Kersti Kivirüüt
Kogu lugu algas sellest, kui me Ristiniga Endli üles poosime. Või siis tegelikult algas lugu palju varem, ilma et meil sellest raasugi aimu oleks olnud. See lugu hõljus nähtamatu vinena luhal, rabasaarte palumätastel ja jõekallastel; seda pajatasid inimmõistusele tundmatul sosinal ahtad soopuude võrad ja pikad tarnakõrred. Ainsad, kes olid loo unustanud, olid külaelanikud. Mistõttu meid täiesti pahaaimamatult sellesse jõledasse sündmuste ahelasse kistigi.
Endel oli elusuuruses kaltsunukk, kes pidi külarahva lõbustamiseks mõeldud volbriöö seiklusmängul „Slendermani jälgedes“osalejaid hoiatama rajal eesseisvate õuduste ees. Endli kehamaterjali leidus seltsimaja garderoobist ja kapinurkadest küll ja küll: vana oranž svammpall peaks, kapuutsiga kilejope kehaks, vanad dressipüksid jalgadeks ning kõike seda hoidis vormis hunnik riiete sisse topitud rebasenahku. Rebasenahad olid pärit kunagisest hõberebasekasvandusest, mis taasiseseisvunud vabariigi algusaastatel oma tegevuse lõpetas.
Arvan endiselt, hoolimata järgnenud sündmustest, et ideel oli jumet. Panime Endli rippuma vana ja koguka paju külge, mis laiutas keset luhta Sulujõest külasse suunduval kraavi kaldal. Kuuvalguses, eriti pärast seda, kui pärast kümneid minuteid võsas okstega maadlemist lagedale astuti, mõjus paju ähvardava ürghiiglasena ning ühe jämeda haru küljes kõlkuva Endli siluett tema elueheda ohvrina. Osalejatele kaasaantud legendi kohaselt algas just siit Slendermani territoorium – seiklusrada, mis oli vürtsitatud horrorimaiguliste ülesannetega. Tagantjärgi võib hinnata meie üritust õnnestunuks, välja arvatud see, et me avasime surmaväravad ja lasime Endli sisse kurivaimu. Juba järgmisel päeval, kui läksime Ristiniga matkaraja dekoratsioone ära korjama, leidsime Endli kadunud olevat. Vaid nöör rippus oksa küljes, mille me puhtlaiskuse tõttu ka sinna jätsime. Ei teinud tookord Endli kadumisest numbrit. Arvasime, et küllap keegi teine on pidanud heaks nuku minema tassida.
Umbes kuu aega pärast legendiks saanud matkamängu vapustas küla traagiline uudis – murdjaloomad olid kooliteel surnuks purenud Üüguvere kooli kaheksanda klassi õpilase Priidu. Esialgu kahtlustati selles koletus teos külakoeri – kõiki paukasid-pollasid uuriti-puuriti põhjalikult, ent siit seltskonnast süüdlast ei leitud. Põhjalikuma analüüsi käigus ilmnes, et hammustusjäljed kuuluvad rebastele. Sest saadik ei ole ükski külaelanik metsas üksinda liikuda julgenud ja jahimehed pole astunud ilma püssita kodulävelt kaugemalegi. Loomulikult kõmmutati neil päevil maha iga vaateorbiiti ilmunud reinuvader, aga ka sellest ei sündinud uut selgust.
Kui küla Priidu surmast oli toibumas, leidis samasuguse koletu lõpu saekaatri valvur Vovka. Otse tööpostil. Kui Priidu pere tungival soovil oli esimene rebaste juhtum pääsenud meediavalgusest, siis nüüd omandas paanika juba riiklikud mõõtmed. Ent mitte kauaks. Uued uudised matsid unustusse ka selle sündmuse. Ent küla oli ootel ja ärevil.
Kui ühel sügisesel varahommikul ilmus konstaabli ukse taha üleelatud šokist, üle paarikümne aasta esmakordselt kaineks saanud Rõõba, oli selge, et rebaste rünnakute taga on tontlik järjepidevus. Erinevalt kahest eelmisest juhtumist oli seekord olemas ka tunnistaja. Kahjuks oligi selleks väga ebaadekvaatse maailmatajuga Rõõba, kes raius kui rauda, et hernehirmutis ässitas rebasekarja tema hea kamraadi Kitse-Vallo kallale. Ei mees, ei naine, vaid oranži peaga hernehirmutis.
Kui enamik külaelanikke pidasid Rõõba tunnistusi joodiku soigumisteks, siis mulle ja Ristinile mõjus see ehmatava dušina. Meie Endli oranž svammpallipea ja keretäidiseks topitud hõberebased, olid kahtlaselt haakuvad ühendusliinid küla tabanud surmaneedusega.
Sestap olingi ühel kenal oktoobrikuisel päeval Ristini ukse taga. Me pidime Endli teemal tõsisemalt arutlema.
Juba ukse tagant tundsin muffinite lõhna. Kas ma mitte ei rääkinud mõned päevad tagasi Ristinile, et tahan sel kuul olla vee ja puuviljade dieedil? Rääkisin küll. Nüüd on kaks võimalust: kas Ristin üldse ei kuula, mida ma talle räägin või on tegu sulgaselge sadismiga. Ristini karakterit arvestades pole üllatav ka mõlemad korraga.
“Hei! Hüppa edasi” hõiskas Ristin uksel. Ma ei jõudnud veel korralikult koputadagi “Kraba muffinit!”
“EI!!!”
“OK. Ise tead. Suht´ creepy, onju.”
Mängeldes oli Ristin hüpanud põletava teemani. Masendav pealiskaudsus. Kolm inimest on surnud, ja tema ütleb vaid “suht´ creepy”
“Ma ütleksin, et see on väga traagiline. Ja kui veel mõelda, et meie oleme kuidagi....”
"Oh, Virco on kohal!"
Jälle ta ei kuulanud mind.
Sain muidu isegi aru, et härra "tean-ja-oskan-kõike" oli saabunud. Lisaks hunt Murka tigedale haukumisevalangule ja husky Sulli baskervillilikule ulgumisele, kostus väljast ka inimkeeleaktsendiga lõrin-klähvimist. Virco oli otsustanud testida oma liikidevahelist võõrkeeleoskust.
"Miks sa ta kutsusid?" Mulle tundus uhtlasi nii otstarbetu kui ka vastutustundetu kõrvalisi isikuid Endli teemaga siduda. Vähemalt senikaua, kuni me ei tea, mis vägi Endli üles äratas ja kurjaks pööras.
"Aga miks mitte?" oli Ristin süüdimatu nagu tavaliselt, "ta on ju arvutite ekspert! Ta võib meile vajalikku infot leida."
"Siis küll," ei suutnud ma sarkasmi varjata, "ma juba muretsesin, kuidas google'ga toime tuleme."
"Meil võib ka toorest jõudu vaja minna."
Palju tulemusrikkam oleks olnud Murka, Sulli ja Vircoga koertekeeles Albaania majandusest või Suure-Jaani avangardistlikust arhitektuurist vestelda, kui Ristinile mõistust pähe panna. Seda enam, et tema viimase, oma jaburuses relvituksvõtva argumendi kinnituseks kostus uksele kalevipoeglik klohmimine, mis pani köögiriiulil šampanjapokaalid klirisema. “Raske käega rabadessa lõi ta kalju lõhkemaie...”
