Esmatrükk

Õhtutund vanaema köögis

Jaanus Saksing

 

„Võta aga veel kooki!” ütles vanaema oma pojapojale, mulle, ühel sügisesel õhtupoolikul oma köögis laua taga istudes. Kell oli seitse õhtul ja väljas oli novembrikuiselt pime ja tormine, kuid köögis põles hubane valgus ja tuli pliidi all praksus lõbusalt, levitades oma kuma üle ruumi ning tekitades mõnusa soojatunde.

„Vanaema, räägi palun üks lugu,” laususin kahe suutäie vahelt, ise vilksamisi moosipurgi poole piiludes.

„Lugu?” imestas vanaema.

Siim ja Laura

Kümme tuhat aastat üksikvangistust

Kuna vist keegi ei suuda end kursis hoida kõigi Eestis ilmuvate ulmejuttudega, märgime selgituseks, et inspiratsiooni alljärgnevale on pakkunud Kristjan Sandri jutt "Ei puhka sinus" ("Täheaeg 4", 2008).

 

Taivo Rist

Surmatrompet

Kersti Kivirüüt

Kogu lugu algas sellest, kui me Ristiniga Endli üles poosime. Või siis tegelikult algas lugu palju varem, ilma et meil sellest raasugi aimu oleks olnud. See lugu hõljus nähtamatu vinena luhal, rabasaarte palumätastel ja jõekallastel; seda pajatasid inimmõistusele tundmatul sosinal ahtad soopuude võrad ja pikad tarnakõrred. Ainsad, kes olid loo unustanud, olid külaelanikud. Mistõttu meid täiesti pahaaimamatult sellesse jõledasse sündmuste ahelasse kistigi.

Betoonist vikerkaare all

Maia Tallas

1.

Ajad olid muutumas.

Meister

Kaupo Meiel

“Istu, tüdruk,” ütles Suur Võlur ja osutas teisele poole lõket. Tütarlaps kõhkles veidi, kuid toetas end siis mustaks tõmbunud rondile, mis oli ilmselt puit, kuid selles ei võinud kindel olla. Kui kindel võib üldse olla varjudes, õigemini neis, mis varje heidavad? Vaja oleks varjukujusid näha, puudutada, haista, et neid ära tunda, kuid tüdruk adus, et täna pole selleks aega ega põhjust. Ta seadis end paika ja venitas paksu villast rohelist kampsunit allapoole, sest oli sellest veidi välja kasvanud, ning suunas pilgu hubisevatele leekidele.

Küülikute marss

Peeter Helme

Tegelikult oli see ju teada, et nad tagasi tulevad. Te teadsite seda. Teie. Kõik. Teadsite. Algusest peale. Nad olid seda ise ju tõotanud. Öelnud, et see ei jää nii. Et nemad ei saa sellega leppida. Et nemad ei saa selle häbiga elada. Selle häbiga, et nad lihtsalt nii jätakski asja kus see ja teine ja loobuks teist. Pärast kõiki neid ohvreid. Kõiki neid kannatusi. Loobumisi. Pingutusi. Ei-ei, see oli algusest peale teada, et nad ei jäta seda asja nii.

Avaldamata peatükk Jules Verne’i „20 000 ljööst vee all“

Avaldamata peatükk Jules Verne’i „20 000 ljööst vee all“, mis on olemas käsikirjas, lükati tagasi toimetaja Pierre-Jules Hetzeli poolt, kingitud autori poolt Pariisi krahvile, kaotatud ja taasleitud

 

Jean-Pierre Laigle

Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Sander

 

 

J. M. Troska (1881–1961) mälestuseks,

kes oli pärast Verne’i esimene kapten Nemost kirjutanu (1939).

 

Universumi väravad

TEGELASED:

VÄITLEJAD
ESIMEES
MANGAAN
CABBALET
JACKSON
NORTON
POTAPOV
EMA
LAPS
KOMANDANT
HÄÄL TAEVAST
PULMALISED (rahvalaulu kapell)
3 SAADIKUT
EIT
TAAT
LOOMAAIA DIREKTOR
EKSPERT
JACK KENNEDY
ROBERT KENNEDY
NIKITA HRUŠTSOV
GALAKTAATOR
TAEVAISA
UURIJA
MINISTER
PERSONALIAMETNIK
ARST
KUNN
UNIVERSUMIVÄRAVATE VALVUR

Vangide vahetus

I

Washington, 10.30 kohtuministri kabineti seinakella järgi

Mustas ülikonnas meessekretär juhatas Samuel Winthropi kabinetti ja sulges tema selja taga ukse. Robert Compton kirjutas mingile dokumendile hoogsalt alla, pani lehe mappi, lõi selle lajatades kinni ja tuli oma hiigelsuure laua tagant välja. Nad kohtusid kabineti keskel.

„Doktor!“

„Minister!“

Pages

Subscribe to RSS - Esmatrükk