SAATESÕNAKS
Kirjutasin jutu Siim Veskimehe maailma "Lõputu juuni". Olin seda lugenud mitu aastat tagasi, vahepeal üle ei lugenud ja olin üht-teist unustanud, sealhulgas kõik kohanimed, isegi planeedi nime Taaravalla. Minu jutus on Asumaa.
Maailmast. Igale Maa riigile avaneb ligipääs eri planeedile, millest saab selle riigi asumaa. Kõik planeedid on elamiskõlblikud, aga mõistusliku eluta. Planeetide vahel liigutakse läbi tünnideks nimetatavate portaalide.
Eesti valitsus jääb Asumaa koloniseerimisel munema ja aktivistid võtavad kodanikualgatuse korras jämeda otsa enda kätte. Aktiivi ja riigi vahel koostöö puudub: aktiivile ei meeldi riigi aeglus ja bürokraatia, riigile aktiivi allumatus. Lõpuks viib see relvastatud konflikti ja Asumaa iseseisvumiseni, millest lugege Veskimehe raamatust.
Asumaa eksport on esialgu olematu ja kõik imporditakse raudteekonteineritega. Tühjad konteinerid saavad elumajadeks. Need näevad küll jõledad välja, aga mis teha. Hiljem tekib Asumaale eksport kõikjale universumis.
Oma saidil kirjutab Veskimees: «Algas tolle romaani mõte sellest, et mis saaks, kui kuidagi väga lihtsalt oleks võimalik minna kuhugi ära. Kusjuures mitte teisele maale, kus sul on ees selle paiga kultuur; sest tühje kohti tänapäeva maailmas enam ei ole. Loo paigaltsaamise põhiprobleem seega oli, kuidas tekitada olukord, kus piltlikult öeldes oleks igal inimesel võimalik leida oma austraalia või ameerika, kuid säiliks siiski mingisugune kontroll mineku üle.»
Veskimehe romaanis oli kolmel tegelasel reaalne prototüüp. Kaalusin tõsiselt, kas seda korrata. Seda enam, et ma tundsin Liisi Ojamaad aastaid mitme kandi pealt ja tema luule on Veskimehe saidil väljas. Siiski otsustasin sellest loobuda. Liisi on eestlane, mina kujutan asumaalasi. Ma võtsin kolme peategelase hulka kaks Veskimehe standardtegelast ja kolmanda, kellesarnast Veskimees pole iial kujutanud.
Lugu voolas minust välja nagu iseenesest. Alles pärast vaatasin: mida kõike ma olen kokku kirjutanud! Ning viskasin välja Charlie Murray ema loo, George Koppeli lapsepõlve, Mireille' lapsepõlve, suurema osa Taneli ja Veronika armastusest ning Siuru peaaegu täies ulatuses.
Veskimees ei pööra tähelepanu Asumaa kultuurile. Sellepärast hakkasin nuputama: missugune oleks Asumaa kultuur mõnikümmend aastat pärast iseseisvumist? Niisiis tutvuge. Ajakirjanikud, ettekandjad, kunstnik, elektriinsener, DJ, näitlejad, luuletaja, päästeametnik, vaimulik, lauluvõistluse žürii, laulja, häkker, modell, kirjanik ja teleoperaator.
Taivo Rist,
sügis 2021
1. peatükk. Reede hommikupoolik. Ajakirjanikud
Lennusadama ootesaali sammus esimesena Cristoffer. Tema kõrval vuras isesõitev kohver riietega. Ainuüksi triiksärke ja T-särke oli selles kümme, sest Cristoffer hakkas kergesti higistama. Vasakus käes kandis ta kohvri juhtsõrmust ja kohver püüdis end sellele võimalikult ligidal hoida.
Teisena tuli Mireille, kellel oli kohvreid kaks, sest tema oli moeteadlik naine. Temal oli kummaski käes juhtsõrmus.
Kolmas oli Heiki, kes kandis vanamoelist musta portfelli, millele polnud elektroonikat sisse ehitatud. Cristoffer oli öelnud, et see portfell on loll nagu labidas, ja Mireille' meelest ka sama inetu. Heiki lubas oma portfelli mitte väga eksponeerida.
Operaator tuli viimasena. Cristoffer põrnitses teda süüdistavalt ning operaator vahtis maha, sest ta pidanuks olema esimene ja teiste saabumist filmima. Tema aga oli filminud vesilennukeid, millega keegi neist polnud varem lennanud. Operaatoril oli üks nutikas kohver, milles peitus kaks statiivkaamerat. Lisaks oli tal kaelas spordikott, sest isiklike asjade kandmine tööandja kohvris oli keelatud.
Kõik ootasid, kuni operaator kohvri avab, ühe kaamera välja võtab, selle teleskoopjalad pikaks venitab ja seina äärde seisma sätib. Operaatoril kõlkus kaelas ka käsikaamera, ent see ei anna nii head pilti. Ootesaal oli piisavalt suur, et filmida, kuidas nad paarkümmend meetrit kõnnivad ja seejärel kaamera ees peatuvad. Seinad olid pilliroomattidest, nii et see polnud tõsiseltvõetav ehitis, vaid mõeldud üksnes kaitsena päikese ja vihma eest.
Cristoffer kõneles: «Saabusime äsja Korallsaarestikus olevale Hoburauale, mis asub Asumaa 89. põhjalaiuskraadil ja on Asumaa kõige põhjapoolsem saar. Põhjapoolusele korraldatakse reise just siit. Hoburaud sai nime oma kuju järgi. See on atoll, millel on läänes laguuni maailmamerega ühendav avaus, muus osas on saar katkematu lopergune rõngas. Laguunis on vesilennukite sadam. Kõige laiem on saar idaosas, üle poole kilomeetri. Siin on saare keskus, sealhulgas lennu- ja laevasadam ning kõik kolm hotelli. Kuna meie eesmärk on Eestile tutvustada Asumaa kultuuri, siis otsustasime, et igaüks meist elab eri hotellis.»
Hotellide jagamine käis väga kähku. Cristoffer polnud nõus ööbima vähemas kui viietärnilises Grand Hotelis. Mireille pidi tingimata saama Kultuurihotelli ja sellele lubati nelja tärni. Heikile jäi "Iisebel" kolme tärniga. Siis selgus, et "Iisebelis" pole ainsatki üheinimesenumbrit, see käis ka sultanisviidi kohta, niisiis tuli võtta kaheinimesenumber ja ühtlasi oli selgeks saanud, kus operaator magab.
Operaator võttis kaamera ja nad astusid õue. Ta filmis peaukse kõrval olevat õhusoojuse näitu ja Mireille jätkas: «Jutt sellest, et Asumaa kliima on võimatult palav, ei kehti Korallsaarestikus. Praegu näitab termomeeter 22 plusskraadi. Me oleme ikkagi pooluse lähedal ja praegu on sügis.»
Cristoffer: «Mind hämmastab, et siin pole ühtki autot. Võiks ju oletada, et lennukile on mõned vastu tulnud.»
Heiki: «Mind jällegi hämmastab, et sul on kodutöö tegemata. Hoburaual kasutavad mootoriga maasõidukeid ainult kiirabi, politsei, päästeamet ja ühistranport – alalist sõjaväge Asumaal ei ole. Käi jala.»
«Sa mõtled, et me peaksime lennujaamast hotelli kõndima?»
«Sa kohe üleüldse ei vaadanud saare kaarti, eks? Lennusadamast on Grand Hoteli 1,1 kilomeetrit, Kultuurihotelli täpselt kilomeeter ja "Iisebeli" 0,9 kilomeetrit. Need kolm hotelli on peatänaval umbes kõrvuti. Vaata sinna, mul on tunne, et sealt nad paistavadki, vähemalt on seal kesklinn. Isegi sina jalutad oma hotelli veerand tundi, mitte rohkem. Ja kui see käib tõepoolest üle sinu võimete, siis siin on valgete jalgrataste rivi, need on ühiskondlikuks kasutuseks, võta ja sõida.»
«Mina võin ju vändata esimest korda üle kümne aasta, aga kohver ei jõua mulle järele. Seal» – ta näitas sõrmega – «paistab taksopeatus. Ma olen velorikšaga ennegi sõitnud. Kontrollime nüüd, kas meil levi on ja üksteisega rääkida saame.»
Mobiilid töötasid ja Mireille teatas: «Mind huvitab Hoburaua ühistransport. Plaani järgi tuleb buss siia kord tunnis.» Ta vaatas kella. «Veerand tunni pärast.»
Heiki vaatas operaatorit. «Meie jalutame. Pane oma kaamera kohvrisse, võtad käsikaameraga.»
Operaator köhatas: «Palun vabandust, aga ma pole kindel, kas kohver suudab nii pika vahemaa läbida. Me oleme täna juba kõndinud ja tal ei pruugi selleks piisavalt akut olla.»
Heiki avas kohvri, pani kaamera sinna sisse, lülitas kohvri välja ja tõstis õhku. «Näed? Mina kannan kohvrit. Läheme.»
Operaator filmis Cristofferit, kes oma kohvrit velotaksosse tõstis, seejärel Heikit lennujaamast lahkumas ja jooksis talle järele.
«Nüüd oleme jõudnud elurajooni,» rääkis Heiki. «Majad on inetud ja meenutavad slummi. Ometi oleme peatänaval. Kuid peate arvestama, et elumajadena kasutatakse siin raudteekonteinereid ja siin on majade ümber aed, mida slummides pole. Vaadake nüüd seda maja teisel pool teed. Omanik on selle kenaks värvinud, helesinine-kollane-must-tumesinine, need on rahvusvärvid. Vaadake järgmistki maja, siin on kaks konteinerit üksteise peale tõstetud ja saadud kahekordne maja, värvilahendus on samuti huvitav. Nüüd sõidab meist velotaksoga mööda Cristoffer, vaatame, kas ta lehvitab, lehvitab küll.»
Nad jõudsid "Iisebeli" ette ja operaator filmis maja. Heiki vaatas kella. «Meie oleme juba kohal, aga Mireille' buss alles hakkab väljuma. Tema peatus peaks olema kakssada meetrit edasi Grand Hoteli ees. Mine ja vaata, kas saad filmida, kuidas ta bussist väljub, las ta räägib oma muljetest ja tule siis tagasi, ma püüan asjad selleks ajaks korda seada. Anna oma ID-kaart.»
"Iisebel" koosnes samuti konteineritest. Need olid üksteise otsa neljakorruseliseks majaks tõstetud. Avarust sellistes hoonetes polnud. Fuajee nägi siiski välja enam-vähem, sest konteinerite pikim külg ulatus seal ülespoole ja seal oli lagi kõrgemal. Kuid koridorides ja trepikodades oli alailma tunne, nagu oleksid ... konteineris. Muljet oli parandatud erksate ja rõõmsate värvide, tapeetide ning seinamaalingutega. Hotellis polnud saale, konteineritest ei saanud seinu ära võtta, see mõjutaks nende kandevõimet. Pikki koridore polnud, iga natukese maa tagant oli uks.
2. peatükk. Reede lõuna. Ettekandjad
Mireille: «Ma ei suuda uskuda, et kolmetärnihotellis on lõunasöögi ajal rootsi laud. See pole šikk.»
Cristoffer: «Kui sa tahad šikki, siis sööme homme sinu juures Kultuurihotellis ja ülehomme minu juures Grand Hotelis. Kolm tärni on neile, kes söövad selleks, et nälga kustutada. Selleks kõlbab rootsi laud küll. See on muidugi ebameeldiv, et minult võeti sissepääsu eest kaks korda rohkem kui Mireille'lt. Kas sa ei tunneta seda diskrimineerimisena?»
Heiki: «Ainuüksi sinu ümbermõõtu vaadates on selge, et sinult tuleb rootsi laua juurde pääsemiseks võtta topelthind. Muide, meie saime tasuta. Nähtavasti on see hinna sees.»
Cristoffer: «Õnneks toit polegi siin nii halb kui kartsin. Ja vaade on kaunis. Ainult see on paha, et jookidest on siin valida vesi, mahlad ja piim. Kes kurat joob lõunasöögi kõrvale piima? Hea, et siin ettekandjad ringi liiguvad. Hei, ettekandja! Palun tooge veinikaart.»
Niobe: «Vabanda, härra, "Iisebel" on karske hotell. Siin ei pakuta alkoholi ega tubakat. Kuid joogikaart on siin, palun. Pakume mitut sorti kohvi, on ka nullõlut ja nullšampanjat.»
Mireille arvas pärast pausi: «Sa võiksid häbeneda. Näed nüüd ise, et kui sa pole ette valmistunud, siis tabavad sind alailma seltskondlikud fopaad.»
Cristoffer: «Olgu, filmist lõikame selle välja.»
Mireille: «Miks ometi? See on lõpptoodangus sees nagu aamen kirikus.» (Cristoffer mühatas halvakspanevalt.) «Ma võinuks oma käekotis siia tuua pudeli veini, aga see polnuks šikk. Austagem kohalikke kombeid ka.»
Cristoffer: «Ma möönan, et lugesin meie kolme hotelli kohta tehtud memodest ainult Grand Hoteli oma. Tegelesin rohkem üldkultuurilise taustaga. Võib-olla oli see memos kirjas, aga mulle näib, et siin on töötajate hulgas suhteliselt palju lapseootel naisi. Alustades valvelauaneiust, kes vist juba mõne nädala pärast hakkab emaks saama. Ja see tõmmu näitsik, kellel nimesildil on Niobe ja kes meile joogikaardi tõi, on ju silmnähtavalt lapseootel. Vaadake seda kahe kollase patsiga neidu, ma neelan oma kahvli alla, kui ta pole rase. Ja see musta kukeharjaga punkar, kes just naaberlaua ära koristas, ma kahtlustan, et tema ka. Kas neid kogutakse siia?»
Heiki: «Oleksid ikka pidanud lugema. Igal hotellil on siin oma teema, nagu enamikul koolidest on mingi kallak. Kultuurihotell keskendub kultuurile, Grand Hotel ... tead ise ... rikastele, "Iisebel", kuidas öeldagi, laste saamisele.»
Mireille: «Iisebel oli piiblitegelane, Foiniikia printsess ja Iisraeli kuninganna, kellel oli 72 poega ja vähemalt üks tütar. Nii palju võiksid ikkagi teada.»
Cristoffer: «Kas see oli memos kirjas?»
Mireille: «Ei olnud, seda tuleb teada üldkultuurilise taustana, nagu sa seda nimetad.»
Cristoffer: «Ei piiblit tunne tänapäeval enam keegi.»
Niobe: «Kas olete oma joogid välja valinud?»
Cristoffer: «Üks cappuccino kõigile. Must, suhkruta. Minu arvates on cappuccino hea indikaator, mille abil otsustada, kas mingis paigas kohv üldse kõlbab või ei.»
Heiki: «Kui me juba räägime siin ettevalmistusest, siis kas te vaatasite ikka nende teleimet "Sinimäe naised"?»
Cristoffer: «Ma vaatasin esimese episoodi ära. Pool tundi minu elust läks raisku, aga ma vist teadsin seda ette, ma pole ju sihtrühm.»
Mireille: «Piirdusin ka ühe episoodiga. See on kitš. Seal polnud mingit ühiskonnakriitikat, rääkimata positiivsest programmist. Tegelikkust ilustatakse, varjukülgedest vaadatakse mööda. Selline seep ei muuda ühiskonda paremaks.»
Heiki: «Mina vaatasin kolm esimest episoodi. Ma olen elus hullematki saasta näinud. Näitlejatööd olid enam-vähem, aga rahapuudus hakkas ikka silma, ühtegi kallist stseeni pole filmitud. Kuid mulle hakkas kolmandas episoodis tunduma, et sellega ongi nagu kõik ära nähtud, kogu ülejäänud hooaeg on kolme esimese episoodi ümberjutustus mitmesugustes garneeringutes.»
Operaator: «Palun vabandust ... Ma tõmbasin võrgust kõik viis hooaega ja vaatasin kaks esimest läbi.»
Heiki: «Tõsi või? Nädala ajaga? Kuidas sa jõudsid? Kas oli siis kogu hooaeg kolme esimese episoodi paljukordne ümberjutustus eri variatsioonides?»
Operaator: «Kümne päevaga. Seal ikka natuke arenes. Ja sama hästi võiks öelda, et krimiseriaal ei varieeru peaaegu üldse. Iga episood algab kuriteo avastamisega, milleks tavaliselt on mõrv, ja lõpeb kurjategija vahistamisega. Või jalgpall. On ju ette teada, et taotakse poolteist tundi palli, tavaliselt lüüakse värav või mitugi, aga kümmet mitte kunagi, ja võimalikke lahendusi on ainult kolm: sinu meeskond võidab, sinu meeskond kaotab või jääb viiki. Kas see pole siis ühe ja sama paljukordne ümberjutustus natuke eri viisidel?»
Mireille: «Kenasti kokku võetud. Sellepärast ma sporti ei vaatagi: see ei muuda ühiskonda paremaks. Krimisarjad ei pea olema sellised, nagu sa kirjeldasid, aga kahjuks sageli on.»
Niobe: «Palun, siin on teile neli cappuccinot.»
Cristoffer: «Neli? Olgu, mul pole kahju, Tiinamai saab ka. Võta. Aga mul on teile küsimus. Miks teil töötajate seas nii palju rasedaid naisi on?»
Niobe: «See on meie hotelli eripära.»
Cristoffer: «Kas ülemus annab vastava käsu või soodustab seda muul viisil?»
Niobe: «Ei, seda küll mitte. Meil on kõigi Hoburaua hotellidega leping, et kui mõni töötaja rasedaks jääb, siis tuleb "Iisebeli" tööle ja pärast saab vana koha tagasi. Mina töötan muidu Grand Hotelis, aga nüüd on juba neljas laps tulemas ja neljandat korda olen "Iisebelis". Me võtame töötajaid mujaltki, näiteks Siuru, kellel on kukehari peas, oli koduperenaine, aga Pille valvelauast päästeametnik.»
Cristoffer: «Ja juba neljanda lapse saate? Pean ütlema, et vanemad on teile väga sobiva nime pannud. Niobe oli ju antiikmütoloogia tegelane, kellel oli paarkümmend last.»
Niobe: «Tegelikult vanemad ei pannud mulle seda nime. Ma võtsin selle endale ise "Iisebelis" töötamise ajaks. See on mul esinejanimi rinnasildil. Nii nagu kogu Brasiilia jalgpallikoondis mängib esinejanimede ja mitte kodanikunimede all. Siuru ja Pille on samuti esinejanimed. Meie restorani kogu praegusest vahetusest ... ainult Veenus kasutabki kodanikunime, teda tunnevad nagunii kõik.» Ta silmitses kollaste patsidega ettekandjat.
Cristoffer: «Ma vaatasin joogikaardi teist poolt ka ... Siin on teatrietenduse reklaam. "Iisebelis" pole ju suuri saale, kui palju sinna rahvast mahub ja kas on juba hilja pileteid osta?»
Niobe: «Sellesama katusealuse, kus me praegu oleme, tõstame laudadest tühjaks ja toome toole juurde. Kohti on 250, pileteid saab valvelauast. Mul on väga hea meel, et meil on jälle sobivad näitlejad ja saame seda näidendit mängida. Pärast etendust on tantsupidu. Kõik olid rõõmsad, kui Deejott Nunnu sugune staar nõustus siin kolm kuud tantsuõhtuid juhtima.»
Cristoffer: «Kuidas tema nimi oli?»
Niobe: «Deejott Nunnu.»
Cristoffer heitis pilgu joogikaardi tagaküljele ja puhkes naerma: «See on ju diidžei!»
Niobe muigas: «Asumaal kutsutakse seda deejotiks.»
Mireille küsis Cristofferilt joogikaardi ja luges selle tagaküljelt: «Kolm rasedat neitsit. Farss kahes vaatuses. Rikas mees pärandab oma kolmele lapsele, kasutütrele, vallastütrele ja ristitütrele igaühele miljoni tingimusel, et nad pulmadeni neitsiks jäävad. Kuid ta ei tea, et neist igaühel on peigmees ja nad kõik on oma peigmeestega juba mõnda aega kokku elanud. See on ju viimane jama. Farssi mina vaatama ei tule.»
Heiki: «Kui me tulime siia saama ülevaadet Asumaa kultuurist, siis võib-olla peaksime siiski vaatama nende tüviteksti.»
Mireille: «See ja tüvitekst? Mida sa räägid! Neil pole ühtki elukutselist teatrit ega näitlejat, nad on ainult asjaarmastajad, paremel juhul poolprofid. Sealt ei saa head elamust. Ainuüksi žanrimääratlusega on see selge.»
Operaator: «Advokaat Kuresoo – Kaimar Ots. Ots on vähemalt lavaka lõpetanud, tal on mingi tase olemas. Kasutütar Annika – Ingela Hernesaks. Ingela Hernesaks mängib "Sinimäe naistes" Printsessi! Ta meeldis mulle väga. Vallastütar Marika – Siisike Ilmamaa. Siisike Ilmamaa mängib "Sinimäe naistes" Gabirellat. Gabirella on nagu langenud ingel, kes püüab jälle heaks saada ja õigesti käituda, aga alati ei oska või ei suuda ja sellepärast eksib vahel halvale teele. Enn, Lissi vend ja Annika peigmees – Lainer Hernesaks. Lainer Hernesaks mängib "Sinimäe naistes" Rüütlit, kes armastab Printsessi. Nad on vist abielus, kui perenime järgi otsustada. Teised nimed on mulle võõrad. Kokku seitse näitlejat.»
Mireille lõpetas põlglikult: «Vaadake siis seda farssi. Ma loodan, et seda Kultuurihotelli mängima ei tulda. Ma püüan seal nüüd mingeid intervjuusid ja filmimise õigusi kokku leppida.»
3. peatükk. Reede õhtupoolik. Kunstnik
Mireille: «Nüüd vaatasime Kultuurihotellis ära Aldo Keerdmäe näituse. Mida te sellest arvate?»
Heiki: «See mees oskab joonistada. Kui tema joonistab kassi ja kuke, siis on kohe aru saada, kumb on kass ja kumb on kukk. See on tänapäeval haruldane.»
Cristoffer: «Mulle näib, justkui oleks tegu lasteraamatu illustratsioonidega. Stiil on esmapilgul realistlik, iga pilti eraldi võetuna annaks realistlikuna esitada, aga terve näituse peale kokku hakkab natuke imelik. XIX sajandil oli selline stiil nagu biidermeier. Väikekodanlik ideaal. Lasteraamatutega võib juhtuda, et lapsi peetakse koledatest asjadest rääkimiseks ja isegi nende näitamiseks liiga noorteks.»
