Otsing

Tõlkinud Henrik Habicht Laitmatult valgel laual lebas kahel plastiktoel mitmesuguste ekraanide ning lahtiste juhtmetega käsivarrele kinnituv seade. Värviliste kaablite vikerkaar jooksis seadmest laua teises otsas oleva konsoolini, mille ekraan näitas mitut ühesugust ikooni. Vasakult esimene ikoon plinkis aeglaselt, heites üle laua nõrka valgust. Sõrm sirutus ettevaatlikult ning uitles ikooni kohal enne sellele vajutamist. Nähtamatust kõlarist kostis märguheli. “Alustan taasesitust.” Kõlaritest paiskus välja staatikaprahvatus, mis vaibus raskeks hingeldamiseks. “Oh issand. Kas see töötab? Tuled

Tamur Kusnets, "Kronošütist". Lummur, 2022. 576 lk. Minu ja raamatu teed ristusid mõnevõrra juhuslikult. Ma pole viimasel ajal lugenud väga palju ei ulmet, ei uuemat ega eestimaist. Kuna otsapidi olen natuke Mastodoni sotsiaalmeedia-maailmas eestikeelse ja -meelse serveriga tegelenud, siis tõmbas kaanepildimammut kohe tähelepanu. Eks lisaks on ka raamat ise paras mammutimõõtu tellis oma pea kuuesaja leheküljega. Kui autori kohta natuke taustatööd tegin, siis jäi silma 2015. aasta EKLi romaanivõistlusel äramärkimine ning tunnistähe saamine ning BAASist see, et "Hundipäikese aeg" triloogia

Militaar.net foorumis kirjutas üks sage postitaja mõni päev tagasi järgmist: Traagika on muidugi sellest, et venelastel on mobiilsetel kanduritel piisavalt lõhkepäid, et pommidada Euroopa ja USA tagasi keskaega. Üle 700 lõhkepea siis. Allakirjutanu esimene reaktsioon oli haugatada "Mida sina ka keskajast tead!". Õnneks suutis ta selle maha suruda. Väikese arupidamise järel hakkasid formuleeruma vastuväited ja veel veidikese aja pärast saabus selgus, et nende koht on hoopiski siin. Lõppude lõpuks ei avane just sageli võimalust kirjutada juhtkirja ulmekirjanduses ja filmikunstis laialt levinud

Kummaline, et Gaimani puhul ma tõepoolest arvangi, et kuigi ta on kirjutanud nii palju erinevat, maagilist, kaunist, põnevat ja nii edasi, ongi „Ameerika jumalad”, mida üldiselt nimetatakse tema Suureks Romaaniks, tõesti ta loomingu tipp. Vähemalt senise kirjandusloomingu. Kui noor mina seda kunagi luges, oli see noor mina šokis ja põrmustatud: see raamat, mida ma oleksin tahtnud kirjutada: a) on juba olemas; b) on parem, kui ma iial oskaksin ise teha; c) jättis lugedes absoluutselt imelise tunde sisse nii esimesel kui kolmekümnendal korral. Esiteks oli see lugu Põhjala jumalatest – ja see

Üks Hakkas parasjagu koitma. Oktoobrilõpu päikese esimesed kahvatud kiired panid puude ladvad helkima. Tähed selges taevas olid juba tuhmuda jõudnud. Oli väga vaikne. Isegi eemalt autoteelt ei olnud veel kohisema hakanud varajaste tööletõttajate liiklusvoog. Seda külma õhuga koos autoaknast tulvavat vaikust oligi ta kuulatanud, enne kui alustas. Ta oli akna lahti hoidnud, et aknad ei läheks uduseks, et ei torkaks silma, kui keegi peakski mööduma. Aga jah, selle surnud tunniga oligi ta arvestanud. Aega oli varutud piisavalt, nii oligi plaanitud. Kostis jahtuva automootori naksumist. Raadiot ei

P. C. Jersild "Elus hing", Eesti Raamat, 1990, 176 lk. Viimasel HÕFFil sirvisin vabal hetkel Haapsalu raamatukogus tasuta raamatute riiulit. Jüri Kallas sattus ka seal olema, tema selle raamatu ka riiulist välja sikutas ja mu kätte sokutas. Sest mul polnud küll aimugi, et sellisel segasel ajal (raamat ilmus eesti keeles aastal 1990) on välja tulnud sihandne omamoodi rootsi ulmekas. Hea küll, see pole täitsa žanriulme - aga sellest kirjutan natuke hiljem. Kuna kahtlustan, et seda raamatut eriti just uuemad ulmelugejad ei tea, siis miks ka mitte oma lugemiskogemust laiema maailmaga jagada. P. C

Maarit Leijon. Musträstas. Skarabeus 2022. 2020. aastast alates ilmuvad Skarabeuse kirjastuse ulmeraamatud uues formaadis, ühtlustatuna ühe kujundusega sarjaks fantaasiavaese nimetusega "SF". Pärast esimest köidet otsustati lakaga kaante kasuks ning Meelis Krošetskini talent näib olevat õitsele löönud - nii sarja 2. kui 3. raamat on kaunid, head käes hoida ja toodetena ilmselged õnnestumised. Seniseid köiteid, vene ulmekirjanike S. Loginovi ja L. Kaganovi valikkogusid, on allakirjutanu ka "Algernonis" arvustanud, vastavalt siis 2020. aasta septembrinumrbis ( https://www.algernon.ee/node/1184 )