"Jaaa... tule sisse!" üürgas Ristin
Minu esimene kokkupuude Vircoga oli enam-vähem kümme aastat tagasi, kui olin vastu võetud Üüguvere kooli esimesse klassi. Virco oli minu esmamuljes neli aastat eespool olev prillidega poiss, kellel alatasa oli üks või teine kehaosa kipsis. Virco on üks neist tänuväärsetest, persoonidest, kes sõprade turvalise lapsepõlve nimel oli valmis omal nahal katsetama, mis siis reaalselt juhtub, kui vanemate-õpetajate hoiatusi eirata. Ühtlasi pälvis ta kõikvõimalike eluohtlike eksperimentidega kooli jackassi maine. Ma ei oleks olnud üllatnud kuuldes, et ka nüüd - kahekümne ühe aastaselt - on Virco kindlustusseltside jaoks persona non grata. Kusjuures mitte enam niivõrd riskipõlgliku käitumise tõttu, vaid oskusega olla tabavalt taktitundetu.
Ka nüüdki kostus Vircolt sisenedes viisaka tervituse asemel vaid hüüatus "muffinid!"
"Tere, Virco." sõnasin aeglaselt, väga selge diktsiooniga. Virco jõmises vastuseks midagi muffinit täis suuga, mis võis olla "jou", "tsau" või lihtsalt "auh".
"Kas siin majas kohvi ei pakutagi?"
Ristin oli Virco matslikkuse suhtes fenomenaalselt armuline. Vastuvaidlemata täitis ta presskannu kohvipulbriga ning pani veekeetja vuhisema.
"Mis tšill teil siis siin toimub?" uuris Virco pärast esimest kohvilonksu märksa kodustatumal toonil.
Oi, kuidas ma naudin sotsiaalselt veidraid olukordi. Segadusse aetud inimesed on oma siiras kimbatuses nii nunnud.
"Endel on vaja peatada, enne kui veel keegi sureb," püüdsin olla võimalikult ametlik, et rõhutada probleemi tõsidust.
"Ah?"
Ma ei öelnud midagi. Lihtsalt noogutasin Vircole vandeseltsaslikult ja nautisin tema juhmi pilku.
"Vaata, me poosime kevadel Karolaga Endli üles ja jätsime puu otsa kõlkuma. Järgmisel päeval oli Endel kadunud ja siis hakkasid need rebaste rünnakud."
Aitäh, Ristin! Nüüd ei olnud Virco suuteline isegi "ah" ütlema.
"Ära tee nii lolli nägu!" klähvis Ristin "Endel, noh. Volbrikal. Seal Mäesuitsu-Sulevi majataguse kraavi kaldal juures paju küljes, noh..."
Sellega oli sotsiaalselt veider situatsioon lõppenud. Virco näoilme peegeldas mitte ainult asjast arusaamist, vaid ka järelemõtlemist.
"No selge siis," ühmas Virco iseenesestmõistetavalt, justkui oleks vestlus käinud kartulipaneku tehnoloogiatest "Rõõba räägib siis tõtt."
Jäin juurdlema, kas ma ise oleksin niivõrd paranoilise sisuga juttu nii kergesti uskuma jäänud. Kardetavasti küll. Rebaste rünnakud oli šokk tervele külale ja pärast kolmandat juhtumit olid ka irratsionaalsed seletused võrdselt head loogiliste järeldustega Pealegi surus alateadlik esivanemate tarkus tarkus nii mulle, Ristnile, Vircole, nagu ka tervele külale peale hoiaku, et isikliku tutvusringi inimeste surma teemal vigurijuttu ei puhuta. Isegi sõna "surm" välditi tavavestluses, et mitte soovimatu väe tähelepanu enesele tõmmata. Nii võis jääda idioomivõhikust kõrvalseisjal mulje külarahva surematusest: siinsed inimesed mitte ei surnud ära, vaid "läksid parematele jahimaadele", "viskasid sussid püsti" või niisama "lahkusid meie seast".
"Karola!!!" Võpatasin. Virco ja Ristin jõllitasid mind kerge irvega.
"Jälle käisid UFOde juures," nöökis Ristin.
"Vabandust, mul läksid mõtted mujale. Millest te rääkisite?"
Virco lükkas mulle nina alla kiiruga visandatud piirkonna kaardi, millele olid markeriga joonistatud kolm risti. Kolm deemonrebaste ohvrit.
"Ma usun, et me võime üht-teist järeldada Endli tegutsemisala kohta." sõnas Virco. "ma arvan näiteks, et Endel ei tule miskipärast üle jõe."
Ma ei olnud selles päris kindel: "Ehk pole ta veel jõudnud. Minu meelest tapab ta täiesti süsteemitult juhuslikke inimesi, juhuslikes paikades, suvalisel ajal. Ainus ühendav liin on rebased. Ma arvan, et need karusnahakasvatuse loomakesed elavad oma eluaja ängi läbi Endli inimeste peal välja.”
"Mina jälle ei arva, et rebastes on asi, " vaidles Ristin vastu "vanaemal on ka kapis rebaseaiast pärit nahkadest kasukas - on teine end siiani viisakalt ülal pidanud. Ei ole hakanud pererahvast maha murdma. Siin on mingi muu teema."
Siin võis tõesti olla mängus misiganes teema. Võib-olla oli vana paju all iidne hiietuuslari matmispaik, võib-olla olid Endli peakolumaterjaliks kasutatud svammpall täis kurjast vaevatud lutikaid, võib-olla oli garderoobist leitud vanade dressipükste lõimeniitides säilinud jälgi Tšernobõli aasta radioaktiivsetest kõhutuultest, võib-olla.... aga võib-olla murravad inimesi ikkagi geneetiliselt muundatud või marutõve vaktsiinist niisama lollikspööranud lihast ja luust rebased.
"See on kõige ebaloogilisem versioon, mis üldse olla saab," kuulsin Ristini häält. Olin viimase mõtte poolvaljult öelnud.
Nõustusin. Isegi piirkonna konstaabel ei uskunud enam seda versiooni, kuigi see ta uurimise alushüpoteesiks osaliselt oli. Traagilised surmad olid õõnestanud külaelanike hästikoolitatud ratsionaalset maailmavaadet, millele oli põhja alla pannud juba Jakobsoni kooliõpikud ja peensusteni välja treinud nõukogulik ateistlik kasvatus. Avalikult kiruti marutaudivastast vaktsineerimispoliitikat, mis rebaste arvukuse haldamatult kõrgeks oli paisutanud. Isekeskis sosistati küla tabanud needusest ja Rõõba napp pääsemine tontliku hernehirmutise küüsist omandas iga uue juturingiga üha rohkem hirmuhäratvamaid detaile.
"Meil on veel neli päeva aega, et järgmist surma ära hoida." Virco oli ennist kritseldatud skeemile lisanud integraale, ruutvõrrandeid, siinuseid, koosinuseid - näis, et Ristini intuitsioon Vircot punti kutsudes toimis õiges suunas.