Mireille: «Nõustun sinu hinnanguga. Tegelikkust on ilustatud, koledatest teemadest ja detailidest vaadatakse mööda. See on kitš.»
Cristoffer: «Ah nii rängalt kohe paned.»
Heiki: «Me peaksime katsuma välja selgitada, kuivõrd see on Asumaa kunstile ja üldse kultuurile tüüpiline.»
Cristoffer: «Mõelgem näiteks Kultuurihotellile. Kummalgi pool peasissekäiku on atlant, aga nad pole identsed. Ühel pool ust on sihvakas ja teisel pool jässakas mees. Umbes sama kõrged kui üks korrus, et ülemisi korruseid kanda. Mida te sellest järeldate?»
Heiki: «Et neil polnud kaht ühesugust võtta?»
Cristoffer: «Jama. Need kaks on kindlasti paarina mõeldud. Kas see on ka kitš?»
Mireille: «Minule tundub see rohkem koolitööna, harjutusena. Skulptuuriõppejõuna ütleksin: tubli, viis, aga võta nüüd kirka ja lõhu ära. Sellel on väärtus sinu enese, mitte rahva jaoks. See on maailmas juba ammu ära tehtud. Tee nüüd midagi uudset.»
Heiki: «Ma õieti pole nõus, et nendel skulptuuridel puudub rahva jaoks väärtus. Nad on ju ilusad vaadata. Ega neid ilmaasjata Kultuurihotelli peaukse kõrvale pandud.»
Mireille: «Aga see on kultuuriline taandareng, degeneratsioon. Maailm on niisugusest kunstist ammu välja kasvanud. Alates XX sajandi algusest on see stiil juba iganenud.»
Cristoffer: «Tere õhtust, Aldo Keerdmägi. Oleme rõõmsad, et nõustusite osalema Eesti Televisiooni vestlusringis.»
Aldo: «Seda nüüd küll, jah, aga mul on ebameeldiv tunne, kui mind teietatakse. Mind on ometi üks ja ma olen ainulaadne. Nii et palun rääkigem sina.»
Cristoffer: «Ma panin ka tähele, et kõik Grand Hoteli töötajad sinatavad külastajaid, meie restoranipiiga samuti, aga ma ei hakanud selle pärast lärmi lööma.»
Aldo: «See on ju praktiline. Kui ma ütlen sina, siis mõtlen ainult sind, aga kui ütlen teie, siis mõtlen teid kõiki kolme.»
Heiki: «Alustagem žanrimääratlusest. Me ei jõudnud isekeskis selles üksmeelele. Mis žanris kunsti sa enda meelest teed?»
Aldo: «Tead, ma ei mõtle sellele. Mina elatun maalide müügist ja minu eesmärk on teha hästimüüvat kunsti. See võiks žanrimääratluseks kõlvata küll. Aastate jooksul olen õppinud, millised maalid paremini müügiks lähevad ja millised halvemini. Näete isegi, et kahel kolmandikul maalidest on kõrval silt "Müüdud" ja nädal aega on näitus veel üleval, nii et vist olen rahva maitse selgeks saanud.»
Heiki: «Kes on sinu kunsti peamised ostjad?»
Aldo: «Keskklassi pered. Asumaal on vähe rikkaid ja ülirikkaid pole üldse, neile ei saa orienteeruda. See nõudis aastatepikkust tööd ja propagandat, aga nüüd on asi nii, et keskklass ostab kunsti. Maal pole asi, mida hoitakse salongis klaasi taga, vaid mis ripub lastetoa seinal. Sellest algabki kunstiarmastus.»
Heiki: «Ja sellepärast sul ongi suhteliselt palju maale loomadest, samuti Nahkhiirmehest, minu väikestest ponidest ja Disney tegelastest?»
Aldo: «Just. Mida lapsed tahavad, seda maalin. Muidugi on rahakott täiskasvanute käes. Maalin nendelegi maastikke ja mida kõike veel.»
Heiki: «Eestis nõutaks niisuguste maalide müümise jaoks Hasbro ja Disney luba.»
Aldo: «Õnn, et Asumaa pole Berni konventsiooni alla kirjutanud, Disney oleks mul kohe kraes, et ma nende tegelaste pealt raha teenin. Nende lobi on kõva, nad tahavad, et kogu Asumaa eksport läbi vaadataks ja Disney tegelasi kujutavad maalid konfiskeeritaks. Eks vaatame, kui kauaks valitsusel selgroogu on, aga senikaua, kuni Piraadipartei on valitsuses, olen ma julge. Ja ma võitsin Disneyt kohtus. Kohus võttis seaduse lahti ja luges: autoritasu makstakse välisriikidesse vastavalt valitsuse sõlmitud lepingutele. Kus on leping? Seda pole. Aga oma konventsiooni ja Ameerika seadustega võite tagumikku pühkida. Ja pärast seda, kui USA ajakirjandus sellest kirjutas, olen umbes igal nädalal saanud Maalt tellimuse mingi Matteli või Hasbro või Disney tegelase maalimiseks.»
Heiki: «Kui palju aega võtab sul ühe sellise maali tegemine nagu seal näitusel väljas?»
Aldo: «Selliseid teen tükk päevas. Sellepärast valisingi sihukese suuruse, et 8 tundi korralikku tööd ja pilt valmis. Endal parem tunne, kui ei jää teiseks päevaks. Aga selleks peab kõik olema täpselt valmis mõeldud, mõttetöö aeg tuleb veel otsa, eksprompt ma ei suudaks sellist 8 tunniga maalida. Mul pole tellimusi nii palju, et igaks päevaks jätkuks, aga süda ei luba tööta olla ja olen need tellimuste vahele teinud ühepäevaste sutsudena, ikka lootusega kunagi müüa.»
Heiki: «Millegipärast ootasin alateadlikult aktimaale, aga neid sa vist ei tee.»
Aldo: «Nende järele pole nõudlust. Ma rääkisin: peamine ostja on keskklass. Maal peab olema niisugune, et keskklassi pere võiks seda oma lastetuppa riputada. Kunstiülikoolis on aktimaal kohustuslik, aga pärast selle lõpetamist olen aktina maalinud ainult oma naist. Mõnes mõttes polnud see hea, sest naine muutus pirtsakaks ja nõudlikuks, ainult kahel päeval poseeris ja ma lõpetasin mälu järgi. Naine pole mul ka hea modell, on püsimatu ega kannata paigal olla. Teise maali tegin algusest lõpuni peast, enda proovilepanekuks, et kas mäletan. Ma pole neid müünud, kellele ma müüksin oma naisest tehtud aktimaali? Nad on mul kodus keldris, aga naine on neid viimastel aastatel külalistele näidanud, et milline ta noorpõlves välja nägi.»
Heiki: «Kui palju sult portreesid tellitakse?»
Aldo: «Suht vähe, aga ikka tellitakse. Esiisade portreed on ülemklassi tunnus. Alles äsja oli presidendi paraadportree konkurss. Mul pole rahahäda ja president mulle niiväga ei meeldi ka, nii et ma osalesin, aga ei pannud väga odavat hinda ja ma ei läinud läbi. Valiti üks odav mees, aga eks ta maalida mõistab ja küllap ta pintseldab presidenti nii, et see ei häbene.»
Heiki: «Kummalgi pool Kultuurihotelli peaust on meheskulptuur, üks sihvakas ja teine jässakas. Kas sa nende saamislugu tead?»
Aldo: «Muidugi. Aga neid on neli, kummalgi pool tagaust on naiseskulptuur, jälle üks sihvakas ja üks jässakas. Need on Rein Tatli kunstiülikooli lõputöö. Ta lõpetas kiitusega. Pärast hakati Kultuurihotelli ehitama ja ta suutis need hotellile maha müüa. Üks mu poegadest poseeris jässaka mehe jaoks. Kuid hiljem talle ei meeldinud, et teda tuntakse peamiselt alastiskulptuuri järgi. Aga igaüks ei mõtle nii. Näiteks sihvaka naise modell, tema nimi ... pole tähtis, ütleme näiteks Niobe, oli väga rahul, et kui ta kunagi on kuue või kaheksa või kümne lapsega naine, siis jääb tema kunagisest ilust ikka üleelusuuruses skulptuur järele. Teda sellega ei seostata, sest Niobe on mulatt ja skulptuurina on ta valge.»
Heiki: «Kuna tundud olevat sõnakas mees, siis küsin sult veel, kuidas sina kitši mõistad.»
Aldo: «Ma nagu pole selle peale mõelnud. Kitš peaks olema kunstiväärtuseta, aga kunsti tunnustega objekt. Kunstiväärtuse puudumine tähendab seda, et kitši ei saa müüa – et vähemalt kunstina ei saa seda müüa. Aga paljalt sellest on vähe. Laste kritseldusi ei saa müüa, aga see ei ole kitš. Kui ma maaliksin akte, siis oleks mul nende müümisega raskusi, aga ma ei tahaks tunnistada, et need oleks kunstiväärtuseta. Nii et sellest, et ei õnnestu müüa, on vähe, mingi tunnus näib veel puudu olevat.»
Mireille: «Kui levinud on Asumaal performansid?»
Aldo: «Nooh, meil on paar püstijalakoomikut ja üks täitsa hea mustkunstnik, vabaõhulaval on etendatud monotükke. Kas niisugust asja mõtled?»
Mireille: «Performans siiski pigem vastandab end traditsioonilisele, etableerunud kunstile. See on tegevuskunsti üks vormidest ja tavaliselt improvisatsiooniline.»
Aldo: «Sellisel juhul tekib kahtlus, kuidas ja kellele seda müüa saab. Kui ei saa, kui polegi mõeldud müügiks, siis hakkab see lähenema kitšile.»
Cristoffer: «Mina tahan ka midagi küsida. Teie planeeti nimetatakse Asumaaks. Kas see pole planeedile pisut alandav, kuna te ju pole kunagi olnud asumaa, ja kas planeeti ei taheta ümber nimetada?»
Aldo: «Niisugust juttu küll pole. Sõna "asumaa" tuleb ju sõnast "asuma". See on maa, kus me kõik asume. Planeedile on see õilistav, et seal keegi asub ja asuda tahab, mingit juttugi ümbernimetamisest ei käi.»
Cristoffer: «Tänan sind selle vestluse eest. Võib-olla tuleb lõpp pisut kiirustades, kuid algamas on "Kolme raseda neitsi" etendus. Kas soovitad?»
Aldo: «Igatahes. Asumaa kultuuri mõistmiseks on selle näidendi tundmine hädavajalik. Kuuldavasti mängivad seal täna Ingela ja Lainer, neid soovitan eriti.»
4. peatükk. Reede õhtu. Elektriinsener
Cristoffer: «No midagi niisugust pole ma küll elu jooksul näinud. Mul on siiamaale silmad märjad. Kartsin, et võin suurest naerust lõhki minna. Tiinamai, kas said korraliku pildi?»
Operaator: «Püsikaamerad töötasid hästi, aga käsikaameraga ma ei suutnud alati suure naeru tõttu võtta.»
Heiki: «Pole viga. Seisvad kaamerad ongi põhilised. Ma ikka naersin ka kogu aeg, aga nüüd mõtlen, et Mireille'l võib mingil määral õigus olla. Tegelikkuses ei ole ükski advokaat nii loll ja kergeusklik.»
Cristoffer: «Mina mõtestan sündmustikku teistmoodi. Advokaat sai kähku aru, mis lugu nende neitsitega on, aga ta mängis kaasa, et näha, kuidas lugu edasi läheb. Ta laskis ennast meelega lollitada ja võib-olla koguni tahtis, et teda lollitataks.»
Heiki: «Ahaa, ma ei tulnud selle pealegi, aga nii võib küll olla.»
Cristoffer: «Ai, Mireille tegi valesti, kui ei tulnud. Ma olin ise ka väga kõhklev, sest ma pole sihtrühm, aga seda võib kõlvata isegi Eesti Televisioonis näidata. Asumaa ei ole Berni konventsiooni alla kirjutanud, nii et meil pole selle eest vaja kellelegi maksta. Kuhu sa nüüd lähed?»
Heiki: «Palun astuge lähemale. Minu nimi on Heiki ja tema on Cristoffer ning me oleme Eesti Televisiooni ajakirjanikud. Võtke istet, võite võtta küpsiseid ja mullivett. Lapsed, võite ka küpsist ja kommi võtta. Sina oled Grand Hoteli ja "Iisebeli" ettekandja Niobe ning kuidas sina ennast tutvustaksid?»
Ringo: «Mina olen Ringo Keerdmägi. Mul on ettevõte, mis projekteerib ja paigaldab elektrilahendusi konteinermajadele. "Iisebeli" elektrisüsteem on samuti minu projekteeritud.»
Heiki: «Kas sa sündisid Asumaal või Eestis ja kus sa hariduse omandasid?»
Ringo: «Ikka siin. Eks kooli ajal hakkas see elektrivärk mind huvitama ja kui isa rohkem õpetada ei osanud, siis sain aru, et pean seda õppima minema. Lõpetasin Asumaa Tehnikakooli elektrotehnika eriala. Tegin eksternina Eesti gümnaasiumi lõpueksamid. Sain Tallinna Tehnikaülikooli sisse ja Eesti elamisloa. Tagasi tulin bakalaureusekraadi ja naisega.»
Niobe: «Palun teid, ma tahan oma elust teile rääkida. Kõigepealt sellest, kuidas mu vanemad kohtusid. Minu isa sündis Tšaadis ning oli Eesti rahuvalvevägede tõlk ja giid. Minu ema osales rahuvalvemissioonil ning seal juhtus, et nad jäid islamiäärmuslaste tule alla, nende auto lasti puruks, aga nad jäid ellu, päästsid teineteise ja jõudsid omade juurde tagasi. Pärast missiooni lõppu anti isale Eestis varjupaik ja ta abiellus emaga. Ema sai presidendilt aumärgi, aga isa ei saanud, kuigi ta oli päästnud ema.
Inimesed ei armastanud minu isa. Nad solvasid teda tänaval ainult sellepärast, et ta oli neeger, aga see, et ta oli kangelane, ei lugenud. Iga joodik, kes oli maani täis, tohtis isa sõimata, aga isa ei tohtinud talle vastu vahtimist anda. Lõpuks läks isa Saksamaale, kus neegreid paremini koheldi. Läks veel paar aastat ning isa ja ema lahutasid. Ma käisin pärast seda veel mitu korda isal Saksamaal külas, ta on imeline isa. Ja siis ta sõitis Tšaadi.
Inimesed solvasid mind ka. Must, nõgi, pigi, räpane, mine pese end puhtaks. Ema pidi mind üksi kasvatama. Vanaisa ütles: ise said neegriga lapse, nüüd kasvata teda siis ise. Lasteaiakohta oli raske saada. Lõpuks ema sai koha Viimsisse. Ta viis mu sinna, lasteaia juhataja vaatas mind ja ütles emale: mul on kohutavalt kahju, aga infosüsteem topeltbroneeris selle koha ja me ei saa teie last vastu võtta. Kooli mind vähemalt võeti. Klassikaaslased kiusasid mind. Mõned õpetajad ka. Isegi ema solvati minu ja isa pärast. Minu lemmikained olid matemaatika ja füüsika. Ma ei olnud nendes väga andekas, aga õpetaja suhtus minusse õiglaselt ja siis ma pingutasin, nagu jaksasin. Matemaatika ja füüsika olid mul tunnistusel ainsad viied. Vahel kehaline kasvatus ka. Ja siis ma tutvusin Ringoga.»
Ringo: «Seda räägitakse kogu aeg, et Asumaa päike on liiga ere. Ma teadsin juba lapsena mitut, kellel oli nahavähk ja kes sellesse isegi surid. Päevitus kaitseb ultraviolettkiirguse eest ja päevitamine on vajalik, aga seda tuleb teha ettevaatlikult. Ülepäevitamine ja päikesepiste on siin kerged tulema. Neegrid taluvad päikest palju paremini kui valged. Mõtlesin, et kui saaksin tumeda naise, siis oleksid meie lapsed selle eest rohkem kaitstud. Ja seal Tallinnas nägin tänaval niisugust musta luike! Astusin kohe ligi ja tutvustasin end.»
Niobe: «Mul oli väga hea meel, et nüüd oli minulgi oma poiss. 17-aastasele on see väga tähtis. Aga ma olin ikka veel ettevaatlik ja umbusklik. Ma kartsin, et ta jätab mu maha, kui tehnikaülikooli lõpetab. Läheb oma Asumaale ja jätab mu Eestisse. Aga siis mõistsin, et tal on vist tõsi taga. Ükskord jalutasime vanalinnas ning neli neonatsi tulid vastu ja hakkasid norima. Ringo astus neile vastu. Ta oli üksi nelja vastu, sai lüüa ja viidi haiglasse. Ma kaebasin, politsei otsis nad üles ja ma tundsin nad ära. Aga kriminaalasi lõpetati, sest kõik neli tunnistasid, et Ringo olevat ise kaklust alustanud. Siis ma ütlesin Ringole: kui keskkooli lõpetan, siis tulen sinuga Asumaale. Keskkooli lõpueksamid olid anonüümsed, keegi minu nahka ei näinud ning ma sain kirjandist 90 ja inglise keelest 95 punkti. Minu lõpuaktus oli paar nädalat hiljem kui Ringol. Pärast tulime Asumaale, ma pole rohkem Eestis käinud ja ei lähe ka mitte iialgi.»
Ringo: «Tallinnas poleks tõepoolest saanud elada. Vaadake kasvõi kinnisvara hindu. Vähem kui kolmekümne aasta pikkuse laenuga poleks meil elamist saada. Meil poleks isegi sissemakseks kapitali olnud. Aga Asumaal isa ja ema ostsid mulle ühe konteineri Hoburaual. Teise ostsin tunamullu ise juurde. Miks Eestis ei võiks kinnisvara odavam olla, et põllumeeski suudaks oma lapsele osta – kui mitte maja, siis vähemalt korteri?»
Niobe: «Ma ei teadnud, kuidas Ringo vanemad minusse suhtuvad. Isegi vanaisa ei armastanud mind. Aga nemad ... olid nagu oma ema ja isa. Ma sain otsekohe Grand Hotelis ettekandjana tööd. Ja siis mõistsin, et olen kodus. Et Ringo ja tema vanemad on minu perekond ning Asumaa on minu kodumaa.»
Heiki: «Ja nüüd saate juba neljanda lapse. Kumb teist otsustas, et saate neli last?»
Ringo: «Me ei ole niisugust asja otsustanud. Meil ei ole kavatsust nelja lapsega piirduda.»
Niobe: «Meil pole ka kavatsust viiendat last saada.»
Ringo: «Tõepoolest ei ole. Ma lihtsalt ütlen, et mina olen 30-aastane ja minu naine on 27-aastane ning meil on aega veel nii mõnekski asjaks.»
Niobe: «Kui keskkooli lõpetamisest möödus 5 aastat, siis kutsuti mind klassi kokkutulekule. Ma muidugi ei läinud. Ja sellepärast mind vist üldse kutsutigi, et keegi ei uskunud, et ma tulen. Ma saatsin neile foto, kus mul oli kõrval mees ja kaks last ning kolmas oli kõhus. Ma küll täpselt ei tea, aga ma võisin olla meie klassi tüdrukutest viimane, kes süütuse kaotas, sest ma ei usaldanud mehi enne, kui pulmad selja taga. Kindlasti olin meie klassist esimene, kes abiellus, ja esimene, kes lapse sai. Ma ei tea, kas neil kamba peale üldse nelja last ongi.»
Heiki: «Tänan teid väga jagamast oma elu Eesti Televisiooniga. Mul on hea meel, et te oma õnne olete leidnud.»
Heiki: «Lülita nüüd kõik kaamerad välja. Sinu töö on vist tänaseks tehtud.»
Cristoffer: «Ma tunnen ennast kangelasena. Kõik küpsised ja kommid on otsas ning ükski pole minu kõhus.»
Heiki: «Ma ei tea, mida me selle materjaliga teeme. Avaldada seda vist küll ei saa. Hea, et nemad ei saa teada, kas see avaldatakse või ei.»
Cristoffer: «Miks? See läheb kõik saatesse sisse, ilusasti soravalt räägitud.»
Heiki: «Ja nüüd kujutle meie peadirektorit. Vaadake, mehed, kui me selle eetrisse laseme, siis ühe nädala jooksul võtab kultuuriminister mind maha eestluse halvustamise ja meie riigi põhialuste kõigutamise pärast. Ainus võimalus, kuidas ma oma nahka päästa saan, on see, et te mõlemad saate otsekohe kinga.»
Cristoffer: «Jah, seda võib ta öelda küll. Homoparaadi ei tohtinud poole sõnagagi mainida, kuigi see telemaja akende alt mööda marssis. Ning mis intervjuusid ta tegi, kui parlamendis esitati seaduseelnõu, millega homoabielud tühistataks ja et Eesti ei tunnistaks ka välismaal sõlmitud homoabielusid. Me paneme selle täies mahus sisse, aga peame olema valmis, et see kõik välja lõigatakse. Lõikamata versiooni sokutame arhiivi. Seda saab ka internetti panna.»
Heiki: «Mõtlen, et õigupoolest lõppes ju kõik hästi. Isa läks tagasi Tšaadi, kus tema õige koht ongi. Niobet ei saa Tšaadi saata, ta on Eestis üles kasvanud, ta ei tunne sealset keelt ega kultuuri. Tuli Asumaale ja sai õnnelikuks. Ja siia tuleb neid neegreid veel. Kas märkasid, et koos meiega oli neegrite perekond: isa, ema ja kaks pisikest last? Meie tulime komandeeringusse, nemad elama. Näib nii, et kahesaja aasta pärast on asumaalane märgatavalt mustem kui eestlane. Võib-olla peaks sellest rääkima, et Eesti neegrid Asumaale saata.»
Cristoffer: «Ma vaatan, et sa oled pisike rassist.»
Heiki: «Ei mingit rassismi. Ma lihtsalt muretsen tuleviku eestlaste väljanägemise pärast.»
Cristoffer: «Kui see ka rassism ei ole, siis ma ei tea üldse, misasi rassism on.»
Heiki: «Cristoffer, ma olen sinust hulga vanem, 42-aastane. Ma võidaksin sind ükskõik millisel jooksudistantsil 50 meetrist maratonini. Ma võidaksin sind ujumises ja jalgrattasõidus. Me oleme eri kaalukategoorias, aga ma arvan, et võidaksin sind ikkagi nii maadluses kui tõstmises, rääkimata poksist, kus sul poleks minu vastu mingit šanssi. Mõtle selle peale.»
