Ei juhtu just tihti, et eesti ajakirjanduses avaldataks tunnustatud kirjaniku tuumakas essee kirjutama õppimise ja kirjutama õpetamise kohta. "Eesti Päevalehes" selline artikkel igatahes hiljaaegu, täpsemalt 23. veebruaril, ilmus. Autoriks Tõnu Õnnepalu, kes luges aasta aega Tartu Ülikoolis vastavat kursust.
Õnnepalu jagab oma noored kirjutajad kaheks rühmaks: neiks, kelle jaoks kirjandus on midagi väiskeskkonda kuuluvat ja neiks, kelle puhul on olemas isiklik suhe kirjandusega, kelle siseelus on kirjandusel oluline koht. Minul isiklikult tekkis sel pinnal küsimus: kuivõrd võib igasuguste kuust kuusse ning aastast aastasse korduvate trafaretsete kaastööde puhul, mida toimetusse nüri järjekindlusega laekub, öelda, et nende autoreiks on tõenäoliselt esimesse rühma kuuluvad isikud?
Kirjutatakse sellest, kuidas keegi ära sureb ja järgmisel hetkel mingi liivase lõunamaise saare peale satub, kusjuures polegi nagu eriti oluline, mis seal saare peal toimub (ja suurt midagi ei toimugi). Kirjutatakse sellest, kuidas tulevikuteadlane oma laborihiirte poolt nahka pistetakse, kusjuures loost on selgelt näha, et autoril pole ühegi labori ega teadlasega isiklikku tõsiseltvõetavat kokkupuudet olnud. Kirjutatakse sellest, kuidas peategelane kellegi maha lööb, et maagilist relva endale saada ja kuidas siis peategelase poeg samal põhjusel omakorda peategelasele enda (juhtumisi mingi stepihõimu khaani) ära koksab.
Üks asi on, et neis jutukestes puudub igasugune originaalsus, käiatakse juba iidamast-aadamast vanu motiive ilma mingigi omapoolse edasiarenduseta. Kuid see on ainult pool hädast. Tõeline häda tundub minu meelest olevat see, et kirjutatakse asjust, mis endale tegelikult kuidagi korda ei lähe, millega puudub igasugune isiklik side... Ma ei mõtle seda, et autoril võiks olla kogemused võlujõudu sisaldavate külmrelvade käsitsemises, kuid igas loos on ju tegelased, on tegevuskohad, on dialoogid. Nendega võiks autoril juba selline isiklik side olla, mis taiarelva puhul on muidugi võimatu.
Ja siit küsimus: lugupeetud algajad autorid, miks te ei kirjuta sellest, mis teile tegelikult korda läheb, kas fantastikaga segatult või ilma? Miks te kirjutate niisugust jura, vabandage väljendust, mis teid ennastki ju tegelikult ei huvita?
Õnnepalu väidab, et seda nö. "kirjanduslikku kuulmist" õnnestus temal märgata ca. 10% juures neist, kes tema loengutest osa võtsid. Väga tõenäoliselt maotute kirvejubinate kribajaist suuremal osal see anne puudub. Aga siiski võib juhtuda, et neid ridu loeb keegi teisest rühmast, kelle samasuguse tüki me hiljuti "Algernonist" tagasi saatsime ja kes ei saa ikkagi aru, milles täpselt asi ja mis need isehakanud erudiidid seal virisevad...
Kui selline isik tõesti leidub, siis võiks ta uuesti proovida - aga seekord kirjutades sellest, mis teda ennast naerma või nutma või kasvõi kellegagi kaklema võiks panna, mitte näiteks elluärganud liivaterade hordiga maadlevast Ühendriikide eriagendist (jah, ka selline on meile laekunud). Siis on tal lootust liigutada ka lugejat, rääkimata toimetuse liikmetest, kellest suurem osa on lausa kehastunud heatahtlikkused.