
„Aitüma kohvi ja võileibade eest! Mul on endal kah üht-teist kaasas, aga eks lisa kulu ikke ära.“ Jerry pidas väikese pausi. „Kas sina, Tom, ei ürita kunagi läbi värava minna?“
„Ei, Jerry.“
„Miks?“
„Noh, ma arvan, et ma armastan seda linna, kõiki lapsi ja sind kah. Ma ei tahaks teid maha jätta. Ja tead mis, Jerry,“ ta punastas, „mulle meeldib kõigi eest hoolitseda. Saad aru, kui täiskasvanud poleks surnud, oleks ma tavaline koolipoiss, mängiks jalgpalli ja koguks rockitähtede postreid. Keegi ei usaldaks mulle linna toiduvarude kogumist, kütte varumist, tööde planeerimist ja muid sihukesi asju. Ma saaks nendega ju hakkama, nagu ma praegugi saan, aga keegi lihtsalt ei usuks seda.“
„Ma saan sust aru, Tom,“ Jerry vaatas talle oma suurte hallide silmadega otsa. „Ka mina tahan laste eest hoolitseda ja nii ma siin siis valvangi. Ka mina armastan lapsi, kuigi nemad vist mind ei armasta...“
Tom köhatas piinlikkustundest:
„Kui palju sa oled päästnud, Jerry?“
„Kuusteist!“ vastas Jerry kohe. „Aga kaks tükki...“
Jah, Tom teadis seda. Kaks neist, kelle Jerry oli värava ees kinni võtnud, olid järgmisel aastal uuesti proovinud ja siis läbi pääsenud.
„Olgu Jerry, ma lähen nüüd tagasi ja viskan söögitoimkonnale pilgu peale. Astu pärast läbi, eks?“
„Kindlasti, Tom, pärast keskööd näeme!“
Kui Tom mõne aja pärast pärast tagasi vaatas, oli must täpp väravaesisel taas oma patrullimist alustanud.
***
„Täna tulevad nad hilja!“ mõtles Jerry kella kümne paiku. Öö oli pime, ainult linnast paistsid mõned ähmased hubisevad tulukesed.
Ta virgus oma mõtetest, sest talle tundus, et kuskil pimeduses oli miski liikvele läinud. Ta kuulatas, kuid lume krudinat ei olnud kuulda. Ometi uskus Jerry, et ta ei olnud eksinud. Nüüd jäi üle vaid oodata.
„Tulevad kolmes satsis!“ tõdes ta veidi hiljem murelikult. Üks grupp tuli otse tema suunas, üks paremalt ja teine vasakult. Igas grupis tundus olevat kaks last. Nad sammusid aeglaselt ja vaikselt läbi lume.
Kui lapsed olid kuuldekaugusele jõudnud, hõikas Jerry:
„Tagasi! Siin pesitsevad kurjus ja kurbus! Tagasi! Minge kohe tagasi! Kõik!“
Keegi ei peatunud ja ega Jerry seda oodanudki. Aastatega olid tema hoiatused lihtsalt traditsiooniks muutunud ja lapsed oleksid olnud pettunud, kui ta ei oleks hüüdnud. Umbes 30 meetri kaugusel Jerryst muutus laste samm kiiremaks ja 20 meetrit enne teda hakkasid nad jooksma. Kaks keskmist last sööstsid otse Jerry suunas, nagu tahaks teda jalust maha joosta. Jerry hindas pilguga olukorda.
„Sööstan keskmistele vastu, virutan nad lumme pikali ja pean siis ülejäänd kinni!“ arutles ta ja tormas edasi. Kaks last jooksid endiselt otsejoones tema poole.
„Miks nad küll ei hargne!?“ jõudis Jerry veel mõelda, enne kui lastega vastamisi sattus. Ta haaras mõlemast kinni, kuid kaotas tasakaalu ja vajus neile peale. Mõlemad poisid, umbes 10-aastased rüblikud, lasid end kuidagi väga taltsalt maha paisata ja kinni hoida. Nad ei rabelenud peaaegu üldse vastu. Üks hüüdis oma heleda häälega:
„Jookske! Jookske nüüd!“
Ja samal hetkel Jerry taipas! Need kaks ei tahtnudki läbi pääseda, nad olid vaid peibutis, sööt. Ta kargas välkkiirelt püsti. Paremal oli üks laps juba peaaegu väravani jõudnud. Vasakpoolne üritaja oli talle lähemal, ta oli pisemat kasvu, noorem ja nõrgem. Jerry sööstis vasakule.
Ta ei tabanud hetke, mil parempoolne laps värava künnisele jõudis ja selle ületas, tal jätkus silmi vaid eesjooksja jaoks. Vahemaa vähenes, aga mitte nii kiiresti, kui Jerry oli lootnud.
