Otsing

Manfred Kalmsteni eelmine kogumik „Raske vihm“ (2020, arvustatud 2020. aasta detsembrinumbris: https://algernon.ee/node/1191) on tüüpiline esikkogu, mis sisaldab väga erinevaid tekste pikemast ilukirjanduslikust otsinguperioodist. Allakirjutanu jaoks sarnaneb see veidike Robert Kurvitza „Püha ja õudse lõhnaga“ (2013; arvustatud 2014. aasta aprillinumbris: https://algernon.ee/node/953): nii Kurvitza kui Malmsteni esimestes raamatutes loovad autorid jõuliselt maailmu ning kehtestavad ennast stilistiliselt. Esikkogule oli kerge andeks anda mõningast rabedust tekstide valikul (eeskätt oleks võinud

See on üks Zätereiti lugusid. Kõigepealt ei pääse ma iga tema (või temaga seotud) loo alguses selgitamisest – et oleks arusaadav, millega tegu. Ta on bioloogiliselt enam-vähem inimene, ent ta ei ole maalane; ta tuleb siia ainult aeg-ajalt peitu. Miks Maa on unustatud kolgas, kuhu vähesed üldse pääsevad, on omaette pikem teema, mis lubatagu vahele jätta. Nagu ka see, millised on meie suhted ja miks ma neid lugusid kirja panen. Väga lühidalt võib mind nimetada residendiks. Tookord oli ta keskmisest natuke rohkem purjus. Täiesti avameelne on ta alati, kuid just selle loo puhul tundus mulle, et

Väidetavalt olid kreeklased siin esimesed. Ja siis unustasid nad kohe tuhandeks aastaks, kuidas seda teha. Esimeseks teadusliku fantastika teoseks peetakse Lukianose “Tõelist lugu”, mis on kirjutatud 2. sajandil eKr. Vaatamata sellisele ulme hiilgavale algusele Kreekas viisid pärast seda hulgaliselt geopoliitilisi, kultuurilisi ja ajaloolisi tegureid olukorrani, et 20. sajandi esimesel pooleni jäi ulme Kreekas mitte ainult tähelepanuta, vaid oli ka ebasoovitav. Õnneks muutus see arusaam kahekümnenda sajandi seitsmekümnendatel aastatel väga kiiresti ning praegu on ulme Kreekas mitte ainult

Pood ei olnud just tohutu, eks ole, rikastele inimestele, edev ja mitte nii XL. Kaks üsna suurte tubade suurust ruumi pluss metalluksega ladu, kuhu Rico oli kadunud. Võõras naine läks teistele järele. Neljas isik, kes iganes see oli, jäi ilmselt ukse juurde valvesse, sest noh – ootamatused on ebameeldivad. Kellelegi ei meeldi ootamatult tabatud olla. Rääkige mulle, eks ole. Näiteks kui keegi vajub järsku peale, kui parajasti üritad relvalattu sisse murda. Normaalselt ettevaatlikud tüübid olid. Aga veel polnud nad küsinud, miks ühelt seinalt mingid nöörid alla ripuvad, mis värk. Ega nad vist

Tema mälestused algavad sellest, et kui ta päris väike oli, siis saatis ema teda ühteaegu muusika- ja kunstiõpetaja juurde ning nii kehastas ta juba seitsme-aastasena ja iseendale teadmata kogu lääne tsivilisatsioonile omast kahestumist. Vähemalt nii on ta seda endale seletanud. Ta pidi kuulama klaverimängu noote, neid täpselt järele laulma ning juba järgmisel päeval pidi ta istuma joonistustun-nis ja keskenduma objektidele, nende varjudele ja kumerustele. See kuulamise ja vaatamise, silma ja kõrva pinge jäi temasse väga pikaks ajaks ning kui juhuse tahtel ei oleks see asi iseenesest lahenenud