"See teie Endel ründab iga neljakümne päeva tagant," jätkas Virco, "tõenäoliselt kokku kümme korda. Otsisin seoseid ka kahekümne ja kolmekümnega. Ma pole kindel, kas see on adekvaatne vihje, aga kõikide surmapaikade asimuut vana pajuga jagub kolmekümnega."
"Kust sa need arvud veel vōtsid?" uuris Ristin hämmeldunult uut plaaditäit muffineid lauale laadides.
"Nelikümmend päeva on ju elementaarne, kuidas te ise seda märganud ei ole," ütles Virco "oh-teid-blonde" toonil ja tal oli muidugi õigus. Puhttehniliselt olime Ristiniga loomulikud blondid ja puhtsisuliselt olime Endli tegusid läbi humanitaarse, mitte analüütilise filtri vaadelnud.
"Kui juba arv nelikümmend on mängus, siis on üsna loogiline samm läbi proovida ka teised arvud, mis teie totakas manamises läbi käisid. Mäletate? "Mina olen Endel. kümme surmapattu on mul hingel, kakskümmend kuradit tapsid mind ära, kolmkümmend korda olen ma neetud, nelikümmend inglit peavad mulle andestama.""
Vircol oli suurepärane mälu. Sellise kirjaga kiletatud paberi olime tõesti Endli külge kinnitanud. Neljakümnepäevane intervall oli ilmselge fakt, aga seos asimuudiga....see oli kuidagi meelevaldne. Samas vana paju juures sai Endel ühtaegu nii ristitud kui ka ära neetud. ...ja kes teab, kuidas maa magnetväli mõjutab sõna jõudu...
"Ma arvan, et ma tean põhjust," sekkusin õigustamatult enesekindlal toonil, sest tegelelikult ei olnud mul aimugi, millest räägin…. "Võimalik, et vana paju juures on eriline jõuväli ja mitmete muude soodsate kokkusattumuste tõttu, nagu näiteks sobiv päev või kuu seis või mis iganes, sai meie manamine eriliselt tugeva väe."
"See on väga tõenäoline hüpotees, aga väga meid ei aita," targutas Virco "hoopis Rõõbalt tuleks niipalju infot välja pigistada kui kannatab. Enne laupäeva ma kahjuks ise sellega tegeleda ei saa."
Laupäev tundus olevat hea variant. Eks ka mina ja Ristin olime piisavalt korralikud koolilapsed, et ei tõstnud isegi kõne alla varianti keset argipäeva töist keskhommikut külajoodikuga kummitavatest hernehirmutistest vestelda.
Lauale oli jäänud kolm viimast muffinit.
"Noh, sa ei tahagi?" ühmas Virco. Raputasin pead.
"Õige," nentis Virco tunnustavalt "just üleeile bussis vaatasingi, et sulle on perse taha kasvanud."
Nädal aega vastupidamist vee ja puuviljade dieedil sai oma haleda finaali. Hammustasin šokolaadimuffini küljest hiigelampsu, et mitte Virco aadressil korralikule tütarlapsele sobimatuid vulgaarsusi lagedale tuua.
*****
Urgitsesin ajaviiteks küünega sügavaid vagusid vana paju jämedas tüves. Ma ei olnud kunagi varem endale teadvustanud kui ebaloomulik siin kõik oli. Käisime lastena tihti paju juures mängimas, sest siin ei olnud kunagi tuult. Isegi tormisevõitu ilmadel. Me ei olnud kunagi seda kummaliseks pidanud. Tuulevaikus vana paju juures oli meile, külalastele sama iseenesestmõistetav kui pühapäevahommikused pannkoogid, eesti keele õpetaja kohvihaisune hingeõhk ja jõulueelsed päkapikud akna taga. Vana paju juures ei laulnud kunagi linnud. Miks keegi ei ole kunagi selle üle imestanud? Külalugudes ei olnud paju ei midagi rohkemat kui väga sobiv orientiir keset lagedat sooheinamaad. Küll räägiti lugusid maantee ääres kasvanud Põhjasõja aegsest tammest, millest nüüd ainult lai känd järel oli. Jutte oli veelgi – näiteks teati pajatada jõeluha peal olevast kultuurimajast, mis sõja ajal maha poles. Räägiti isegi lugu, kuidas tundmatutel aegadel olla külarahvas Vanapagana enda üle trumbanud ja Sulujõkke ära uputanud. Aga pajust ja selle ümber olevast tuulevaikusest küla vaikis. Millal küll see iidne tarkusliin katkes? Kes teadis viimati selgitada, mis vägi siin peidus oli?
Madalad hallid pilved ujusid kiirustades üle jõeluha. Maaniulatuvad üksikud uduräbalad silitasid uudishimulikult tarnarootsusid. Kuid paju juures oli ka täna vaikne. Nagu ikka ja alati. Majesteetlikult lai võraparukas pillas justkui moepärast üksikuid lehti, et üleüldise sügishääbumisega olla viisakalt solidaarne. Silmitsesin kõhedusega tühjalt rippuvat poomisnööri, mis justkui ootas uut ohvrit. Kes oleks vōinud pool aastat tagasi aimata, et puhtkirjandusliku meeleolutekitajana mõeldud sõnad omavad sellist tagajärge. Pomisesin poolvaljult: "Kümme surmapattu on mul hingel, kakskümmend kuradit tapsid mind ära, kolmkümmend korda olen ma neetud, nelikümmend inglit peavad mulle andestama." Kakskümmend kuradit.... mis seos on minul ja Ristinil kahekümne kuradiga? Ei olnud tookord julgelt kilomeetriraadiuses näha hingelistki. Nagu nüüdki. ....kui see kalamees välja arvata. Oma mõtisklustes ei olnud ma tähele pannud, et üle jõeluha kõndis minu suunas üsna raskelt longates kõhetu kuju. Püüdsin leida kujus tuttavlikke jooni, ent ühtegi külaelanikku ma kalamehes ära ei tundnud. Mida lähemale kuju tuli, seda ilmsemalt paljastusid tema liikumisraskused. Lisaks lonkamisele, oli kalamehel raskusi ülakeha tasakaalus hoidmisega. See vajus aeg-ajalt kummalistesse, suisa akrobaatlikesse asendistesse. Abitud käed rippusid jõuetult kõrval ning pea oli ebaloomulikult liiga kuklas, jättes mulje eluohtlikust kaelalülimurrust. Iga samm näis tulijale olevat eneseületust nõudev sündmus. Purjus? Narko? Midagi hullemat?
Tegelikult oli mu aju eitamas, mida silm nägi. Kuid keha oli targem. Enne kui isegi aru sain, jooksin kiiremini kui eales varem. Tagasi vaatamata, kõrgete hüpetega üle mätaste ja mudalompide. Ma ei peatunud enne, kui olin jõudnud Mäesuitsu-Sulevi maja juurde. Alles siis julgesin ümber pöörata ja seljataha jäänud heinamaad pilguga skänneerida. Endel, see´p see kalamees oligi, oli haihtunud. Ta polnud mind õnneks jälitanud. Justkui endast viimase andnud olümpiasportlane viskasin hingeldades kraavipervele külili. Mis mul küll arus oli, et kurja toonud manasõnu paju juures uuesti kuuldavale tõin. Vähemalt ei olnud nüüd kahtlusegrammigi, et Endel tegutseb. Sel öösel jätsin ma toas kõik tuled põlema.
