Kriku veerg

Kollektiivne sopakas

Eestlased kosmoses

Kristjan Sander

Kirjastuse „Fantaasia” tänavune jutuvõistlus on muuhulgas taaselustanud diskussiooni (vt. näiteks arvustusi kogumikule „Täheaeg 13” Ulmekirjanduse BAAS-is ja Maniakkide Tänava artiklit „Varbad sügavale mulda?” ajakirjas „Reaktor” 9/2014) selle üle, miks eesti autorid ei kasuta oma ulmeteostes tegelastena eestlasi ja kas peaks.

Minu arvates ei peaks. Aga.

Kus on Eesti ulmelugejad…?

Kristjan Sander

6. märtsil avaldas „Postimees” sotsioloogilise küsitluse „Mina. Maailm. Meedia 2011” tulemused. Mis tähendus võiks neil olla ulmekirjanduse seisukohast?

Repliigi korras

Ei juhtu just tihti, et eesti ajakirjanduses avaldataks tunnustatud kirjaniku tuumakas essee kirjutama õppimise ja kirjutama õpetamise kohta. "Eesti Päevalehes" selline artikkel igatahes hiljaaegu, täpsemalt 23. veebruaril, ilmus. Autoriks Tõnu Õnnepalu, kes luges aasta aega Tartu Ülikoolis vastavat kursust.

Hull Teadlane: ühe klišee minevikust

Hullu teadlase arhetüüp

Teadusulme galeriis seisab väärikal kohal Hullu Teadlase kuju – aristokraatliku hoiakuga kõhn mees, kelle sügavates näojoontes peegeldub võimas intellekt ning kõrkus, pilk otsimas ainult talle nähtavat. Lõputute juttude, romaanide, filmide ja seriaalide tegelane, kelle kujutamisel autorid ei hoia kokku värvidega, mis tekitavad lugejas õõva ning võõristust tolle maailma pahupoolelt pärit oleva kummituse suhtes.

Konservatiivne ulme

4. märtsi "Postimehes" imestab Berk Vaher, miks küll on ulmekirjandus vormi poolest nii konservatiivne (vt. trükikommentaare Urve Eslase artiklile "Ulmekirjanik on Eestis hüüdnimi, aga mitte amet").

Teema on juba "Algernonis" korra üleval olnud, kuid ma loodan, et mul õnnestub arutelule midagi lisada.

Elu mõtet otsides

Ühe noore autoriga (kelle nimed ja hüüdnimed jätan loomulikult enda teada) arenes ?Algernoni? toimetusel hiljuti 6-7 kirjaline mõttevahetus, mis ajendas alljärgneva mõttekäigu.

Olukorrast rindel

Septembris täitus "Algernoni" esimene ilmumisaasta uues formaadis.

Käesolevaga koos on esimese 14 kalendrikuu jooksul ilmunud 11 numbrit. Avaldamiskõlbuliku materjali puudumisel jäid ilmumata 2004. aasta jaanuari-, aprilli- ja septembrinumber.

Ma nõustun meile kirjutanud mureliku lugejaga, et seda on liiga palju. Selgituseks tahaksin lisada, et ilmumata on jäänud numbreid justnimelt avaldamiskõlbliku materjali puudusel. Tekste kui niisuguseid saabub toimetusse küll igal kuul, kuid märgatava osaga neist pole midagi peale hakata.

Eesti kirjandus on päästetud

Mõlgutades "Algernoni" kaastööde hulga ja kvaliteedi üle, torkas täna õhtul pähe mõtlemapanev fakt. Nagu ikka, on tegu suuresti tagantjärele tarkusega ning prohvetikuulsus jääb seetõttu minust kaugele, kuid suundmus on siiski piisavalt huvitav, et sellest kirjutada. Ka siis, kui ma täielikult eksima peaksin.

Nimelt langes "Algernoni" kaastööde kogus ja tase väga märgatavalt aastatel 2000-2002 ning midagi rõõmustavat ei toimunud ka järgnevatel aastatel. See tähendab aastaid, mil said täiskasvanuiks inimesed, kes on sündinud 1983-1987 ning seega minust vähemalt 5-6 aastat nooremad.

Õudne Eesti

"Õudne Eesti", Tallinn - "Varrak" 2005. Valimik eesti õudusjutte. Koostanud Indrek Hargla.

Pages

Subscribe to RSS - Kriku veerg