Saksa keelest tõlkinud Olev Toom 22.02.2022.
Pildi joonistas Anete Lomp.
Iga uus tühimik ta peas annab häälele veidi ruumi juurde. See ei olevat üldse paha, ütlevad arstid, sest hääl ja tema ise olevat praktiliselt üks ja sama.
Jens Wagner pole kindel, mida sellest arvata. Pisut lohutav see mõte siiski on, pealegi tegi ta seda vabatahtlikult – seda hääle värki ja kõike juurdekuuluvat.
Härra Hildemann tundub olevat näljane. Sa pead teda söötma.
Härra Hildemann, kõuts, istub oma toidukausi ees ja lakub demonstratiivselt kuivanud toidutükikesi, mis on punase plastkausi ümber põrandale kogunenud.
„Jaa-jaa, tean küll, et sa vaeseke ei saa kunagi midagi süüa.“ Wagner tõmbab valamu kõrvalt alumise sahtli välja ja vaatab kõhklevalt sinna laotud konservikarpe.
„Nonii, mida tahaksid, kas kana või metslooma?“
Härra Hildemann kuriseb ning lahkub oma kohalt toidukausi eest, et koos härra Wagneriga sahtli sisu uurida.
Külmutuskapis on veel kassitoitu.
Hääl suunab laes olevast tillukesest projektorist valgusvihu sinna, kuhu Wagner peaks oma tähelepanu koondama. Roostevabast terasest paneelil vilgub punane valgustäpp. Wagner avab külmkapi ja võtab välja kassitoidu purgi.
„Jeesus, härra Hildemann, oleksime peaaegu kaks purki lahti teinud. Su peremehega läheb asi järjest hullemaks, või kuidas?“
Härra Hildemann näub nõusolevalt, kuid rahuneb kohe, sest kauss toiduga on lõpuks tema ees. Härra Wagner silitab suure hallikasvalge kõutsi selga korra pealaest sabani ja ajab end sirgu. Mida ta siin tegi? Ta laseb pilgul köögis ringi rännata. Tööpind on koristatud – seal pole midagi peale kohvikruusi. Härra Wagner leiab sellest kohvijäägi. Ebalevalt keerutab ta käes kruusi. Kas ta tahtis uue kohvi teha? Miski ei anna talle sellest aimu. Siis heliseb telefon.
Marlene helistab. Kas soovid kõne vastu võtta?
„Ei!“ Võiks ju arvata, et hääl on sellest nüüdseks aru saanud, mõtleb ta, sest just sellega see tegelebki. Jälgib, õpib ja püüab mõista, mida ta tahab ja mida ei taha.
Olgu nii.
Helin vaikib.
*
Tund aega on Jens Wagner jälginud tühja toa teises otsas olevat projektsiooniekraani ja vaadanud pilte oma minevikust.
„Kas ma pean nende kohta midagi ütlema?“
Ainult siis, kui ta ise tahab, selgitab neuroküberneetika tehniline assistent. Esimesi asju, mis meelde tulevad, sest see aitaks klassifitseerida emotsionaalseid reaktsioone.
„Kuid see pole nii tähtis. Lõppude lõpuks oleme teid ju juhtmetega ühendanud,” ütleb ta südamelöökide ja hingamissageduse andurite paigutust kontrollides. „Te ei pea jäigalt paigal istuma, aga palun liigutage oma pead nii vähe kui võimalik.” Tehnik pöörab tahvelarvuti härra Wagneri poole. „Muidu kaotame pupilli pildi.”
Ekraanil on tema vasak silm lähivaates. Ta tunneb üldiselt pruunil iirisel ära väikese kuldkollase täpi, mis teeb ta nii ainulaadseks.
„Hea küll,“ ütleb härra Wagner ja laseb pea peatoe sisse vajuda.
NKTA toksib tahvelarvutit ja võtab istet härra Wagneri kõrvale, pisut tahapoole, nii et Wagner näeb teda ainult silmanurgast.
Ta lubas oma pilvest pilte, sõnumeid ja dokumente otsida. Elu artefakte. See oli kõige lihtsam osa. Keerulisem on nende või teiste toorandmete tähtsus, millest algoritmid konstrueerivad tema isiksuse mudeli koos kõigi tema harjumuste ja kalduvustega. Jens Wagneriks olemise juhendi.
