Otsing

Kristjan Loorits. "Peaaegu täiuslikus maailmas" (Tänapäev 2016). Taavet Kase. "Surmamaks" (;paranoia 2018). Kristjan Looritsa ja Taavet Kase ulmeromaane „Peaaegu täiuslikus maailmas“ ja „Surmamaks“ ei ühenda suurt midagi peale omapära. Mõlemaid võib liigitada teadusulme alamžanri (kumbki maailmasüsteem ei ole maagiline) ja kummagi tegevusmaailm asub väga kaugel tänapäevasest reaalsusest. Sellega sarnasused ka lõppevad. Olgugi et tegevusmaailma loomisest räägitakse kõige rohkem fantastilistesse oludesse paigutatud imeulme juures, on see ükskõik millisesse ulmekirjanduse alamžanri kuuluva teose

Kui kirjanikul on ilmunud menuk, siis paneb see autori uut teost looma asudes keerulisse positsiooni: nii lugejatel kui ka kriitikutel on järgmise raamatu osas väga kõrged ootused. Raske on öelda, mida mõtles või tundis Andy Weir, „Marslase“ autor, kui asus kirjutama romaani „Artemis“, tõsi on aga see, et kahte raamatut võrreldakse omavahel päris palju, mistõttu on ka „Artemis“ saanud üksjagu kriitikat. Juba kaanele on lisatud, et tegu on „Marslase“ autori uue põnevusromaaniga. Ühelt poolt on see muidugi hea reklaamitrikk, teisalt toob võrdlusmomendi tahes-tahtmata esile. Kindlasti on Andy

Märtsis ilmub müügile "Skarabeuse" uus raamat. Antoloogias " Maagia" on neljalt autorilt kuus lühiteost. Raamatus on 344 lk ja see maksab kauplustest ca 21€. "Maagia" on esimene eestikeelne 21. sajandi vene ulme antoloogia. Oleg Divov i lühiromaanis "Reetur" (2000) kandub elfide ja örkide vaheline sõda Irreinilt üle paralleelmaailma, Maale. Leonid Kaganov i jutus "Mul veab" (2006) on inimesed saanud võimaluse ajas rännata, kuid üksnes „hüpates“ tulevikku. Maria Galina lühiromaanis "Pööripäev" (2011) on hülged inimeste kõrval teine arukas liik planeedil. Peategelasel, vaesel tütarlapsel, pole

„Mulle ei meeldi sinu emanda loss,“ sõnas vöömees, tolmune, väsinud. Tal oli poolenisti tühjaks joodud veekruus käes. „Palju surnud kive. Alumised korrused lõhnavad nagu surm ja ülemised nagu ...“ Ta jõi vee lõpuni, otsides õiget sõna., „Nagu viiskümmend talve järjest sisse hõõrutud kehamahlad. Mitte head mahlad, armastusega jagatud. Rohkem ...“ Ta otsis taas sõnu ja kehitas viimaks õlgu, oskamata tunnet tasandikule sobivatesse sõnadesse panna. „See ei ole hea koht ei lapse ega naise ega mehe jaoks. Kogu aeg on tunne, nagu jälitaks sind näljane panter.“ „See on valitsejate kants,“ vastas

„Täna kell viisteist null null on kohtumine pereterapeudiga,“ ütles kodukeskus mahedalt. Mul oli suu parajasti täis, mistõttu jõllitasin niisama küsivalt esmalt musta karbikese ja seejärel pilku vältiva abikaasa poole. Marin sättis söögilaual pakendeid õigeks. Kugistasin ampsu alla nii kähku kui sain ja rüüpasin kaerapiima peale. Selle lääge maik tuletas kaugest minevikust ehtsa lehmapiima maitset meelde ja tegi tuju veel halvemaks. „Panidki aja kinni või?“ Marin hõõrus näppudega ninajuurt. „Panin jah. Mis siis?“ „Otsustasid, et minult ei küsi, jah?“ Ta vaatas mulle esimest korda otsa. Pruunid

Ma ei oska laulda. Aga räägitakse, et mõnikord on mõnel patrulli õhtusel koosviibimisel õnnestunud teistel kändudel mulle mõnd „lõõgastusmedikamenti” rummi sisse puistata – jah, siis räägitakse, et ma olla mõnikord laulnud. Räägitakse, et need laulud olla nii hinge tagurpidi keeranud, et vähemalt üks tegelane läks ja tõmbas kõhu peal lahingugranaadi lahti – noh, et siit ilmast kindlalt minema saada. Ja teine olla kaks päeva nutnud. Tõearmastus sunnib mind oletama, et ju nad olid lihtsalt liiga pilves ja neil sündmustel pole midagi tegemist mu laulmisega, mille teadlikud katsed meenutavad

Hiljuti. „Ema, miks ma ainus olen?“ Ma ei küsinud seda esimest korda. Olin käinud läbi laeva kõik koridorid lastiruumidest jõujaamani ning tagasi magamis- ja eluruumide juurde. Ma olin tõesti üksi. Ema vastas, vaevu märgatav ohe muidu täiuslikult moduleeritud hääles. „Amfuzu, sa küsid seda ikka ja jälle, tavaliselt umbes oma sünnipäeva paiku.“ Kehitasin õlgu ja jõllitasin suurt ekraani, mis näitas haljendavaid karjamaid ning mäletsevaid lehmi, taustaks ritsikate sirin ja tuulesosin. „Midagi võib olla muutunud.“ „Kas sa oled närvis? Varsti on su sünnipäev. Ja hetk, kui sa lähed välja.“ „Sa oled

Veidi rohkem kui 20 aastat tagasi, 1998. novembris, ilmus meie ajakirja esimene number. Inimesed, kes siis polnud veel sündinudki, käivad nüüd juba ülikoolis. Juhuse tahtel oli mul rõõm midagi esimeses numbris avaldada - ning nii "Algernonis" sisuliselt alustanud autori kui hilisema toimetuse liikme ja praeguse peatoimetajana tahaksin juubelinumbri juhtkirjas esimese asjana avaldada tänu kõigile neile, kes ajakirja kogu selle aja jooksul käimas hoidnud on. Jüri Kallas, Raul Sulbi, Taavi Tuvikene, Juhan Habicht, Katariina Täht - Teie töö on hindamatu. Mida rohkem aega möödub, seda

Raul Sulbi on üks ulmeajakirja "Algernon" asutajaist ja toimetuse liige 1998–2005. Kui me 1998. aasta sügisel toonase ulmeühingu aktiiviga ehk siis koos Jüri Kallase ja Taavi Tuvikesega võrguajakirja "Algernon" käima panime, ei olnud meil ilmselt kellelgi aimu, mis sellest juba loetud kuudega välja kasvab. Välja kasvas "Algernon" ise ju varasemaist ulmeajakirja-tegemise plaanidest: 1996–1998 proovisime mitmes erinevas vormis mingit ajakirja või fanzine ’i käima panna, ebaõnnestunult. 1998. aasta sügisel aga ilmselt mitmed asjaolud parajasti kokku klappisid ja tähtede seis oli õige, kuna