*****
Rõõbat, nagu kõiki teisi külajoodikuid võis preisi sõjaväe järjekindlusega kohata poe ukse taga igal hommikul enne kella kümmet. Nii ka sel laupäeval.. Rõõbaga oli mestis viimaseid nädalaid rase Pähklimäe Reet, kes hoolimata oma õnnistatud seisundist hoolega sigaretti kimus. Reeda elukaaslane Tõnu ning külajoodikute vanema põlvkonna esindaja, kuuekümnendale elueale lähenev Mati, tühjendasid parasjagu prügikasti taga põit. Jäin seltskonnast ohutus kauguses seisma. Oleksin võinud ju ligi astuda, sõbralikult tervitada ja juttu Endli teema peale lükata, kuid ei suutnud. Füüsiliselt oleksin pidanud tegema veel kōigest kümmekond sammu, ent vaimselt oleksin pidanud ronima üle sotsiaalse müüri. “Eluheidikud”, nagu mu ema seda seltskonda nimetas. Aeg-ajalt kostus ema või mõne muu ontliku külaelaniku suust kommentaare, et näed – Madis kah eluheidikute seltskonnaga liitunud või, et nägin Piretit koos joodikutega poe juures kükitamas, tema nüüd ka siis üks nende seast.... Ma ei soovinud kuulda kommentaare stiilis “ennäe – Karola on nüüd kah üks eluheidikutest.” Vaatasin närviliselt külatee suunas. Ristin ja Virco juba lähenesid. Tulge ometi kiiremini....
“Kuule sina!” Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, läheb Muhamed mäe juurde. Rõõba hõikus mind. Ignoreerisin vaistlikult.
“Kuule sina! Sa suitsu-viina ei taha? Euroga ostan ära.”
Selge. Sellise vaheltkasu äriga siis need alakad keelatud kraami kätte saavadki. Ignoreerisin jätkuvalt, ent seda oli üha raskem teha. Osutusin igavlevale seltskonnale tänuväärseks märklauaks.
“Ära temaga jända” irvitas Reet oma hambutu suuga “Ta meil ju korralik. Emasse. Arvab, et on teistest parem.”
“Vanemate patte ei maksa laste kaela ajada.” Rõõba oli muuhulgas ka tuntud võsafilosoof. “Kui ema kodus suitsu-viina ei anna, siis tuleb ise kusagilt leida. See on elu seadus.”
“Sellepärast ma sulle räägingi, et parem joogu lapsed minu nähes, kui kusagil küla peal,” ilmutas Reet vanemlikku tarkust.
“Tänan pakkumast, aga ma olen juba 18. Saan ise hakkama,” tundsin, et pean ennast kehtestama.
Eluheidikud jäid vait. Rõõba ja Reedaga ühinesid ka kaks nurga taga käinud kaaslast. Esimesena toibus Rõõba: “Kuule, aga kui sa oled 18, siis saab sinuga teist bisnisit ajada. Vaata, ma olen kiire poiss. Toimetan libedalt. Lups sisse ja lups välja. Naised on väga rahul.”
Issand, miks ma pidin vestlusesse sekkuma. Keerasin selja ja tegin näo, nagu oleksin nähtamatu.
Rõõba jätkas segamatult:”Ma tean häid kohti. Naised on väga rahul. Ma räägin, lups sisse - lups välja ja korv on jõhvikaid täis.”
“Jõhvikaid!?”
“Jõhvikaid jah. Lups metsa sisse ja kohe välja. Nii head kohad on. Tahad toon sulle?”
“Eee... kas praegu on siis veel jõhvikaid?”
“On-on. Küllalt. Eevile tõin veel eile korvitäie”
Märkamatult olin laskunud vestlusesse. Ei olnudki nii hirmus. Virco ja Ristin olid juba üsna lähedal, mistõttu tundsin, et võin olulisema teema lahti lükata.
“Kuidas sa julged üksi metsas käia, pärast seda mis Kitse-Valloga juhtus?”
“No sellepärast just käingi. Naised ei julge ise metsa minna, maksavad rohkem.”
“Oi Vallo-Vallo. Nii hea inimene oli. Miks küll head inimesed peavad nii vara surema,” kukkus Reet halama oma hoolitseva kaasa rinnal. Mulle meenus, et Reeda teise ja neljanda lapse isa oli kadunud Vallo. Vähemalt küla peal nii räägiti. Ma polnud väga kindel, et Reet ise sellest faktist nii teadlik oli.
“Kolm inimest on surnud ja sina oled ainus tunnistaja,” jätkasin
Rõõba rehmas käega: “Ahh. Tunnistaja või mitte tunnistaja. Oleksin pidanud kohe algusest peale ütlema, et tuli võõras pätt linnast. Ausust ei jaga siin maailmas keegi.”
“Mina usun sind. Ma usun, et see oli hernehirmutis.” kinnitasin siiralt Rõõbale. Vahepeal olid jõudnud poe juurde Ristin ja Virco.
“Mida sa kurat lakud siin, ise hakkad kohe sünnitama,” asus Virco pärale jõudes Reeta korrale kutsuma
Reet ärritus ilmselgelt: “Mida sa mölised, kuradi nolk. Mingi sotsiaaltöötaja oled ve.”
“Kutsun kohe sotsiaaltöötaja. Kes Liisi ja Kevini järele vaatab, kui te siin mõlemad oma Säästuballooni ootate?”
“No suuremad vaatavad. Mis see sinu mure on!” Reedal oli kodus seitse last. Oleks olnud kaheksa, aga üks pisipõnn otsustas juba sündides “minna parematele jahimaadele” ehk “sussid püsti visata” ehk “meie seast lahkuda”
Mulle tundus, et suure vaevaga saavutatud konktakt hakkab murenema. Seetõttu pidasin vajalikuks sekkuda: “Me hakkasime just Kitse-Vallost rääkima. Me kõik usume, et hernehirmutis on Vallo ja teiste surmade taga. Kas sa räägikisid uuesti selle loo.”
“Mina ei taha seda lugu kuulda.” Reet pani uue paberossi tossama ning kõndis ägades poe taha.
Rõõba näis iseendaga võitlevat. Ta oli hirmsa kogemuse oma hinges maha salanud ja üritanud oma katsumusi tulvil elukesega rahus edasi minna. Nüüd aga pidi ta seda uuesti mõttes läbi elama ja see ei meeldinud talle sugugi: ”Mis siin ikka rääkida. Tulime Valloga Reeda poolt. Tähistasime Reeda noorema lapse sünnipäeva. No olime jõudnud silla manu, kui siis ilmus ei tea kust hernehirmutis. Vannun oma kadunud emakese hingeõnnistuse nimel, et see oli sulaselge hernehirmutis. No ja siis hakkasid selle hernehirmutise seest tulema üksteise järel rebased. Mitte tavalised, vaid sellised musta värvi. Jooksime Valloga üle silla, aga Vallo komistas ja kukkus...”
“Kas Vallo jõudis ka üle silla joosta?” uuris Virco tähelepanelikult
“Ei mäleta.... eeei jõudnud.” Rõõba vurtsatas ninasõõrmest tatti asfaltile ja jätkas “karjusin täiest kõrist appi... igatahes vaatepilt oli hirmus…”
“Mis siis edasi sai?”
