Otsing

Paolo Bacigalupi. "Laevalammutaja" + “Uppunud linnad” + “Sõjarelv”. Fantaasia, 2023 ja 2024. 218 + 310 + 272 lk Kuna mul õnnestus "Laevalammutaja" auhinnaks saada, siis mõtlesin, et viskaks tervele sarjale silma peale. "Laevalammutaja" on avaosa Paolo Bacigalupi suuremast raamatusarjast, kus maailm on ühine, kuid raamatud loetavad ka eraldiseisvalt. Triloogia ongi samanimeline, edasi tulevad "Uppunud linnad" ning "Salarelv". Tegelasi võib kohata vilksamisi mööda raamatuid siin ja seal, seega järjestlugemisel on oma võlu. Minu jaoks on mingis mõttes sarnane näiteks palavalt armastatud

Pihunühkerdamisest Niisiis jõuab inimkond Kuule... ... kui jõuab. Mulle meeldis see pilapilt, kuidas Trump istub arvuti ees ja mingi AI pajatab: „... Jah, ma tõepoolest unustasin arvesse võtta Hormuzi väina sulgemist. Räägime millestki muust...“ Antud juhul pole lugu ei selles, et LLM-il põhinevad mölamasinad on ummiktee (st ei jõua iial AI-ni selle sõna tegelikus, mitte investoritelt raha väljameelitamiseks sobivas haip-tähenduses) ega Matrixi filmi kaudu meemiks saanud tõdemuses, et inimkonna tipp oli aastatuhandevahetusel, edasi tuli degeneratsioon. Apollo mooduli juhtarvuti oli sagedusega

22 aastat tagasi Pasi Jääskeläise esimest eestikeelset raamatut "Taevast kukkunud loomaaed" (2002) arvustades nentis allakirjutanu, et jutukogu jaguneb justkui kaheks: traditsioonilisi žanriulme teemasid ja käsitluslaadi järgivad lood ja siis need ülejäänud - new weird, nagu kirjastaja "Väära kassi päeva" järelsõnas liigitab. Emotsionaalselt muljetavaldavatena mainitakse "Taevast kukkunud loomaaia" arvustuses Põhja raskemeelsust ning Nõukogude okupatsioonist puutumata jäänud Soome puhul üllatavat Ida-Euroopa ängi. "Väära kassi päev" kuulub tervikuna žanriulme ja peavoolu kirjanduse hämaratele

Romaanis „Väära kassi päev“ põgeneb peategelase Kaarna dementne ema hooldekodust ja Kaarna püüab leida teda üles. Selleks hakkab ta läbi käima ema tuttavaid ning saab otsimise käigus teada nii mõndagi ema ja enda minevikust. Järgneb katkend 15. peatükist, mis peaks Pasi Ilmari Jääskeläineni stiili ja kogu romaani iseloomustama küllaltki täpselt. Arvi Nikkarev Seejärel torkas mulle silma üks nimi: Arvi Nieminen, noorpõlvesõber, Raamatu tänava Vana antikvariaat. Nimi kõlas ebamääraselt tuttavalt ja tundus juhtnöörina – suunana, kust ema tasus otsida. Mõtlesin, et kindlasti oli Lang Raamatu

Sel hommikul oli Neemel kiire. Ta oli naisele lubanud enne tööle minekut läbi astuda raamatupoest, kuhu oli värskelt müügile tulnud Marisele meeldinud laulja elulooraamat. Viimastel aastatel erakuna elanud laulja oli hiljuti surnud – ootamatu terviserikke tõttu, nagu lühikeses pressiteates öeldi. Kuluaarides ringles tema lahkumise põhjuste kohta mitu versiooni, ja nii nagu kuulsuste puhul ikka, ajas üks vandenõuteooria teist taga. Hanno Varrstoki puhul tekitas kõmu ka asjaolu, et ta oli lavakarjääri juba aastaid tagasi lõpetanud, kuigi ta polnud veel kaugeltki vana. Mõni temaealine laulja

1. Kui Simon ja Netti Dulwichisse kolisid, lõhnas nende uus korter värske värvi, kartongkastide ja liiga kallite tulevikuplaanide järele. Korter ise asus viktoriaanliku maja kaheksateistkümnendas sektsioonis. Kitsas trepp nagises nagu vana inimene, kes oleks tahtnud iga sammu kohta ametliku kaebuse esitada. Läbipaistev köögi välissein vaatas väikesele sisehoovile, kus vihm kogunes kivipragudesse ja musträstad käitusid enesekindlusega, mida õigustas ainult täielik rumalus. Simon armastas korterit kohe. Ta seadis oma töötoa sisse peaaegu religioosse keskendumisega. Kolm monitori. Mehhaaniline

2026. aasta ulmekirjanduse auhind Stalker on pidulikult välja antud. Juba teist aastat ei avalikusta Eesti Ulmeühing kahetsusväärsel kombel teoste poolt kogutud punkte; tänu vastutulelikele Estconil osalenutele on need siiski teada. Teatavasti reastab iga osaleja vähemalt ühes alamžanris kolm esimest, kusjuures iga esimese koha eest saab teos 3, teise koha eest 2 ja kolmanda koha eest 1 punkti. Eesti kirjanduse esikolmikud on järgmised: Žanr Autor Teos Punkte Koht Hindajaid Žanris hindajaid Romaan Laura Loolaid Tagavaramalev 43 I 21 35 Timo Talvik Sulid ja sulased 42 II 19 Meelis Kraft

"Ma algatan avaliku pöördumise: ärgem nimetagem TI nn. kunsti "TI kunstiks", vaid Piltideks, mida Arvuti Solkis Kokku (PASK)," kirjutas hiljuti keegi oma lõustaraamatusse ( I am starting a petition to no longer refer to AI "art" as AI art but instead as Computer-Rendered Artificial Pictures (CRAP)). Kui palju seda mõtet edasi postitati, ei tea, kuid igatahes piisavalt, et see Eesti ulmelugejateni jõuaks. Muidugi ei ole see mõte midgai uut ega huvitavat - lihtsalt näide meeleoludest, mida juba mitu aastat kohtab. Küll on need Holliwoody dialoogide kirjutajad, kellele AI liiga kipub tegema, küll

See mõttekujund ei ole kahjuks minu välja mõeldud, seda on erinevad ulmeautorid kasutanud vähemalt pool sajandit, nii et ma ei riski öelda, kes oli esimene. (Sellist nime [„Steel Beach“] kannab ka John Varley 1992. a ilmunud romaan, mis võitis nii Hugo kui Nebula. Lugesin kunagi mingit artiklit, kus autor nimetas paar kohta, kus seda mõttekujundit kasutatud, kuid ma ei suutnud seda enam leida.) Ehk siis – inimkond kosmose lävel on nagu esimene kala Devoni rannal, kes uudistas seal uut keskkonda, mis sest, et liikuda ja hingata oli väga-väga raske, peaaegu võimatu. Meie kõik oleme selle kala