Cristoffer: «Ei huvita. Mina võidaksin sind arvatavasti pannkookide söömises, kas sa hoolid sellest? See pole isegi minu jaoks tähtis. Sportlikud saavutused on minu jaoks sama olulised kui sinu jaoks pannkookide võidusöömine.»
Heiki vangutas pead. «Aga ütle, kuidas sa Grand Hotelist siia said? Kas sa tõepoolest alandusid jalgsi käimisele?»
Cristoffer: «Oh ei, muidugi mitte. Ma avastasin hotelli eest topeltjalgratta. Oled näinud? Nagu jalgratas, aga nelja rattaga. Esiratta asemel on lähestikku kõrvuti kaks ratast ja tagaratta asemel on samuti lähestikku kõrvuti kaks ratast. Vaat see on mulle sobilik riist, ma tunnen, et see kannab mind. Ja nagu ütlesin, esimest korda üle kümne aasta sõitsin jalgrattaga ja tagasi lähen samamoodi.»
Heiki: «Just, kaks korda kakssada meetrit jalgrattaga sõita on sinu jaoks tähelepanuväärne saavutus.»
5. peatükk. Reede õhtu. DJ
Nende päralt oli kaks tuba. Esimene ja suurem oli helesiniste seintega, sinna tuli kõigepealt astuda ning sealt pääses pisut väiksemasse roosasse tuppa. Helesinise võttis Heiki endale, operaatorile jäi roosa. Neil oli isegi teler, nimelt helesinises toas.
Heiki: «Nüüd on meil õhtu vaba. Ma leidsin Asumaa telekava. Kaks kanalit, ATV1 ja ATVF, kus F tähendab filmi. See näitab igasuguseid Hollywoodi, Bollywoodi ja Nollywoodi hittfilme ega maksa kellelegi sentigi, sest Asumaa pole alla kirjutanud Berni konventsioonile ja sedasorti piraatlus on siin legaalne. Igasuguse tarkvara ja filmide piraatversioonide tootmine ja levitamine on siin tähtis majandusharu. See ei paku meile huvi, me ei tulnud siia vaatama Maal toodetud filme, mida Maalgi näha saab. Nii et jääb ATV1.
Vaatefilm "Asumaa läbi drooni silmade". Seda on väga odav teha ning ma kujutan ette, et teatud kogemuse ja ilusa maastiku korral võib tulemus olla üsna efektne.
"Doktor Jõujaam". Doktor vastab vaatajate küsimustele, seekord nahavähi kohta. Doktor Jõujaam, kas see on päriselt kellegi nimi või on see esinejanimi nagu Niobe? Vahet pole.
Pool tundi avamereujumise karikasarja kolmandat etappi. Neil pole vist isegi ujulat, et peavad avameres ujuma.
Veerand tundi uudiseid. Professionaalses mõttes peaks seda vaatama, aga küllap Cristoffer vaatab ja Mireille võib-olla ka. Võiks olla huvitav teada saada, mida Asumaal uudisteks peetakse.
"Sinimäe naised", 3. hooaja 5. episood. See peab olema kordus, sest 5 hooaega on juba internetis vabalt saadaval. Vist alustasid esmaspäeval hooaja kordusega.»
Operaator: «Ma tahaksin vaadata, kui sobib.»
Heiki: «Sisukokkuvõte. Maasiki ja Ronk otsustavad, et ei kasuta enam rasestumisvastaseid vahendeid. Ahaa, Maasikile on mingi mees ilmunud. Kapella saab arstilt hirmsaid uudiseid. Bellatriks suudleb esimest korda elus. Mamma Mia kutsub neli naist külla, et Kelli ja Ursula õpetaksid Printsessi ja Gabirellat last rinnaga toitma. Kuid nad tabavad Gabirella ja Merko suuseksilt ning panevad seda pahaks. Kuule, see on ju täielik kõnts, see ei kõlba üldse vaadata.
"Kõnnumaa ellujääjad". Millegipärast ei taha vaadata. Tiinamai, meil peaks algama DJ Nunnu disko. Kas sa tantsida tahad? Ma ostan piletid.»
Operaator noogutas.
Operaatori pagasist ilmusid välja valge minikleit ja valged kontsakingad, mida Heikil oli harjumatu näha: naine kandis alati pikki pükse ja tossusid. Õhk oli 20 kraadi ringis ja Heiki oli T-särgi väel.
Vabaõhusaalist olid toolid ära viidud ja laes pöörlesid kaks peeglipalli. Päike oli loojas, põlesid veidra kujuga ja veidrat värvi valgustid.
Täpselt ettenähtud ajal käivitus muusika ja lavale ilmus rahva huilgamise saatel sätendavatäpilises riietuses noor naine, kelle juuksed olid eest lühikesed ja tagant pikad. Juuksed sätendasid samuti. «Tere õhtust, armas rahvas! Mul on teile suurepärane uudis! Ma olen rase!» Publikust kostis plaksutamist. «Olen juba mitu aastat abielus ja mees hakkas kahtlustama, et meil on midagi viga, kuni ma lõpuks näitasin, et pole tal häda midagi!»
Nunnu topp oli ühtlasi rinnahoidja ja allapoole see ei ulatunudki. Ta kandis lühikest seelikut ja põlvsaapaid ning nende vahelt paistis kitsas riba reitest. Seeliku ja topi vahel oli paljas paisunud kõht. Ümber naba oli joonistatud suur punane süda.
Nunnu: «Mõtlesin, missuguse lauluga ma oma rõõmu teile kõige paremini väljendada saaksin, ja alustagem Hoburaua valsist!»
Heiki: «Kas sa valssi oskad tantsida?»
Tiinamai: «Natuke.»
Heiki: «Tule, ma õpetan. Ära pelga midagi ja lase ennast juhtida.» Ta võttis neiul käest ja viis ta tantsuplatsile.
Poolteist tundi hiljem vankusid nad oma toa poole. Heiki parem käsi oli ümber Tiinamai piha ja vasakus hoidis ta T-särki. Tiinamai vasak käsi oli ümber Heiki piha ja paremas käes olid tal kingad. Kingad olid pisut hõõruma hakanud, ent hotelli vaipadel oli mõnus paljajalu käia.
Nad olid tantsinud ja tantsinud ning valss oli välja tulnud hoopis paremini kui Tiinamai oodanud oli, Heiki oli lõpuks T-särgi seljast kiskunud ja Tiinamai kõrgele õhku sirgetele kätele tõstnud ja Tiinamai oli teda usaldanud ja Heiki polnud teda maha pillanud.
Rahvas oli plaksutanud ja braavo karjunud ning Nunnu oli hüüdnud: «Sa oled "Iisebelist", eks?» Tiinamai oli hüüdnud endalegi üllatuslikult kõvasti jaa ning Nunnu oli lisanud: «Ma olen kindel, et sa lähed siit koju rasedana!» ja rahvas oli möiranud jaa.
Heiki: «Kumb oli parem, kas teleri vaatamine või tants?»
Tiinamai nõjatas pea talle õlale ja sosistas: «Tants.»
Helesinises toas haaras Heiki Tiinamai oma käte vahele. Nad seisid keset tuba, hoidsid teineteisel kahe käega ümbert kinni ja suudlesid pikalt-pikalt ning tundsid enda ja teineteise südamelööke. Tiinamai hoidis endiselt paremas käes valgete kingade paari.
6. peatükk. Laupäeva hommik. Näitlejad
Heiki: «Tere hommikust! Mida te ka eile õhtul tegite? Meie käisime Deejott Nunnu tantsupeol, saime elamuse.»
Cristoffer: «Seda ma arvasin kohe, et tööd sa teha ei viitsi, ainult meelt tulid lahutama. Mina vaatasin õhtul ära nende uudistesaate ja tegin sellest kirjaliku kokkuvõtte. Mitte ainsatki uudist polnud, mis poleks Asumaaga seotud. Siis vaatasin ära "Sinimäe naiste" kordussaate.»
Mireille: «Teine pooltund sinu elust läks raisku.»
Cristoffer: «Tead, ära sa räägi, võib-olla päriselt ei läinud. Muidugi, ma pole sihtrühm. Aga ...» Ta valas klaasi mineraalvett ja jõi.
Heiki: «Ja kas tulid siia Kultuurihotelli jalgsi või oma topeltrattaga?»
Cristoffer: «Ikka rattaga. Ärge ainult naerge, aga ma tegin täna hommikul rattaga tiiru. Kõigepealt ümber kvartali, aga jäi väheks. Siis väntasin lennusadamasse ja tagasi. Mul polnud sinna mingit asja, lihtsalt mõnus oli sõita. See teeb üle kahe kilomeetri.»
Heiki plaksutas käsi. «Tubli! See on suurepärane!»
Cristoffer: «Igal pool oli tohutult lapsi, kas siis jalgrattaga või lihtsalt jooksid ringi. Eestis istuvad nad vähemalt korralikult kodus nutiseadmete taga. Ma vaatan, kas saan Eestis endale topeltratta osta või valmistada lasta.»
Mireille: «Mina käisin eile ujumas. Ma ei tea, kust mul tuli tarkus trikoo kaasa võtta, tavaliselt ma seda ei tee. Vesi oli puhas ja läbipaistev ning soojem kui kuskil Eestis. Täna hommikul käisin jälle ujumas ja vesi oli sama mõnus kui eile. Palun proovige ka!»
Heiki: «Täna hommikul juba proovisime. Ja läheme veel.»
Mireille: «Suplusala on pontoonidega piiratud. Pimeduses need helendavad. See on nii romantiline!»
Heiki: «See on ju põhjapoolus. Siin on polaarpäev ja polaaröö. Kui öösiti ujumine keelataks, siis ei saaks külastajad mitu kuud aastas vette ja see poleks praktiline. Vesi on ju soe. Aga kui kõik lihtsalt vette lubada, siis mõni ujub pimedas merele ja upub ära. Sellepärast tuleb ujumisala helendavate pontoonidega piirata.
Rääkigem nüüd tantsupeost. Mireille, sa oled elu jooksul ju päris mitu korda diskol käinud, Cristoffer vist küll mitte. Kui palju tänapäeva tantsupidudel valsse lastakse?»
Mireille: «Tead isegi, et mitte eriti. Miks sa küsid? Kas siin oli iga teine tants valss?»
Heiki: «Nii oligi. Eestis valssi ei tantsita, see oskus on kaduma läinud, taandunud võistlustantsijate ja üksikute huviliste asjaks. Aga siin olid pooled tantsud valsid ja kõik tantsisid ja kõik oskasid hästi tantsida! Seal küll oli kaks paari, kes niisama koperdasid. Kohe aru saada, et Eestist nagu meiegi. Ja siin on palju valsse, mida ma polnud varem kuulnud. Kohalike looming. Kõik puha meloodilised laulud selgete riimide ja meeldejäävate sõnadega.»
Mireille: «Nad on siis pöördunud tagasi selle juurde, mis on maailmas ammu läbi käidud. See natuke hirmutab mind. Valss käib kaasas diktatuurirežiimidega. Kas sa pole seda tähele pannud?»
Heiki: «Ei ole. See võib olla juhuslik kokkusattumus.»
Mireille: «See on nagu sotsialistlik realism. Tead, kuidas NSV Liidus võideldi tvisti ja roknrolliga? Kuidas Natsi-Saksamaal keelustati kogu mandunud kunst ja dodekafoonia? Räägitakse argentiina tangost, aga Argentiina hunta keelustas tango tantsimise kui mitteargentiinaliku. Ainult valssi pole ükski diktatuur keelustanud. See on meloodiline ja mitte väga nõudlik tants, tükike ilustatud tegelikkust.»
Cristoffer: «Siit saab hea hüüdlause. Täna tantsid valssi, homme toetad diktatuuri!»
Heiki: «Ma mõtlesin välja hea pealkirja sinust rääkivale saatele. "Inimene, kes kardab valssi".»
Mireille: «Ega ma ei karda. Aga kui raadiost hakkab sageli valsse tulema, siis ikka mõtlen, kas mingi rahvaliikumine, erakond või valitsus ei jaga tantse ja muusikastiile õigeteks ja valedeks ega taha valesid stiile keelustada.»
Heiki: «Aga võib-olla ongi õiged ja valed stiilid olemas. Eesti Raadio ei lase death metalit ega gängstaräppi. Võib-olla ongi hea, et death metal ja gängstaräpp on mitteametlikult keelustatud.»
Mireille: «Minul on sellest kahju. Need on ainult esimesed pääsukesed. Võib-olla avastame varsti, et kõik muusikastiilid peale valsi ja marsimuusika on mitteametlikult keelustatud. Ning selle otsuse pole teinud isegi riigikogu, valitsus ega president, vaid Eesti Raadio juhtkond ja täiesti salaja. Mina laseksin raadiost igas stiilis muusikat. See oleks demokraatia tunnus. Nagu pornograafia. Mina seda ei tarbi, aga möödun ajakirjandusletist, silman pornoajakirja kaant ja mõtlen: demokraatia on veel olemas.»
Heiki: «Raadiokanal kaotaks sellega kuulajaid. Mina vahetaksin kohe kanalit, kui kuuleksin death metalit. Kuid nüüd on vist saabunud meie külalised. Tere hommikust, Eesti Televisioonil on rõõm tervitada Asumaa näitlejaid Lainer ja Ingela Hernesaksa. Siin istuvad Cristoffer ja Mireille, minu nimi on Heiki.»
Lainer: «Meilgi on rõõm, et Eesti ajakirjandus meie vastu huvi tunneb. Eesti telekanalid ju "Sinimäe naisi" ei näita.»
Heiki: «Tõsi. Igas riigis on oma seebiooper, millest suurtes riikides tehakse iga päev uus episood ja väikestes igal nädalal. Need on kõik sedavõrd ühe riigi kesksed, et teistes riikides neid ei näidata. Või kas "Sinimäe naisi" kõlbaks Eestiski näidata?»
Ingela: «Miks mitte, need on ju üldinimlikud teemad. Minu arvates sobiksid nad mitte ainult Eesti, vaid ka India ja USA telekanalitesse, kui vaid tõlge lisada.»
Lainer: «Ma siiski arvan, et Heikil on õigus. Immigratsiooni sel kujul Maal ei ole. Päike pole Maal vaenlane. Meditsiinis pole meil probleemiks raha ja aparatuuri puudus, vaid sageli pole arste, kes oskaksid neid kasutada. Maalastele jääksid need probleemid võõraiks.»
Ingela: «Eesti telekanalid näitavad ka mängufilme ameerika jalgpallist ja pesapallist, kuigi need jäävad eestlastele veelgi mõistetamatuteks. Asumaa ei erine Eestist rohkem kui USA ja eestlased võiksid teada, missugused on Asumaa probleemid.»
Lainer: «Üks neiu kaamera taga siin juba kannab Gabirella T-särki. Vähemalt ühele eestlasele "Sinimäe naised" juba meeldivad.»
Tõepoolest oli operaator jõudnud hommikul osta valge T-särgi, millel oli kujutatud bikiinides naine, kellel olid pühapaiste, sarved, tiivad, saba ja kabjad, T-särgi rinnapoolel eestvaates ja seljapoolel tagantvaates, mõlemal nimega Gabirella.
Cristoffer: «Kui palju on Asumaal elukutselisi näitlejaid?»
Ingela vaatas Lainerile otsa ja Lainer vastas: «Justkui poleks. Meie oleme vist sellele kõige lähemal, sest praegu saaksime ainult näitlemisest ära elada, aga mul on hea meel, et sellist vajadust ei ole. Meil on kummalgi oma töö ja erinevalt Rüütlist minu ettevõtmised õnnestuvad. Mul on jahipüsside tootmise firma "Marksman", selle toodangut eksporditakse Eestisse ja mujalegi Maale, Asumaale jääb sellest üsna väike osa.»
Ingela: «Mina ja Siisike oleme juuksurid. Kui meile hakkas kuulsust kogunema, siis otsustasime selle äri, kus me seni olime mõlemad töötanud, ära osta ja enda järgi ümber nimetada. "Printsess ja Gabirella" oleks suurepärane nimi. Aga me läksime peaaegu tülli, sest ei suutnud kokku leppida, kumma nimi on eespool. Siis mõtlesime panna ärinimeks "Sinimäe naised", aga produtsent oli selle kaubamärgina registreerinud. Kujutage ette, ta oli isegi Gabirella ja koguni Printsessi ja Rüütli kaubamärgina registreerinud ning me oleksime talle igal kuul pidanud maksma. Siis Lainer ütles, et me peame nimeks võtma "Siisike" ja logol olgu samuti siisike ja meil on linnupuur kahe siisikesega, kelle Maalt ostsime. Me saame võtta kogu Asumaa kõige kõrgemat hinda, aga meil ongi kõige paremad töötajad.»
Cristoffer: «Mida ütlete seriaali pealkirja kohta? Sinimäe?»
Lainer: «See on vihje 1944. aasta Sinimäe lahingutele. Esmaasukad andsid paljudele kohtadele nime Eesti kuulsusrikka sõjaajaloo järgi. Sinimägi on täitsa reaalne mägi ja seriaalis kasutatakse selle vaateid, ainult tegelikkuses pole selle jalamil Sinimäe ega mingit muud asulat. Sinimägi pole ka mere ääres nagu meie seriaalikodu.»
Cristoffer: «Olete abielupaar ja mängite seda ka seriaalis. Kas see oli teie oma valik ja kas see tekitab probleeme?»
Lainer: «Hakkasime abielupaari mängima sellepärast, et armastust näidata – mitte vaatajatele, see oli kõrvaline, vaid teineteisele. Me näeksime muidu teineteist kõigest paar tundi õhtuti, kui uneaega mitte arvestada. See andis meile põhjuse midagi koos ühiselt ette võtta.»
Ingela: «Siiamaale pole probleeme olnud. Vastupidi, mõnd stseeni poleks ma julgenud kellegagi peale Laineri teha. Mul ei ole näitlemise väljaõpet, kellelgi meie trupist ei ole, sellepärast ma vajan mõnikord väga partneri toetust.»
Lainer: «Mul on umbes sama lugu. Minu tegelane Rüütel on kõrvuni armunud ja kui ma sellist kiindumust mõne teise naise vastu näitleksin, võiks Ingela armukadedaks minna. Mitte ühest episoodist, aga meil läheb juba kuues hooaeg. Seda on ikka parem mängida naisega, keda päriselt armastad.»
Heiki: «Printsess ja Rüütel on väga positiivsed tegelased. Kas sellise rolli aastast aastasse mängimine igavaks ei lähe?» (Aitäh, Tiinamai, sisu jutustamast!)
Ingela: «Läheb küll. Ma kadestan Siisikest, kelle Gabirella on hoopis huvitavam tegelane. Aga produtsent ütles, et Printsess peaks olema eeskujuks. Siis me arutasime, mida teha, et natukegi huvitavam oleks. Me ronisime päriselt Sinimäe otsa, see on treenimata inimestele suur saavutus, kaameramees ei suutnudki ja Lainer võttis talt kaamera ja me filmisime teineteist vaheldumisi või panime kaamera kivi peale, kui oli vaja meie suudlust mäe otsas. Printsessil on ära surnud vanaema ja isa ja koer suri veel kõigepealt ja sel hooajal sureb ema ka ära. Tore, et me sellise näitleja leidsime, Martast on muidugi kahju, nahavähk ei ole mõnus suremise viis, aga Marta ütles, et ta saab vähemalt niigi palju veel rahvale kasuks olla.»
Lainer: «Rüütel ei mõtle majanduslikult ja sellepärast on alailma suures rahahädas. Tema ärid enamasti ebaõnnestuvad, aga mõni õnnestub ka ning siiamaale on ta Printsessi ja lapsed suutnud ära toita. Nii et minul on üsna huvitav roll.»
Ingela: «Natuke me saame stsenaariumi mõjutada. Kui me abiellusime, ma mõtlen Printsess ja Rüütel, siis ütlesin, et teeme pulmaööstseeni, ja see kirjutatigi sisse. Seda filmiti oma tund aega, aga eetrisse läks ainult minut lahtiriietumist ja kaks minutit riieteta, kokku kolm minutit. Ja sellest piisas, et seksisümboliks saada, kuigi ma selles ega üheski teises episoodis ei seksinud. Õigupoolest päris lõpus tundsime mõlemad, et nüüd peame, ja siis seksisime, aga seda ei filmitud.»
Lainer: «Rüütelgi oli mingil määral eeskujuna mõeldud, aga kõige rohkem on ta vist eeskujuks mulle endale. Mõnikord tahaksin Ingelale halvasti öelda, aga peast käib läbi: mida Rüütel minu asemel teeks? Rüütel ei ütleks iialgi Printsessile halvasti! Ja siis mina ka ei ütle. Meie abielule on see kasuks tulnud.»
Cristoffer: «Mulle jäi mulje, et seriaali peategelaseks oli plaanitud Maasiki, aga ajapikku kadus ta rohkem tahaplaanile.»
Ingela: «Oli jah nii. Maasiki oli samuti positiivse tegelasena plaanitud ja temalgi läks igavaks ja seriaali toodi sisse Ronk. Aga kui neile laps sündis, siis pidanuks see olema mulatt, aga tegelikult oli Mairel valge laps. Me pidanuks igaks episoodiks, kus Maasiki pereelu näidatakse, mulati laenutama ja pärast juba kaks mulatti. Sellepärast oli Maasiki pereelu näitamisel lõpp ja tema roll muutus kõrvaliseks.»
Lainer: «Ma pean lisama, et Ingela ja Siisike on näitlejatena tugevamad kui Maire ja nad mängisid ta lihtsalt üle. Maasikile ei kogunenud sellist fännibaasi.»
Cristoffer: «Kui palju "Sinimäe naised" tugineb stsenaariumile ja kui palju improvisatsioonile?»
Ingela: «Me pole ju keegi näitlemist õppinud, me ei saa improviseerida. Ainult ühes episoodis, teisel hooajal korraldas Printsess oma 20. sünnipäeva puhul peo. Minu sünnituse kuupäev oli öeldud kolm päeva hilisemaks, aga laps ei kannatanud ja hakkas välja tulema. Stsenaarium lendas kohe prügikasti ja seal me tõepoolest pidime improviseerima. See oli ainus 40-minutiline episood, kõik ülejäänud on pooletunnised. Rahvas arvab, et mul oli päriselt 20. sünnipäev, tegelikult olin ma siis juba 22 ja mulle väga meeldib, et mind üldiselt nooremaks peetakse. Ma sain palju fännikirju ning sellises koguses beebivarustust, et jätkus Siisikesele ja teistelegi trupi liikmetele. Mina ja Siisike oleme kõik laste sünnid omavahel kooskõlastanud, et saaksime "Kolme rasedat neitsit" koos mängida.»