See ei tööta täiesti automaatselt. Arvuti saab küll kasutada tema treeningukella andmeid otsustamaks, et ta läheb tavaliselt pärast lõunat jalutama ja isegi määramaks, millise marsruudi ta tavaliselt valib. Kuid arvuti ei tea, mida härra Wagner tunneb või miks ta selle või teise raja valib. Ta ei saa kuidagi teada, et härra Wagner naudib küll värskes õhus liikumist, kuid palju enam seda peaaegu neljakümne eluaasta pikkust teekonda, mille ta jalutades läbib. Seal on nüüdseks juba pikka aega tühjana seisnud kohvik, kus ta Sabrinaga kohtus. See on tema jalutuskäigu tipus ja tehisintellekt võib eeldada, et ta puhkab seal hetke. Tegelikult teeb ta seal pausi, et meenutada seda pärastlõunat, mil nad pärast lugematuid tasse lattet teineteisele armastust avaldasid.
Niisiis istubki härra Wagner tund tunni järel koos assistendiga selles toas ja vaatab pilte. Ta jutustab, mida talle nendega seoses meenub. Kes on fotodel olevad inimesed, kus pildid on tehtud, mis sündmus see oli...
NKTA on enamasti vait. Algul ta naeratab ja noogutab, pomisedes aeg-ajalt jaatavalt, kuid mida kauem suvaliste piltide voog jätkub, seda vaiksemaks ta muutub ning Wagner näeb silmanurgast teda haigutamas ja tahvelarvutit toksimas.
„Tehisintellekt on juba metaandmetest suurema osa inimestest ja sisust välja lugenud ja vastavusse seadnud,“ ütleb ta, kui Wagner kurdab, et pildid välguvad üle ekraani üha kiiremini. „Nüüd mõõdame ainult teie emotsionaalseid reaktsioone piltidele.“
Härra Wagner pomiseb vabanduse ja vaatab nüüd pilte vaikides, kuigi tahaks vahel nende kohta midagi öelda. Mõnikord lipsavad need nii kiiresti mööda, et eresinine puhkusetaevas ja rohelised piknikualad, välklampidest üleujutatud elutoastseenid ja vanavanemate hõbehallid mälestused sulanduvad ühtseks pildiks, mille üksikud osad värelevad pidevas liikumises. Tal pole õrna aimugi, kuidas siin midagi ära saaks tunda, rääkimata reageerimisest, kuid aparaadid piiksuvad ja vilguvad, pildivool ei katke ja assistent ei reageeri kuidagi, kui ta näidikute kontrollimiseks üles vaatab.
Härra Wagneril on tunne, nagu lendaks ta läbi oma elu sellise tempoga, et tuul lämmatab teda. Tundub, et arvuti märkab seda, sest piltide jooks aeglustub talutava piirini. Tema elu kiirvaade on jõudnud nende esimese ühise puhkuseni. Laev Sitsiiliasse. Selfi temast ja Sabrinast, tema lühikesed juuksed soolase tuule poolt teravaks siilisoenguks väänatud, Sabrinal pikad punased salgud näo ette puhutud, jättes vabaks vaid naerva suu. Tagaplaanil ilutseb laeva punakollasel korstnal laevafirma logo koos saare vapiga.
Järgmine pilt. Vana universaal, millega nad toona sõitsid, seisab kämpingus. Sabrina on vööst saadik pakiruumi sukeldunud ja otsib mingit kraami, mille Wagner valesse kotti on pannud. Horisont on tume, peaaegu must tormipilvedest, mis hiljem öösel nende kohal end tühjaks laadisid. Torm oli telgi minema viinud ja nad pidid ööbima autos – ning ülejäänud puhkuseööd odavates külalistemajades ja korterites. Härra Wagner naerab, sest tuul oli armuline, andes neile piisavalt aega armatseda. Nad olid kindlad, et eostasid Marlene’i just sel õhtul. Meie tormilaps, nagu nad teda hiljem kutsusid, algul naljatledes ja hiljem üha enam ärritunult. Härra Wagner kavatseb sellest rääkima hakata, kuid arvab siis, et noort assistenti vanamehe voodijutud ei huvita ja rääkimine pole tegelikult ju üldse vajalik.
See hetk möödub ning polügraaf on fikseerinud südamelöögid, hingamise, pupillide laienemise ja miimika, need üksikosadeks lahutanud, analüüsinud ja arvatavasti kausta Rõõmsad mälestused salvestanud. Pildivoog jätkub, jättes kolm aastat pärast tormi vahele ja peatudes alles nende esimese korteri lähedal pargis mänguväljakul. Marlene seisab seal, käsi pikalikukkunud jalgratta leistangi küljes, põlvenahk marraskil ja veri haavast jooksmas. Tema suu on karjeks kõverdunud, silmad ja nina valmis pisarate ja tati vooge välja paiskama. Kas ta pillas kaamera maha, kui tüdruk jooksis tema juurde lohutust ja julgustust otsima, tema juurde, alati tema juurde? Härra Wagner ei mäleta.