“No kust mina tean! Jäin ma siis sinna näpp suus uurima või? Hea, et eluga tulema sain….”
Selsamal hetkel avas pood uksed ja janune nelik keskendus vaid ühele eesmärgile – saada lohutust hommikusele kassiahastusele.
Ent oli selge, et Rõõbalt rohkem infot kätte poleks olnud saada võimalik.
“Lähme siis rebaseaeda!” kamandas Virco “Meil on veel üks päev midagi ära teha, enne kui Endel uue ohvri valib.”
“Mis sinna?” ei saanud ma Virco loogikast aru
“No rebased noh...” reetis Virco ebaleva olekuga, et mingit loogikat ei olegi. Puhas huupi pakkumine.
“Ma nägin eile Endlit jõeluhal,” tunnistasin üles “käisin paju juures mõtteid kogumas ja Endel tuli minu suunas üle heinamaa. Algul arvasin, et ta on kalamees...”
Ristini alalõug vajus demonstratiivselt vaksa jagu allapoole: “Misasja! M-mida sa seal paju juures tegid?
Virco mõttelõng püsis tunduvalt paremini fookuses:”Oot-oot. Räägi täpsemalt. Kust suunast Endel täpselt tuli ja mis pagana pärast ta minu väljaarvutatud mustrit lõhub?”
Laiutasin käsi. “Tuli justkui jõe poolt. Seepärast arvasingi, et ta on kalamees. Kuhu ta läks, ei tea. Ma ei jäänud teda ootama....”
“Jälle see jõgi,” pomises Virco
Jätkasin: “Ma olen nüüd kindel, et loo võti vanas pajus. See on üks väga kummaline koht, kui järele mõelda. Iial ei ole seal tuult, linnud ei laula... kas teile ei tundu nii?”
Virco oli vahepeal süvenenud oma nutiseadmesse, ent minu pajumärkuse peale heitis ta puuriva pilgu üle prilliraamide ja noogutas nõustuvalt.
“Ma lugesin paju juures seda manamist, mis me Endlile kaela riputasime,” jätkasin “ma kahtlustan, et see Endli välja meelitaski.”
“See on huvitav... “ kommenteeris Virco jätkuvalt telefonis surfates.
Olime Ristiniga otsustusvõimetud. Vircost oli märkamatult saanud meie kolmiku juhtiv aju ja tõtt öelda see mind enam ei häirinudki. Eriti pärast eelmise päeva silmsidet Endliga. Kui muidugi nii võib väljendada, sest oranžile svammpallile me Ristiniga silmi ju ei valmistanud.
“See on huvitav...”, pomises Virco uuesti. Ta pani telefoni rinnataskusse, koukides sealt samal ajal välja pastaka. Ühele põlvele nõjatudes laotas ta kaardisketši teepinnale ning tõmbas paberil pajust kuni jõeni kadestamisväärselt kindla käega sirge joone. “Mina jälle arvan, et jões on midagi valesti. Alates siit punktist on jõgi justkui surnud – kalad ei liigu, taimed ei kasva...vesi on jääkülm.”
“Sest seal on allikad,” sekkus Ristin, ent oli näha, et Virco jutt teda intrigeeris.
“Jah, sest seal on allikad...” kiitis Virco takka kerge sarkasmitooniga “seda meile on kogu aeg räägitud, seda oleme kogu aeg teadnud, aga miks siis seal kohas mitte ühtegi keerist ei ole? Ma ütlen, et seal ei ole allikaid. Vesi on külm, must ja surnud. Ja seda kuni kraavini. Miks ma küll ei ole kunagi niimoodi mõelnud!”
Ma sain aru, mida Virco tundis. Ei saa öelda, et küsimus “miks”oleks külas põlatud olnud. Ent paraku vastustemenüü sellele oli üsna piiratud: “sest nii on alati olnud”, “sest nii on kombeks” või siis ka “sest nii ei ole kombeks”.
“Mis me teeme siis?” Ristini jaoks oli ühe paiga peal molutamine närvesöövaks katsumuseks
Virco mudis kaarti sõrmede vahel. Tema sügavmõtlik pilk oli suunatud Sulujõe suunas, mis küll antud hetkel jäi poe ning lähimate majade varju.
"See koht jōes, mille ma kaardil ära märkisin...." sōnas ta siis
"Noh, mis sellega siis on?"
"Saame seal tunni aja pärast kokku."
*****
Sulujõgi oli külas ainus tõsiseltvōetav veekogu. Oma laiuselt ja veemahult andis ta küll pigem oja mōōdu välja - nii mõnigi maailmamastaabis võimekam olümpiasportlane oleks võinud Sulujõest parema sooritusega üle hüpata. Ainus häda, et püdedad ja kõrreliste risoomidest läbikasvanud jõekaldad ei pakkunud hoovõtuks piisavat tuge. Üüguvere küla asus jõe alamjooksul: Vähem kui viie kilomeetri pärast suubus see Pärnu jõkke, märjates oma laisa vooluga üle ümberkaudsed heinamaad.
Virco oli juba kohal. Ta müttas ennastunustavalt jões, justkui otsides midagi. Huvitav, mis väega ta venna ülihoitud kalüpso enda valdusesse sai? Meid nähes ronis Virco kaldale.
"Vaadake," ütles ta jõele osutades "siin on jõgi veel normaalne - vesikasvud, kalad, konnad, putukad... Siit algab surnud koht. Siin eespool on põhi mudane, surnud kohast alates liivane. See kulgeb kuni Mäesuitsu kraavini."
Saime isegi aru, et jõgi muutis keset voolu iseloomu. Isegi vee värvus oli alates surnust kohast teistmoodi.
"Pärast Mäesuitsu kraavi on jõgi jälle normaalne," jätkas Virco "näib, et kraav tõmbab kõrvale selle anomaalsuse, mis siit piirist alguse saab. Paju, toitudes kraavi veest, sattus ka selle mõju alla. Ma olen kindel, et see kõik on seotud legendiga uputatud vanapaganast."
Hämmastav, kuidas Virco aju oli suuteline esmapilgul seosetute asjade vahel loogilisi ühendusi looma.
"Mida sa täpselt otsisid?" uuris Ristin. Ka mul kummitas peas sama küsimus. Ega ometi uputatud vanapagana jäänuseid?
"Esialgu lihtsalt..."midagi" ...aga seal põhjas on kinni mingi kast. Kas köie võtsite kaasa?"
Jah, meil oli kaasas hea pundar sünteetilist köit – igas korralikus maamajapidamises väga tarvilik vara. Olime Ristiniga just majast välja astunud, kui Virco helistas ja palus kaasa võtta mitme meetri jagu köit või tugevamat nööri.
Saanud Ristinilt köiepuntra, ronis Virco kopse õhku täis tõmmates jõepõhja solberdama. Sulujõgi ei saanud keskelt olla kuigi sügav, ent kui Virco pea vee alla pistis, oli see silmist kadunud - niivõrd tume oli vesi alates surnust kohast.