Mireille: «Kui palju Asumaal teatreid ja näitetruppe on?»
Lainer: «Kümmekond ehk. Selliseid, kes paar etendust aastas annavad. Aga kuigi elukutselisi näitlejaid ei ole, siis elukutseline teatrimaja kipub siia Hoburauale kujunema. Elanikke on siin vähe, aga turiste on omajagu ning kõik amatöör- ja kooliteatrid, tsirkusetrupid ja püstijalakoomikud ühtekokku suudavad igal õhtul mingi etenduse anda.»
Mireille: «Missugused on teie peamised näitetööd lisaks "Sinimäe naistele" ja "Kolmele rasedale neitsile"?
Lainer: «Ega õieti polegi. Alustasime Koidula linna kooliteatrist, siis jätkasime Koidula linna rahvateatris, neid pole salvestatud. Siis tulidki "Sinimäe naised". Praegu ma töötan monotüki kallal, "Robinson Crusoe". See pole lihtne, üksinda poolteist tundi rahva tähelepanu hoida. Mul pole tekstki lõpuni valmis. Tahaksin sellest koguperetüki teha, et lapsedki vaadata saaksid. Selleks peab lõpp olema õnnelik, mitte nagu raamatus. Etendusi pole veel välja kuulutatud ja pileteid ei müüda.»
Heiki: «Mida see tähendab, et teed Robinsonile uue lõpu?»
Lainer: «Kas see pole siis ilmne? Robinson ei lahku saarelt, vaid jääbki sinna elama, ainult mitte enam üksinda ja mitte maailma jaoks teadmata kadununa, vaid koos oma naise Reede ja lastega.»
7. peatükk. Laupäeva õhtupoolik. Luuletaja
Mireille: «Tere õhtust! Mul on au tutvustada Eesti televaatajatele Asumaa luuletajat Kunnar Helki. Kas luuletaja saab Asumaal ennast oma loominguga ära elatada?»
Kunnar: «Ah, mine nüüd. Ma olen Asumaa kõige rohkem ostetud luuletaja, mul on elu jooksul paari luulekogu müüdud üle 1000 eksemplari, aga kui ma panga juhatuses ei töötaks, siis ma küll elatud ei saaks.»
Mireille: «Nii et luule on sinu jaoks rohkem elustiil?»
Kunnar: «Oh ei, mul on ikka pankuri elustiil. Luule on mulle võimalus inimesi rõõmustada. Ma rõõmustan neidki, kes pangast laenu saavad, aga luule jõuab tõepoolest massidesse. Asumaal on meil selliseidki paiku, kus pole internetti, televisiooni ega raadiot, mõned kaevandusasulad, aga mina nendesse sõidan, et kindlaks teha, kas neile laenu anda või ei, ja ühtlasi müün seal oma luulet. Kujuta ette, minu luulekogu "Olen kaevur Mati" osteti kaevandustes paarsada eksemplari. Ma kingin sullegi ühe, ma ei tea, kas võtad seda kurioosumina, Eestis see vist hästi ei müüks. Palun.»
Mireille: «Aitäh. Eile kinkisin sullegi ühe eesti luuletaja kogu. Kas sa seda lehitsesid?»
Kunnar võttis teise vihiku kätte: «Lehitsesin jah, aga luulet ma sealt ei leidnud. Sihuke ebamäärase žanrikuuluvusega lühivormikogumik, ei tahaks neid hästi aforismideks nimetada, miniatuurideks kah mitte. Ma ei tea, mis tooli peale autor on istuda tahtnud, aga minu meelest on ta kõigist toolidest mööda istunud, põrandale siruli.»
Mireille: «See võitis mullu Eesti riikliku luulepreemia.»
Kunnar: «Et luule siis? Kust otsast? Luule tunnuseks on ju kas riim või rütm, parem kui mõlemad. Sellest, kui sõnad lauses imelikku järjekorda panna ja suvalistesse kohtadesse reavahetusi lükkida, jääb luule jaoks väheks.»
Mireille: «On ju olemas irdriim ja vabavärss.»
Kunnar: «Oh, ma kasutan neidki, aga rütm peab ikka olema. Muidu kaevurid ütlevad: mis luule see ka on? On mingi soga. Ja neil oleks õigus. Tavaliselt on mul riim ja rütm mõlemad sees. Kasutan erinevaid värsimõõte ja riimiskeeme. Aga see siin» – ta koputas sõrmenukiga kogumiku kaanele – «tekitab kahtluse, kas autor üldse suudab riimiga luulet kirjutada. Kõik algab ju sonetist. Sonett on luule kõrgeim vorm. Kui sa tahad end luuletajaks pidada, siis pead näitama, et suudad sonette luua. Pärast võid kõike muud kirjutada ja mina olen ka paljutki kirjutanud, aga alles pärast seda, kui avaldasin "Sada sonetti".»
Mireille: «Kas üksluiseks ei läinud?»
Kunnar: «Tuleb osata varieerida. Alguses olid klassikalised, armastusest. Aga edaspidi tulid humoorikad, paroodiad ja mitte tingimata armastusest. Kui ma tänavu sõitsin Kuperjanovi molübdeenikaevandusse, siis kaevurid tsiteerisid minu sonetti, kus kaevur peksab ekskavaatori kopaga oma kallima teise austaja autot. Nii et töölinegi võib sonetti armastada, kui õigesti kirjutada.»
Mireille: «Kas sonett pole mitte aegunud luulevorm?»
Kunnar: «Kas Bach ja Beethoven on aegunud? Kas Kivirähk ja Valgre on aegunud? Kas valss ja male on aegunud?»
Mireille: «Kuidas saada edukaks luuletajaks, seada ennast klassikute vahele?»
Kunnar: «Kõige suurem oht on see, et inimesed arvavad, et sa elad elevandiluust tornis ega tea tegelikust elust midagi. Kui ma kaevandusse sõidan, siis kõigepealt näitan, et oskan lugeda äriplaani ja bilanssi, et ma tean, missuguseid seadmeid on vaja maakide kaevandamiseks ja rikastamiseks ning kui palju need maksavad ja kuidas välja näevad. Ma tegin endale kopajuhiload. Ja kui ma kõiges selles olen kompetentsust näidanud, siis võin lõpuks oma luulekogud välja tuua.»
Mireille: «Luuleanne paistab välja sellestki, et sa oled kõigile oma lastele pannud nime, mida vist kogu universumis keegi teine ei kanna. Eriti meeldis mulle, et sa leiutasid oma keskmisele tütrele kena palindroomse nime Ilutuli.»
Kunnar: «Olen selle nimega väga rahul ja Ilutuli on ka. Ta mängib "Sinimäe naistes" Bellatriksi. Bellatriks on täiskasvanulikum kui Ilutuli ja teeb vahel asju, milles Ilutulel kogemusi pole. Kujutle vaid, stsenarist kirjutas ette, et Bellatriks alustab oma poisiga suguelu! Ilutuli tuli mult küsima, kas peaks seda ise ka tegema, muidu võib-olla ei oska. Ma ütlesin Ilutulele: kõigepealt lõpetad keskkooli ära, siis abiellud ja siis alustad suguelu, just sellises järjekorras. Aga sina oled näitleja ja näitlejad peavad alailma mängima asju, milles neil kogemusi pole. Kui krimifilmis keegi kellegi surnuks kägistab, siis näitleja ei pea kedagi surnuks kägistama, et saada seda kogemust. Sul ei ole seksi- ega alastistseeni, see jääb kaadri taha. Ilutuli näitles ja kriitika oli kiitev. Kuid kaks nädalat enne keskkooli lõpetamist tuli ta õhtul koju, poiss saatis teda nagu tavaliselt, aga Ilutuli ütles: tere õhtust, isa ja ema, ma olin sugulises vahekorras ja Tesla võttis mult süütuse. Tesla läks näost täiesti punaseks, kummardas ning ütles: ma olen uhke ja õnnelik, et Ilutuli mind selle au vääriliseks pidas. Mis sa ise arvad, mis näo minu naine tegi? Aga pärast arutasime, et vist oleme teda enam-vähem suutnud kasvatada, et ta meid nii palju usaldas. Ja me ei pahandanud. Järgmisel hommikul rääkis Tesla sedasama oma vanematele ja need tulid meid paluma, et nad rohkem ei kohtuks. Aga ega siis selliseid saa kotis hoida! Ilutuli sai sisse Asumaa Õpetajate Kooli, õpib spordiõpetajaks. Esmakursuslastele pole ühiselamukohta ette nähtud, aga ta kolis Tesla tuppa, see tuli välja ja neid taheti ühiselamust välja visata, aga nüüd nad varsti abielluvad ja nähtavasti pärast tohivad ametlikult ühes toas elada.»
Mireille: «Mis on õnn? Kas sina oled õnnelik?»
Kunnar: «Minu luulet ikka ostetakse. Vist ongi kõige tähtsam, et sind kellelegi vaja on. Mind pandi isegi kirjanduse õpikusse, kuigi mitte selle luuletusega, mis mulle endale väga meeldiks. Mõlema poja kaudu olen juba vanaisa, nooremad tütred on selleks liiga noored. Nüüd lõpuks saan ka vanema tütre kaudu vanaisaks, tema on alati mässuline olnud, mina ei tea, kust tal see tuli. On juba mitu aastat abielus ja last polnud, püsivat tööd ka polnud, mingi vabakutseline peost-suhu-linnuke. Mul naine ütles: tee, mida iganes tahad, mina armastan sind ikka, sest sa oled nii nunnu. Võib-olla ta sellepärast ongi nii hellitatud. Nüüd lõpuks sai püsiva töökoha ja saab lapse ka.»
Mireille: «Kas DJ Nunnu on sinu tütar?»
Kunnar: «Tema jah. Aga luuletajad on keeletundlik rahvas, mul kohe kriibib kõrva, kui sa seda inglispäraselt hääldad. Ta on ikkagi deejott, see on ometi lühend sõnadest disko juht.»
Mireille: «Mina küsisin, mis on õnn, aga sina viisid jutu sujuvalt oma lastele ja lastelastele. Kas sigimine ongi siis õnn?»
Kunnar: «Sul endal nagu polekski lapsi. Või polegi siis? Võiksid saada. Lapsed ja lapselapsed on õnne tähtis osa.»
8. peatükk. Laupäeva õhtu. Päästeametnik
Heiki: «Tere õhtust, Pille. Loodan, et võin sind sedasi nimetada.»
Pille: «Jah, ikka.»
Heiki: «Miks otsustasid "Iisebelis" varjunime kasutada?»
Pille: «Sest mul pole eesti eesnime. Õige nimi peab olema ilma võõrtähtedeta ja rõhuga esisilbil. Ma ei ole oma nime ametlikult muutnud. Asumaal on kombeks perenimesid vähem kasutada ja panna lastele selline nimi, mida kellelgi teisel pole, aga Asumaal on neli Pillet ja ma ei taha viiendaks saada. Lihtsalt oma mehele ja sõpradele ja "Iisebelis" olen Pille, põhitööl ja ID-kaardil on mul teistsugune, ainulaadne eesnimi.»
Heiki: «Ajutiselt töötad sa "Iisebelis", aga muidu oled päästeametnik. Need on ju nii erinevad ametid. Miks sa otsustasid "Iisebeli" tulla, kas raha pärast?»
Pille: «Ei, mul mees teenib ka. Ma ei taha kodus istuda. Ja "Iisebel" pakub oma töötajatele tasuta lastehoidu. Seda teised ettevõtted ei tee. Mul poleks kusagile oma poega panna. Ja kui pool aastat "Iisebelis" töötad, siis tohid oma lapsi tasuta siia tuua veel pool aastat pärast töölt lahkumist, alles pärast pead maksma hakkama. See on "Iisebelil" ja saarevalitsusel hästi tehtud, ma tulen järgmiste laste saamise eel samuti siia tööle.»
Heiki: «Väliselt sa küll kuigi päästetöötaja moodi välja ei näe. Milles päästeametniku töö Asumaal seisneb?»
Pille: «Nagu ikka. On tulekahjusid, mereõnnestusi, õhukeid kukub alla, isegi maju on kokku varisenud. Paljusid maju pole püstitanud arhitektid, vaid võhikud. Liiklusõnnetusi Hoburaual õnneks peaaegu pole. Mujal on mootorsõidukid lubatud ja seal juhtub, aga Asumaa on hõredalt asustatud ja need on üldjuhul ühe-sõiduki-õnnetused. Tegutseme ka kiirabina, päikesepisteid on palju.»
Heiki: «Selline on siis päästeameti töö piirkonnas, mis on valitsuse kontrolli all. See hõlmab Asumaast üsna väikese osa.»
Pille: «Pole ju niimoodi! Valitsus kontrollib kogu Asumaad! Ainult alguses, päris esimestel aastatel lubas valitsus alasid, kuhu nende esindajad ei tule. Meil oli siis väga vähe rahvast, kaitseväge polnud peaaegu üldse. Aga valitsus sai aru, et kui lubada piirkondi, kuhu valitsus ei tule, siis nendest moodustuvadki hiljem sõltumatud riigid. Ei moodustunud, neil polnud samuti piisavalt inimesi. Üks kuulutati välja, aga me sõitsime sellest üle. Nad hakkasid valitsuse puudumist kurjasti kasutama.
Asumaa vabamehed – kas oled kuulnud? Need olid ju kurjategijad. Nad olid Maalt kuritegude pärast ja politsei eest põgenenud ning jätkasid siin samamoodi. Nad kuulutasid oma valdused valitsusevabaks alaks, aga käisid selle piiride taga röövimas. Mitte ainult vara, vaid inimesi ka, pantvange. Valitsus otsustas, et see ei tohi jätkuda ja vabamehed tuleb hävitada. Me ei saanud rohkem sõdureid kokku kui 250. Arvasime, et neid on sama palju, võib-olla pisut rohkem. Me lootsime üllatusmomendile ja sellele, et meil on parem relvastus. Neil polnud õhutõrjet. Valitsus ründas neid ennetavalt. Nende peakorter oli ju kosmosefotode ja droonide abil teada. Tegime selle maatasa. Selgus, et nad olid kõike valetanud. Nad olid enda arvu suuremaks bluffinud, neid oli poolsada ja mitte rohkem. Nende kasarmutes ei elanud kedagi. Ka endi relvastust olid nad paremaks valetanud, neil polnud drooniväge ega tuumarelva. Kui me teadnuks, et nad pole nii vägevad, siis me poleks alustanud raketirünnaku, vaid läbirääkimistega.
Istandus "Metsalilled" – kosmosefotod ja droonid näitasid hiiglaslikke moonipõlde. Ruutkilomeetrite viisi. Jälle kuulutatud valitsusevabaks tsooniks. Sinna ehitati lennuvälja. Valitsus võõrandas selle, enne kui valmis sai. Ladudest leiti sadu ja isegi tuhandeid tonne heroiini. Tõsijutt. See oli kõik mõeldud Maale toimetamiseks. Seal polnud palju rahvast, kõik tööd tehti masinatega. Kümme meest mõisteti surma ja hukati. Nad apelleerisid sellele, et kuna nad elasid valitsusevabas alas, siis seadused nende kohta ei kehti. Kohus lükkas selle tagasi ja otsustas, et Asumaa seadused kehtivad ka valitsusevabadel aladel.
Samal aastal toimus ekvaatori lähedal kolmandal valitsusevabal alal tuumaplahvatus. Tõsijutt. Droonid ei leidnud ainsatki ellujäänut. See jäigi saladuseks, kes ja kuidas selle korraldas. Mingit eesmärki ei leitud sellel ka olevat, vist läks kogemata pauk lahti.
Siis valitsusevabad alad kaotatigi. Need eksisteerisid ainult 5 aastat ja vaat kui palju pahandust jõuti teha. Nüüd topib valitsus oma nina kõigesse, aga pigem juba see kui inimröövid ja heroiinitehased.
Ja me sõlmisime Interpoliga kurjategijate vastastikuse väljaandmise lepingu. Kui meil oleks leping valitsustega, siis hakkaksid need nõudma teisitimõtlejate ja poliitiliste vaenlaste väljaandmist. Aga meil on leping Interpoliga. Üks filter on vahel ning see kaitseb valitsusevastaseid aktiviste ja vilepuhujaid väljaandmise eest. Ja me saatsime mitu korda Eesti valitsuse kuu peale, sest kõik väljaandmised peavad käima Interpoli kaudu.»
Heiki: «Kas Asumaal on elu parem kui Eestis?»
Pille: «Sina oled ju ajakirjanik. Miks sinu arvates Asumaal trükitakse sadat ajakirja, mis ei ole eesti keeles ja mida Asumaal keegi ei osta ega loe? Neid võiks ju Eestis trükkida, transpordikulud oleksid väiksemad.»
Heiki: «Need on kõlvatud ajakirjad. "Legalize cannabis", araabiakeelne porno, "Leninizm", "Anarchy Today", "Mida Arstid Sulle Ei Räägi" kümnes keeles, "Spanking", "Earth Is Flat" ning kõik need teised segastele ja kurjategijatele mõeldud ajakirjad. Enamikus maailma riikides ja nende asumaades on nende trükkimine keelatud.»
Pille: «Ajakirjandusvabadus on Asumaal palju suurem kui Eestis. Sinule võiks see ju korda minna.»
Heiki: «Asumaa võib olla sellega liiale läinud. Kui te trükite ja levitate õpetust, kuidas kodus tuumarelva valmistada, siis tuleb see maailmale tervikuna kahjuks.»
Pille: «Kuid "Whistleblower" on algusest lõpuni kirjutatud originaaldokumentide põhjal, sellega käib kaasas mälupulk koos materjaliga, mis ajakirja sisse ei mahtunud.»
Heiki: «See on aus ajakirjandus. Kuid seda Asumaal ainult trükitakse, toimetus on kusagil Maal ja kõik toimetuse liikmed on anonüümsed.»
Pille: «Asumaa võttis algusest peale suuna võimalikult suurele vabadusele. Vähe bürokraatiat, vähe riigisaladusi. Kogu valitsuse looming on autoriõigusega kaitsmata, täielik panoraamivabadus õues, kõrge originaalsuse künnis. Ainult niimoodi suudab rahvas alla neelata selle, et valitsus nende kohta sõrmejälgi ja DNA-proove kogub.»
Heiki: «Kust sa seda kõike niimoodi rääkida oskad? Sa ei räägi nagu päästeametnik ega hotelliteenindaja, vaid nagu ...»
Pille: «Ma olen parlamendisaadik Piraadiparteist. See on veerand kohaga töö, seda annab hästi päästeametniku tööga sobitada. Hotelliteenindusega on raskem sobitada, aga tasuta lastehoiu saamiseks tuleb pingutada.»
9. peatükk. Pühapäeva hommik. Vaimulik
Võttegrupp oli jagunenud kaheks. Cristoffer, Mireille ja operaator koos statsionaarsete kaameratega läksid Grand Hoteli õpilaste lauluvõistlusele.
Heiki läks jutlustaja koju, kaasas käsikaamera, mille ta kapile asetas. See tähendas, et vestlejad pidid laua taga istuma, et kaameraväljas püsida. Siiski fokuseeris kaamera automaatselt ja suutis end rataste abil aeglaselt keerata.
Heiki: «Tere hommikust, Hoburaua edeniitide koguduse jutlustaja Tanel.»
Tanel: «Tere, Heiki. Suurepärane on anda intervjuud Eesti Televisioonile. Seda polegi ma varem teinud.»
Heiki: «Rahvaloenduse põhjal usub jumala olemasolu seitsmendik asumaalastest ja neist omakorda pooled ehk neljateistkümnendik asumaalastest on edeniidid. Hoburaua kogudus on vist üks suurimaid, vähemalt tänasel jutlusel oli sadakond kuulajat. Ma pole Eestis nii rahvarohket jumalateenistust näinudki, kui jõulud, laulatused ja kiriklikud matused maha arvata.»
Tanel: «Edeniitide kogudus pole formaalne nagu Eesti kogudused, vaid tegelik. Edeniidid räägivad sellest, mis rahvale korda läheb. Niisugusel viisil, mis rahvast kõnetab.»
Heiki: «Missugune on edeniitide tähtsus Asumaal mitteusklike jaoks?»
Tanel: «Oleme võimas survegrupp. Alguses Asumaal abielu ei tunnistatud. Valitsus ütles: laulatage, keda iganes tahate, aga sellel puudub õiguslik tähendus. Laulatuste registrit pidage ise, valitsust ei huvita. Aga inimesed tahtsid abielluda. Me saime uusi liikmeid ainuüksi sellega, et paare laulatasime ja lahutasime. Lõpuks valitsus otsustas, et abielul siiski on õiguslik tähendus. Abikaasad loetakse esimese ringi sugulasteks, abiellumata koos elavaid inimesi ei loeta. Abielu võimaldab ühisvara ja ühist tuludeklaratsiooni, abiellumata kooselu ei võimalda. Valitsus võttis meie laulatuste ja lahutuste registri üle. Nii et edeniidid on Asumaad palju muutnud.»
Heiki: «Mille poolest edeniidid erinevad teistest kristluse vooludest? Mina seda olen uurinud, aga televaatajad ei ole.»
Tanel: «Alustame kahest aksioomist. Jumal on olemas ja jumal on püha. Seda usuvad kõik kristlased.
Jumala pühadus kandub üle tema loomingule, kogu loodusele. Loodus on nagu tempel. Loodus on isegi püham kui tempel, sest loodus on jumala ja tempel inimeste looming. Sellepärast pööravadki edeniidid looduskaitsele suurt tähelepanu.
See ei tähenda, et looduses ei tohiks midagi teha. Templiski tohib paljut teha. Valmistada ja paigaldada pühapilte, välja vahetada mädanenud puitosi, paigaldada valgustust, seinu värvida väljast ja seest, isegi suuremaks ehitada. Minevikus maeti kirikutesse inimesi, tänapäeval korraldatakse neis väljakaevamisi. Nii paljut tohib kirikutes muuta! Samamoodi tohib looduses väga paljut muuta ja ta jääb endiselt pühaks.
Jumal lõi palju looma- ja taimeliike. Neid tohib küttida ja niita, aga kui mõni liik täielikult ära hävitatakse, tähendab see jumala trotsimist. Asumaa asutajad seda ei mõistnud ja tahtsid kogu Asumaa looduse asendada Maalt tooduga. See plaan oli kõlvatu ja sellele on edeniidid kogu aeg vastu seisnud. Siia tohib rajada apelsiniistandusi ja porgandipõldusid, aga mitte kogu kohalikku loodust hävitada.
