Esmatrükk

Elgeri teistmoodi linn

1. Täiesti tavaline kevad

Poolik õhtu härra Kerberosega

Olin pöördunud asfaltteelt kruusateele ja olin sammunud lipptaraga piiratud kruntidest mööda kuni aiani, kus valge funksuvila oli tõmbunud sirelipõõsaste varju. Olin astunud paeplaatidest rajal ukseni ja olin nimetissõrmega surunud alla kellanupu, mis pidi minu ja Kerberose vahele esimese helisilla, esimese kontakti looma. Olin olnud Kerberose uuriva pilgu objekt, olin olnud edasiastuja, olin olnud koduriietes mehe ees kohmitseja. Ta oli mind endale järsust trepist järgneda palunud ja töötoas mulle istumiseks märku andes nahktugitooli poole viibanud.

Lülitasin diktofoni sisse.

Lubadus

as ma oletan. Te otsite Igavese Elu templit?” vaadates korraks minu poole lisas ta: ”Ankist?”

Hetkeks vanakese teadmistest pahviks löödud, tuli mulle meelde meie linna needus. Muidugi. Ank oli linn, mis suure valguse ajal valguse südamikul kõige lähemal oli olnud ning seetõttu kandsid kõik linna elanikud juba sünnist saati tumedaid prille, et kaitsta õrnu silmi. Nii ka mina.

Instinktiivselt (nagu ikka, kui keegi nendele vihjab) kohendasin klaase näo ees ja noogutasin andes märku nõusolekust.

2. Jõululaupäev

Lastel oli palju müüte, mis olid tekkinud pärast seda, kui täiskasvanud aidsi surid, kuid vaid üks neist oli seotud jõuludega. Müüdi järgi võis ainult jõululaupäeval pääseda paremasse maailma. Küsimuses, milline see parem maailm on, läksid laste arvamused lahku. Pisikesed uskusid, et seal on kõik täiskasvanud, ka nende vanemad, jälle elus. Natuke vanemad arvasid, et seal elab täiskasvanud inimesi ja et sinna pääsedes on „kõik asjad nii kui enne“.

Kuu Ordu

Aasta 2120 lend

Mehed kohtusid helkivast terasest koridoris. Raskepärasema olemisega, turd ja põhjamaiselt hele ebamäärases vanuses tegelane oli pöördunud liftiuste avanemise hääle peale ja selle asemel, et edasi minna, ootama jäänud. Pisut kõhnem kergelt jaapanipärase välimusega mees oli samuti teise kohe ära tundnud, nii et ta suunurkades võbeles kerge naeratus, kui ta nõrgale gravitatsioonile iseloomulikul pikasammulisel hõljuval kõnnakul lähemale astus.

«Hau, Kent,» ütles ta peatudes kahe meetri kaugusel teisest. Ta ei noogutanud ega pakkunud kätt.

Nõnda sügava mere ääres

Järg juttudele «Nõnda madala taeva all» ja «Kurja teenritest».

Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing jõudis lõpule talvel. Väljas oli lumetu, tuuline Inglismaa talveilm.

Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite sisu oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad notari käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp kaenlas, kontorihoonest.

Hauakivi

Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine. Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis lõhnas suve järele.

Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu. Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end hoida.

Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli kaasavaraks saanud.

Unistus

Esimene peatükk

Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti täis. Jan komposteeris pikka kasvu mehe kaenla alt kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi tagumisse otsa akna alla seisma. Talle meeldis vaadata, kuidas sõidutee bussi alt välja voolas ning jalakäijad koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. Iga peatusega jäi reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid ka istekohad vabanema. Jan valis välja rahuliku olemisega vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale. Mõnda aega vaikisid mõlemad, siis pöördus mees uurival pilgul Jani poole:

«Töölt?»

Loom ootab

Need tohutult pikad reisid väsitavad kohutavalt ära. Ja siis, kui oleks vaja hakata kohe tööle, ei jätkukski jõudu. Töötada aga oli vaja. Hea, et sai alati valida, millal töötad ja kuidas töötad. Keegi ei tundnud huvi sinu tegemiste vastu sinnamaani, kuni olid olemas käegakatsutavad tulemused ja eesmärgid täidetud. Viperustest hoolimata tuli seatud ülesanded alati täita. Tulemused pidid keskusesse laekuma ja see ainukesena omaski mingit tähtsust. Kogu tehnoloogia oli seadistatud sellele, et saada tulemus. Peale selle muidugi vajas raha teenimist.

Rebane

Üks väike kastanpruunide juustega tüdruk virgus unest ja vaatas rahutult lakke. Ta oli ärganud sama halva unenäo peale, mis teda juba sünnist saati painas. Seal unenäos jooksis ta neljakäpakil mööda hämaraid metsaaluseid ning nuuskis hurmavalt lõhnavatel aasadel. Vahest õnnestus tal kinni püüda mõni jänes ja kuigi tüdruk tegelikult liha ei armastanud, maitses unenäos toores liha imehästi. See korvas kogu jänese püüdmise vaeva ja vere omapärane lõhn pani ta kõhu korisema. Kuid kõige häirivam koht unenäos oli alati ees.

Pages

Subscribe to RSS - Esmatrükk