Poppy Z. Brite "Lost Souls", Dell, 1993, 356 lk.
Kiirelt taustast. Kui mõned aastad tagasi Kristjan Sander pakkus mulle välja võimaluse "Algernoni" kirjutama hakata, siis kujunes see tollal orgaanilisel välja nii, et iga kuu võtsin värskelt ilmunud eesti algupärast ulmet ja lugesin-arvustasin seda. Oli tore, huvitav ja hariv periood - aga mingil hetkel tekkis tunne, et ei taha ise käia pidevalt esirinnas, lisaks läks lugemus hiire mõttes natuke üheülbaliseks. Kuna mulle meeldib vahel otsida veidraid raamatuid ja autoreid, mida siinkandis pigem vähem tuntakse, siis nüüdsest mingi aja tutvustan teile pigem võõramaid kapsaid.
See on mu teine Poppy Z. Brite, esimene oli "Exquisite Corpse". "Lost Souls", eestikeeli "Kadunud hinged", on žanri poolest õudus. See siin pole aga mingi "lihtne" õudus - aga ärme tõtta ette. Eesti keelde seda tõlgitud pole. Veel. Iseasi, kas üldse tõlgitakse, sest... aga taas, ei tõtta ette.
Poppy Z. Brite'i nime taga on Billy Martin, sündinud Melissa Ann Brite'ina. Nagu ta ise ütleb, siis on ta naise kehasse sündinud gay-mees. Sellest tulenevalt on ka kirjaniku raamatutes väga palju tegelasi kas homod, transsoolised või muul põhjusel enda soolist identiteeti otsivad inimesed.
Brite alustas kirjanikukarjääri õuduskirjanikuna. Esikromaan "Lost Souls" sisaldab vampiire, järgmine ("Drawing Blood") on kummitavast majast, "Exquisite Corpse" rääkis (osaliselt) sarimõrtsukatest (seega läheb terror'i ehk siis ulmevaba hirmukirjanduse alla). 2000. aasta kandis sattus Brite loomingulisse kriisi, ühel hetkel muutis temaatikat ja liikus õudsamatest voolustest tumedama komöödia valda. Täpsemalt siis koosneb "Liquor" raamatuseeria neljast raamatust, mis räägivad New Orleans'is elavatest restorani pidavast kahest kokast. 2010 - 2017 võttis ta kirjutamisest pausi, aastal 2010 andis teada enda erruminekust, kuid 2017 avas Patreoni konto ning 2018 aastast on olnud juttu Stephen Kingi loomingust rääkiva raamatu ("Water If God Wills It: Religion and Spirituality In The Work of Stephen King") kirjutamisest, millest mõni peatükk on ka võrgus loetav. Nüüdseks on aga tükk aega vaikus eetris, ei teagi, mis kirjanikul plaanis on.
Kui lihtsustada, siis kadunud hingede raamat on tõepoolest vampiiridest. Brite kirjutas selle üsna noorena, seega taustal oli ta sees mäslev segadus, mille ta valas õudusžanri vormi. Raamatu nimi viitab nii kadunud hingedele kui kahe tegelase, Steve ja Ghosti, bändile nimega "Lost Souls?". Raamatu tegelased kannavad musta, kasutavad musta küünelakki, on needistatud ning depressiivse olemusega - kuigi Brite sõna "gooti" nende puhul ei kasuta (ühes stseenis on siiski klubi seinal gooti stiilis kirjad), on tegelased selgelt gootid, samuti on raamat ise vastavas ringkonnas au sees. Rääkimata muusikamaitsest, kus kuulatakse "Bauhausi" või siis lipsab raamatust läbi väljend "children of the night, what sweet music they make", mis on algselt pärit 1931 aasta filmist "Dracula", kus Bela Lugosi niimoodi ütleb. Filmis pole selles tsitaadis küll sõna "sweet", aga las see detail olla.
Siin raamatus on ehk liigagi palju tegelasi, vampiire ja inimesi, noori ja vanu. Ükski tegelane väga armsaks ei saa, samas eks nad ongi kõik siin katkised ja omade muredega. Üheks läbivaks teemaks on seksuaalsus, ega kokkuvõttes alati ei saagi aru, kes või mis nüüd tegelastele meeldib, kuna siin on elavaid ja vampiire, homosid, hetereoid ja bisid läbisegi. Pigem ei olegi sool tegelaste jaoks tähtsust, kirg ei vaata püksi ega isikukoodi esimest numbrit. Teisalt pole "Lost Souls" ka nii tugevalt seksiga vürtsitatud kui eelmainitud "Exquisite Corpse", kus pikimad lembestseenid kulgesid üle kuue lehekülje. Muigamisi võiks ütelda, et siinne Brite sobib nendele, kes tahavad Stephanie Meyeri juurest mitu kraadi krehvtisemaks minna.
Ma ei ole sisust eriti rääkinudki. Seda ka teatud mõttes põhjusega, kuna raamat ongi kadunud hingedest, kes läbi aja liiguvad. Raamatus pole otseselt midagi eripärast ja põrutavalt uut; lihtsalt mitu lugu, mis on omavahel seotud üle rasside ning aastakümnete. Isegi põrutamist on pigem vähe - kui ikka edaspidi lükkab Brite mõnes raamatus lapatsi põhja, siis siin on suguline läbikäimine pidevalt olemas, aga pigem mõnelauseline, vahel reljeefse väljendusviisiga, kuid suurem osa jääb ikkagi lugeja ettekujutusse ja fantaasiasse. Minule mõjus see kõik üsna rusuvalt kui räpane ja vastik raamat. Natuke meenutas ammust aega sajandivahetuse kandis, kui vaatasin üsna järjest ära õudusfilme, mis olid ka üsna haisvad ja roojased: "Nekromantik", "Tetsuo", "Cannibal Holocaust", "Salò o le 120 giornate di Sodoma" kui mõnda mainida.
See ei tähenda, et raamat oleks tingimata halb. Oh ei, see, et raamat suudab mus tekitada üsna tugeva tunde, antud juhul siis ebameeldiva ja häiriva, on tegelikult kummardus autori suunas. Korra võis täitsa lugeda, oli tore... st rõlge ja rüve, aga ei usu, et rohkem tahan. Isegi mitte tekkinud vastikustunde pärast, pigem see pajatus polnud midagi eriti meeldejäävat. Samas seda võib ütelda paljude raamatute kohta, "Lost Souls" erineb mu silmis paljudest teistest oma roppmusta tonaalsuse poolest. Seega eriti veel debüüdi kohta vägagi normaalne tulemus. Kui autor huvi pakub, siis ise eelistan "Exquisite Corpse" sulesünnitust, kus ta oma kolmanda romaaniga on jõudnud jubedikuga üsna jäämäe servale, samal ajal aga lahkab gay-temaatikat - HIV, ühiskonna ja perekonna suhtumine homodesse, eneseleidmine, kapist väljatulek. "Lost Souls" tegelased on sarnased, siin aga autor ei ava neid, lihtsalt näitab kiretult öö lapsi. Mõnes mõttes võibki neid raamatuid vaadata paaris, kus hingeraamat keskendub rohkem tegevusele, laibalugu suudab tegevuse kõrvalt ka hingi avada. Samas on nad mõlemad ikka esmajoones õudus.
3/5