Kõvahäälne ja kärarikas oli ta, ettearvamatu ja näiliselt Sabrina täielik vastand: „Kellesse ta küll läinud on?“
Mitte minusse, arvab härra Wagner ja: põhjani vaadates olite te liiga sarnased.
Ajavool kiireneb, jättes vahele aastaid, seejärel aastakümneid. Äärelinnamaja suur terrass. Laual viilutatud juustukook, Wagneri lemmikkook. Ta mäletab seda päeva ja võpatab. Naabrid olid seal ja Susanne, Marlene’i tollane sõbranna. Härra Wagnerile Susanne ei meeldinud, aga Sabrina lausa vihkas teda. Päev lõppes tüliga, nagu sageli.
Pilt peatub.
„Ei,“ ütleb ta ja tüdinud tehnik vaatab üles.
„Kuidas palun?“
„Kerige edasi, ma ei taha seda näha!“
„Kuid härra Wagner, need on kõik ju failid, millele olete andnud meile juurdepääsu.“
„Ma ei taha seda näha. Palun jätkake kohe!“
See on käsk, kõneviis, mida härra Wagner harva kasutab. Tehnik kõhkleb, kuid vajutab siis puutenuppu ja pilt kaob.
Sel päeval lõpetavad nad seansi tavapärasest varem.
*
Jens Wagner istub diivanil. Sellel olev päevatekk on tänu paksule karvakihile peaaegu kaks korda paksem kui algselt. Härra Wagner hõõrub seda pöidlaga ja moodustab kassikarvadest väikesed vorstikesed.
„Issand, härra Hildemann, me peame sind jälle harjama. Kas proovime või hakkad mind jälle küünistama?“
Härra Hildemann istub diivani teises otsas ja pilgutab silmi. Võimalik – näib ta ütlevat –, et ta oleks täna nõus end harjata laskma. Wagner otsib harja. See peaks kuskil siin olema. Keegi on selle kindlasti ära pannud. Sabrina koristas alati ja härra Wagner ei leidnud siis harja kunagi. Täpselt nagu paljusid teisi asju.
„Sul on mingi teistsugune süsteem,“ ütles ta siis alati.
„Ja sul pole üldse mingit süsteemi,“ vastas naine alati.
Nüüd pole keegi saanud harja ära koristada, kuid see ei tee asja paremaks.
Täna on mänguõhtu. Kui sa ei taha hiljaks jääda, peaksid vaikselt liikuma hakkama.
Härra Wagner hüppab püsti. Juba jälle kolmapäev. „Täna pääsed sa sellest jälle,“ ütleb ta end võitu nautides diivanipadjale kerra keeranud härra Hildemannile.
*
Järgmises peatuses pead maha minema. Parem vajuta juba praegu nuppu, ütleb hääl kõrvas ja härra Wagner mõmiseb kinnituseks. Ta tahaks vastata, et ta pole veel nii loll, aga buss on täis ja talle ei meeldi inimeste pilgud, kui ta unustab, et avalikus kohas ei sobi häälele kuuldavalt vastu rääkida. Selle asemel tõuseb ta püsti ja komberdab liikuvas bussis väljapääsu suunas, kus vajutab stopp-nuppu.
„Te peate punast nuppu vajutama," ütleb lapsevankriga noor naine. "Sinine on ainult väljapääsu allalaskmiseks."
Wagner ootab midagi stiilis ma ju ütlesin sulle, aga hääl on vait. Võib-olla tunneb see tema ärritust ja jätab ta rahule. Ülejäänud tee leiab ta ise ja on viie minuti pärast "Tabletop-is".
"Tabletop" on mängubaar, mis on üle-eelmise kümnendi lõpust kuidagi ellu jäänud. Otse välisukse taga seisab elusuuruses mäekolli kuju ja näitab selgelt, et omavahel võistlevad mitte ainult etturid, ratsud ja lipud, vaid ka tumehaldjate ja päkapikkude miniatuursed armeed.
