Esmatrükk

Teine uks paremat kätt

Esik.

katse

hoo hoo hoo

Maja

Taevas pole

ülal, ega põrgu

all. Sees on nad.

 

 

Elekter

„Ja kust te siia oskasite tulla? Poe juurest küsisite, et kus teil siin mõni imelik elab?“

Kõhn nokkmütsiga mees seisis majakese trepil ja vaatas poissi ja tüdrukut enda ees maja varjus. Poiss oli natuke lühem ja tal olid käes diktofon ja mapp. Tüdrukul oli väikese seene sarnane ümmargune soeng ja ribaprillid.

Kuldklient

Ärinädala teine päev hakkas peaaegu keskööd tiksuma.
Värvilised puulehed tormasid mööda kõnniteed olendite vahelt krabisedes läbi. Ngrlop, Ngrlep, Ngrlip ja Ngrlap seisid teelõigu ainsast tänavavalgustist nii kaugel, et nende varjud joonistusid kehadest kordi pikemaks. Seda polnud tegelikult kuigi palju, sest täiskasvanud inimesele ulatunuks olendid vaevu rinnuni. Nad seisid vaikides plankaiaga piirneva kahekordse ridaelamu ees, uurides oma järjekordset objekti. Aga enne ülemisel korrusel kollaselt säravate lastetoa ja magamistoa tulede kustumist ei saanud siseneda.

Hallid inimesed

Ma kirjutan Sulle nüüd neist kõik, mis ma tean. Loe lõpuni.

Nad astusid mu eest kõrvale, kui ma öösel pissile läksin ja nende hulk sulgus mu voodi ees uuesti, kui teki alla tagasi pugesin. Nad on üleni hallid: nende riided on hallid, nende juuksed on hallid, nende nahk on hall ja nende silmavalged on silmahallid. Nad on alati väga vaiksed. Pimedas ei ole neid näha ja hämaruses võib vaid aimata, kus nad on. Ainult valges on näha, et nad on üleni hallid.

Ma ei tea, kui palju neid on. Kõige rohkem olen näinud kaheksat korraga.

Tags:

Kauaks jätkub lootust

Leena istus kägaras kongi akna all ning püüdis mitte millelegi mõelda. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü, ta tegi kõik, mis suutis, et teisi peatada.
Aga seda tehti ikkagi, ütles hääl tema peas halastamatult. Oleks tulnud ette võtta midagi muud,  midagi teistmoodi, ennast säästmata, sest kõiki neid inimesi päästes pole tema enda saatusel nagunii tähtsust. Poleks tähtsust. Nagunii pole enam, oleks vähemalt millegi nimel ela... millegi nimel surra.

Relvade kasutus

Triinu Meres

Ennustajanna juuksed olid pikkadesse rasvast ja tolmust tumedatesse patsidesse põimitud ja kortsulisest näost vaatasid vastu nurkadest rähmased silmad. Aga tema täidlased rinnad lohmaka hõlsti all näisid pringid ja vetruvad ning käsivartel mängisid lihased sileda põdrakarva naha all.

Vana haige naise nägu noore ja tugeva keha kohal.

Lood rääkisid, et ta on elanud sadu aastaid, võttes endale noorte tüdrukute kehasid, mille kohal tema eakas nägu alati samaks jäi.

Sanguis ad æternitatem

Sulle, juhuslikult kohatud tundmatule

 

See juhtus – inimkeeli öeldes – tükk aega tagasi pühapäeval, veidi pärast keskpäeva, maaliinide autobussis. Kõik istmed olid kinni ja vaatamata oma eale jäin ühes kärukese ja tagasihoidlike hommikuste täikaleidude kotiga seisma. Mõni tosin meetrit enne peatust andis ta konduktorile märku, et tahab peale tulla, tõi üles ühe oma kohvritest ja palus veidi oodata, et ta jõuaks tuua teise.

Hr Biedermanni pärandus

Jaanus Saksing

 

Lugu, mille teile nüüd jutustan, leidis aset minu lähedase sõbra hea tuttavaga möödunud sajandi lõpuaastatel. Lubasin talle, et ei avalda täpset toimumispaika, aga kui võtate ette Eesti kaardi ja jagate maismaaosa risti neljaks, osutaksin kõige loodepoolsemale tükile.

*

Pages

Subscribe to RSS - Esmatrükk