Esmatrükk

Saatuslikud fotod

Tol 1992. a. suvehommikul oli äärelinna tänav peaaegu inimtühi ja Marek märkas Davidit juba kaugelt. Tavaliselt aeglaselt lonkival veidrikul tundus täna tavatult kiire olevat. Veelgi enam hämmastas poissi see, et David ligi astus ja jäätist ostis. Justkui sellest veel vähe oleks, kiikas papi üle õla ning sosistas:

„Mind jälitatakse! Kui ma homme hiljemalt lõunaks pole siit mööda läinud, mine sinna, kus me alati juttu ajasime! Suure remmelga õõnsusest leiad paki kirjaga. Aga jäta see jutt vaid meie kahe teada!”

Poiss ja tema karu

„Surnud on igavesti tore olla,” ütles poiss karvasele kaisukarule, keda ta endaga igale poole kaasa lohistas. Tegelikult olid sellised mänguasjad küll temast kõvasti noorematele mõeldud, kuid ta ei hoolinud sellest sugugi. Ta oli ju surnud.

Karu noogutas tummalt ning üritas poisiga sammu pidada. Koos rühkisid nad läbi kummituslikult tühja linna ning otsisid kohta, kus järgmine öö mööda saata. Seni polnud neile veel midagi sobiliku ette sattunud.

Rohelised varrukad

1.

Reniardi lugu

Longhorni lugu

Pages

Subscribe to RSS - Esmatrükk