Mäekolli sõjakirves on ammugi asendatud puulusikaga ja tema ümmarguse kilbi külge on kleebitud leht päevapakkumistega. Külalistetuba – veider sümbioos justkui õlletehase kataloogist leitud pseudobaieri kõrtsist ning nohiklikust šikist kosmoselaevamudelite ja viimase nelja aastakümne filmiplakatitega – on soe ja pisut halvasti õhutatud.
Enamikul laudadel mängitakse, kuid mõned külalised on ka lihtsalt sööma ja jooma tulnud.
Wagner astub keskmise akna ääres oleva laua juurde. Kamp on juba kohal. Marius ja Paul on end varustanud koka-kooladega, kuid mitte Dirk, kes joob nagu tavaliselt piparmünditeed. Laua keskel on kast mahjongikividega. Nii et täna tuleb klassika. Arvatavasti tahavad nad lõpuks Wagneri tema vaieldamatult mahjongitroonilt kukutada. Tervitamine ei kesta kaua, sest Marius on juba kannatamatult ootamas, et mängunuppude ruutu paika seada.
Wagner seab oma kivid enda ette ritta ja seab need siis uuesti ümber. Ta kardab päeva, mil ta neid enam ei mõista. Kas ta ise märkab seda? Mis siis, kui ta juba ei saa neist enam aru? Kuidas seda teada saaks? Ta tahaks häälelt nõu küsida, kuid tal on piinlik ning ta ei taha, et teised arvaksid, et ta mängib ebaausate võtetega.
Mäng käib alguses loiult, kuid siis leiab ta oma tee ja hirm, et sõbrad võisid midagi märgata, kaob. Keegi neist ei kommenteeri tema mängu tavapärasest erinevalt.
Teises ringis taastub Wagneri enesekindlus. Mäng on tema kasuks ja tal on lootus võita. Siis viskab Paul maha kivi, mida ta saab kasutada. Wagner haarab sellest kinni ja hüüab võidukalt: "Põmm!"
Teised vaatavad üles. Wagnerile lööb veri näkku. Midagi on viltu, ta ütles midagi valesti, tegi vea.
Selle kombinatsiooni nimi on pung, ütleb hääl. Kui võtad kivi kätte, et saada kolmik, ütled sa pung.
"Muidugi tahtsin öelda pung," pomiseb Wagner ja pööritab silmi: "Alzheimer, hahaa."
Marius noogutab ja pöördub tagasi oma kivide juurde, Paul pilgutab silmi, kuid ei ütle midagi. Ainult Dirk kortsutab kulmu ja köhib kurgu puhtaks. Ta kõhkleb hetke ja ütleb siis: "Ma kohtasin eile linnas Marlene’i."
"Ahaa," ütleb Wagner, kellel kõik häirekellad helisema hakkavad.
"Ta ütles, et püüab pidevalt sinuga ühendust saada, kuid sa ei vasta kunagi telefonile. Ta palus sulle öelda, et võiksid ju korra talle helistada."
Wagner ei vasta, sest tema rinna ümber mähkub nähtamatu rõngas ja pea läheb kuumaks.
„Kuule, Jens, räägi ometi temaga! Ma arvan, et see teeks teile mõlemale head.“ Dirk teeb mureliku näo ja Wagner arvab, et tahaks nüüd sellele reeturile vastu vahtimist anda.
„Kas sa tahad mängida või lolli juttu ajada, jobu? Kuidas sa julged minust mu selja taga rääkida? Aga jah, sulle on alati meeldinud teiste inimeste asjades sorida!“
Dirki silmad lähevad suureks ja ta tõmbub sellest sõimuvalangust eemale. Ülejäänud kaks sõpra vaikivad, nagu oleks neid tabanud välk. „Jens, ma pole su selja taga...“
„Ei ole sa jee, sitapea.“
Jens, sa kaotad kontrolli enda üle. Parim, mida praegu teha saad, on minna tualetti ja rahuneda.
Hääl tuleb otse luujuhi kaudu, miski ei tohiks seda summutada, kuid Wagneri sees möllav torm kustutab isegi tema enda mõtted. Ta hüppab püsti – tool kaldub tahapoole – ja pühib käega üle laua, saates mängukive lendu naaberlaudade piinlikkust tundvate külaliste poole. "Tabletopis" ei tehta kunagi lärmi, üleüldse mitte niimoodi.
„Mida sina ka tead? Ta ei tulnud isegi matustele, isegi mitte nendele kuradi matustele!“
Wagner haarab põrandalt oma jope ja tormab baarist välja. Ta eksib kolm korda teel bussipeatusesse, enne kui taipab, et hääl tema peas üritab talle lihtsalt teed juhatada.