Muidugi tuleb erilist tähelepanu pöörata inimestele, sest me oleme ju inimesed. Inimene peab nii oma keha kui vaimu kasutama otstarbekohaselt. See tekitab loomuliku küsimuse: mis on inimese otstarve? Mis inimestest teeb inimesed, mis eristab meid ahvidest? Palun too mingi näide, mis muudab meid ahvidest paremaks.»
Heiki: «Georg Ots laulis paremini kui möiraahv.»
Tanel: «Väga hea näide! Muusika! Inimene on kohastunud musitseerimiseks. Loomulikult, kui kellegi musikaalsed võimed on samasugused kui möiraahvil, siis oleks parem, kui ta selle sinnapaika jätaks, aga ilus muusika on jumalale meelepärane ja musitseerimine lähendab meid jumalale. Kehtib nii regivärsi kui rokkmuusika kohta. Too veel mingi näide, mille poolest on inimesed ahvidest paremad.»
Heiki: «Ahvid ei oska ujuda.»
Tanel: «Väga õige! Kehalt on inimesel kaks selget eelist ahvide ees: ujumisoskus ja võime joosta pikka maad. Jumal on inimese loonud nende kahe tegevuse jaoks ja neid peab inimene harrastama. See ei tähenda, et iga päev tuleks pikka maad joosta, ja mis on pikk maa, see on üleüldse segane. Aga inimene peab suutma mõlemat, edeniitidele on ujumaõppimine ja tervisejooks jumala tahe. Igal aastal korraldatakse rahvavõistlus Hoburaua Ring, kus kõigepealt ujutakse kilomeeter Hoburaua harude vahel ja siis joostakse 12 kilomeetrit mööda maad ühest otsast teise. See koosneb kahest tegevusest, milleks inimene on kohastunud, ja see on edeniitidele püha sündmus. Kes distantsi lõpetab, näitab sellega nii endale kui teistele, et elab õigesti.»
Heiki: «Ahvid ei oska arvutimänge mängida. Kas see on samuti religioosse tähendusega?»
Tanel: «Teisisõnu sõrmeosavus. Tõepoolest, õige inimene arendab sõrmeosavust, aga kas porgandite harvendamise, kitarri ja klaveri mängimise või auto remontimisega, on igaühe enda otsustada. Parem, kui sellest mingit kasu oleks.»
Heiki: «Kas inimene on siis jumala looming või ahvist arenenud?»
Tanel: «Mõlemat. Arenes ahvist ja enne seda mingist rotist ja sisalikust ja kahepaiksest ja kalast ja ussist ja amööbist. Kuid on ka jumala looming.
Arvasin, et sa viid jutu kõige olulisemale. Intellekt. Õige edeniit kasutab oma pead selleks ette nähtud otstarbel. Hariduse ja uute oskuste omandamine on püha. Asumaal on kohustuslik põhiharidus, edeniitidele keskharidus. Intellekti näitamise kõrgeim vorm on teadus. Niisugused pühakud nagu Darwin, Mendelejev, Einstein, von Neumann, Hawking ja teised on viinud edeniidid paremale arusaamisele jumalast ning aitavad meid vaimus jumalale lähemale.
Kujutle nüüd arhitekti, kes ehitab üle jõe silla. Enne ei olnud silda, aga arhitekt ütles: «Saagu sild!» ja sild sai. Ning arhitekt nägi, et see hea oli. Niimoodi muutub arhitekt jumalasarnaseks ning mõistab paremini, mida jumal maailma luues tundis ja miks piiblis on korratud, et jumal oma loominguga rahul oli, isegi kui inimesed selle üle vahel nurisevad.
Edeniidid otsivad ja rõhutavad seda, mille jaoks inimesed on loodud, milleks inimesed on kohastunud. Ahvidel ei ole pikki juukseid, inimeste pikad juuksed on jumala tahe. Kui ma oma naise Veronikaga tutvusin, ulatusid tema juuksed põlvini.
Aga näiteks alkohol pole inimesele ainuomane. Ka ahvid, rotid ja koerad võivad end purju juua ja alkohoolikuteks saada. Ahve ja teisigi loomi on õpetatud suitsetama. Inimene ei ole kohastunud jooma ja suitsetama, see ei erista meid loomadest.
Inimesed on kohastunud segatoitluseks. Sellepärast taimetoitlus ja lihatoitlus on patud, õige edeniit on segatoitlane.
Inimese keha on ette nähtud lapsi saama ja sotsiaalselt kohastunud neid kasvatama, sellepärast peab õige edeniit vähemalt ühe lapse saama ja üles kasvatama.»
Heiki: «Kõik ei ole võimelised.»
Tanel: «Kui ei ole võimeline, siis lapsendamine tuleb ka arvesse.»
Heiki: «Kuid järglaste saamiseks on kohastunud kõik loomad. See ei erista meid loomadest.»
Tanel: «Aga vaata ka, kuidas. Inimesed võivad saada orgasmi. Neid loomi on väga vähe, kes suudavad seksist naudingu saada. Isegi šimpansid ja gorillad ei saa. Paljud loomad tunnevad seksi vastu huvi paari päeva jooksul aastas, inimesed aasta ringi. Inimesed on kohastunud sugueluks rohkem kui teised loomad ja sellepärast on see püha tegevus, eriti kui orgasmiga lõpeb. Edeniidid peavad õppima ennast ja oma abikaasat orgasmini viima, see on püha oskus. Pikaajaline suguelust hoidumine on patt.»
Heiki: «Minu kogemus ütleb, et naine mõne kuu jooksul enne ja pärast sünnitust seksi ei taha. Kuidas see kokku käib soovitusega suguelu elada?»
Tanel: «Eks sedagi tuleb õppida. Suguelu on peen kunst ja see ei tähenda tingimata vaginaalset vahekorda. Mu vanem tütar tahab tööd ajakirjanikuna ja proovitööks oli see, et Veronika jutustas eelmisel nädalal talle tükk aega, mida teha, kui naise ihu pole sugueluga nõus, aga mees on ikka samasugune kui enne. Tänases ajakirjas lubati avaldada.»
Heiki: «Kas Rooma paavst on edeniitide jaoks patustaja?»
Tanel: «Kolmekordne. Tal ei ole abikaasat, tal ei ole last ja ta ei ela suguelu. Kui ta Asumaale elama tuleks, lisanduks sellele arvatavasti veel neljaski patt: ta häbeneb oma ihu. Kuid väljaspool Asumaad tohib ihu häbeneda, Maal pole see patt.»
Heiki: «Kuidas suhtute sündivuskontrolli?»
Tanel: «Rasestumisvastaseid vahendeid kasutada ja aborti teha tohib ning mõnikord on see soovitatavgi, aga kui inimene selle tulemusena elu jooksul ühtki last ei saa, siis on ta pattu teinud.
Nüüd jõuame teemani, mis ei ole enam päris ilmne, kuid edeniidid usuvad, et Eedeni aed, kuhu jumal Aadama ja Eeva elama pani, oli kas Asumaa või siis mõni teine sarnane planeet. Me elame Eedeni aias.
Seetõttu rakenduvad edeniitidele täiendavad soovitused, mis kehtivad ainult Asumaal ja mida väljaspool Asumaad ei pea järgima. Mis oli jumala esimene käsk Aadamale?»
Heiki: «Tehke sugu ja saagu teid palju?»
Tanel: «Peaaegu. See käsk tuli pärast Eeva loomist. Aga juba varem, kui Eevat veel polnud, käskis jumal Aadamal kõigile loomadele ja taimedele nime anda. See tähendab, et jumal käskis Aadamal olla bioloog. Aadam pidi Eedeni aeda tundma õppima ja kõik liigid ära määrama. Loodusteaduslikud ekspeditsioonid on pühad. Asumaa looduse uurimist tuleb käsitleda laiemalt kui piiblis. See ulatub geoloogiast meteoroloogiani ja väliekspeditsioonidest teadusajakirjade toimetamiseni ning kõik need on kiiduväärsed tegevusalad. Kogu Asumaa loodusteadus põhineb edeniitide tööl.
Piiblis on kirjas, kuidas Eedeni aias elati. «Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte.» Aga nii kui riided selga panid, siis jumal vihastas ja kihutas nad Eedenist välja. Oluline on mitte niivõrd nudism kui häbenemine. Inimese ihu on jumala looming ja seetõttu püha, miks peaks pühadust häbenema? Tõsi, siin Hoburaual on palju turiste ja alastus võiks neid kohutada, seetõttu Hoburaual edeniidid õues alasti ei käi ja meie oleme praegu koduski riides. Seal, kus edeniidid on vähemuses, nagu Hoburaual, me ka ei seksi avalikult.»
Heiki: «Nii et kas edeniidid on nudistid?»
Tanel: «Vahe on selles, et nudistidele on alastus soovitatav, edeniitidele vahet pole. Riietus on ju samuti inimesele ainuomane ja eristab meid ahvidest, riietust ei tohi põlata. Ilusate rõivaste loomine ja kandmine ning moekunst on jumalale meelepärane, nudistid sellest ei hooli. Ning striptiis koosneb kahest osast, ilusate riiete kandmisest ja oma ihu mittehäbenemisest, striptiis on jumalale meelepärane tegevusala.»
Heiki: «Palun jutusta, kuidas sinust sai edeniit.»
Tanel: «See algas siis, kui võitlesin rahvuspargi loomise eest. Mina tulin looduskaitse poolt. Mulle on alati vastik tundunud, et Maalt tuuakse uusi liike, mis kohalikud liigid välja suretavad. Edeniidid tulid religiooni poolt ja rahvuspark oli kokkupuutepunkt. Valitsus oli seni arvanud, et igale poole tohib ükskõik mida ehitada. Aga me näitasime, et paljud nii ei arva. Mina olen pärit täiesti usuvõõrast perest. Ent edeniidid toetasid mind hoopis rohkem kui mu oma pere, nende suhtumine looduskaitsesse ja rahvusparki oli üdini toetav. Mina ja Veronika käisime koos koolides rääkimas ja ma mõtlesin: kus on alles ilus ja vahva tüdruk! Kutsusin ta välja, aga tema ütles: sa pead kõigepealt oma südamesse Jeesuse lubama ja end ristida laskma. Ma lugesin piiblit ja kuulasin edeniitide jutlusi ning mõtlesin, et naiste pärast on elus hullematki tehtud. Siis palusin, et Veronika isa mind ristiks, tema oli koguduse jutlustaja. Nii et säherdune liikmete värbamise viis. Siis lõi valitsus Sinimäe rahvuspargi ja ma tundsin, nagu oleksin sõja võitnud. Mingis mõttes see nii oligi.
Ma ei tahtnud Hoburaua Ringil osaleda, sest polnud kindel, kas suudan kilomeetri läbi ujuda. Aga siis osalesin. Kaotasin Veronikale ujumises viie minutiga ja tegin suurema osa jooksuga tagasi, aga finišis olin ikka hiljem.
Kui siis saabus edeniitide iga-aastane Asumaa kaardistamise püha kampaania, läksin Veronika juurde, kolm tulpi käes, laskusin tema ette põlvili ja palusin, et ta tuleks koos minuga Asumaad kaardistama.
Veronika ütles, et ei tule minuga kusagile, sest olen könn ega suuda isegi teda Hoburaua Ringil võita.
Ma solvusin, aga kuu aja pärast oli Hoburaua Ring ja ma harjutasin selleks iga päev. Kaotasin ujumises Veronikale endiselt, aga jooksus hakkasin poole peal enda ees nelja patsiga tüdrukut nägema. Jõudsin Veronikale 5 kilomeetrit enne lõppu järele. Paar kilomeetrit jooksime koos, aga rohkem ta ei jaksanud ja lõpus võitsin teda enam kui minutiga.
Pärast võistlust kallistasin teda ja ta sosistas: «Hea küll, ma tulen siis sinuga Asumaad kaardistama.»
No kas on kellelegi veel ilusamat auhinda antud kui minule!»
Heiki: «See meenutab mulle Atalantat vanakreeka müüdist.»
Tanel: «Ahaa, sa tead seda müüti. Hippomenes sai Atalanta naiseks sellepärast, et suutis teda võita jooksus. Vahe on selles, et Hippomenes tegi sohki ja mina võitsin ausalt.
Edeniitidele on Asumaa kaardistamine täiskasvanuks saamise rituaal. Mõõdetakse välja 5x5 kilomeetri suurune maalahmakas ja sinna saadetakse mitu noorpaari. Nad peavad kaardistama selle ala loomastiku, taimestiku, mullastiku ja võib-olla muudki ning koostama topokaardi. Ülesande keerukusest sõltub, kas saadetakse 3 või 4 paari. See on ühtlasi prooviabielu. Kui noorpaar pärast seda veel teineteist tahab, siis nad laulatatakse ja ongi päriselt abielus.
Võib-olla ei näe Veronika enam sedasi välja, aga poole aasta eest tegi ta Hoburaua Ringi ilusasti läbi ja see teadmine, et me oleme õigesti elanud, lähendab meid teineteisele veelgi.»
Heiki: «Olgu. Vahetagem teemat. Missuguses seisus on Asumaal teadused?»
Tanel: «Loodusteadused on heal järjel. Peale edeniitide teised teadust ei tee. Usuteadlasi siin ette ei valmistata, oleme saatnud noorukeid Tartu ülikooli usuteaduskonda. Juriste Asumaal ei koolitata ja neid on väga vähe, asumaalased kohtus käia ei armasta. Edeniitidel on lepitusprotseduur tsiviilvaidluste kohtuväliseks lahendamiseks. Kohtusse läheme siis, kui seegi ei aita. Majandust ei uurita, tänavu tuli siia üks majandusdoktor, neeger Madagaskarilt, sai kohe panga juhatusse, paremat polnud võtta. Keeleteadust ei ole üldse, ainult korrektorid, filosoofiat ei ole üldse peale meie usujuhtide.
Arstiteadusest on kõige rohkem kahju. Arste on liiga vähe. Need tulevad samuti Tartu ülikooli kaudu. Keskmine eluiga on Asumaal kümme aastat lühem kui Eestis. Asumaalasi Eesti haiglad ravile ei võta. Algul suri Asumaa lastest esimese viie eluaasta jooksul õõvastav veerandik. Praegu oleme selle saanud kümnendiku peale. Eestis on sajandik.»
Heiki: «Ma näen siin laual usuajakirja "Eedeni Aed". Vabanda, et ma niisugust asja ütlen, aga pornoajakirjade kaaned näevad välja võrdlemisi sarnased.»
Tanel: «Eks ta ole. Me ei häbene oma ihu. Kaanepilt on läbimüügi huvides. Neutraalse kaanepildiga numbreid müüakse vähem. Ja sees on alati intervjuu kaanetüdrukuga. Muidugi me valime sellise, kellel midagi öelda on. Magdaleena avastas uue harkheinaliigi Asu Furcafaena magdaleenae. Asu tähendab asumaad, see on kõigi siinsete teadusnimede alguses, Furcafaena on harkheina perekond ja liiginimeks on avastaja nimi. Foto on aastatagune, praegu on tal pisike tita. Palun, ma kingin selle sulle.»
Heiki: «Aitäh.»
Tanel: «Selles numbris on kaks tähtsat uudist. Me pühitsesime Asumaa esimese kiriku, mis pole valmistatud konteineritest. See on kivist, asub Suursaarel ja on kogu Korallsaarestiku kõrgeim maja. Teiseks, esimest korda valiti meie 11 usujuhi sekka homoseksuaal, Emma Laid. Homoseksuaalsus on küll patt, aga mitte nii suur patt kui suguelust hoidumine. Homode saamist usujuhiks takistavad neli nõuet: peavad olema laulatatud abikaasa ja laps, suguelu on kohustuslik, aga abielu rikkumine keelatud. Laps Emmal on, kusjuures ise sünnitas. Lapse isa polnud abielus, nii et tegu polnud abielurikkumisega. Nüüd on juba ka lapselaps. Suguelu kohustus lõpeb, kui menopaus kätte jõuab. Tunamullu Emma abiellus ühe pederastiga ja minu arvates pole nad kunagi omavahel seksinud, aga enam ei pea ka, sest Emma on 65-aastane. Emma abiellus selleks, et saada jutlustajaks, aga see kukkus tal nii hästi välja, et otsustasime ta koguni usujuhiks valida.
Usuteaduslik väitlus käsitleb jalgade raseerimist. Minu Veronika räägib, et inimesed on vähem karvased kui ahvid ja seda tuleb rõhutada. Tema on eluaeg ennast raseerinud ja tema jaoks on see püha tegevus. Eeben N'Diaye arvab, et vähesed säilinud jalakarvad on siiski jumala looming ja nendega ei tohiks võidelda. Näofotode asemel on pildistatud kummagi sääri.»
Heiki: «Mulle on jäänud mulje, et edeniidid annavad rohkemaidki ajakirju välja.»
Tanel: «Asumaa ei kannata välja palju ajakirju, meid on hoopis vähem kui eestlasi. Teine ajakiri "Kodu ja Pere" on mõeldud usuleigetele. Kolmas ajakiri "Loodusteadus" on teadustööde jaoks. Seda teeme kahes keeles, inglise keeles ka. Kui vaadata ajakirju, mida annavad välja teised, siis Ämmaemandate Ühing koos Hoburaua Hotellide Liiduga avaldab ajakirja "Iisebel" väikelaste kasvatamise kohta. Meil on ka päevaleht, mis ilmub 4 korda nädalas. Kõik. Isegi ristsõnu impordime Eestist.»
Heiki: «Mis päevaleht see on, mis ilmub 4 korda nädalas?»
Tanel: «Sina peaksid ju teadma, kust läheb päevalehe ja nädalalehe piir. Kui ilmub 3 korda nädalas, siis on nädalaleht, kui 4 korda, siis päevaleht.»
Heiki: «Kuid ma nägin hotellis müügil ka ajakirja "Nudism".»
Tanel: «Aa, see on hoopis teine ajakirjade rühm. Need pole eestikeelsed, neid isegi ei toimetata Asumaal, ainult trükitakse, mõnel on ka küljendaja ja korrektor siin. Kõik läheb ekspordiks. Ja nende tiraažid on palju suuremad. Araabiakeelne pornoajakiri "Džaria", tiraaž 150 tuhat. Ingliskeelne "Nudism", tiraaž 120 tuhat pluss 10 numbrit meie hotellide jaoks. Asumaal polegi nii palju inimesi. Neid kaht ajakirja varustame piltidega ja ajakirja "Vahitorn" samuti.
Sa ütlesid väga õigesti, et Magdaleena näeb välja nagu pornomodell. See ongi foto, mis ei mahtunud "Džariasse" sisse. Magdaleenal on nüüd suur slämm tehtud: ta on olnud "Džaria", "Nudismi", "Iisebeli" ja "Eedeni Aia" kaanel.
Tead, kui ajakirja tiraaž on nii suur, siis kaanemodell saab rohkem kui keskmise kuupalga. Ja hulgaliselt kirju. Kogesin seda ise, kui olin koos Veronikaga "Nudismi" kaanel, "Džariat" siis veel Asumaal ei trükitud. Kaanele taheti muidugi Veronikat, mina olin juurdekuuluv objekt.
Usujuhid arutasid seda ja asutasid firma "Eedenfilm". Aastas teeme kümmekond filmi. Enamik tegelasi on enamiku ajast rõivasteta, see kehtib nii armastus-, krimi- kui dokumentaalfilmide kohta. Enamikus filmides, kuid kaugeltki mitte kõigis on suguühe või isegi mitu. Ent abielu rikkumine on keelatud nii näitlejatele kui tegelastele. See on meie nišš, see žanr on universumi filmitööstuses katmata ja nõrga konkurentsi tõttu on kasum märkimisväärne. Sedasi me saimegi kiriku ehitamiseks raha.»
Heiki tõusis ja kõndis üle toa, lootes, et kaamera teravustab ja pöördub automaatselt. Toa nurgas seisid kaks lippu, punane ja must. Ta harutas musta lipu lahti, sellel oli valge A rõnga sees. Siis harutas ta punase lipu lahti, sellel olid sirp ja vasar ning keskel Lenini nägu.
Tanel: «Ma vabandan. Lapsed ei pannud lippe ära. Need ei tohiks siin olla.»
Heiki: «Nii et pildistate ka ajakirjadele "Leninizm" ja "Anarchy Today".»
Tanel: «Maksavad, miks siis mitte. Ja ajakiri "The Big Conspiracy" avaldab ju kõike. Ma leiutasin selle jaoks uue konspiratsiooniteooria, mille järgi Maa on ainus planeet, kus leidub elu. Niisuguse jama kirjutamine on väga lõõgastav. Mu vanim tütar on aastaid kirjutanud igasse ajakirja "Huvitavad unenäod" numbrisse mõne unenäo, ma ei usu, et ta neist päriselt mõne näinud on. Tiraaž 15 000, maailmas on väga palju lolle.»
Heiki: «Kindlasti teevad edeniidid kaastööd ka ajakirjadele "Earth Is Flat", "Mida Arstid Sulle Ei Räägi", "Spanking" ja teistele.»
Tanel: «Ei, lamemaalastele me ei tee, neid me ainult trükime, nende tiraaž on liiga väike. Ajakirja "Satanism" kohta otsustas usujuhtide kogu, et see pole jumalale meelepärane, selle väljaandmisest me ainsana keeldusime. Aga "Make Weapons Yourself" elab peamiselt asumaalaste kaastöö peal.
"Spanking", jah, Magdaleena oli sellegi kaanel, kuigi palja tagumiku ja mitte näoga. Ja mängis filmides. Esimeses ta tapeti kohe alguses ning filmi sisuks oli mõrtsuka väljaselgitamine ja tabamine. Sai hakkama ja siis tulid uued filmid. Lõpuks valisime ta "Pruudiröövi" peaossa, see on "Eedenfilmi" siiamaale kõige kallim film. Magdaleena on minu minia, mu poeg Akino mängis krimifilmis Magdaleena tapjat ja "Pruudiröövis" pruudiröövijat. Niimoodi said nad õppemaksu kokku ja nüüd õpivad Tartu Ülikoolis, Akino usuteadust ja Magdaleena botaanikat.»
Lõpetuseks esitas Heiki veel viimase küsimuse: «Kas tunnete Lainer ja Ingela Hernesaksa?»
Tanel: «Nime- ja nägupidi tunneb neid iga asumaalane, aga isiklikult pole ma nendega kokku puutunud. Nemad pole amatöörid nagu meie, nemad on päriselt näitlejad.»
