Otsing

Nad teevad „Düünist” filmi. Raamat, mida ükski lugenu täiesti unustanud pole – ma võin uskuda, et on inimesi, kelle „Düün” ei meeldi, aga ei suuda omaks võtta, et on neid, kellele hästi meelde ei tule, kas nad on seda lugenud või pole mitte – tuleb taas „suurele ekraanile”. Nüüd, ma ei kavatse arutleda näitlejavalikute vms üle. Mulle pole filmid nii tähtsad, ma olen rohkem kirjandusesõber. Aga üks aspekt, mida veebiajakirjanduses silmasin, tõstis mu tagajalgadele, pani oigama ja nüüd ka „Düünist” kirjutama. Nad lubavad suurendada naiste rolli ja Jessica saab olema rohkem sõdalane kui

Artikli pealkiri oli „Põlvnemisest“. Ma tõestasin selles veenvalt, et just meie oleme põlised asukad territooriumil, kus me elame. See artikkel pidi panema punkti pikaksveninud vaidlusele ajakirjas „Juured“. Kirjutasin viimase lause, panin punkti ja aevastasin kolmandat korda. See kinnitas veenvalt, et mul on õigus: kindel enne! Muide, ennetest – enne aevastasin ma kaks korda, siis heitsin pilgu aknast välja ja märkasin vastasmajas tütarlast. Täna olin ma teda juba kusagil näinud. Õige, ma ju pakkusin talle küüti... Buss sõitis minema ja tema jäi, kott käes, segaduses kõnniteele seisma

"Toomas," kostub kuularist mu kõrvus madal ja sugestiivne hääl, "kas praegu on halb aeg rääkida?" Kostab nagu oleks mulle helistanud hilisõhtuse raadiosaate DJ. Vaatan kella – 13.45, 31.10.2046. Tuul keerutab värvilisi vahtralehti ning kamp vareseid kougivad prügikastist kiirtoidujääke. Tumerohelisest konteinerist lendab välja hallikasvalge paber. See laperdab õhus, liugleb veidi maad eemale ning langeb maha. Järgmine iil tõstab paberi õhku ning narts lendab sinna, kuhu tuul kannab. Kohendan palitukraed ning kiirendan sammu. "Ei, ei ole. Ma jalutan kodu poole," ütlen napilt. Tuul rebib maast

Oli õhtu ja oli hakanud tasapisi jahenema, kui telefon helises. Hari Kastemetsa pani telefonitoru ära ja seisis tükk aega samal kohal, jõllitades aparaati tühjal pilgul. Selma kergitas kulme, astus mehele selja taha ja võttis tal ümbert kinni, ristates sõrmed mehe kõhul. „Esiteks helistati sulle traadi otsa ja teiseks oled sa seda nägu, et see ei olnud müügimees. Mis juhtus?” Hari raputas tardumusest vabanedes kergelt pead ja pööras end naisele otsa vaatama. Naine oli 35, temast 10 aastat noorem. Peajagu lühem, lühikeste mustade juustega ja... „Sa oled väga ilus.” Selma turtsatas, vabastas

Natuke raske on järgmist raamatut soovitamiseks välja valida. Mitte et hirmusvägakohutavalt häid raamatuid mul mõttes palju ei oleks, aga soovitada klassikat, mida enam-vähem kõik lugenud on, on kuidagi ... kergema vastupanu teed minek. Avastamata briljante samas nii hirmus palju ka pole. Pärleid küll, ent briljante... Kuid võib läheneda ju teisest suunast. Millal te viimate „Mary Poppinsit” lugesite? Päris ammu nagunii. Isegi minul on paar aastat viimasest lugemisest (see nõukogudeaegne väljaanne siniste kaantega, hilisemad olen korra läbinud ja otsustanud, et créme de la créme on siniste

Allakirjutanu võttis veidi üle aasta tagasi ette lugeda läbi ja üle Fjodor Dostojevski kogutud teosed (tõsi küll, "Märkmeid surnud majast" uuesti ei viitsinud). Kuigi kõige tugevamad on "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot" (kooliprogrammide koostajatel on, nagu tavaliselt, õigus), pakkus kogu komplekt rohkelt rõõmu. Aga miks sellest siin kirjutada? Esiteks, Dostojevski ei ole fantastikakauge autor. "Alandatud ja solvatud" algab otsese viitega Hoffmannile, "Kuritöös ja karistuses" on rohkesti unenäolist ning "Idiooti" võib tõlgendada ka täiesti fantastiliselt 19. sajandi verevabade

"Equilibrium" (2002) on üks selliseid filme, mille olemasolust paljudel aimugi pole. Seda vaatamata tõigale, et filmi valmimisest on möödunud juba pea kaks aastakümmet. Linateose vähene tuntus mõjub mõneti üllatavana, kuna teose peosas astub üles maailmakuulus Christian Bale, kes juba "Equilibriumi" valmimise ajal polnud sugugi mitte vähetuntud näitleja. Film leiab aset düstoopilises linnriigis nimega Libria, kus pärast Kolmandat maailmasõda on võetud edasiste suurte relvakonfliktide vältimiseks kasutusele eriti karmid meetmed. Nimelt leiti, et sõdade ärahoidmiseks on vaja elimineerida nende

Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”, Vemsa OÜ, 2020, 468 lk. Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi. “Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis… ...eelmise aasta alguses jäi “Lugemise väljakutse” Facebooki grupis silma tema kirjutatud “Serafima ja Bogdani” kiitmine. Inimesed lugesid õhinal ja olid vaimustuses. Kuna ma

Manfred Kalmsten “Raske vihm”, Fantaasia 2020, 320 lk. Raamatu hankimisega läks selles mõttes huvitavalt, et mäletasin justkui, et “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumikus oli Kalmstenilt üks lugu sees - ja see meeldis, väga. Kui nüüd hakkasin “Rasket vihma” lugema, siis selgus, et pole siiski Kalmsteni varem sõnagi lugenud, ajasin Miikael Jekimoviga sassi. Noh, aga mis siis ikka, vaatame Stalkeri saanud autori üle. Stalkeri on ta saanud isegi kaks korda, Lühiromaani “Raske vihm” ning -jutu “Lumemarjaveri” eest. “Raske vihm” avabki raamatu. Tegevus on kummituslik-pimedas aurupunklikus Mutilinnas, kus