*
„Isa, kas sa oled näinud, et küttesüsteemi uuendamiseks pakutakse toetust?“ Marlene’i hääl kõlab rõhutatult neutraalselt, nagu alati, kui ta üritab teda milleski veenda.
„See ei tasu meil enam ära.“
„Aga kui soovite kunagi maja maha müüa? Peaksite müüma kõvasti alla tegeliku väärtuse, kui seal on vana küttesüsteem.“
„Sa tead, et ema poleks kunagi nõus.“
Marlene hingab korra või kaks sisse-välja. „Aga võib-olla hiljem.“ See, mida ta mõtleb, on pärast.
„Miks te meie juurde ei koli? Maja on küllalt suur ja meile see meeldiks.“
„Tead ju, et see ei läheks hästi ei minu ega emaga. See lõpeks katastroofiga.“
„Kes teab, kui kauaks ema veel on. Ära ole nii kangekaelne.“
Ta ei tulnud isegi Sabrina matustele. Sellest ajast peale pole härra Wagner oma tütrega enam rääkinud.
*
Kuidas sul läheb?
Härra Wagner istub köögilaua taga. Tema ees aurab tass kohvi ja härra Hildemann tahab talle sülle istuda. Ta ei pööra kummalegi tähelepanu. Ta pomiseb midagi arusaamatut ja hõõrub silmi.
Sa kaotasid eile õhtul enesekontrolli ja vihastasid välja oma sõbrad. Sa peaksid Dirkile helistama ja asja selgitama.
„Mida ma peaksin selgitama?“ küsib Wagner.
Sellised emotsionaalsed äärmused on osa haigusest.
„Kas sa ei ole siin selleks, et seda ära hoida?“
Just nii, Jens. Palun vabandust, aga ma ei ole eksimatu. Õpin oma vigadest ja lähen aina paremaks.
„Hm.“
Jens, lausub hääl. Sa reageerisid eile Marlene'i mainimisele väga tormiliselt.
„Ära sina ka nüüd hakka!“ paiskab Wagner. „Ise ta selle endale kaela tõi.“
Hea küll, Jens.
„Sa pead minu eest paremini hoolt kandma. Ma ei taha, et minuga korduks midagi sellist, nagu eile õhtul. See pole mina.“
*
Ma hoolitsen selle eest, et sinu isiksus säiliks nii kaua kui võimalik.
Härra Wagner naerab, kui kuuleb häält oma peas. See kõlab nagu tema ja ei kata ühtki teist heli, see on lihtsalt seal, tema pea keskel. Nimetis- ja keskmise sõrmega puudutab ta parema kõrva taga olevat kohta, kuhu on kleebitud plaaster. Sinna on siiratud luujuht, mis edastab hääle lausutu otse tema kuulmiskeskusesse.
„See kõlab nagu mina ise.“
Kõhn arst naeratab. Tundub, et talle meeldib naeratada, sest kogu tema nägu, mis vihjab hulga vaba aja veetmisele värskes õhus, katavad suust ja silmadest hallide oimukohtadeni ulatuvad naerukurrud.
„Kasutame algoritmi hääle kõla kohandamiseks vastavalt sellele, kuidas te ise end kuulete. Kuuldeaparaatides on pikka aega kasutatud seda tehnikat, et oma hääl ei kõlaks inimesele võõralt.“
„See töötab,“ ütleb härra Wagner. „Justkui natuke õudne on.“
„Esialgu küll,“ tunnistab arst ja noogutab. „Kuid hääl on vaid üks kanalitest, mida süsteem teiega suhtlemiseks kasutab. See annab teile ka visuaalseid näpunäiteid, nimetame neid „nügimisteks“ või väikesteks meeldetuletusteks. Näiteks, millal on aeg juua või jällegi, et te ei unustaks vihmavarju kaasa võtta.
Kuid kõige tähtsam on sisend. Oleme süsteemi varustanud kõigi teie poolt meile antud andmetega. Teie veebiotsingu ajalugu, sotsiaalmeedia, isiklikud salvestused ja fotod, et luua teie isiksuse realistlik mudel. Ülejäänu õpib süsteem järgmiste nädalate ja kuude jooksul selgeks.“
Härra Wagner noogutab. Fotodega värk oli isegi lõbus, välja arvatud üks kord.