10. peatükk. Pühapäev. Lauluvõistluse žürii
Grand Hotel oli ainus hoone Hoburaual, mis polnud valmistatud konteineritest. See oli üleni valge hoone sammasportikuse ja viie korrusega. Nii oli ta Hoburaua kõrgeim maja, sest konteinerite kandevõime ei lubanud enam kui neljakorruselisi maju. Grand Hotelis oli ka tõeline saal, kuhu mahtusid lava ja mitusada pealtvaatajat.
Hotellis toimus õpilaste lauluvõistlus. Pealtvaatajate seas istusid Heiki ja Mireille. Operaator seisis seina ääres ja juhtis puldiga oma kaht kaamerat, tema kõrval tegi sedasama oma kaameratega Asumaa Televisiooni operaator.
Enne võistluse algust, kui Heiki veel jumalateenistusel Tanelit kuulas, sööstis eestlaste juurde üks daam. «Tere, Cristoffer! Küll mul on hea meel sind näha! Kas sa oled nõus meid hädast välja aitama ja tulema žüriisse?» Ja nii istuski Cristoffer žüriis.
Oli pisikeste, noorem, keskmine ja vanem vanuseklass, kokku neli rühma. Iga laps laulis ühe laulu. Siis oli vaheaeg ja žürii otsustas iga vanuseklassi kaks paremat. Need jõudisd finaali, kus pidid esitama teise laulu. Heiki jõudis kohale alles finaalideks.
«Ja nüüd on järjekord jõudnud vanema vanuserühma finaalini, kuhu pääsesid: Abdurrahman Kaamel!» Rahvas plaksutas. «Ja Öösike N'Diaye!» Jällegi maruline aplaus.
Heiki raputas pead ja kummardus Mireille' poole: «Täiesti uskumatu! Asumaa õpilaste lauluvõistluse finaalis on moslem ja neeger! Ja Cristoffer laskis sellel sündida!»
Mireille sosistas ükskõikselt: «Võib-olla Cristofferi häälest jäi väheks.»
Seni žüriis istunud DJ Nunnu tõusis püsti ja tema asemele tuli kollaste patsidega Veenus. Mõlemad tõstsid parema käe ja lõid teineteisele plaksu. Teised žüriiliikmed, nende seas Cristoffer, istusid edasi. Žürii tutvustamisel oli öeldud, et Veenus võitis eelmisel aastal õpilaste lauluvõistluse vanema vanuseklassi, ja kõigile pisikestele mängis ta saateks klaverit.
Lavale astus lüheldane kõhetu noormees mustade juuste ja mustade silmadega, ebaloomulikult suurena tunduv kitarr kaelas. Ta alustas närvilise häälega: «Mulle meeldib klassikaline luule. Avastasin Kunnar Helgi "Kuupaistesoneti" ja tegin sellele viisi vihjetega Beethovenile. Loodan, et see meeldib teile samavõrd kui minule ja isand Helgile. See on esiettekanne avalikul kontserdil.»
Heiki: «Täiesti aktsendita räägib.»
Mireille: «Käis eesti koolis. Muusuguseid koole Asumaal pole.»
Üks mees veeretas lavale trummikomplekti ja lükkas sellele seisupiduri peale. Igal lauljal tohtis olla üks saatja, noorematel oli selleks tavaliselt klaverimängija.
Trummar hakkas ksülofoniga rütmi lööma, Abdurrahman võttis esimesed akordid ja alustas: «Kuuvalgus nikerdab teeäärseid põõsaid ...» Närvilisus oli korraga kadunud.
Mireille: «Kuule nüüd, daktüliga sonetti paneb.»
Heiki noogutas, aga daktül oli Kunnar Helgi looming.
Laul lõppes, rahvas plaksutas ja Abdurrahman kummardas. Trummikomplekt veeretati ära ning asemele tulid akordioniga valge noormees ja neegrineiu. Öösike oli riideid vahetanud, ta kandis nüüd üleni valget, peapaelast kingadeni. Valge moodustas mustade säärte, käsivarte, juuste ja näoga kontrasti, särgi alaserva ja seeliku vahelt paistis samuti musta nahka.
Öösike astus lava servale, naeratas ja sõnas enesekindlalt: «"Saaremaa valss"!»
Heiki polnud esialgu kindel, kas Asumaal on oma "Saaremaa valss", aga esimeste nootide põhjal oli selge: Valgre. Öösike laulis ja tegi valsisamme, akordion kõlas saateks hästi. Viimases salmis võttis Öösike paar madalamat nooti oktavi võrra kõrgemalt, järgnevas refräänis oli oktavi võrra kõrgemalt lauldavaid noote juba hulgi, ta ei hääldanud noote enam ühepikkustena nagu laulu algul. Öösike keerutas end ning laulis nagu tedrekukk, kes kõik ümberringi unustab, kuni saabus pikk ja kõlav kõrge viimane noot.
Heiki: «Olen pettunud. See laul ei sobinud talle. Kas neegritar võib siis laulda "Oh, keeruta, lennuta linalakk-neidu"? Mis linalakk-neid ta on? Kes on siin kuldtärniga sõjamees? Ma mõistan, et tegu on õpilasega, aga tal peaks ju olema juhendaja, kes ütleb, et tal ei kõlba seda laulda. Ta tantsis valssi, aga see on ju paaritants, üksinda seda ei tantsita.»
Mireille: «Aga tal on võimas hääl.»
Heiki: «On, aga ta mängis vale lauluvalikuga selle maha.»
Kõik finalistid kutsuti lavale, 4 vanuseklassi, 8 õpilast. Heiki rahulduseks olid valged siiski arvulises ülekaalus. Alates nooremast vanuserühmast kuulutati võitjad välja.
«Ja kõige lõpuks vanema vanuseklassi kauaoodatud võitja, kelleks on – Öösike N'Diaye!»
Abdurrahman naeratas kurvalt ja kaelustas Öösikesega, kes seejärel tõstis võidurõõmsalt käe ja lehvitas.
Heiki ei mõistnud žürii otsust. Alles poole tunni pärast õhtusöögi ajal viis ta jutu sellele ja Cristoffer vastas:
«Kas nägid ikka, et ta oli üleni valgesse riietunud? Ta mängis valget naist.»
11. peatükk. Pühapäev. Laulja
Mireille: «Tere, Juulimari!»
Juulimari: «Tere, Mire-Ille.»
Mireille: «See hääldatakse Mirei.»
Juulimari: «Esimene eesnimi pluss teise eesnime esitäht?»
Mireille: «Mul on üks eesnimi ja see hääldatakse Mirei. Prantsusmaal oli laulja, kelle nimi on Mireille Mathieu, oled kindlasti kuulnud.»
Juulimari: «Kuulnud olen tema laulu, aga tema nime olen kõigest lugenud. Olen eluaeg arvanud, et tema nimi hääldatakse Mire-Ille. Ma ei oska prantsuse keelt.»
Mireille: «Lle sõna lõpus ei hääldu. Näiteks Lõuna-Prantsusmaa sadamalinn Marseille hääldub Marsei.»
Juulimari: «Lle sõna lõpus ei hääldu? "Kolmes musketäris" oli linn nimega Lille, mille timukas võttis mileedil pea maha. Kuidas seda hääldada? Lii?»
Mireille: «See on erand ja hääldub lill. Alustagem õige uuesti. Tere, Juulimari! Meil on rõõm sind ka Asumaal usutleda. Cristofferi sa mäletad, temaga rääkisid Eestis. Kõigepealt soovin teada, missugune mari on juulimari.»
Juulimari: «Iga mari, mis juulis küpseks saab, on juulimari.»
Mireille: «Äsja lõppes koolilaste lauluvõistlus. Mõnikord sa olid žüriis ja siis jälle ei olnud, ma ei saanudki aru, mis reeglite järgi žürii vahetus, ainult Cristoffer istus algusest lõpuni oma kohal nagu pomm.»
Juulimari: «Esinejate õpetajad ja lähisugulased ei tohi žüriis olla. Cristofferil polnud õpilasi ega sugulasi, sellepärast tema oligi algusest lõpuni. Üks žüriiliige jäi tulemata, sellepärast mul oli hiiglama hea meel, kui korraga Cristofferi nägin. See oli nagu taeva kink! Sobiv mees žüriisse ja veel selline, kes igaüht hinnata tohib!»
Mireille: «Kuidas võistlusega rahule jäid?»
Juulimari: «Väga. Kasvõi juba sellega, et Eesti Televisioon seda filmis. Seda pole iial varem olnud, ainult ATV. Isiklikus plaanis – Öösike võitis, tütar Eha oli teine, kaks õpilast osalesid veel.»
Heiki: «Kes valis Öösikesele "Saaremaa valsi"?»
Juulimari: «Ta ise. Ta tahtis võitja laulu, millega kõik pahviks lüüa. Harjutas nädal aega tantsusamme, kuidas üksinda valssi tantsida. Koit õppis just tema jaoks akordioni mängima. Ma kuulsin päris mitut valenooti, aga akordionil pole see nii tähtis ja pealegi ta ainult saatis. Kuuajase õppimisega on see isegi tubli saavutus.»
Heiki: «Kas Öösike on sinu lemmikõpilane?»
Juulimari: «Oeh. Õpetajana pean ma olema erapooletu. Aga juba lapsena oli ta väga musikaalne. Kasvas suuremaks – milline hääl! Aga ta on vaesest ja suurest perest. Niisugused ... selliseid on raske kultuuri juures hoida. Kutsusin teda kaks korda nädalas eratundi, andsin neid talle täiesti tasuta, raha tal polnud. Saatsin teda lauluvõistlustele, paar korda lasksin tal endale salvestusel tausta laulda. Mõtlesin, kas ma teda üle ei kiida ja ära ei hellita, kas ta on kõike seda väärt. Kust jookseb piir aitamise ja hellitamise vahel? Seda ei õpetata kusagil. Ükskord tuli ta laulutundi ja vaatas mind altkulmu. Küsisin: kas on midagi halvasti? Ta ei vastanud. Tunni lõpus hakkas see ära kaduma, vaatas mind juba tavaliselt. Järgmisel korral vahib jälle altkulmu. Ma ei teinud seekord märkamagi. Järgmisel päeval pidin lõuna paiku kodust läbi astuma. Kuulsin tagaaiast hääli. Astusin ligi ning näen: Koit ja Öösike on mõlemad paljad ja tegelevad vanainimeste asjaga. Meie olime ostnud endale kolmanda konteineri ja elasime neis kuuekesi: mina, Rasmus ja 4 last. Öösike elas ühes konteineris kaheteistkümnekesi. Ja ma ütlesin talle: kui tahad, võid meie juurde elama tulla. Anname sulle täitsa omaette toa. Koidu kõrvaltuba oli tühi. Tuligi kohe samal õhtul. Kulus mõni kuu, elas natuke nagu oma laps, siis oli kadunud. Koit ütles: läksime tülli. Mina ütlesin: mine ja palu talt ilusasti andeks. Palus, Öösike tuli tagasi. Aga enam mitte nii kauaks. Kuu aja pärast läks uuesti ema ja isa juurde. Koit ütles: enam pole mõtet tagasi kutsuda. Ma läksin neile koju ja ütlesin: sa ei pea Koiduga läbi käima, kui sa ei taha. Nagunii oled liiga noor selleks, et poisiga koos elada. Aga kaks korda nädalas võid ju sellegipoolest laulutunnis käia. Kujuta ette, tuli. Siis produtseerisime talle esimese singli. Polnud suurem asi, aga ta sai kogemuse. Möödus aasta, tuli minu juurde uue laulu sõnade ja noodilehtedega. Ta oli need ise kirjutanud. Pealkiri oli "Keeruline". See oli tema ja Koidu suhtest, ehkki Koitu polnud nimetatud. Ma tahtsin teada, kuidas Öösikese laulul läheb, ja lasksin enda singli kaks nädalat hiljem välja kui oleksin muidu teinud. "Keeruline" tõusis Asumaa edetabeli tippu. Aga Koit ja Öösike vältisid teineteist ega isegi maininud teineteist. Koit oli rohkem spordipoiss ja käis paar aastat sporditüdrukutega. Veenus on Koiduga ühevanune ja oli siis ka sporditüdruk, nad mängisid paaris võrkpalli. Siis ühel hommikul mina ja Rasmus tuleme oma toast, ma olin siis juba kuus kuud rase, nüüd on Halo kuuekuune, teiselt poolt vajuvad välja Koit ja Öösike, käsikäes ja mõlemal padjanägu peas. Tere jumalime, Öösike, kuidas sina siia sattusid? Aga tema: Koit oskab hästi füüsikat ja matemaatikat selgitada. Kooli lõpuni oli mõni kuu jäänud, nad elasid jälle koos ning Koit õpetas talle füüsikat ja matemaatikat. Siis tulid nad minu juurde ja Koit rääkis: tahame salvestada Gustav Wulff-Õie "Õrna ööbiku". Seda on palju lauldud nii soolo- kui koorilauluna, aga see on ju olemuselt duett: kõigepealt küsitakse ja siis ööbik vastab. Nad on minu teada ainsad, kes on selle duetina salvestanud. Koit laulab esimese salmi, Öösike on muidugi ööbik ja laulab kaks järgmist, viimast laulavad koos. See tõusis edetabeli tippu koguni viieks nädalaks. Öösike sai õpetajate kooli muusikaõpetaja erialale sisse, Koit on aasta vanem ja oli seal juba enne. Konkursi võiduga saab Öösike ka riikliku stipendiumi, ta juba ütles, et tal on häbi minu leival elada.»
Mireille: «Aga sinu teised õpilased? Öösike pole ju ometi ainus.»
Juulimari: «Nojah, mul on neid palju olnud. Tütar Eha pisikeste seas kaks korda isegi võitis, täna oli teine. Kasvõi Nunnu, temagi võitis ühel aastal nooremate seas, see polnud väga tugev aastakäik ja peasoosik jäi tulemata, aga kui Nunnu võitis, küll ta isa rõõmustas! Nunnu on väga tark tüdruk, lõpetas kooli kuldmedaliga. Ta sai aru, et pole nii andekas kui lauljaks saamiseks vaja, ja keskendus muule. Täna ta ei tohtinud vanemat vanuserühma hinnata, sest on abielus Öösikese vennaga. Nii et kui nüüd Koit ja Öösike peaksid omavahel abielluma, siis Nunnu saaks minu sugulaseks.»
Mireille: «Kõik sinu albumid on ilma erandita tõusnud Asumaa plaadimüügi edetabeli tippu. Ja sa oled saanud hakkama sellise rekordiga, et 177 nädalat järjest on Asumaa uute laulude edetabelis olnud mõni sinu laul. Viimasel 33 nädalal järjest on jällegi olnud sinu laul edetabelis. Kas sa suudad ennast lauljana ära elatada?»
Juulimari: «Jah. Plaadimüügist ja autoritasudest küll ei saaks, meid on Asumaal selleks liiga vähe, aga ma annan kontserte ja olen õpetajate koolis lauluõpetaja. Alles poole aasta eest käisin igal nädalal "Iisebelis" elutegemise laule laulmas, kõik kontserdid müüdi välja. Homme on järgmine elutegemise laulude kontsert, aga homme laulab neid Veenus. Rasmus on samuti muusik. Nii et näete, et Asumaalgi saab muusikast ära elada.»
Mireille: «Oleme vestelnud juba paljude kultuuritegelastega, kes on Eestis täiesti tundmatud. Näiteks Lainer ja Ingela Hernesaksa ei tea Eestis keegi, Kunnar Helki samuti mitte. Aldo Keerdmäe maale on Eestis müüdud, aga tal pole Eestis kunagi näitust olnud. Sina erined selle poolest, et oled püüdnud Eestis samuti läbi lüüa. Kuidas tulemusega rahule jäid?»
Juulimari: «Nii ja naa. Lootsin paremat. Mul oli tuur, mind reklaamiti ja intervjueeriti. Ühtki kontserti päris välja ei müüdud, kontserdijärgne kriitika puudus täiesti, festivalide ülevaadetes kirjutati minust üks lause või pool ja teistest mitu lõiku. Eesti Raadio ei võtnud minu laule pleilisti. Asumaal on palju vähem rahvast kui Eestis, aga ükskõik millise minu albumi läbimüük on Asumaal olnud suurem. Tuur jäi siiski kergelt kasumisse, kontserdid meeldisid mulle endale küll ja publikule samuti.»
Mireille: «Räägitakse, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, aga sinuga on lugu justkui vastupidi.»
Juulimari: «Ju ma siis pole prohvet.»
Mireille: «Eestis on sul siiski üks vaieldamatu hitt "Kakskümmend kaks", mis käis Eesti edetabeli tipuski ära. See on sinu ainus esikümnesse pääsenud laul, nii peetaksegi sind Eestis ühehitiimeks. Palun jutusta selle laulu saamisloost.»
Juulimari: «Mulle endale see laul ei meeldi. Laul ise sündis väga kiiresti, tegin sõnad üheainsa õhtuga, lükkisin ritta palju imelikke kohti, mis nagu iseenesest riimi jooksid, osalt riimi tõttu nad nii imelikud ongi. Rasmus tegi järgmisel päeval sellele viisi. Sellest järgmisel päeval kutsusin bändi, eriti proovi ei teinud, kohe esimesel õhtul ütlesin, et aitab, kõlbab küll. Kolme päevaga oli laul purgis. Ma ei osanud sellest midagi arvata, Asumaal jäi see täiesti tähelepanuta. Et see Eestis hitiks sai, oli mulle isegi pettumus. Ma näinuks parema meelega, et mõni teine mu laul kuulsaks saab.
Eestis pidin seda muidugi igal kontserdil esitama. Inimesed tulid mulle alailma ütlema: ma tegin õhupalli gondli katse ära! Ma tegin staadioni keskmuru katse ära! Ma tegin Rävala puiestee katse ära! Üks teatas, et tal on juba 15 katset läbitud ja oleks kuueteistkümneski, kui teda poleks vahistatud. Toompea lossist võeti üksvahe igal nädalal mõni paarike kinni, kes seal seksida tahtis. See ei olnud üldse niimoodi mõeldud! Ma palun, et keegi ei võtaks seda loendina 22 kohast, kus on seksida vaja. Mõned nendest on väga ohtlikud, mõned on seadusevastased ja mõned peaaegu võimatud.»
Mireille: «Kui mitmes kohas sa ise neist seksinud oled?»
Juulimari: «Ma olen selles üsna konservatiivne. Ainult ühes, nimelt pärast kontserti lava tagaruumis ja sedagi mitte rohkem kui kolm-neli korda elu jooksul. Ja Eestis mitte kordagi. Ehkki seal eeldati, et ma tahan seda pärast iga kontserti.»
Mireille: «Rääkisime laulust, mis sinu südamekeeli ei puuduta. Missugused su laulud sinu enda lemmikud on?»
Juulimari: «Püüdsin oma hinge panna "Elutegemise lauludesse". 14 laulu kestusega kokku üle tunni. See on osalt autobiograafiline, aga ainult osalt. Naise nime ei öelda kordagi. Mehele öeldakse kaks eesnime, millest kumbki pole Rasmus, ja kolm elukutset, millest Rasmus pole ühelgi töötanud. Kahes laulus mainitakse koera ja ühes kassi – meil pole kunagi koera olnud. Esimeses laulus ärkab naine hommikul üles ning mõtleb, et tal oli kaitsmata vahekord ja et niimoodi võib ju lapse saada ja et võib-olla see polekski paha. Viimases laulus on naisel väike laps süles. Asumaal oli see aasta parim album, ma tegin seda kaks aastat ja selle aja jooksul tõusid selle pooled laulud edetabeli tippu, Eestis kukkus läbi, raadios elutegemise laule ei mängitud, müük oli väga vilets. Mul on kahju.»
Cristoffer: «Minulgi on väga kahju. Eesti Televisiooni peadirektor kutsus meie kollektiivi kokku ja rääkis, et kultuuriminister andis käsu Asumaa kultuuri mitte kajastada. Patriootlik Partei peab asumaalasi reeturiteks, tead ju. Kultuuriväljaanded tohivad avaldada asumaalaste reklaami, mille eest makstakse, ja festivaliülevaadetes tohib neid mainida esinejate loendis. Erilist tähelepanu pööras minister sinule, sul on vist kõige suuremad võimalused läbimurdeks. Sind tohib mainida ühehitiimena ja nišilauljana, "Elutegemise laule" väga väikesele kuulajaskonnale mõelduna.»
Juulimari: «Appi, ma ei teadnudki, et Eesti valitsus mind kardab!»
Cristoffer: «Annan sulle nõu. Ära Eestis trükiajakirjandusega tegele. Kultuuriajakirjandus on valitsuse subsideeritud ja kui nad sinust kirjutaksid, võtaks valitsus toetuse ära. Sa pead keskenduma eratelekanalitele ja eraraadiojaamadele. Nende üle on valitsusel vähem kontrolli. Eesti muusika edetabel on eraraadios, sellepärast ei saanud valitsus sinu tõusu esikohale takistada.»
Juulimari: «Miks? Miks valitsus seda teeb? Igasuguseid ameerika ja hiina ja india laule mängitakse riigiraadios küll.»
Cristoffer: «Propaganda. Valitsus kardab, et rahvas jookseb Asumaale ja Eesti jääb tühjaks. Nii nagu kogu Palestiina jooksis oma asumaale tühjaks ja ühendati Iisraeliga. Neid tuleb niigi, aga valitsus kardab, et tuleks rohkem. Hiinasse ja Indiasse ei emigreeruta. Valitsus kujundab muljet Asumaast kui kultuuritute metslaste elupaigast. Tallinnas Asumaa saatkonnas oli kultuuri müügilett. Kui Patriootlik Partei moodustas valitsuse, siis sellelt võeti otsekohe müügiluba ära. Sa võid oma muusikat müüa enne ja pärast oma kontserti. Sa võid agentide kaudu müüa laatadel ja uuskasutuskeskustes. Kui Patriootlik Partei valitsusest välja jääb, võid uuesti riikliku meediaga proovida.»
Juulimari: «See on ju õudne. Aga teie – teie olete ju Eesti Televisioonist! Kuidas te siis nüüd Asumaa kultuurist saadet teete?»
Cristoffer: «Me tohime erandkorras selle saate teha, sest valitsus tahab teada, mis toimub, aga saate iseloomust sõltub, kas seda näidatakse pärast "Aktuaalset kaamerat", mis on meie peamine uudistesaade, või ööprogrammis või mitte kusagil.»