„Ei jõua! Ei jõua!“ vasardas ta ajus ja siis tegi ta viimase meeleheitliku pingutuse. Poisike oli väravast vaid kolme meetri kaugusel, kui Jerry hüppas. Just sel hetkel laps komistas ja kukkus, Jerry lendas temast üle, tegi kukerpalli ning veeres väravast sisse. Kostis meeletu karjatus. Lapsed tardusid paigale. Siis heideti Jerry räsitud ja verine keha väravast välja. Ta tõmbles tükk aega nagu krampides, ise valust oiates. Seda oli kohutav vaadata. Siis jäi ta lumele lebama, riided puruks rebitud ja haavad verd jooksmas. Nüüd tuli lastele elu sisse. Hirmust karjudes panid nad linna poole jooksu, otsekui kartes, et Jerry neid jälle püüdma tormab. Kuid teadvuseta Jerry Mahony lamas selili külmal lumel, pärani silmad jõuluöisesse taevasse vahtimas.
***
Kui lapsed lõpuks linna jõudsid, läksid nad kohe raekotta. Juba nende esimeste kokutamisi kuuldavale toodud sõnade järel taipas Tom, et juhtunud on midagi halba ja hakkas riietuma. Ta käskis üles otsida Mary, kes oli juba kolm aastat tema käsul kõiki linnakeses leiduvaid meditsiiniraamatuid lugenud ja esmaabivahendid valmis panna. Tal tuli kasutada kogu oma autoriteeti, et viis suuremat poissi endaga kaasa saada. Nad võtsid kelgu, millega küttepuid veeti ja läksid pooljoostes tehase poole.
Jerry oli näost sinine, kuid hingas veel, harva ja katkendlikult. Käreda külma tõttu oli verejooks seiskunud, kuid ka kogenematu silm nägi, et Jerry olukord on halb. Ta oli meelemärkuseta ega oianudki, kui nad teda kelgule upitasid. Siis katsid nad Jerry keha kasukatega, rakendasid end kõik koos kelgu ette ja hakkasid vedama
Kui Jerry viimaks teadvusele tuli, ahetas akna taga juba koit.
„Kuidas sul läheb, Jerry?“ küsis Tom tema kohale kummardudes.
Jerry naeratas, või õigemini, püüdis naeratada.
Tom ohkas kergendatult. Kui nad Jerryga kohale jõudsid, oli neil üsna vähe lootust olnud teda jälle ellu tagasi aidata. Ta oli üdini külmunud ja keegi (või miski) oli talle palju sügavaid haavu tekitanud. Kõigepealt oli Mary teda ettevaatlikult piiritusega hõõrunud, tema haavad puhastanud ja kinni sidunud. See oligi õigupoolest kõik, mida nad teha said. Hädaga said nad Jerryle sisse paar tabletti valuvaigistit, kuna oli ilmne, et ta kannatas tugevate valude käes.
„Tal on tugev organism ja kui siseelundid tõsiselt vigastatud ei ole, võib ta ellu jääda,“ arvas 11-aastane Mary.
Vahepeal küsitles Tom neid, kes olid läbimurdest osa võtnud. Poiste jutust selgus, et 12-aastane Jack oli väravast läbi saanud. Teine üritaja Ronnie, kes oli just enne väravat kukkunud ja kellest Jerry oli üle hüpanud, värises ikka veel kogu kehast. Ülejäänud poisid olid olnud vaid peibutiseks ega olnud kavatsenud väravast siseneda.
„Seal on midagi kohutavat eks?“ küsis Tom Jerrylt tasa.
Jerry püüdis noogutada.
„Ma usun, et järgmistel aastatel on sul nüüd rahulikum,“ jätkas Tom. „Vaevalt et keegi pärast seda, mis sinuga juhtus, veel proovida julgeb. Kurjus ja kurbus, nagu sa ütlesid, eh? Aga ma olen kole uudishimulik. Kas jutustad mulle, mida sa nägid, kui jälle rääkida suudad?“
Jerry naeratas jaatavalt. Kuid ta teadis, et ei räägi kunagi kellelegi tõtt selle kohta, mida ta värava taga nägi. Las nad arvavad, et seal on valu ja surm. Las arvavad. Tegelikult nägi ta aga ju ainult seda, mida oli juba ammu tundnud – värava taga algas tõesti tee paremasse maailma. Ja see tee ei olnud lastele ohtlik, vastupidi, see oli turvaline ja ees ootav sihtkoht tegi nad õnnelikuks. Tagasi ei pöördunud nad ainult sellepärast, et ei tahtnud enam tagasi tulla.
Seal ei olnud kurjust ja kurbust, need olid ainult temas endas. Sest nüüd teadis ta kindlalt, et tema ei saa kunagi läbi värava minna. Kuna oli täiskasvanu. Kui ta peaks veel kord üritama, paiskaks väravavalvur, see keegi või miski, ta jälle haavatu ja muserdatuna tagasi. Ta ei saa kunagi läbi minna. Aga ta ei saa lubada ka seda, et lapsed läbi läheksid. Mida ta siin üksinda peale hakkaks? Ja mis peamine – ta ju armastas lapsi, kuigi lapsed vist teda ei armastanud...
Jerry Mahony saatis Tomile veel ühe naeratuse ja sulges siis väsinult silmad.