„Võite olla kindel, et kui olete taimetoitlane, ei hakka te homme liha sööma ja kui pettur üritab teid panna uskuma, et ta on teie lapselaps, saadate ta kiiresti põrgusse. Jääte Jens Wagneriks — lõpuni!“
Lõpuni. See peaks kõlama rahustavalt, kuid härra Wagner teab, mida see tähendab. Siiski naeratab ta ja surub pakutud kätt. „Nägemiseni, doktor...“
„Weinmann,“ lisab arst.
„Ma tean,“ ütleb Jens Wagner. „Väike nali.“
*
Õhtusöögiks on kartulid kohupiimaga ja ta on seda valmistanud just paraja portsu, et midagi üle ei jääks. Söögitegemine on oluline. See polnud kunagi tema tugev külg, kuid ta pidi selle ära õppima. Sabrina aitas teda, isegi siis, kui ta ise enam peaaegu midagi ei suutnud. Nüüd aitab teda hääl.
„Kas midagi on puudu?“
Kasutad alati paprikapulbrit.
„Aga muidugi.“ Ta segab maitseaine kohupiima sisse ja haarab külmkapist alkoholivaba õlle. Teel elutuppa hiilib temasse kõhe tunne, nagu sikutataks ta soolikaid.
„Kas täna toimub midagi? Kas ma unustasin midagi?“ Küsimus tundub ebaõnnestumise tunnistamisena.
Ei, aga sa mäletasid õigesti, kiidab hääl. Täna on kolmapäev. Tavaliselt on täna mänguõhtu, kuid Paul saatis sõnumi, et nad teevad kuni järgmise teateni pausi. Gripp liigub ringi.
Gripp, muidugi, selle vastu pole midagi teha. Ta lülitab televiisori sisse. Härra Hildemann heidab tema kõrvale ja hakkab nurru lööma.
*
Õhtusööki on just paras hulk. See on oluline, et ei tuleks midagi ära visata. Pruunid oad riisiga.
„Nägemist, härra Wagner!” kõlab hääl koridorist. „Head isu!“
„Nägemiseni,“ vastab härra Wagner ja küsib siis: „Kes see oli?“
Noormees kullerifirmast Essen auf Rädern.
„Mida ta tahtis?“
Ta tõi sulle süüa. Hakka parem pihta, enne kui külmaks läheb.
*
Härra Wagner on seal, kus tavaliselt toit on. Tema ees on üks plastkaussidest, milles nad siin küpsetavad. See on määrdunud, sest keegi ei puhasta seda.
„Ma pean endale süüa tegema.“
Sa oled juba söönud.
„Ei saa olla, sest ma pole veel midagi teinud.“
See noormees tõi sulle süüa.
„Kas ma siis pean midagi küpsetama või ei pea?“
Ei, sa ei pea.
Härra Wagner seisab paigal.
Kas soovid fotosid näha? Me saame neid koos vaadata ja meenutada, kes nendel on.
„Olgu,“ ütleb härra Wagner, „kus need fotod on?“
Tule elutuppa, ütleb hääl ja näitab valgusribaga teed.
Härra Wagner istub toolile. Kass hüppab talle sülle.
„Mingi kass,“ hüüab ta.
See on härra Hildemann.
„On see mõni kassi nimi?“
Ta on isakass ning sina ja Sabrina andsite talle selle nime.
Härra Wagner paitab härra Hildemanni. Too nurrub ja kõik on hästi.
Vaata nüüd, ütleb hääl ja vastasseinale ilmub foto kujutis. See särab hõbehallides toonides ja sellel on laineline valge ääris. Pildil on mees, kes kannab õlgkübarat ja heledat jakki. Mees istub õues, tema selja taga paistavad õlleaia lauad ja puud ning ta hoiab õllepudelit suu juures. Ta muigab joomise ajal ja see näeb nii välja, nagu ta võiks iga hetk lämbuda.
„Terviseks!“ ütleb härra Wagner.
See on sinu vanaisa noorena.
„Me olime kõik kunagi noored, eks?“
Hääl ei vasta, justkui poleks ta kindel, kas ka tema kunagi noor oli.
Ja see on sinu ema, kui ta oli väike.
Väike lokkis juustega tüdruk istub põrandal ja mängib puidust nikerdatud taksikoeraga.
Härra Wagner naeratab. „Talle meeldisid loomad.“
Jah, teda on paljudel piltidel loomadega näha.
Seinale ilmub üksteise järel üha rohkem fotosid. Kõigepealt hõbehallid, siis pruun-oranžid viimaste värvijääkidega, lõpuks masinsiledad ja suurepäraselt säritatud, kuid härra Wagneri jaoks pole neil vahet. Iga foto paneb teda naeratama või imestama ning talle meeldib, et on aega rahus pilte vaadata.