Sekundid möödusid. Veepinnale kerkisid üksikud mullid. Huvitav, kaua on suuteline Virco õhku kinni hoidma? Lugesin mõttes sajani, ent Vircot ei paistnud ikka veel…. Valju mulksatusega ilmus pinnale suurem mullidepilv.
"Issand, ta upub!" röögatas äkki Ristin ja tormas riietega pikemat mõtlemata vette. Minule jõudis alles sel hetkel ajju signaal, et see kui Virco oma krampliku käe veepinnale lükkab ja sellega lehvitada püüab, ei ole tavapärane situatsioon.
Vaevalt sai Ristin vette hüpata, kui Virco vee peale kerkis. Vett kopsudest välja köhides, siples ta jõe vastaskaldale. Lõdisev Ristin jooksis tibusammudel minu juurde ja nõutas käskival toonil minu jakki. Andsin talle selle vastuvaidlemata. Esiteks ei olnud tahtmist mul jälle Ristiniga vaielda, teiseks oli ilmselge, et märgade riietega on alajahtumise oht märksa suurem. Aga oleks siis vähemalt võinud "palun" öelda.
"Mis sul juhtus?" röökis Ristin teisele poole jõge.
"Ma ei tea, miski magnet oleks nagu mind põhja poole tirinud. Täiesti ebanormaalne…. Kui sa vette hüppasid, sain end lahti kiskuda
Mis paganama vanapagana külaelanikud iidsetel aegadel siia küll uputasid?
Virco peaagu uppumisega lõppema pidanud veeskäik oli lõppkokkuvõttes edukas. Tal oli õnnestunud köie üks ots kinnitada kirstu külge ja hoolimata talle osaks saanud katsumusest teine ots veest välja tuua. Olles end pisut kogunud, mässis ta köie ümber käsivarte ning hakkas kõigest väest pingutades kirstu veest välja tirima. Nagu Ristin ennustas, läkski meil toorest jõudu vaja! Ent "prohvet" ise oli liiga läbikülmunud, et hakata takkaotsa targutama. Pealegi olid kõigi meie närvid viimase vindini pingul, oodates, mis veest välja tuleb.
Kirst ei olnud midagi erilist - tumedakstõmmanud laudadest tavaline umbes põlvemõõtu kast, mille külgedel rippusid sepistatud sangad. Nende sangade külge Virco oli köie kinnitanudki. Kirst oli suletud rohmaka lukuga, ent vaevalt kui Virco seda sõrmeotstega puutus, pudenes plõksatades see lahti. Justkui oleks kellegi nähtamatu käsi luku lahti keeranud
Kohe-kohe olime teada saamas, kuidas näeb välja see kurja juur, mis meie naljaga öeldud sõnad needuseks pööras ja mis on sajandite vältel terves jõelõigus surmanud igasugused eluilmingud. Ehk siis kohe- kohe olime teda saamas, kuidas näeb välja uputatud vanapagan.
Virco oli kirstu avades üliettevaatlik. Ka siis kui ta oli kaane üles tõstnud, jäi ta umbusklikult kirstu sisu silmitsema.
Nüüd ei pidanud Ristini kannatus enam vastu. "Mis seal siis on?" nõudis ta külmast hambaid plagistades Vircolt aru.
Virco ei vastanud midagi. Mõlemat kätt appi võttes tõstis ta kirstust välja paksu mustade kaantega raamatu.
Raamat? Ei mingit sarvedega ega kihvadega pealuud. Tühipaljas raamat?
“Tuba mortis…” luges Virco raamatu kaanelt.
“Mida?”
“Tuba mortis, nii on siin kirjas….”
“Äkki on túba mortis,” taipasin, et ehk Virco on hääldanud raamatukaanel olevat ladinakeelset teksti liiga eestipäraselt. Klassikalise kirjanduse valikkursusest on siis ikka praktilist kasu teatud juhtudel ka…. “Tuba mortis on ladina keeles surmatrompet,” targutasin edasi
Virco ei tunnustanud kohe minu klassikateaduste alast silmaringi. Ta avas ettevaatlikult raamatu. Leht lehe haaval aeglaselt pöörates püüdis ta selle sisust aimu saada, enne kui nentis: "Karola, sul võib õigus olla. See võib vabalt olla ladina keeles, kuigi ma ei saa siit midagi aru… See näib olevat mingi musta maagia käsiraamat…."
“Issand….” ohkis lõdisev Ristin mu kõrval.
“Me läheme Ristini juurde, kas sa tuleksid selle raamatuga järgi… uurime seda lähemalt,” tegin Vircole enda meelest konstruktiivse ettepaneku
“Ma ei usu, et see on hea mõte.” vastas too “raamat uputati ilmse põhjusega ära. Ei ole kuigi arukas sellist asja koju tuua. Ma peidan raamatu vanasse lauta, homme hommikul, nii vara kui võimalik uurime seda seal. Minge te Ristini juurde sooja, ma tulen mõne aja pärast teile järele.”
*****
Virco jõudis Ristini juurde alles pimedas. Nagu arvata võis, oli tal noorema vennaga kalüpso pärast sõnavahetus. Ma protestiks ka, kui minu kogu suvise teenistuse eest ostetud asja ilma luba küsimata kasutatakse.
Aevastasin juba viiendat korda kas külmetusest või allergilisest ärritusest. Virco oli end üle kallanud intensiivse parfüümiga, särgil lisanööbi avanud ja ilmselt ka prilliklaasid läikima löönud. Huvitav, kummale meist ta nüüd püüdis muljet avaldada? Ilmselt mõlemile korraga, nagu tõuisastel ikka kombeks.
"Verega....issand küll," kirtsutas Ristin nina. Virco oli just lõpetanud raamatu kirjeldamise, niipalju kui ta kiiruga suutis mällu jätta. Raamatusse oli tundmatu kunstiandekas käsi oli maalinud jõledaid elukaid, arusaamatuid sümboleid ning korrapärases ent loetamatus käekirjas tekste. Virco oli veendunud, et ruuge kirjutusvedelik oli veri. Oli ta ju küllalt verd igas olekus näinud, peamiselt enda oma muidugi.
"Aga vedas, et ma lauta läksin," jätkas Virco "seal oli põrand rebasenahku täis. Endli redupaik on avastatud."
"Äkki olid varasemast ajast," arvasin "Endel ei pidanud ju üle jõe tulema."
"See oli kõigest arvamus. Rebasenahad fakt. Pole ühtegi väga head põhjust, kuidas nahad lauta võisid sattuda. Ma arvan, et me peaksime homme, nii kui valgeks läheb, need nahad ära põletama."
Loomulikult olime Ristiniga ka selle plaaniga nõus.
"Hästi," sõnas Virco kokkuvõtvalt "homme on Endli kurjade tegude lõpp. Selle peale tuleb üks pidulik kusemine teha!" Ta suundus otsustavalt esikus asuva kiivkäimla suunas.
Vaikisime Ristiniga. Õhku oli tekkinud teatav lootus. Ehk saame tõesti homme kurjale piiri panna. Ent homme oli juba Endli tegutsemispäev. Kas me ikka jõuame õigel ajal jaole? Ehk siis kes-keda?
Vastu akent käis pehme mütsatus. Võpatasime mõlemad Ristiniga ja vaatasime peaaegu, et sünkroonis akna suunas. Kuigi toatule valgel nägime klaasilt peamiselt köögi ja meie endi peegeldust, oli aimata akna taga seismas tumedat varju.
