Otsing

“Tuumahiid 5: Fusioon”, kogumik, autorid Marika Piip, Kadri Umbleja, Maniakkide Tänav, Miikael Jekimov, Heinrich Weinberg, Joel Jans, Laura Loolaid, Mairi Laurik, Ander Skarp, Helina Ravasoo. Lummur OÜ, 2020. 270 lk. Mainin sissejuhatuseks ära, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et teaksite. Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu

„ Oma elamuse mõjul hakkas ka Jann põhjakäimismõttega mängima, sest nii võib Viveca ühel päeval välja ilmuda ning aidata Jannil inimühiskonda tagasi pääseda. Ta mõistis, et plaan on üsna aeganõudev, kuid läks kõigest hoolimata nii kaugele, et külastas üht linna kõige halvema kuulsusega kõrtsi. Plaani läbiviiimisel ilmnes aga teatud raskusi, sest ta oli uimastavate vedelike vastane, jah, ta ei põlanud mitte ainuüksi õlut, vaid üldse igasugu alkoholi, nii et ta alustas oma allakäiku limonaadi tellimisega.” Taani kirjaniku Svend Åge Madseni romaan „Jutustada inimesi” ei ole kerge lugemine

Vaatepilt Inimeseks Saanu keskväjakul ei erinenud millestki kümnetest eelnevatest hukkamistest. Siledatele nefriitplaatidele oli kogunenud paar tuhat määrdunud tabardites ja valdavalt tõmmunahalist linnakodanikku, kes jälgisid järjekordset poliitsündmust ilmetega, mis väljendasid emotsioone tuimast letargiast kuni verejanulise, pisut kohtlase elevuseni. Pealtvaatajaid oli kõgist Päikeseahmijate määratud kastidest, Puhastajatest kuni Valgustatud Aadlini. Viimaseid oli küll õige vähe ning uut rezhiimi toetavad ülikud paistsid silma oma kroomitud tehisjäsemete ja veidralt gootilike eksoskelettide

Järgnev on vastuseks lugejale (ning võimalikule kaasuatorile), kes palus tuua näiteid originaalse ideega juttudest. Allakirjutanule tulid pähe just järgmised kolm; need ei pruugi olla väga head näited, kuid nende kasuks räägib, et need jäid meelde. Ken Liu, "State Change" (2004): http://baas.ulme.ee/?autor=4995&teos=87154 Kogu kontseptsioon on originaalne ning suurepäraseks lähtekohaks karakterite arendusele. Efekt saavutatakse tuntud motiive ootamatul viisil kombineerides. Jutu sisust võib pikemalt lugeda BAAS-i arvustusest. Et noor autor juttu kokkuvõttes korralikult lõpetada ei suutnud, on

William Gibson, “The Peripheral”. Berkley, 2014. William Gibson, “Agency”. Berkley, 2020. Gibson kirjutab reeglina triloogiaid ja ilmselt lisandub neile kahele kunagi ka kolmas, aga esialgu võiks heita pilgu olemasolevatele. Kuna kahe osa ilmumise vahele jäi kuus aastat, siis avastasin peagi, et olen mõned olulised üksikasjad ära unustanud ning lugesin uuesti ka esimest. Ma pole kindel, kas nende kahe romaani vaheldumisi lugemine on kõige parem viis, aga võrdlusmoment tekkis nii ehk selgem. Universum Paralleelmaailmade vahel liikumist kirjeldab Gibson realistlikumalt – no ulmeks jääb see ju

Thor Peterson "Me kasvasime Maal". Fantaasia 2019, 224 lk. Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku: “Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas seda lugu kirjutama oma tütrele, kui see oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb; et sellest saab päris hea romaani, mida paljud naudinguga loeksid. Raamatus ei ole meelega peidetud autori stiili või tehtud muud hookus-pookust – eesmärk ei ole kunagi olnud vettpidav müstifikatsioon autori isikuga

Tõlkinud Kudrun Tamm. Mets oli täiuslik koht suremiseks. Enne seda, kui ema tumedat rada pidi metsa läks, rääkisime oma lapsepõlvesõpradega lugusid ja tegime salmikesi pimedusest, mis puude vahel valitses, vahetasime jutustusi surmast ja vaimudest nagu nipsasjakesi. Keegi ei läinud metsa muud kui surma otsima ja mina polnud erand. Koopataolised õõnesteed kutsusid, vastuseid pakkudes, ja selgitusi, ja nii ma kõndisingi kohtadesse, mis olid ammu unustatud. Mitme põlvkonna jagu samme oli käänulised jalgrajad sügavaks kulutanud. Kummalgi pool kerkisid mullavallid, mis mind rajal hoidsid. Varane

On kirjutatud tehnoloogilise ulme raudvarast, nüüd siis fantaasiakirjanduses sügaval sees olevale absoluutselt võrratule raamatule mu kummardus ja soovitusekuhi kaela. Ma arvan, omal moel on "Viimane ükssarvik" täiuslik raamat. Kui kirjutamine oleks spordiala, siis oleks „Viimane ükssarvik” minu jaoks nii võimsa maailmarekordi teinud, et mis ma üldse siin väikselt ja vaikselt ja omaenda nurgas ... Õnneks ei ole tegu spordiga, õnneks on mitmekesisus kirjutistemaailma üks põhilisi võlusid, aga mu ülivõrdes kiitust sellele raamatule muidugi too tõsiasi ei muuda. Mu tütar nägi "Viimase ükssarviku"

Ursula K. LeGuin. "Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul". Varrak, 2019, 399 lk. Meremaa lugusid pidi algul olema kolm. Aga Ursula K. Le Guinil kripeldas nii, et tuli neli. Ja ikka kripeldas, ikka näris, nii et tuli kirjutada jutukogu ja viimaks „Teine tuul”. Nüüd on lõpuks kõik need kuus raamatut ka eesti keeles ilmunud. Neist viimane, Varrakult tulnud ja pealkirja „Meremaa II” kandev, detsembrikuus. Nüüd, kui kogu sarja kokku võtta, on selgelt näha, kuidas autor oli väga hea kirjanik juba esimese raamatu ajal, ent inimesena küpses tasapisi. Sai aru, et naine-olemine on väärtus, mitte