„Kes see on?“ küsib ta. Pildil istub lamamistoolil noormees, jalas vaid ujumispüksid. Tema paljas ülakeha on pruuniks päevitunud. Väike tüdruk on talle sülle hüpanud, kaamera katik selle sekundituhandiku igaveseks jäädvustanud. Tüdruku hoog lükkab mehe tagasi ja märjad juuksed moodustavad mehe pea ümber okkalise aupaiste. Nad mõlemad naeravad ja nüüd naeratab ka härra Wagner.
See oled sina koos Marlene’iga, oma tütrega.
„Oh sa pagan, ma ei näegi nii halb välja.“ Ja siis: „Mul on ka tütar?“
Vererõhk ja pulss tõusevad, pupillid laienevad. Hääl registreerib selle, samuti kakskümmend kaheksa erinevat näolihase liigutust, neliteist erinevat pea hoidmise viisi, üksteist diskreetset silmaliigutust ja kakskümmend kaheksa muud tahtmatut pealiigutust ja näoilmet, mille arvuti ära tunneb ja kodeerib. et nendest lugeda Wagneri tundeid. Kõik see toimub hetkega, lühemaga kui kaamera suudaks jäädvustada.
„Olime kõik kunagi noored, eks ju? Näita mulle veel ühte!“
*
„Nii, härra Wagner, istume nüüd uuesti.“ Naine juhatab ta tugitoolini. Härra Wagner istub.
See on õde Tina.
„Õde Tina,“ ütleb ta valjult. Ta hääldab sõnu kõhklevalt, justkui peaks enne kontrollima nende tähendust ja sobivust.
Õde Tina naeratab ja küsib: „Mida teil täna veel teha on, härra Wagner?“
Wagner kõhkleb, ta ei saa aru, mida naine mõtleb ja kardab veidi, et ta ei tea sellistele küsimustele vastuseid.
Täna keskpäeval tuleb sulle järele hooldekodu.
„Täna keskpäeval tuleb mulle järele hooldekodu,“ kordab ta kergendatult.
„Oi, see on tore! Kas sulle meeldib sinna minna?“
Ei tea, mõtleb härra Wagner.
Jah, arvab hääl.
Härra Wagner kehitab vastuseks õlgu ja norsatab.
„Ei kõla eriti entusiastlikult.“ Õde hõõrub käsi teravalõhnalise sinise vedelikuga. Ta võpatab, kui kuuleb kõlaritest häält.
„Härra Wagner tunneb end seltskonnas mugavalt ja osaleb tegevustes.“
„Issand, kuidas ma ehmatasin! See on jube. Vabandage, härra Wagner.“
Õde Tina vaatab talle otsa, kuid Wagner kehitab vaid õlgu. Tema pilk uitab toas, kuni ta otsustab keskenduda lae keskel asuvale valjuhääldile.
„Kas keegi tuleb talle kunagi külla?“
„Võite härra Wagneriga otse rääkida.“
Tina kordab küsimust ja adresseerib selle Wagnerile, kuid too kehitab jälle õlgu. „Jah,“ ütleb siis ja noogutab lõuaga valge seina poole.
„Härra Wagneril pole viimase poole aasta jooksul olnud ühtegi külalist.“
„Kui kahju. Kas teil pole perekonda, kes võiks teile kunagi külla tulla? Võib-olla võib see asi,“ viipab ta valjuhääldi poole, „korra teie eest helistada?“
Taas kõhkleb Wagner, kuid seekord kõnetab hääl teda kõigepealt.
Sul on tütar, kuid te ei suhtle.
„Mul on tütar, aga me ei suhtle.“
„Oh, see ongi tänapäeval peredega kehvasti. Enam ei kuuluta kokku.“ Õde Tina pakib asjad kokku ja paneb tahvelarvutisse mõned detailid kirja. „Nüüd ma pean minema. Tšau, härra Wagner!“
„Nägemiseni,“ vastab ta korraga suust ja kõlarist.
*
Härra Wagner vaatab pilte. Talle meeldib see. Enamasti ta ei tunne fotodel olevaid inimesi, aga hääl aitab teda ja siis tuleb vahel midagi meelde. Emotsioonid võtavad sageli pilte nähes tema üle võimust, ta ei tea miks. Siis ta kas naerab või muutub kurvaks, justkui oleks midagi kaotanud, kuid unustanud, mis see oli.
