Uudiskirjandus

Musta mõõga needus

Kuningad pimeduses

Elric, kadunud ning lagunenud Melniboné impeeriumi isand, ratsutas nagu lõksust põgenev kihvaline hunt -- täiesti hullumeelselt ja lõbusalt. Ta ratsutas Nadsokorist, Kerjuste Linnast, ja tema jälitajad olid vihased, sest nad olid temas vana vaenlase ära tundnud, enne kui ta sai teada saladuse, mida oli sealt otsinud. Nüüd olid nad tal kannul ning veider väike mees, kes naerdes Elricu kõrval ratsutas, oli Moonglum, Võõramaalane Elwherist ja kaardistamata Idast.

Avaloni udud

ESIMENE RAAMAT

NÕIDUSE EMAND

I

Isegi südasuvel oli Tintagel tontlik paik; Igraine, krahv Gorlois' emand, vaatas üle neeme avamerele. Ainiti udu ja hägu silmitsedes mõtiskles ta, kuidas ta üldse teada saaks, millal öö ja päev on võrdse pikkusega, et uusaastapüha pidada. Sel aastal olid kevadtormid ebatavaliselt rängad; ööl ja päeval kajas kantsi kohal meremüha, kuni ükski mees ega naine selles magada ei saanud ja isegi penid niuksusid kaeblikult.

Kõver mets

Keskusesse jõudmise ajaks olin ennast siiski natuke kogunud. Võtsin postkontorist kaugekõne ja mul vedas: sain teada, et Kroux on arhiivis, helistasin sinna ja seal oli (ilmselt ta tuttav) tädi lahkesti nõus teda toru otsa kutsuma; muide, hääle järgi otsustades oli sel tädil aastaid kakskümmend...

«Kroux, kus on Vainamäe kabel?»

Kümme sekundit kostis torust vaid traatide suminat, siis pahvatas ta: «Kust sa selle nime said?»

Piilusin kohalikke tädikesi, kes olid kiviks tardunud ja jõllitasid mind ümmarguste silmadega.

Kogu tõde Pyecraftist

(The Truth About Pyecraft)

Ta istub lähemal kui tosin jardi. Kui vaatan üle õla, võin teda näha. Ja kui ma taban ta pilgu -- ja ma tavaliselt taban -- siis näen selles ärevust.

See on üldiselt paluv pilk -- ja siiski kahtlustav.

Pagan võtaks tema kahtlusi! Kui ma oleksin tahtnud temast rääkida, oleks ma seda juba ammu teinud. Ma ei räägi, tõesti mitte, ja ta peaks end rahulikult tundma. Nagu suudaks midagi nii suurt ja paksu end rahulikult tunda! Kes usuks mind, kui ma räägiksin?

Cuncti simus concanentes: Ave Maria

Ma olen seitsmekümne üheksa aastane haige rauk, minu jalad ei kanna mind enam, kuid seda tugevam on minu mälu. Ma mädanen oma pärusmõisas, mul on elada jäänud vaid mõned kuud, ehk veidi rohkem kui Sebastién hoolsalt aadrit laseb, kuid kõigest hoolimata olen ma õnnelik ja ikka veel armunud. Minu armastus on minu usk ja õnn ja seepärast suren ma rõõmuga, kahetsemata midagi. Ma ootan surma! Nad mõtlevad, et naeratus mu kuivanud huultel on vanadusnõtrusest, kuid minu mälu on iga päevaga selgem ja pisarad mu silmis pole mitte kurbusest, vaid õnnest ja rõõmust. Ma olen ikka veel armunud.

Idoru

Pärast Slitscani jama kuulis Laney uuest võimalikust töökohast esimest korda Rydellilt, Chateau' öiselt turvamehelt. Rydell oli suurt kasvu vaikne Tennessee mees, tal oli nukker tagasihoidlik naeratus, odavad päikeseprillid ja tema ühte kõrva oli permanentselt kinnitatud raadiovastuvõtja.

Üksildane oktoobriöö

Mary Shelley
Edgar Allan Poe
Bram Stoker
Sir Arthur Conan Doyle
H. P. Lovecraft
Ray Bradbury
Robert Bloch
Albert Payson Terhune
ja paljude vanade filmide tegijad...

siinkohal mu tänusõnad

Jumalate sõda

...Pärast nii paljusid hädasid ja õnnetusi ei saanud Hadding sõda Svithjodis kohemaid jätkata. Järgmisel aastal jäi ta koju. Seal jätkus küllalt tegemist, olgu siis kuningriigi või oma maavalduste valitsemisega. Ent ta muutus üha rahutumaks.

Seepärast oli ta iseäranis rõõmus, kohtudes järgmisel kevadel Ivar Bardssoniga. Tema kojas olid teekäijad alati teretulnud ning Hadding kuulas hoolega, mida nad oma kodumaast ja reisidest rääkisid.

Villefere’i metsas

Päike läks looja. Pikad varjud näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis lookles võimsate puude vahel metsasügavusse. Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla. Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid mind ka järgmisest.

Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli loom?

Operatsioon «Ogaline Päike»

«Kas sa tõesti näed siin midagi?» vaatas Öäk imestunult ringi.

«Sinu silmad. Tegelikult muidugi ei näe, see on puhas kujutis, ainult natuke korrigeeritud võremeetrite käänupunktide järgi.»

Öäk vaatas uuesti pead vangutades ringi, siis laskus istme seljatoele. «Mugav, kiire. See on juba reisimine! Ja kõige kummalisem on mõelda, et terve mu laev, mida sa teenitud lugupidamatusega sädekühvliks nimetasid, on kusagil all laoruumis.»

«Viimase sädelennu teeme sellega.»

«Eh Zätereit, pead sa seda mulle meelde tuletama...»

Pages

Subscribe to RSS - Uudiskirjandus