Esmatrükk

12.-15. Märgid

Seadsin ennast kodus mugavalt istuma ja vaatasin seda sõnumit, mis tee peal saabunud oli, kuid mida ma väljas vaadata ei viitsinud. Olin ümberkukkumise äärel ja väga õnnelik, et ma sõnumit tänaval uurima ei hakanud. Ilmselt olekski ma sinna tänavale jäänud. Esimene mööduv auto oleks sõitnud otsa mulle kui mõttetult keset teed passivale elemendile.

8. Minu unede õed, minu unede hõim

I

minu isal on palju tytreid, aga ykski neist pole minu õige õde.

sattusin juhuslikult Kuldse-Kullakesega kokku Morko kyla kihlakukirmaskil Marimaal ja tantsisin temaga pikalt ja kaua udmurdi moodi, ja just eile nägin Eredat-Eredakest unes ja ajasin temaga pikad jutud maha, maakeeli, sest udmurdi keeles ma veel nii täpselt tunda ei mõista. nad on kaksikud ja nende päris nimed on Zarni ja Sveti, ja ainult mina kutsun neid hellitlevalt ja maakeelselt Kuldseks-Kullakeseks ja Eredaks-Eredakeseks.

Ilmamees

1.

Miljonivoldine sähvatus põrutas läbi minu õhulise olemi. Nägin kaarleeki, sädemeid ja tundsin põlenud isoleerpaela lõhna. Järgnes hirmus kõmakas. Enne, kui ma reageerida jõudsin, kuulsin ärritavat naeru.

“Hahahhaa, tundub, et sa ei uurinud juhendit.”

Lugesin!, tahtsin karjuda, unustades, et hääl mul puudus – suhtlemiseks olid telepaatilised kanalid. Kurat, kuidas oli võimalik – lisamäluta – kõike meeles pidada.

“Varsti oled üksi ja kui sulle ei meenu, et äikesepilvede vahele ei maksa parkida, siis oled hädas.”

Ohvrimägi

Loodus oli sellel hiiglaslikule kivimürakale andnud huvitava, lausa isikupärase välimuse. Alt kitsam ja ülevalt laienev, meenutas tema kuju eemalt vaadatuna suurt seent.

Justkui ettenägelikult olid tuul ja vihm selle looduse meisterliku skulptuuri kivise jala sisse aastatuhandetega uuristanud laia poolkaarja õnaruse, milles hälbinud teeline tänuväärse peavarju võis leida.

Pilkases öös põles kivi kaitsva krooni all kolm lõket. Õnaruses endas magas murtud lehtpuuokstel kolm meest. Neljas, kõige noorem, oli vabatahtlikult jäänud väsinud rändurite unerahu valvama.

Mamma Derko

Politseinik seisis väikeses hallis, mille tagumises osas tõusis lai trepp, aga ta ei vaadanud üles, vaid oma jalge ees lebavat surnukeha. Siis ta taipas, et tal polnud politseilinti kaasas ja kobas taskutes telefoni järele. No muidugi, vanema aja inimene, nagu ta oli, oli ta unustanud selle kaasa võtta.

Ta peab ise Billi järele minema, mõtles mees ja käsutas välisuksele vaatama jäänud kogu:

“Ma pean ära käima. Tõmba minema, töll.”

Konstaabel ei teadnud, mis Erkemi alevikku ees ootab, kuid miski temas peas tagus häirekella.

***

Tagasi tulevikku IV

I
Hill Valley, California
1986, 11. juuli

Mis te arvate, kuidas on käia tüdrukuga, kes teab, kuidas teie ühine tulevik välja näeb?

Mitte ainult, et ta ei tea - milline naine ei teaks täpselt tulevikku, eks ole - vaid, et ta on seda ka näinud.

Ja mis kõige hirmsam - ta on näinud ennast vanana ja ta on näinud teid, tema abikaasat ennasttäis kehkenpüksina.

Ühesõnaga, milline võib olla kooselu tüdrukuga, kes on käinud teie ühises tulevikus?

9. Täiuslikud jõulud

Ema istus juba laua taga, isa aga oma toolis, raamat põlvedele visatud ning jalgadega kamina poole. Usun, et tal oli nii, nagu ta asetasin, hoopis mugavam. Kuna uksepoolne aknaklaas, ehk kahjuks just see, mis nüüd tuppa tuisku ning lume pehmeid helbeid sisse lasi, puruks löödud oli, vajas isa kaminas lõbusalt praksuva ning leekiva tule soojust kogu selle täies mahus. Ma ei suutnud meelde tuletada, millal me kõik koos sellesamuse vana tammepuust laua taga istusime ja ootasime, mil mu vend ahjust verivorstid otse lauale tõi.

Kaksikute paradoks

?ja seesinane kõrge Komisjon on niisiis kokku kutustud ja tulnud, täies koosseisus, täielike volitustega ning seega täielikult valmis kõnealust asja arutama?

?konstitutsiooniliste printsiipide kalju, millele toetub kogu meie tsivilisatsioon?

?ja nii edasi ja nii edasi, kurat küll, kaua ometi võib?

Õõnes sõnad kõlasid marmorsaali tühjadest nurkadest vastu ning Ian Dolmani mõtted loksusid nendega ühes rütmis laisalt kaasa.

Eesistuja köhatas hääle puhtaks. ?Mida tähendab lend sellele kaugele tähele hea sõbra Dolmani jaoks??

12.-15. Hiis

Hiiepuud seisid majesteetlikult künkal. Nende vanust oli raske ära arvata, sest niipalju, kui keegi mäletas polnud sellest tammikust kunagi ühtegi tammepuud maha saetud. Aegade alguses oli olnud see hiis püha koht koos hiietarga ja ohverdamiskiviga. Aga aja jooksul oli kivi kadunud sügavale lehtede ja mulla alla ning ohverdamise komme vajunud unarusse. Hiis ise oli kasvanud võpsikusse ja hiiekünka ümber vohas tavaline segamets kogu oma tavapärases segaduses. Kased-lepad, ohtralt võsa ja nõgeseid. Selle järel algas soo ning künka teises servas, kusagil kaugemal, vulises jõeke.

Kuidas käib teie käsi?

Üksik tumehalli vammusega ratsanik peatas oma hobuse tillukese kõrtsi ees. Pigem küla, kui kahe kõrvaltee risti äärde ehitatud joomakoht oli nii väike, et sellel polnud isegi oma nime. Kohalik rahvas hüüdis seda lihtsalt Kõrtsuks ja kaugemalt tulijate jaoks kiikus uberiku ukse ees paarist lauajupist kokkuklopsitud silt, millele oli kohmakalt maalitud õllekapp ning seakints. Suuremate reisijaamade ukse peal passis tavaliselt alati üks või kaks tallipoissi, et auväärt külaliste hobustele juua anda ja seejärel nad heintega täidetud sõime juurde juhatada.

Pages

Subscribe to RSS - Esmatrükk