„Kes see on?“
See on Sabrina, sinu naine.
„Kus ta on?“
Sabrina suri paar aastat tagasi. Ta oli pikka aega haige.
„Kas meil oli lapsi?“
Tütar.
„Kus ta on? Kas tema on ka surnud?“
Ei.
„Kus ta siis on?“
Te ei suhtle enam.
„Miks?“
Hääl ei vasta kohe.
Ta ei tulnud isegi Sabrina matustele.
„Miks mitte?“
Hääl kõhkleb taas. Ma ei tea seda.
„Kas me ei võiks temalt küsida?“
*
Toidukauss on alles, kuid härra Hildemann ei ela enam siin. Hääl on aru saanud, et Jens Wagner ei suuda enam isegi tema abiga kõutsi eest hoolitseda. Uued omanikud saatsid Hildemanni foto. Rõdul päikese käes istub tüdruk ja hoiab teda süles. Hildemann näeb välja rahulolev, hellitatud ja armastatud. Härra Wagner oleks seda niimoodi tahtnud.
Ta istub köögilaua taga. Tema ees on kohvikruus, mis on puutumata sellest ajast, kui hooldusõde selle hommikul tegi ja lauale pani. Wagner vaatab aknast välja. Naabri puud on tema krundi piirile liiga lähedal, aga teda see ei häiri. Ta jälgib okstel istuvaid linde. Mõnikord tuleb orav, aga ta ei oota seda, sest selleks, et midagi oodata, peab seda ju meeles pidama.
Härra Wagner ei mäleta peaaegu midagi. Kõik, mis juhtub, on uus ja iga kord liigitatakse uuesti ümber meeldivaks või ebameeldivaks, heaks või halvaks. Ometi ootab ta iga päev midagi, sest tühimik temas on nii suureks kasvanud, et hääl jääb selle täitmisega hätta. Väljast pole seda märgata, kuid tema serotoniinitase on langenud. Ta sööb vähe ja joob ainult siis, kui hääl seda meelde tuletab. Hääl märkab seda ja algatab vastumeetmed ning kui need ei aita, laeb ekspertsüsteemist pilve uued.
Sa ei joo üldse oma kohvi. Kas soovid midagi muud?
„Ei.“
Sa peaksid jooma. Palun joo veidi vett.
Puhvetkapil süttib täis karahvin hääle osutussüsteemi valgusvihus.
„Ei.“ Hääl ei tuvasta härra Wagneri näoilmetes ega hääletoonis mingeid agressiivsuse või ärrituse märke. Ta registreerib Wagneri käitumise, kategoriseerib ja hindab seda oma reeglite alusel. Ta mängib stsenaariumid läbi, kuid lahenduste leidmine võtab aina kauem aega. Kõigepealt millisekundid, siis sajandikud, praktiliselt terve igavik. Süsteem ähvardab omaenda reeglite raskuse all lämbuda.
Härra Wagner vaatab aknast välja. Kohv ja vesi on puutumata. Miski ei vii tema tähelepanu kõrvale okstel istuvatelt lindudelt. Tema isiksus on kokku langenud nagu läbipõlenud täht, nagu must auk, mis imeb endasse kõike, mis läheneb, ega anna midagi tagasi. Välja arvatud müra. See tiirleb tema ümber, riivates tema sündmuste horisonti ilma neeldumata. Telefon. Härra Wagner pöördub müra poole.
„Mis see on?“
Keegi helistab sulle.
„Kes siis?“
Marlene. Sinu tütar.
„Oo, see on tore. Ma pole vist ammu oma tütrest midagi kuulnud.“
Härra Wagner jääb istuma. Ta ei tegutse enne, kui hääl teda selleks julgustab. Hääl vaatleb ja analüüsib, registreerib kakskümmend kaheksa erinevat näolihase liigutust, neliteist erinevat pea hoidmise viisi, üksteist diskreetset silmaliigutust ning kakskümmend kaheksa muud pea ja näolihaste liigutust. Tulemus läheb vastuollu tema õpitud mustritega ja põrkub nende reeglitega, mis selgitavad Jens Wagneri olemust. Ta peab tegema otsuse, tegema selle nii, nagu tema, tema, seda teeks.
Külmiku kõrval seinal olev ekraan lülitub sisse. Õrn kellamäng juhib härra Wagneri tähelepanu lühikeste tumeblondide juustega, härra Wagnerile täiesti tundmatu neljakümnendate keskpaigas naise pildile. Tal on hea meel teda näha.
„Tere, isa.“