"Väga naljakas, Virco!" kätsatas Ristin vihaselt ja tormas välja. Samal hetkel taandus tume kogu öösse ja mina suutsin ainult juurelda selle üle, et kui akna taga oli Virco, miks siis koerad ei haukunud....Kui Virco paar minutit hiljem kööki naases ja Ristini puudumise üle imestust avaldas, uurisin: "Kas sina olid ennist akna taga?"
"Ei..." oli Virco küsimusest mõnevõrra üllatunud.
"Keegi oli mõni hetk akna taga ja Ristin läks välja....ta arvas, et sina teed nalja."
Sõnagi lausumata sammus Virco taas esiku suunas, ent põrkas uksel kokku Sully ja Murkaga. Kuid seekord koerad ei tundnud Virco vastu vähimatki huvi. Koon maas ja saba jalge vahel vudisid nad tagumisse kambrisse, kus Ristini vanemad televiisorit vaatasid.
"Kas sina käisid akna taga?" uuris ka Ristin Vircolt
"Ei!" tõstis küsitav juba häält "Ma käisin vetsus! Ja mitte ainult kusel! Mine nuusuta, kui ei usu!"
"Tegelikult usun," Ristin oli silmnähtavalt hirmunud "ma ei ole Murkat kunagi niimoodi värisemas ja niutsumas näinud." Murka oli esimene koer, keda tuldi pärast Priidukese surma uurima. Kaks aastat tagasi oli Murka kogemata ketist pääsedes purenud postiljoni nii, et see oli kuu aega töövõimetuslehel. Kui Murkale hoovi piires ketivabadust anti, siis ükski külaline aeda siseneda ei julenud. Pererahvast hõiguti värati tagant. Nüüd siis oli küla kõige kurjem koer koos Sulliga alandlikult maadligi Ristini vanemate voodi all. Meil ei olnud vaja valjusti välja öelda, kes võis tegelikult akna taga luurel käia.
"Kuulge, äkki te jääksite täna siia ööseks. Ah? Palun?" oli Ristin tavapäratult alandlik.
Ettepanek oli vägagi vastuvõetav. Ei olnud ei minul ega Vircol tahtmist minna läbi pimeda kodudeele, teades, et Endel võib olla väljas luusimas. Pealegi saaksime nii järgmisel hommikul kiiremini liikuma.
*****
Tee vana lauda juurde viis Kitse-Vallo hukkumispaigast mööda, sest pidime teispoole Sulujõge saamiseks minema üle ainsa lähipiirkonnas oleva silla. Väidetavalt pidi tänaseni leitama siit riideribasid ja kondikilde. Vana lauda juurde pääsemiseks tuli kruusateelt pöörata jõeluhale, vaevuaimatavale rohtukasvanud teele. Viimast korda sõideti siit regulaarselt kaheksakümnendatel, kui Üüguvere kolhoos "Oktoobrisaluut" veel loetud õitsengupäevi nautis. Lauda maakividest alusmüürid pärinesid varasematest aegadest. Kindlasti varasematest ka kui sõjaeelne vabariik, mil ehitises paiknes õnnetu lõpu leidnud kultuurimaja.
Lauda otsauksed olid juba aastaid poolpaokil olekus hingedelt viltu vajunud ning otsapidi maasse kaevunud. Ukselt õhkas vastu jahe ja umbne linnusõnnikusegune läpp. Virco pani taskulambi põlema - aastakümnetepaksuse tolmuga kaetud akendest valgust läbi ei tulnud, uksest tulev valgusriba kuigi kaugele ei jõudnud ja katuseaukudest põrandale tungivatest kiirtest kasu ei olnud.
"Kus need nahad siis on...." uuris Ristin. Ta hoidis mul nii kõvasti käest kinni, et sõrmed olid muutumas verepuudusest tuimaks. Aga ma lasin sel sündida, sest nii oli julgem.
"Neid ei ole enam...." vastas Virco ülimurelikult ja osutas siis esimese lahtri nurgas olevale põhukuhjatisele "raamat on seal.... ma vaatan pisut veel ringi"
Põrgulik raamat osutus küllaltki raskeks. Pidin seda kahe käega süles hoidma, mistõttu klammerdus Ristin nüüd mu küünarnuki külge. See oli juba tüütu, aga olin juba aastaid leppinud tõsiasjaga, et Ristin võibki olla tüütu.
Läksime ukselävele, et raamatut paremini uurida. Mustadele nahast kaantele oli lisaks kalligraafilises kapiteelkirjas tiitlile “Tuba mortis" pressitud ka groteskse sarvilise monstrumi pea. Hoolimata jälkidest illustratsioonidest ja õõvatekitavast tindimaterjalist, nägi raamatu sisu välja ahhetamapanevalt filigraanne. Jäi mulje, et kui autori eesmärk oligi raamatu läbi saatanaga leping teha, siis võisidki üheks ihaks olla ületamatud kunstianded. Raamat oli jäänud ilmselt autoril pooleli, sest paarkümmend viimast lehekülge olid tühjad. Kes oli “Surmatrompeti” saladuslik autor ja mida ta oli tahtnud kirja panna, see jäi paraku mõistatuseks – mitte keegi meist ei olnud paleograafias niipaljugi tugev, et kaunijoonelistest tekstidest ära tunda kas või ühtainustki sõna.
"Hei, tulge ruttu siia!" kostus laudast Virco ärevil hõige. Poetasin raamatu ukse kõrvale ning jooksin Ristini järel lauta.
Virco jõllitas ühe lauda keskele jääva loomalahtri taguosa, mida ta kramplikult taskulambiga valgustas. Lahtris külitas pooleldi vastu seina nõjatudes Endel. Jäime Ristiniga Virco kõrvale seisma, oskamata ja julgemata midagi öelda või teha. Ma vaatasin seda naeruväärselt süütu olemisega kaltsunukku ja teadsin, et kui nüüd peaks endel kasvõi varbaliigutamisega elumärki näitama, saaksin ma siinsamas rabanduse. Virco võttis maast pikema kõrre ja viskas selle Endli suunas. Endel ei kõssanudki....
"Oodake, ma tulen kohe tagasi...." MIs tal ometi arus oli! Jätta meid Ristiniga kahekesi pimedasse lauta Endli meelevalda!
Need viis sekundit kuni Virco taskulambiga eemale jooksis, et esimesel ringkäigul avastatud kaheharulist viglat tuua, olid mu senise elu kõige pikemad. Ristin röökis hüsteeriliselt Virco nime ja ma ise suutsin närvipingest vaevu hingata. Ent kell pool kümme hommikul näis olevat Endli jaoks tegutsemiseks liiga varajane hommikutund. Või oli tema sügaval uinakul mud põhjused…
Virco andis taskulambi RIstinile ning äsas täiet joust vigla Endli keresse. Ka see ei heidutanud Endlit mitte raasugi. Nüüd sai Virco silmnähtavalt julgust juurde. Ta võttis Endli hanguotsa ja astus kindlal sammul laudaukse juurde. Hoonest pisut eemal virutas ta Endli maha. Seejärel võttis ta kotist süütevedelikupudeli, valas Endli selle sisuga üle ja süütas põlema.
