Otsing

Lobaroboti "ChatGPT" kuulsus tõi tehisintellekti teema järsku ajalehtede esikülgedele. Mõtlejad-visionäärid-kolumnistid, kellel on alati vaja leida uusi teemasid, millest mõelda, visioneerida ja mida kolumniseerida, paiskavad üksteise järel välja hoiatusi tulevikumaailma kontrolliva AI eest. Reklaamigeenius Elon Musk koos üle 1000 muu tegelasega allkirjastas avaliku kirja, milles kutsus üles lobarobotite arendamist kuueks kuuks peatama. Itaalia valitsus otsustas "ChatGPT" korra lausa ära keelata - tõsi küll, viidates andmekaitsele, mitte teenuse sisule. Esiteks peamisest. Praeguses seisus

1. Valgus. Kollane, hele. Päikeselaigu pikad sirged servad üle terve põranda. Markus kerib ennast kaugemale voodinurka, et ekraanil toimuvat selgemalt näha. Tema pöialde all liigub üks tema võluritest väikest teed pidi vaenuliku Myrmonia provintsi sügavusse. Ees ilmuvad tumedast hägust puud ja tillukesed külamajad; need säravad puhaste värvide ringis ümber end nähtamatuks moondanud võluri tumehalli kuju, väljapoole vaatevälja jäädes luitudes. Külarahvas on töös – kes raiub metsa, kes taob rauda, kes küpsetab leiba. Toa uks läheb lahti ja ema vaatab sisse. „Tere hommikust, tule sööma!“ „Kohe.“

Tõlkinud Henrik Habicht Laitmatult valgel laual lebas kahel plastiktoel mitmesuguste ekraanide ning lahtiste juhtmetega käsivarrele kinnituv seade. Värviliste kaablite vikerkaar jooksis seadmest laua teises otsas oleva konsoolini, mille ekraan näitas mitut ühesugust ikooni. Vasakult esimene ikoon plinkis aeglaselt, heites üle laua nõrka valgust. Sõrm sirutus ettevaatlikult ning uitles ikooni kohal enne sellele vajutamist. Nähtamatust kõlarist kostis märguheli. “Alustan taasesitust.” Kõlaritest paiskus välja staatikaprahvatus, mis vaibus raskeks hingeldamiseks. “Oh issand. Kas see töötab? Tuled

Tamur Kusnets, "Kronošütist". Lummur, 2022. 576 lk. Minu ja raamatu teed ristusid mõnevõrra juhuslikult. Ma pole viimasel ajal lugenud väga palju ei ulmet, ei uuemat ega eestimaist. Kuna otsapidi olen natuke Mastodoni sotsiaalmeedia-maailmas eestikeelse ja -meelse serveriga tegelenud, siis tõmbas kaanepildimammut kohe tähelepanu. Eks lisaks on ka raamat ise paras mammutimõõtu tellis oma pea kuuesaja leheküljega. Kui autori kohta natuke taustatööd tegin, siis jäi silma 2015. aasta EKLi romaanivõistlusel äramärkimine ning tunnistähe saamine ning BAASist see, et "Hundipäikese aeg" triloogia

Militaar.net foorumis kirjutas üks sage postitaja mõni päev tagasi järgmist: Traagika on muidugi sellest, et venelastel on mobiilsetel kanduritel piisavalt lõhkepäid, et pommidada Euroopa ja USA tagasi keskaega. Üle 700 lõhkepea siis. Allakirjutanu esimene reaktsioon oli haugatada "Mida sina ka keskajast tead!". Õnneks suutis ta selle maha suruda. Väikese arupidamise järel hakkasid formuleeruma vastuväited ja veel veidikese aja pärast saabus selgus, et nende koht on hoopiski siin. Lõppude lõpuks ei avane just sageli võimalust kirjutada juhtkirja ulmekirjanduses ja filmikunstis laialt levinud

Kummaline, et Gaimani puhul ma tõepoolest arvangi, et kuigi ta on kirjutanud nii palju erinevat, maagilist, kaunist, põnevat ja nii edasi, ongi „Ameerika jumalad”, mida üldiselt nimetatakse tema Suureks Romaaniks, tõesti ta loomingu tipp. Vähemalt senise kirjandusloomingu. Kui noor mina seda kunagi luges, oli see noor mina šokis ja põrmustatud: see raamat, mida ma oleksin tahtnud kirjutada: a) on juba olemas; b) on parem, kui ma iial oskaksin ise teha; c) jättis lugedes absoluutselt imelise tunde sisse nii esimesel kui kolmekümnendal korral. Esiteks oli see lugu Põhjala jumalatest – ja see