Heiki: «Tegelikult Kunnar Helk püüdis samuti oma luulet Eestisse müügile saada. Kultuuriministeerium oli kõigile raamatupoodidele saatnud ringkirja, et Asumaal trükitud kirjandust ei tohi müüki võtta. Helgile vastati, et luule üldse Eestis ei müü. Ta leppis sellega. Aga iga kord, kui ta Eestisse sõidab, võtab suure kohvritäie oma raamatuid kaasa ja kingib need laiali.»
Mireille: «Me sattusime nüüd sinna, mille hiljem välja lõikame. Naaskem eetrikõlbuliku jutu juurde. "Elutegemise laule" on nimetatud nišimuusikaks. Tõepoolest Eestis selliseid laule ei ole, aga sina tegid terve albumi. On see siis nišiteema?»
Juulimari: «Ei, rasedus on ju naise normaalne seisund. Kuigi Eestis võib-olla mitte nii väga. Eestis elab miljon inimest. Võrreldes kunagise poolteise miljoniga on vähenemine märgatav. Eesti valitsused ei ole selle vastu suutnud midagi ette võtta. Asumaal on iive kogu aeg tugevalt positiivne. "Elutegemise laulud" on siin üks paljudest põhiteemadest.»
Mireille: «Kui mitu last sinul on?»
Juulimari: «Viis. Ja üks suri aastavanusena. Ma ei võtnud lapsi endale eesmärgiks. Nad sündisid kõik suurte vahedega. Vanim poeg Koit lõpetas mullu juba keskkooli, noorim poeg Halo on kuuekuune. Oma Eesti kontsertide ajal küsisin rahvalt, kellel siin on neli last nagu minul. Selliseid oli väga vähe. Kohtla-Järve kontserdil polnud ainsatki. Ma sain aru, et eestlased hakkavad välja surema, ja siis ütlesin Rasmusele, et olgu viies veel. Kui Eestis kirjutati, et sündis, siis rahvas arvas üheksa kuud ja üheksa päeva maha ning leidis, et olevat tehtud pärast minu viimast kontserti Haapsalu kuursaali tagaruumis. Nagu öeldud, ei. Nüüd mind esitati aasta ema kandidaadiks, varem ei saanud esitada, mul polnud viit last, aga ma ei teinud seda üldsegi selleks. Mireille, kui mitu last sinul on?»
Mireille: «Minu eesmärk on eesti kultuuri arendada. Sigimine ei puutu sellesse. Arvan, et eesti rahvale suudan tuua rohkem kasu oma tööga.»
Juulimari: «Cristoffer?»
Cristoffer: «Nagu näed, abielusõrmust mul pole ja Mireille'l pole ka. Mind naised ei huvita. Mitte selles mõttes.»
Heiki: «Minul on kaks last.»
Cristoffer: «Ning samuti kaks abielu ja kaks lahutust.»
Juulimari: «Aga sina, Gabirella särgiga kaameraneiu?»
Operaator raputas pead.
Juulimari: «Heiki, kujutlegem, et sa läheksid oma endise abikaasa juurde ja paluksid teda tagasi. Mis sa arvad, kas ta tuleks?»
Heiki: «Hmm. Üks kindlasti ei tuleks, sest ta on juba teisega abielus ja tal on sellega teine laps. Ja mis teise puutub, siis ... mõnikord saavad inimesed lahutuse käigus nii palju haiget, et uuesti jätkata poleks enam mõistlik.»
Juulimari: «Selleks, et eestlaste arv ei väheneks, peab uus põlvkond olema vähemalt sama suur kui eelmine. Selleks peab keskeltläbi igal inimesel olema kaks last. Teil neljal peaks olema kokku kaheksa last, aga on kaks. Teie koha pealt tuleb eestlaste uus põlvkond neli korda väiksem kui vana. Eriti hea oleks, kui lapsi saaksid kultuursed ja intelligentsed inimesed, just teiesugused. Cristoffer ja Mireille, kas te ei sooviks omavahel kaht last saada? Ma saan aru, et sa oled homoseksuaal, aga sa ei pea Mireille'ga korrapärast suguelu elama, ainult nii palju kui kahe lapse sigitamiseks kulub, Mireille ei vajagi korrapärast suguelu, ta pole aastaid kellegagi kokku elanud ega kurda selle üle mitte üks põrm.»
Cristoffer: «Kas Asumaal siis homoseksuaale polegi?»
Juulimari: «Noh, pisut rohkem kui Eestis. Eestis osa homosid esinevad heterotena, et säilitada oma töökohta ja et neil aknaid sisse ei visataks. Ja osa homosid sõidabki Asumaale elama. Nemad ei saa lapsi, teised saavad selle võrra rohkem. Õigupoolest ma täitsa imestasin, kui lugesin lehest, et üle poole Asumaa lesbidest on siiski ka lapse sünnitanud. Kuid nüüd olen sunnitud kahjuks lõpetama, pean jõudma lennusadamasse. Homme on mul tööpäev. Tänan teid huvitava jutuajamise eest, head aega.»
Mireille: «Selle lõpu, kus ta meid paaritada tahab, peame jälle välja lõikama.»
Heiki: «Ei. See PEAB sisse jääma. Asumaalaste mõttemaailma näitamiseks paremat moodust pole. Olen kindel, et Juulimari rääkis seda paaritamise juttu oma pojale ja Öösikesele ning võib-olla räägib üleüldse kõigile vallalistele, kes ette satuvad. Ja tsensuurist läheb see vabalt läbi.»
Mireille: «Kasuta õigeid sõnu. Tsensuuri ei ole, see on põhiseaduses.»
Heiki: «Ma räägin nii, nagu on. Misasi on valitsuse ringkiri, et Asumaa trükiseid ei tohi raamatupoed müüki võtta? Põrgu päralt, kuidas nimetada peadirektori keeldu homoparaadi mainida? Kas tead niisugust asja nagu enesetsensuur? Aga sina – porno on müügil, järelikult on demokraatiaga kõik korras!» Ta hüppas püsti. «Porno ei kõiguta eestluse aluseid aga valitsuse usaldusväärsust. Mida rohkem inimesi sellega tegeleb, seda parem valitsusel. Sellepärast seda lubatakse. Aitab tänaseks. Läheme, Tiinamai!»
Nad kadusid. Cristoffer ja Mireille vaatasid teineteisele süüdlaslikult silma.
Cristoffer: «Kas sa panid tähele, et ükskõik kellega me ei rääkinud, kõik viisid jutu oma perele ja lastele?»
Mireille kehitas õlgu: «Kombed. Igal maal omad.»
Cristoffer: «Palun anna andeks, Mireille. Mul ei ole sinu vastu mitte midagi, aga ...»
Mireille: «Ära vabanda. Mulle on elus hullematki öeldud. Internetis ... Patriootliku Partei sõimukampaania lastetute naiste vastu. Neid ei saa isegi kohtusse kaevata, need tulevad Indoneesia ja Kongo kommentaarivabrikutest. Kohalik politsei ei võta nende vastu midagi ette. Kommentaarivabrikud on nende maade äri, nagu Asumaa äri on tarkvara häkkimine.»
Cristoffer: «See on sõnavabadus, aga "Sada sonetti" ja "Olen kaevur Mati" kõigutavad eestluse alustalasid.»
12. peatükk. Pühapäeva õhtu. Häkker
"Iisebeli" valvelaua juurde kuuluvas ajakirjandusletis oli ajakirjahunnik, mida seal veel lõuna ajal polnud. Kaanel oli pealkirja "Iisebel" all põlvedest ülespoole näha naeratav Nunnu ilma ühegi rõivata. Tema selja taga seisis lühikese habemerõngaga süsimust mees, kellel olid sama sinkjasmustad lokid kui Öösikesel ja samasugune hambapärlitest naeratus, ning hoidis Nunnu rindu oma tumedates pihkudes. Kuid Nunnu häbet ei varjanud miski peale loodusliku karvkatte. Kaanel oli tekst: DJ Nunnu: «Oled õnnetu? Hakka õnnelikuks!» Edasi luges Heiki kaanelt: «Kaks 34-aastast, esimene ja üheksas rasedus. Mitmendal kuul millisest spordialast loobuda? Mees tahab seksi ja mina ei taha, kuidas teda aidata?»
Heiki vangutas pead ja läinuks edasi, kui kuulis selja tagant:
«Tere öhtust! I don't believe my eyes! That's Pille! Tere, Pille! Kuidas läheb?»
Pille naeratas. «Tere, George! Minul läheb väga hästi.»
George: «I was here two years ago and then you were expecting first child! Are you now expecting your second? Do you have a boy or a girl?»
Pille: «I have a boy and next week I will have a second boy. Please give your identity cards.»
George: «Charlie, don't be afraid! She is a rescue worker! If an accident occurs, she will rescue us all!»
George oli kergelt ülekaaluline kolmekümnendate alguses mees. Tema vägagi eestipärast värvi helepruunid lokkis juuksed olid pealael hõrenenud.
Charlie tema kõrval oli lüheldane kõhetu mustapäine naine. Kuid ilusaks Heiki teda ei pidanud, oli igava mittemidagiütleva näoga.
George teatas ID-kaarte tagasi saades: «Oh, Pille! You are so beautiful! You are huge! Can I hug you?»
Pille naeris, astus leti tahant välja ja nad kallistasid. Charlie sikutas George'i: lõpeta ära!
Pille oli kahe päeva eest programmeerinud Heiki nööpvõtme avama nõupidamistuba. Hotelli juhataja lubas Heikile isiklikult, et kui toas parajasti kedagi teist pole, siis tohib ta seal filmida, aga peab kohe lõpetama, kui seda soovib kasutada keegi, kes on aja kinni pannud.
Nii astus Heiki George'i ja Charlie juurde, esitles end ning kutsus nad sinna vestlusele. Hoolimata üksikutest eestikeelsetest väljenditest, mida George oli öelnud, vesteldi inglise keeles.
George: «Vaata seda seinamaali!» Ta viitas seinale, milles polnud akent ega ust. Sellele olid maalitud pisut üleelusuuruses mees ja naine, mees hoidis kätt täku turjal ja naine hoidis kätt mära seljal ning nad vaatasid teineteisele otsa. «Kui ilus! Kus sa Maal selliseid seinamaale näinud oled?
Mina kirjutan programme. Igas keeles! Solomon, Vixen, C, C++, Delphi, Cobol, Fortran, assembler. Kõike oskan! Masinkoodi panen ka, kui vaja.
Kas te niisugust pärslast tunnete nagu Abdurrahman Kaamel? Ma hakkan tööle tema alluvuses! Igale häkkerile on unistuseks töötada Abdurrahman Kaameliga samas tiimis!
Meie oleme Palo Altost. Aga seal on kinnisvara hinnad lihtsalt õudsed. Meil oli kolmesajaruutjalane korter. Vähem kui 30 ruutmeetrit. Selle peale läks suurem osa palgast. Kuidas sa sellises korteris lapsi kasvatad? See on täiesti võimatu! Hakkasime otsima uut kohta.
Kahe aasta eest korraldas Preggy Club aastakoosoleku Asumaal "Iisebelis". Preggy Club on ühing, mis väärtustab rasedust ja peab rasedaid naisi ilusateks. Kujutage ette, hotell on noori naisi täis ja kõik on rasedad! Maal on niisugune asi võimatu. Uurisin kinnisvara ja toidu hindu ning otsustasime siia tööle ja elama tulla. Oleksin otsekohe tulnud, aga mul polnud siis veel Charliet.
Vaatasin näidendit "Kolm rasedat neitsit", kõrvaklappidest anti ingliskeelne tõlge. Kõige naljakam komöödia üldse! Oleks tore, kui seda siin jälle näha saaks, siis mu naine näeks, et see pole minu väljamõeldis.
Ja keel! Kahe aasta eest sain aru, et inglise keelt siin osatakse, aga eesti keelt on ka vaja. See on riigikeel. Ega see pole USA, kus riigikeel on inglise keel ja suurtes piirkondades keegi muud peale hispaania keele ei mõista. Aga programmeerija on harjunud uusi keeli õppima, me pole mingid latiinod.
Meile anti tööluba, aga me peame aasta jooksul mõlemad, kas kuuled, Charlie, mõlemad eesti keele eksami ära tegema, muidu meid deporteeritakse Maale tagasi.
Eesti keel on väga lihtne. Artikleid ei ole mitte ühtegi! Sugusid ei ole mitte ühtegi! Sõnade järjekord lauses on üsna vaba. Eessõnu ei ole. Ma kuulasin eestikeelseid laule. See on nagu haldjakeel!»
Ta jätkas eesti keeles, ajades iga sõna järel sõrme õieli: «Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme! Tere hommikust, tere päevast, tere öhtust! Head päeva, head öhtut, head ööd! Palun, tänan!» Seejärel pöördus ta seinamaali suunas ja näitas sõrmega: «Sinine taevas, roheline rohi. Mees on pruun pea, habe, vuntsid. Must hobune, kollane hobune. Naine on punane pea, körvaröngas, kaelakett. Naine on rase. Hobune on tiine.» Ta jätkas inglise keeles: «Eesti keeles on raseduse kohta kaks sõna, loomade ja inimeste kohta eraldi.
George – see on eesti keeles Jüri, aga võib ka öelda Georg. Siin hotellis tunnen ma ennast rohkem Jürina. Mul on hea meel, et meie perekonnanime Koppel pole tarvis muuta. Aga Charlie, kuidas see eesti keeles on? Kas Karla või Karli?»
Heiki: «Karla ja Karli on mõlemad eesti keeles mehenimed. Aga ma kuulsin, et sa nimetasid teda Murrayks.»
George: «See on perekonnanimi enne abiellumist. Nüüd on Charlie Murray Koppel.»
Heiki: «Ma soovitan Charlie üldse ära jätta. Ta võib olla Murray Koppel. Me võime mitte tulla selle peale, et Charlie on kasutusel ka naisenimena.»
George: «Hei, Charlie, mida sa arvad sellest, et nüüdsest oled Murray Koppel?»
Charlie nõustus: «Mind on ennegi meheks peetud ja mina ei kuulu nende hulka, kellele see meeldib.»
Heiki: «Murray, mida sina tegema hakkad?»
Charlie: «Vait, George! Võib-olla mõne lapse siiski teen. Mina olen nüüd piraadiliikumise Asumaa kontaktisik Iraani, Etioopia ja Somaaliaga. Ma olen ema poolt pärslane ja oskan lapsest saadik pärsia keelt. Amhaara ja somaali keele õppisin ise juurde. Kõnes ja kirjas.»
Heiki: «Mida sa Asumaal amhaara ja somaali keelega teed?»
Charlie: «Me hakkame krüpteeritud faile, näiteks tarkvara lahti murdma ja Maal avaldama. Need on tavaliselt kaitstud autoriõigusega. Näiteks kogu Microsofti looming. Sellepärast tuleb need avaldada riikides, mis ei ole ühinenud Berni konventsiooniga, siis ei saa autoriõiguse rikkumises süüdistada. Selliseid suuri riike on Maal viis: Iraan, Iraak, Eritrea, Etioopia ja Somaalia. Iraaki me ei usalda, see on liiga palju USA kontrolli all. Kõige ohtlikumad materjalid avaldame Somaalia serverites.
Autoriõigus tekib enamikus riikides automaatselt, ükskõik kas tahad või ei. Somaalia on erand. Seal tuleb teos autoriõiguse ametis registreerida. Nii oli see 1991. aastani. Siis algas kodusõda, autoriõiguse ameti hoone pommitati puruks ja hilisematel valitsustel oli muudki teha kui autoriõiguse üle mõelda. Kõik pärast 1991. aastat esmaavaldatud teosed on Somaalias autoriõigusega kaitsmata, sest kaitsmiseks on nad vaja registreerida kohas, mida ei ole olemas.»
Heiki: «Kas sa ei tunneta, et hakkad tegelema kuritegevusega?»
Charlie: «See on Asumaal legaalne ja Somaalias ka. Autoriõigus on saatanast.»
Heiki: «Kas sa ei karda, et Microsoft ja teised firmad organiseerivad NATO väed Asumaad ära vallutama, nii nagu USA kogu Jamaika asumaa Hemplandi ära vallutas?»
Charlie: «Hemplandi elanikud rikkusid seadust ja püüdsid kogu aeg narkootikume Maale saata. Meie ei riku seadust. Peale selle oli Hemplandi oluliselt lihtsam vallutada, seal polnud valitsust ega ühtki seadust ega kedagi, kes vastupanu organiseeriks, ja oli keeruline leida kedagi, kes poleks pilves.»
Pärast usutluse lõppu arvas Heiki: «Mul on tunne, et see mees on nupust nikastanud ja võib-olla pervert.»
Operaator noogutas ja vastas: «Aga ta tundub ohutuna.»
Heiki: «Nii et tüüpiline IT-mees.»
Nad vaikisid pisut, siis Heiki lisas: «Tsensuurist läheb see igatahes läbi, sest see aitab valitsusel kujundada arusaama, et eesti keel on ilus keel ja kõik asumaalased on napakad.»
Operaator noogutas jälle, kuid lisas: «Võib-olla saab Asumaa siit juurde kaks valget eestlast, Jüri ja Mari Koppeli.»
Nad vaikisid veel ja Heiki teatas: «Ma otsustasin, et me lõikame kokku saate, mis paneb peadirektori õnnest niutsuma ja mida näidatakse pärast "Aktuaalset kaamerat". See kujutab asumaalasi pentsikute väärakatena. Ja siis viskame lõikamata materjali internetti. Küll seda nähakse ja levitatakse, eriti kui me ise seda oma tuttavatele promome.»
Operaator suudles teda suule. «Aitäh. See on õige.»
13. peatükk. Pühapäeva õhtu. Modell
Kui Heiki ja Tiinamai nõupidamistoast välja astusid, oli kõrvaltoa uks avatud ja koridoris jättis Aldo Keerdmägi hüvasti kellegagi, keda polnud näha.
«Oo, tere, Heiki! Näed, kuidas elu keerab. Üleeile ütlesin, et pole kunagi raha eest aktimaale teinud, ja just äsja palkas hotell mind akti maalima! Botticelli "Venuse sünni" analoogina tuleb hotelli seinale "Veenuse sünnitus". Ta naeratas üleolevalt. «Astuge poole aasta pärast läbi, siis näete.»
Nüüd väljusid toast hotelli juhataja, tema naine ja Veenus ning Heiki küsis kohe, kas Veenust tohib intervjueerida. Juhataja jättis nad kolmekesi nõupidamistuppa, mis oli samasugune kui kõrvalolev, kus nad olid George'i ja Charliega rääkinud, ainult seintel polnud joonistusi, seal rippus suur meremaal.
Heiki: «Alustuseks palun esitle end.»
Veenus naeratas rõõmsalt. «Teie tunnete mind nähtavasti Veenus Õunapuuna, aga nüüd ma olen Veenus Ramavalamerina.»
Heiki: «Kuidas see nimi oli?»
Veenus: «Ramavalamerina. See on mul mehe nimi. Ta on Madagaskarilt.»
Heiki püüdis mitte välja näidata, et pole Veenusest varem kuulnud ega näinud, ja küsis: «Hmm. Kas sul pole tulnud pähe mõtet oma nime eestistada?»
Veenus: «Milleks? Ühtegi võõrtähte ega võõrapärast häälikuühendit ei ole, hääldatakse täpselt nagu kirjutatakse, rõhk on esisilbil.»
Heiki: «Hea küll. Palun jutusta endast pisut.»
Veenus: «Eelmisel aastal osalesin Tallinnas Miss Universumi valimistel. Eks ole, ma Miss Globe'ile ja Miss Worldile ei sobi, need on ühe planeedi ülesed võistlused. Miss Universumil eelistatakse 22–26-aastasi, aga mina olin 19, siiamaale olen veel 19. Asumaal pole selliseid võtta, meil on ilusatel naistel selleks ajaks juba mees ja laps. Korraldajad ütlesid, et ma pidanuks minema teinimissi valimistele, seal on vanusepiiranguks 20 aastat. Aga mulle anti musikaalsuse eriauhind. Õppisin viiendast eluaastast klaverit, meie perel oli Asumaa esimene klaver. Meile anti ande näitamiseks ainult 2 minutit, kust sa võtad nii lühikese klaverikontserdi? Ma palusin Rasmusel midagi mulle kirjutada, sa rääkisid täna tema naisega, ja ta kirjutaski, poolteist minutit, mängisin ja laulsin sinna juurde.
Linna peale meid ei lastudki. Aasia ja Aafrika tüdrukud tohtisid liikuda ainult ihukaitsja saatel, aga mina olen valge ja tohtisin liikuda nii, nagu ise tahtsin.
Tallinn on nii ilus linn! Olin seal kolm korda varem käinud, kaks korda Eesti ja Asumaa noorte kabetajate vahelisel sõprusmatšil, kui neid veel korraldada lubati, ning korra väljaspool arvestust Eesti noorte meistrivõistlustel, aga mind ei lastud kunagi pikemaks jääda. Ma avastasin, et minu viisa on terveks kuuks. Sellepärast ma ei tulnud pärast konkurssi kohe koju, vaid võtsin hotellis toa ja kolasin mööda Tallinna, vanalinnas ja vaatasin loomaaias teiste planeetide loomi ja naiste MM-valikmängu võrkpallis, kus Eesti võitis Katalooniat 3:1.
Märkasin, et tulevad Eesti meistrivõistlused rahvusvahelise kabe kiir- ja välkkabes, ning panin end kirja, mind ju tunti ja mul lubati väljaspool arvestust kaasa mängida. Ma ei tulnud esikolmikusse kummalgi päeval. Ma pole rahvusvahelises kabes tugev. Aga ma ei jäänud ka viimaseks ega eelviimasekski.
Arena võitis laupäeval kiirkabes ja pühapäeval välkkabes. Ma astusin tema juurde ja vahetasime telefoninumbreid. Ta oli Tallinna Tehnikaülikoolis kaitsnud majandusdoktori kraadi ja valitud korraliseks lektoriks.
Õhtul vaatasin telerit. Teie uudistesaate pealkiri on veel keerulisem kui minu perenimi.»
Heiki: «"Aktuaalne kaamera".»