“Kuulge, tooge laudast põhku juurde, et see paremini põleks!” kamandas ta meid Ristiniga.
Tegime nagu kästud. Svammpall ajas musta tossu ja rebasenahad ei tahtnud esiti hästi põleda. Ent aastakümneid kuivanud põhk ja laudanurgast leitud luuaroots andsid tulele jõudu.
Nii lihtne see siis oligi. Vaatasime kolmekesi järjest vormitumaks sulavat känkrat. Endel leidis oma loojate käte läbi kuulsusetu otsa. Ent ilma Surmatrompeti väeta olekski Endel ju olnud pelgalt totter kaltsunukk! Seda mõistes tõin lauda juurest raamatu. Ristini ja Virco pilkudest mõistsin, et nad jagavad mu ideed. VIskasin raamatu tulekuhila keskele. Sinna, kus leek kõige valusam oli.
****************************************************
Varjude maailmas saad teada huvitavaid asju. Näiteks seda, et kui magister Adrianus 13. sajandi lõpu Bologna Ülikoolist paganate maale pagendati kahtlustatavana ühe tudengi mõrvas, oli peamine mungast lahti saamise põhjus ikkagi tema väärastunud huvi okultistlike rituaalide suhtes. Adrianuse okultistlikud ettevõtmised olid väärastunud isegi teiste dominikaani orduvendade vaatevinklist, kes issanda valvekoertena nuuskisid alatasa kahtlastes väärõpetustes. Siin, Liivimaa Saare-Lääne piiskopi metsikutel aladel, oli endisel magistril voli paavsti õnnistusel teha, mida hing igatses. Vend Adrianuse hing igatses kuningas Saalomoniga võrdset maagiatarkust ja ülimat võimu. Teed selleni nägi ta ekstaatilistes veristes rituaalides, mille käigus ilmutatud tõed oli vaja kiiresti paberile panna ohvrite verega, kelle surmaagoonia rituaalidele piisava jõu andis. Surmatrompetist pidi saama kõigi aegade kõige võimsam grimoire ja vend Adrianus selle autorina pidi minema ajalukku kui maagide maag.
Bolognas suutis vend Adrianus surmata vaid ühe tudengi, ent Üüguveres sai ta priskema saagi. Ei osanud lihtsameelsed külaealnikud kahtlustada, et nii mõnigi kadunuks jäänud väeti laps või nõrk nooruk oli langenud jõeäärses kabelis redutava munga küüsi. Kui kaheksas ohver, ootamatult südi tütarlaps, suutis kabelist põgeneda ja külarahvale kirjeldada kabeliruumides nähtut, sealhulgas ka eelnevalt tapetute säilmeid, oli vend Adrianuse elukäik otsustatud. Kakskümmend külameest raiusid munga kolmekümneks tükiks, tema jäänused visati metsloomadele toiduks ja ilge raamat uputati jõkke, sest ei tuli ega raud seda ei võtnud. Kõigil, kes oma käega püüdsid “Surmatrompetit” hävitada, sai osaks sama vits – kes põles heleda leegiga tuhaks, kes sai otsa omaenda kirve läbi. Nii võimas oli musta maagiat täis raamatu vägi. Külavanemad keelasid surmaähvardusel raamatu veest välja toomise. Jõgi nimetati hoiatuseks ümber Sulujõeks ja iga pere pidi põlvest-põlve rääkima lugu uputatud kurjast. Raamat ei pidanud enam mitte kunagi ilmavalgust nägema.
Pärast seda, kui olin raamatu tulle visanud, kadus kogu maailm heledasse tulemerre. Kui see möödus, nägime lauda asemel seismas paksumüürilist maakividest väikese torniga kabelit. Laias ringis ümber kabeli lõõmas tulesein ja taevas selle kõige kohal oli tumehall. Me teadsime kohe, kus me oleme ja mis on juhtunud. Kui varjude maailma satud, siis lihtsalt tead selliseid asju…
Teadsime, et Endel, ehk tegelikult siis vend Adrianuse rahutu hing Endli kehas, ei oleks rohkem kedagi tapnud. Kümme korda pidi Endel käsul tapma – seitse ohvrit oli mungal juba varasemalt kirjas. Oleks me vaid seda teadnud… Kümme ohvrit, kakskümmend külameest, kolmkümmend kirvehoopi, nelikümmend päeva rahu – näis, nagu oleks meie alateadvus ülemeeliku ristimisrituaali käigus korjanud üles ammuunustatud hoiatuse, mis läbi manamise osaliselt sõnadesse sai. Kahjuks äratas meie manamine ka vend Adrianuse piinatud hinge tähelepanu. Nende asjaolude kokkulangemisel ja Surmatrompeti väge kogemata ära kasutades mõrtsukhernehirmutise Ristiniga lõimegi. Kuigi Priidu, Vovka ja Vallo surm oli osaliselt meie hingel, oleks suurel kurjal selleks korraks ots olnud. Kaltsunuku põletamisega võtsime Adrianuselt ära ka tema kipaka võimaluse materiaalsel kujul mööda ilma ringi liikuda. Sellest oleks täiesti piisanud… Surmatrompeti aga oleks pidanud jõkke jätmagi.
Ma ei tea, kui kaua me siin oleme lõksus olnud. Ristin on kõik see aeg maas kössitanud ja nutnud. Virco kritseldab alatasa midagi paberile – tal ei ole seal enam peaaegu üldse ruumi, aga ilmselt aitab see tal mõistust selgena hoida. Mina aga ei olegi väga häiritud. Varjude maailm ei erinegi väga meie igapäevasest külaeluolust: hall; piiratud; ümbritsetud mornidest inimestest, kellega sul millestki rääkida ei ole….
Siiski….kui keegi peaks sattuma Üüguverre. Otsige palun vana lauda juurest üles mustade kaantega raamat ja uputage see jõkke. Sellega kustutate kabelit ümbritseva tulemere ning avate meile taas aja ja ruumi tunneli. Ei, me ei ole surnud. Endli loomisel kraaviveega viguri pärast tehtud ristimärk, mida kaltsunukk tuleriidani nähtamatuna kandis, vähendas Surmatrompeti väe jõudu. Oleme varjude maailmas lõksus. Me küll ei oska arvata, mis aastal või sajandil õnnestub meil taas maa peale tulla, aga olen kindel, et kunagi see juhtub….
Kes leidjatest on aga ladina keele ja vana kirja oskaja ning tunneb Surmatrompeti tekstidest ära nõidussõnad ülima võimu saavutamiseks, võin kinnitada…. Musta maagia läbi saavutatud võim ja vägi ei too inimhinge rahulolu. Nii, et visake aga julgesti raamat jõkke.
Aga olen oma küla peale tige. Olen tige, et esivanemate hoiatus lasti koolipapade ja kirikuõpetajate targutuste saatel muutuda naljatlevaks vigurijutuks ning küsimus “miks” oli taandatud tülinorija seisusesse. “Miks” oleks aidanud tõe jälle au sisse tõsta ja Sulujõe hämaratel saladustel ilmsiks tulla. Oleks küla ometi Surmatrompeti tegelikku lugu mäletanud!