Esmatrükk

Wulf

Wulf

?Vauh, vauh,? röökis Wulf autost välja pääsedes ja lendas tiibraketti meenutava esemena võsastiku suunas.

?Poiss!? karjatasin ja loperdasin karkudel samas suunas. Kurat küll, no ei saa hetkekski siis enam oodata! Jäi mulje, et põõsas töllerdab mingi süütu laps, kelle suunas tiibrakett lennanud oligi.

?Mauh!? kärgatas Wulf nüüd, haaras lapse hammaste vahele ja sööstis tagasi minu poole.

3. Väike valge jõuluime

Peeter vaatas aknast välja. Kõik oli jälle pime, nagu talvel ikka. Valgus kadus nii ruttu, et vaevalt maksis päikesel tõustagi. Ega talviste ilmadega päevad palju helgemad olnud, aga siis nägi teinekord pilvi või midagi muud põnevat. Eelmisel kuul oli ta märganud isegi lennukit - viivuks see küll vaid vilksatas, aga tal oli vedanud, just hetk varem oli ta silmad lahti teinud. Needki kippusid viimasel ajal nii kiiresti väsima...

Inimvõimete piirid

Ruum oli piisavalt hästi valgustatud. See ei olnud küll loomulik valgus, aga sobis täiesti igapäevaseks elutegevuseks. Janeki jaoks oli see üks järjekordne hommik tolles suletud kambris, kus ta juba mõnda aega elas. Ta oli ärganud umbes kaks tundi tagasi, nii talle tundus. Tegelikult ei võinud ta kindel olla, mis päevaaeg parasjagu on, sest päevavalgust ta ei näinud. Aga muidu ei olnud Janeki elul mitte midagi viga - söök ja peavari olid olemas, muresid ka kuigivõrd ei olnud. Elu oli tal mugavasti korraldatud. Eraldatusega oli ta ka juba peaaegu harjunud.

Kaku kabel

Oli reede õhtu ja ühtlasi ka järjekordne talvine pööripäev. Kõik märgid tõotasid muinasjutuliste jõulude saabumist: puhas valge lumi sätendas täiskuu valguses ja karge pakane näpistas põsed punaseks. Valitses tuulevaikus. Neli noort inimest seisid Kambja keskväljakul ja pidasid aru.

„Rainer, kurat võtaks! Oleks teadnud, et nii mage pidu on, poleks kohale tulnudki,“ sõnas lühemat kasvu linalakk noormees, kes oli silmnähtavalt vägijookidega liialdanud.

„Kamoon, Rääbis! Klassi kokkutulek ikkagi ju. Tore oli vanu sägasid näha,“ jäi Raineriks nimetatu teisele arvamusele.

Punane vammus

1431 aasta 16 septembril, püha Korneliuse päeval, peeti Tallinnas iseäralikku matusetalitust. Maeti Tallinna kauaaegset linnatimukat Henrikut. Tavakohaselt sängitati timukad küll surnuaia müüri taha, sest enesetapjate ning timukate maised jäänused ei tohtinud rüvetada pühitsetud mulda, ent seekord tehti teisiti. Püha Barbara kabeli tagant lammutati lahti kalmistu müür ning timukas Henrik maeti otse selle alla, võimalikult lähedale pühale maale. Linn tahtis näidata, et tal on veel meeles, kuidas ligi 40 aastat tagasi Henrik linna päästis.

Koletised

Kerge tuulekohin kõrgel puulatvades mõjus peaaegu uinutavalt. Mason süütas suitsu ning pööras näo päikese poole. Sügis oli küll juba saabunud, kuid ilmad püsisid endiselt soojad ning talv tundus olevat alles mägede taga.

“Hea küll mehed, lõuna on läbi!” teatas käre hääl tema selja tagant. Mason kustutas sigareti niiske mulla sisse ning ajas end püsti. “Koguneda minu juurde!”

Hetked avatud katusel

„Focke-Wulf’i" esirattad puudutasid maandumisrada, kiirus langes ja lõpuks kukkus ka sabaosa alla rattale. Mootorite jõurates ruleeris pommitaja seisuplatsile, mille sauadega vehklevad korraldajad kätte näitasid. Et lennata 6000 kilomeetrit, oli Fw191 seekord küll 4 tonni pommide asemel hoopis lisakütust kandnud.

4. Päkapikulõksud

Seal Tartu linnas Rüütli tänaval, kus vanasti oli ?Mäng ja Kool?, sealt veidi edasi Treffneri poole ja siis üks nõks üle tee, vaat seal otsustas Kaarel Ehasalu avada vanakaarmi- ja suveniiripoe. Ta oli tähele pannud, et kunsti asemel müüs viimasel ajal vanakraam iseäranis hästi, eriti suviti, mil linna peal hulkusid igavlevad turistide jõugud, kes meelsasti valuutat oleks kulutanud, aga ei leidnud sobivat kohta. Kaarelil oli aga Valgjärve kandis mitu head sugulast, kes mõistsid kampsuneid kududa, sepatööd teha ja puust igasugu asju voolida, ning sellise kraami peale olid turistid maiad.

Alati on kusagil jõulud

Arja seisis akna ees ja vaatas, kuidas Joe läbi paksu lume maja poole rühkis. Mehel oli seljas karusnahkne kasukas ning ta kapuutsist väljaulatuva ninaotsa ümber kerkis auru. Joe kummardus kohmakalt ja lisas aiavärava ees põleva õlitõrviku paaki kütust. Õli oli ainus, mida neil jätkunuks kasvõi sajaks aastaks. Tõrviku tuluke lihtsalt pidi kogu selles lõputuna näivas pimeduses kaugele silma paistma.

Arja teadis nägematagi, et Joe habe ja vuntsid on jäätunud ja et ta käed paksudes nahkkäpikutes on külmast punased.

4. Ikka ja jälle karjapoisid

Olime kodust juba üsna kaugele jõudnud ning arvasin, et aitab küll. Oli õige aeg teha väike peatus, kaevata rattalenksu küljes tolknev plekkkarp vihmausse täis, puhata veidi ning siis edasi sõita. Keerasin ratta külavaheteelt paremale, vuristasin vaba käiguga nii kaugele, kui see läbi niitmata heina võimalik oli ning peatusin just metsa ääres, esimese suurema puu kõrval. Tagant kostus ähkimist. Undamise saatel pedaalis läbi heina minu poole Hahti, mu noorem vend.

Pages

Subscribe to RSS - Esmatrükk