Veenus: «Jah. Patriootliku Partei esimees rääkis seal. Vähe sellest, et neegertudengid võtavad meie üliõpilaste eest ära kõik Wolti, Bolti ja Colti kulleri kohad, ka neegerõppejõud võtavad eestlaste eest ära õppejõukohad! Ja kutsus ülikoole üles vallandama kõik välismaalased. Vabaduse platsil oli meeleavaldus ning seal kanti plakatit, kus ahv ripub sabapidi puu otsas, prillid peas ja kaardikepp käes, ja õpetab tudengeid. Mul läks süda päriselt pahaks ja ma peaaegu oksendasin. Siis ma helistasin Arenale ja kutsusin ta esmaspäevaks loomaaeda. Olime päev otsa koos ja ta jutustas, kuidas üks tudeng tema peale valekaebuse esitas. See tüdruk oli Patriootliku Partei aktivist. Tema vale tuli ilmsiks ja ülikool viskas ta välja, aga valitsus võttis rektori ametist maha ja uus rektor lubas tüdrukul õppimist jätkata. Ja siis me tulime Asumaale kahekesi koos. Arena oli teinud eesti keele tasemeeksami, mis võimaldas tal ülikoolis loenguid pidada, sellepärast anti talle kohe elamisluba. Eesti ei tunnista Asumaa dokumente, aga Asumaa Eesti dokumente tunnistab.
Arena tõi oma teadustööd välja ja pank võttis ta kohe strateegiaosakonna juhiks.
Arena ostis meile maja. Mingi padišahh oli ostnud Hoburaual oma õukonnale kakskümmend maja, aga kuna neist keegi aasta jooksul eesti keele eksamit ei teinud, siis valitsus konfiskeeris kõik nende majad ja pani müüki. Padišahh kaebas valitsuse kohtusse ja nõudis hiiglaslikku valuraha, nende seadustes on kirjas, et omand on püha ja puutumatu, see on vist mingi moslemi värk. Meie seadustes seda pole ja kohus jättis valitsusele õiguse. Meie kodu on äärelinnas, ma tavaliselt ei viitsi nii pikka maad jalgsi käia ja sõidan rattaga. Siis tulid pulmad, need olid just nii suured ja ilusad kui ma olin unistanud. Ma ei tahtnud kiriklikku laulatust ja Arena ka ei tahtnud. Õhtuti mängime kabet ja Arena õpetab mulle avanguid, ta teab neid kõiki peast. Ja me osalesime Asumaa meistrivõistlustel rannavõrkpallis, kus jõudsime segapaaris finaali. No mis võrkpallurid meie siis oleme? Ainult sellepärast, et tugevad mängisid meespaari või naispaari. Peale selle olin ma siis juba rase, ehkki ma seda veel ei teadnud. Mõlemad oleme õnnelikud, et nii kähku lapse saame. Tütre. Ilona on ilus nimi. Arena pakkus seda sellepärast, et see on korraga eesti ja madagaskari nimi. Küll ma olen oma mehega rahul!»
Heiki: «Kas sa valge poisiga oled ka käinud?»
Veenus: «Jah, mul üks oli.» Ta krimpsutas nägu. «Ta osutus jobuks. Ma poleks tohtinud ... ma kahetsen seda. Ma kartsin, mida Arena ütleb, noh, nagu see "Ruja" laul oli: sa oled mul teine. Arena silitas mul pead ning ütles, et ma ei muretseks ja et mina olen temal kolmas. Hea, et see nii lõppes.»
Heiki: «Iga naise kohta tuleb Eestis poolteist last, Asumaal neli. Miks see sinu arvates niimoodi on?»
Veenus: «Arena rääkis majanduse nähtamatust käest. Jutu mõte oli selles, et propagandal on majandusele väga vähe mõju. Eesti valitsus tegi niisugused seadused, et peredel pole võimalik palju lapsi üles kasvatada, isegi kui tahavad, ja seda puudujääki saab valitsuse meelest propagandaga korvata. Lastetute naiste ja homoseksuaalide sõimamisega. Asumaal on õiged seadused ja mingit propagandat pole vaja. Arena lubas, et meie saame nii palju lapsi kui ise tahame ja kasvatame need koos üles.»
Heiki: «Kas sa oled kuulnud uurimustest, et neegrid on keskeltläbi vaimselt vähem võimekad kui valged?»
Veenus: «Mina ei abiellunud keskmise neegriga. Mina abiellusin Eesti meistri, majandusdoktori ja panga juhatuse liikmega. Küsimus oli selles, kas mina olen piisavalt väärt, et tema naiseks saada. Ma olen ju kõigest Asumaa Õpetajate Kooli algklassiõpetajate eriala tudeng. Aga ma mängisin talle klaverit ja talle meeldis ning homme esinen "Iisebelis" esimest korda elus soololauljana, ma õppisin kõik Juulimari elutegemise laulud selgeks, tulge ka kuulama!»
Heiki: «Kahjuks peame homme hommikul kodumaale sõitma. Aga kelle idee oli sinust siia seinale maal teha?»
Veenus: «Minu enese. Ma olen ju Veenus. Eluaeg olen seda Botticelli maali väga tähtsaks pidanud ja mõelnud iseennast keset seda maali. Koolitüdrukuna riietusin vahel peegli ees lahti ja püüdsin Venuse poosi võtta. See on küll füüsikaliselt võimatu, Venuse raskuskese paikneb maalil valesti, aga ikka püüdsin ja lõpuks pärast pikka katsetamist leidsin kõige sarnasema võimaliku asendi, milles saab tükk aega seista ilma ümber kukkumata.
Ma olen eluaeg modell olnud. Moedemonstratsioonidel ja fotosessioonidel. "Estonia" klaveri reklaamis mängisin ise klaverit. Alati riietega. Ma ei taha, et mind usklikuks peetaks. Mulle pakuti "Iisebeli" kaanetüdruku kohta ja ma ütlesin: ainult riietega. Ja mitte bikiinides. Olid nõus, kust nad veel nii hea modelli saavad. Aldole poseerisin esimest korda kuueaastaselt Punamütsikese jaoks ja hiljem veel Hermione Grangeri jaoks ja lumekuninganna Elsa jaoks. Need on kõik minu saidil olemas. Aga nüüd üheainsa korra elus poseerin alasti, sest mina olen Veenus.
Kui ma "Iisebeli" tööle tulin, nägin kõrvaltoas kahe inimese ja kahe hobusega seinamaali ning mõtlesin, mis küll teistes tubades võiks olla. Kui siin tühja seina nägin, siis rääkisin omanikele, et telligu maal minust Venusena viimasel raseduskuul. Ja et kõige parem oleks, kui Aldo maaliks, sest tema on Asumaa parim kunstnik ja praaki ei tee. Aldo ütles, et maali võib teha hoopis hotelli välimisele otsaseinale, kus pole aknaid, kolmanda korruse kõrgusele, et paremini paistaks. Juuksed värvisin juba seda värvi nagu Botticelli maalil.»
14. peatükk. Pühapäeva õhtu. Kirjanik
Operaator lülitas kaamerad välja, pakkis need kohvrisse ja lahkus. Heiki jäi Veenusega kahekesi.
Veenus: «Onu Heiki, miks sa minu kirjale ei vastanud?»
Heiki: «Onu?» Mõnel maal on onu austav kõnetlussõna vanema mehe kohta, aga Asumaal polnud nii.
Veenus: «Sa oled ju Hedi vanem vend, eks?»
Heiki noogutas üllatunult. «Ja sina?»
Veenus: «Hedi abiellus Meelend Õunapuuga ja mina olen nende esimene laps.»
Heiki: «Hedi tütar ... Jah ... On sarnasus. Meelendu tean ainult nime poolest.»
Veenus: «Miks sa mu kirjale ei vastanud? Mul polnud su aadressi ega midagi, aga ma kirjutasin sulle ning viisin selle Eesti Televisiooni valvelauda, kus see lubati sulle üle anda.»
Heiki: «Ma ei saanud seda ... Oota, kas sa kirjutasid enda aadressi ümbrikule nähtavale kohale? Asumaa aadressi?»
Veenus: «Nojah, ma tahtsin, et sul oleks minu aadress.»
Heiki: «Sellepärast mulle ei antudki seda edasi. Eestis taunitakse suhtlust Asumaaga, nähtavasti see kiri lihtsalt hävitati. Ja loeti enne läbi. Sa pidanuks e-kirja saatma. Ja mitte tööaadressile, sest .ee-lõpulisele aadressile ei edastata .asu-serverist tulevaid kirju. Gmail samuti ei edasta. Mul on aadress perses.ru serveris, kuid seda ma tööl ega tööandja seadmetega ei loe.» Heiki võttis visiitkaardi, tõmbas sellel e-aadressi maha ja kirjutas teise asemele.
Veenus: «Miks sa meid üles ei otsinud? Sa tead ju, et me siin elame, ja ma mõtlesin aeg-ajalt sinu peale. Kui Siuru poleks rääkinud, et sa käisid hommikul tema isa juures, Tanel on Siuru isa, siis ma polekski sellest teada saanud.»
Heiki: «Ma ei teadnud ... et te veel ootate ja mind näha tahate.»
Veenus: «Ema tellis sinu raamatuid Eestist ja luges neid ning mina siis lugesin ka. Aga need ei meeldinud mulle väga, need on meeste raamatud, naistele nad pole vist mõeldud. Võib-olla olin ka noor veel.
Nüüd sa oled siin ajakirjanikuna. Kuidas sa ajakirjanikuks said? Kas õppisid?»
Heiki: «Jah, õppisin, aga ma vahepeal kümme aastat olin ainult kirjanik. Tagasi ajakirjandusse tulin tutvuse kaudu. Algul kirjutasin lehtedesse kriitikat. Siis kutsuti televisiooni oma raamatutest rääkima. Siis sain oma saate, kus algul vestlesin teiste kirjanikega ja siis juba muude kultuuritegelastega. Ja nüüd saadeti siia, sest mina olen Asumaal sündinud.»
Veenus: «Onu Heiki, miks sa Eestisse elama läksid? Ma küsisin emalt ja isalt ja vanaemalt ja vanaisalt, aga ei saanud ikka aru.»
Heiki: «Ma tahtsin elada. Ma tundsin, et olen Asumaal nagu vangis. Kui täisikka jõudsin, siis tunnetasin, et mul on üks põhiline võimalus. Kosida mõni kena neiu, teha talle kümme last ja kasvatada need üles. Hankida põllumaa ja elada oma põllu saadustest. Leida miski, mida üldiselt ei kasvatata, nagu meil oli astelpajumahl, ja selle müügiga teenida lisaraha. Ning siis oli teine võimalus. Alkohol, kanep ja muud narkootikumid ja varajane surm. Olen sedagi näinud. Ning siis oli kolmas võimalus. Eesti.
Asumaal ei ole ooperit. Asumaal ei ole balletti. Teater on amatöörlik ja sinna tuleb sõita olenevalt elukohast mitusada kilomeetrit. Filme tehakse põlve otsas produtsendi isiklikest säästudest. Raamatuid välja ei anta, tiraažid oleksid imepisikesed, Kunnar Helk ainsaks erandiks, sest luuleraamatud ongi õhukesed, raamatud imporditakse Eestist. Eestis on kõik need žanrid olemas.»
Veenus oli vajunud Heikit kuulates norgu. Nüüd tõstis ta taas pea. «Tulevad needki. Rahvaarv kasvab. Saja aasta pärast on Asumaal ballett ja ooper ja suure eelarvega filmid. Mina soovingi elada selle nimel, et järgmisi põlvkondi õpetada ja kasvatada – ja et järgmised põlvkonnad suuremad oleksid.»
Heiki: «Mina ei ela saja aasta pärast. Mina elan siin ja praegu. Ja elasin juba enne sinu sündi. Minusuguseid on täitsa palju. Eesti valitsus kardab, et rahvas kolib Asumaale elama. Asjata. Asumaalt kolib Eestisse rohkem rahvast kui Eestist Asumaale. Aga Asumaal on sündivus nii suur, et rahvaarv kasvab sellest hoolimata. Siin lihtsalt ei ole midagi muud teha peale laste.»
Veenus: «See on ju vale! Minul oli huvitav lapsepõlv. Ma mängisin klaverit ja laulsin. Tegelesin kergejõustiku ja võrkpalliga ... rannavõrkpalliga. Iga päev jooksin viis kilomeetrit, veel abielu alguseski. Aitasin vanemaid põllul ja laste kasvatamisel, mul on 4 venda ja 5 õde. Pranglimine, Eestis on sellenimeline saar, kas sa oled seal käinud? Õppisin pähe kreeka tähestiku ja Mendelejevi tabeli. Alati oli midagi teha!»
Heiki: «Mendelejevi tabeli? Mis on element 42?»
Veenus vaikis ja Heiki ohkas. «Vaat nii.»
Veenus: «43 on tehneetsium, 42 on vahetult enne. Kas molübdeen?»
Heikil polnud aimugi, sellepärast küsis ta: «Kas sa Eestisse ei tahtnud õppima tulla? Algklasside õpetajaks või laulmist või klaverit või minu pärast keemiat?»
Veenus: «Mina ei tahaks kunagi Eestis elada. Kui ma mõtlen Patriootliku Partei peale ... Niisugust vihkamist ... Asumaal ei ole selliseid. Siin on inimesed vabad.»
Heiki: «Vabad ... Kas sa tead oma sellist tädi nagu Helo?»
Veenus nõksatas ja sosistas: «Koolitulistamine.»
Heiki: «Vabadus tähendab vabadust omada tulirelvi. Selle tulemuseks on tulirelvakuriteod. Ja nende tagajärjel hukkunud.»
Veenus: «See on vabaduse hind. Vabaduse eest tuleb maksta.»
Heiki: «Nii et Asumaa toob vabaduse altarile inimohvreid ja Helo ohverdati selleks, et asumaalastel oleks vabadus kanda relva. Kas sina oled nõus, et sinu laps...»
Veenus: «Eestiski on koolitulistamisi!»
Heiki: «Asumaal ja Eestis tapetakse umbes ühepalju inimesi, ainult Asumaal on elanikke 10 korda vähem. Igast kümnest hullust, kes tahab kooli tulistama minna, leiab Eestis üksainus endale relva. Eestis jääb igast kümnest Helost üheksa ellu.
Narkootikumid on Asumaal poollegaalsed. Narkosurmade arv on Asumaal ja Eestis võrdne, aga Asumaal on elanikke 10 korda vähem. Tubakas on Asumaal legaalne kõikjal väljaspool "Iisebeli" hotelli, Eestis on tubaka ja alkoholi reklaam keelatud. Kolmandik asumaalastest suitsetab iga päev ja keskmine eluiga on kümme aastat lühem kui Eestis. See on see vabadus. Vabadus ennast tappa.»
Veenus mõtles. «Aga kas vahepealset ei saaks? Et kümnest Helost, nagu sa ütled, jääks üheksa ellu, aga et erakond, kes kujutab neegreid sabapidi puu otsas rippuvatena, ei oleks valitsuses?»
Heiki: «Sabaga neeger ei ole ühegi erakonna seisukoht. See oli ühe meeleavaldaja vihane arvamus ja ükski valitsus ei toeta seda. Aga relva- ja narkokontroll on Asumaa valitsuse asi. Sa peaksid selle üles võtma järgmistel parlamendivalimistel.»
Veenus: «Onu, tule meile külla. Palun tutvu Arenaga. Kui sa kauem oled, siis saan isa ja emagi kutsuda, nad on kindlasti rõõmsad.»
Heiki: «Kahjuks on aeg otsas. Homme hommikul pean Eestisse sõitma. Saade tuleb valmis teha, me filmisime palju materjali, selle läbitöötamine võtab aega, aga saade peab eetrisse minema veel järgmisel nädalal.»
Nad vaikisid veel ja siis Veenus küsis: «Onu, kas sa oled õnnelik?»
Heiki: «Minu raamatuid ostetakse, mul on tore töö. Ma saan korralikku palka. Autoritasu veel peale selle. Ma käin kinos ja teatris ja ooperis. Mul on kaks head last.»
Veenus: «Pole vaja. Ma näen isegi, et sa pole nii õnnelik kui mina. Sa ei ole abielus, sul ei ole sõrmust. Kas sa ei taha Asumaale tagasi tulla? Sa oled ajakirjanduse lõpetanud ja kirjanik. Hakka seda Asumaal õpetama! Siuru tuleks kohe õppima.»
Heiki: «Ei. Ei, ei.»
Heiki istus veel kaua oma kohal. Siis tõusis ta, võttis riiulilt käsikaamera ja lülitas välja. See oli kogu aeg salvestanud.
Ta mõistis väga hästi, et tema teisest vestlusest Veenusega ei lähe saatesse ainsatki sõna. Osa sellest oli isiklik, ainult tema suguvõsa jaoks oluline jutt, ja ülejäänu ei lähe tsensuurist läbi. Ent siiski polnud see salvestus mõttetu.
Enne väljumist ütles Heiki kõveralt naeratades poolkuuldavalt: «Peadirektor käigu perse.»
Siis laskis ta ukse sneprisse ja läks teisele korrusele oma numbrituppa.
Operaator ootas teda seal ja ütles: «Heiki, ma mäletan Veenust Miss Universumi valimistelt. Ma filmisin selle lõpetamist. Kui tagasi jõudsime, siis peadirektor küsis, kes võitis. Ma ütlesin, et kuubalane. Peadirektor sülitas ja ütles, et kuradi liberastid teevad seda nimme. Nad valisid meelega kõige mustema, nahavärvi pärast, et valitsust kiusata. Ja "Aktuaalses kaameras" lõpetamist ei mainitud.»
Heiki: «Mul on sellest tüdrukust pisut kahju. Ta pole vaimselt veel päris täiskasvanud. Ta on armunud ja õhinas, ta ei tea, mida tähendab, et kellestki on avalikus kohas alastimaal või skulptuur. See võib nii temale kui tema lastele kätte maksta. Rääkimata sellest, et see abielu ei pruugi kaua kesta ja siis ta peab oma neegrilapsi üksi kasvatama. Nad on väga erineva taustaga. Mõelda vaid, Madagaskar ...
Ta ütles, et tal oli üks valge poiss, kes osutus jobuks. See oli Koit. Nad olid ühevanused ja ühtviisi lapsikud. Aga see aastatega paraneb. Nad olid mõlemad liiga noored. Sealt oleks võinud midagi tulla. Nad olid mõlemad valged ja nüüd on mõlemad neegriga paaris.»
15. peatükk. Esmaspäeva hommik. Teleoperaator
Heiki ärkas äratuskella esimeste helide peale, kõndis toa vastasseinas oleva riiulini ja vajutas helina kinni. Seejärel läks ta vannituppa duši alla ja pesi hambad ära, kuivatas end ja naasis voodi juurde.
«Aitäh, tüdruk. Sa oled suurepärane. Ma ütlen seda ilma igasuguse liialduseta. Sa oled üks kõige parematest, kellega mul on olnud au ööd veeta.»
Tiinamai kergitas pea padjalt ja vaatas talle uneseguste silmadega otsa. «Tänan.»
Heiki istus voodiservale. «Meil seisab nüüd ees väike jalutuskäik lennusadamasse. Vähem kui kilomeeter. Me pole nii pepsid kui Cristoffer, kes jala ei käi ja vett ei joo. Kohtume seal Cristofferi ja Mireille'ga» – ta heitis pilgu kellale – «50 minuti pärast. Ma kannan su kohvrit.»
Tiinamai keris end teki all istuma. Ta ei vaadanud Heikile otsa. «Heiki. Juulimari natuke eksis, kui ütles, et tema elutegemise laule Eesti raadiotes ei mängita. Ma olen selle plaadi esimest laulu kuulnud.»
«Jah, minagi mäletan seda laulu. Naine ärkab ning mõtleb, kas ta on rasedaks jäänud või ei ja et võib-olla oleks parem, kui olekski rase.»
«Ära muretse,» ütles Tiinamai endiselt talle otsa vaatamata ja neelatas. «Mul on SOS-pill kaasas.»
«Aga kui sa seda ei kasuta, siis saad hotelliarve tagasi küsida. Sünnitunnistuse põhjal makstakse välja, isegi kui vanemad pole asumaalased ja laps sünnib Eestis. Ma kontrollisin.»
«Kolme öö arve kolmetärnihotellis kahele on väga väike raha võrreldes lapse üleskasvatamise kuludega.»
«Sa ei taha ju ometi, et hotell lapse üleskasvatamise kinni maksaks. See on sümboolne žest.»
«Ma lihtsalt tahan öelda, et see ei ole argument.»
«Muidugi pole. Sellegipoolest hea teada.»
«Sa tead operaatorite palka, see on pisike ja ma ei saa seda lubada. Ma olen lapse saamiseks liiga noor.»
«Niobe on sama vana kui sina ja kannab neljandat last. Nunnu on sinust noorem, ta on 25-aastane ning tema isa kartis, et Nunnul on midagi häda, sest on juba mitu aastat abielus ja ikka last pole. Ingela ja Siisike on sinuvanused ning saavad kolmanda lapse. Siuru on pealtnäha sinuvanune, kannab kolmandat last. Sa ei ole liiga noor.»
Tiinamai keeras järsku pead ja vaatas talle ootusärevalt silma. «Heiki, kas sa oled mõelnud ajakirjanikutööle Asumaa Televisioonis?»
«Mul käivad vahel igasugused veidrad mõtted peast läbi. Ma mõtlesin sellele, aga siinne televisioon on amatöörlik. Siin ei saa teha head ajakirjandust.»
«Hakka Asumaa Televisiooni juhiks. Muuda see heaks telekanaliks.»
«Vaata, lapsuke, selle rahaga polegi midagi peale hakata. Asumaa Televisiooni eelarve on kahekümnendik Eesti Televisiooni omast. Kui oleks pool või veerandki, võiks üritada, aga kahekümnendik...» Ta raputas pead. «Siin saab ainult filmida spordivõistlusi ja teatrietendusi kahe kaameraga ning teha saateid rääkivatest peadest.»
«Kui raha pole, miks ma siis peaksin selle lapse saama?»
«Lihtsalt sellepärast, et valge aaria naise ilu ei kaoks maailmast. Asumaa on kadunud maa, kahesaja aasta pärast siin valgeid enam ei ole.»
Tiinamai tundis, kuidas pisarad talle silmi tungivad ja väljapääsu otsivad. Ta ronis voodist välja ja jooksis nii, nagu oli, roosasse tuppa. Seal ta korjas oma voodilt oma aluspesu ning libistas pilgu üle selle all olnud ajakirja, mille kaanel oli ihualasti rase Nunnu, selle kõrval oleva Juulimari albumi "Elutegemise laulud" ja Kunnar Helgi raamatu "Sada sonetti". Ta avas käekoti ja leidis sellest roosa tableti. Siis läks ta vannituppa, laskis klaasi vett ja lisas tableti. See hakkas viivitamatult eritama tibatillukesi valgeid mullikesi. Ta heitis klaasile veel ühe pilgu: see oli ainult pooleldi täis. Ta laskis klaasi veel vett, kuni see täitus peaaegu servani, ja jõi tühjaks.