Otsing

"Ma algatan avaliku pöördumise: ärgem nimetagem TI nn. kunsti "TI kunstiks", vaid Piltideks, mida Arvuti Solkis Kokku (PASK)," kirjutas hiljuti keegi oma lõustaraamatusse ( I am starting a petition to no longer refer to AI "art" as AI art but instead as Computer-Rendered Artificial Pictures (CRAP)). Kui palju seda mõtet edasi postitati, ei tea, kuid igatahes piisavalt, et see Eesti ulmelugejateni jõuaks. Muidugi ei ole see mõte midgai uut ega huvitavat - lihtsalt näide meeleoludest, mida juba mitu aastat kohtab. Küll on need Holliwoody dialoogide kirjutajad, kellele AI liiga kipub tegema, küll

See mõttekujund ei ole kahjuks minu välja mõeldud, seda on erinevad ulmeautorid kasutanud vähemalt pool sajandit, nii et ma ei riski öelda, kes oli esimene. (Sellist nime [„Steel Beach“] kannab ka John Varley 1992. a ilmunud romaan, mis võitis nii Hugo kui Nebula. Lugesin kunagi mingit artiklit, kus autor nimetas paar kohta, kus seda mõttekujundit kasutatud, kuid ma ei suutnud seda enam leida.) Ehk siis – inimkond kosmose lävel on nagu esimene kala Devoni rannal, kes uudistas seal uut keskkonda, mis sest, et liikuda ja hingata oli väga-väga raske, peaaegu võimatu. Meie kõik oleme selle kala

Elavad on Tawlist lahkunud juba sajandeid; praegune evakuatsioon on kõigest viimane ja lõplik. Selleks on head põhjused: soolakaks muutunud joogiveeallikas, alati peale tungiv vesi, lakkamatu tuul. Lastele pole koole. Pole arsti. Oleksime pidanud seda ette nägema, aga vahel me unustame, mida elavad vajavad. Me ei saa soolast üle, nii et jälgime kaldalt Me kallid ja järeltulijad kahlavad merre. Mehed pingutavad, et paadid lainetes kindlana püsiksid. Kõik on kookus oma kraami raskuse all, küla on pakitud kottidesse ja päästepaatidesse. Lusikad, värtnad, õngekonksud, lõngakerad. Vana põlle sisse

2025. detsembri numbris oli juttu "pungi aastatest", postmodernistlikest kümnenditest, mil rõhutatult ja teadlikult kooskõlatu "keel põses" maailmaloome jõudis ulme äärealadelt üldlevinud võtete hulka ja nautis aurupungi kõrgaja näol kümmekond aastat tagasi oma populaarsuse tippu. 2026. aasta algus pakkus võimaluse arvustada eesti ulmekirjaniku samas võtmes kirjutatud romaani. Manfred Kalmsteni "Susikiuste" kuulub niisiis ulmekirjanduse selle osa hulka, mis ei toimu mitte võimalikus, vaid taotluslikult nihestatud maailmas. Siia liigituvad ajarännu lood, kõikvõimalikud "pungid", lood, milles

Lõpetasin eelmise osa sõnadega, et seis maha märgitud ja edasi läheb ulmeks, aga senist üle lugedes ja võttes arvesse mõnede lugejate kommentaare, pühendan osa mahust veel reaalsusele... või kuidas võtta – osa sellest on teatud võllahuumori mõttes täiemõõduline ulme. Alustame sellest, mis on suurepärane – Artemis II tegi Kuu ümber tiiru ja inimesed lõid uue rekordi, kui kaugel Maast on käidud (432 000 km; võllahuumorit siingi: eelmise rekordi tegi Apollo 13, start 11.05.1970, ca 400 171 km, ja sellepärast, et teenindusmoodulis lõhkes hapnikupaak ja Kuul maandumine jäi ära ja nad lendasid, kuni

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.36. Pealinn Valgus väreles Maia ja Asake nägudel, kui nad uurisid läbi läbipaistva seina merepõhja, mille kohal ujusid suured, oma viiemeetrised paljuhambulised kalad. Kalad jõllitasid neid üsna mõttelagedalt vastu, ent aeg-ajalt üks või teine neist märkas midagi ja tegi kiire jõulise sööstu, mis pani kiljuma naistega koos hiigelakvaariumi uudistava lastekarja. Kalad nägid tõeliselt ohtlikud välja. „Need on mingi nende väiksem versioon, eks ole?” küsis Maia. Asake noogutas. „Neid on igasuguseid ja igas suuruses, aga jah, need on suhteliselt väikesed. Suured

Stephen King, "Rose Madder". New English Library, 1996. 595 lk. Las ma räägin teile Stephen Kingist. Miks alustan nii dramaatilisel toonil ja noodil? Ajalooliselt nii mujal maailmas kui meil on Stephen Kingi loomingut vaadatud peamiselt läbi õuduskirjanduse prisma. Jutud õuduskuningast on ju ka täiesti omal kohal - mingi piirini. Sest Stephen King on kirjutanud praeguseks üle viiekümene aasta ning vaid romaane on tal kuuskümmend kopikatega, tsutt alla seitsmekümne. Lühiromaanid ja -jutud veel juurde, peoga erinevaid ekraniseeringuid. Mis seal salata, eriti filmimaailmades on Kingi loomest

Katkend romaanist "Susikiuste" (2026). Hagenhild vihkas ootamist. Kärsitult kõndis ta edasi Perchta aia nimelise linnaosa suunas, otsides mööda vuhisevas vagnide voos pilguga rentlist. Seda leidmata keeras ta paremale õnnele lootes endisele Tiwali alleele, mis nüüd ilmselt wotanismi väljajuurimise eesmärgil Tyri alleeks ümber oli nimetatud, ja selle kõrgete ning ilmselt Keskvallast toodud tammede all kõndides tabas teda esimene paduvihmahoog, milledega Zwerega sügised olid tavaliselt täidetud. See saast veel puudus, vandus Hagenhild mõttes ja seisatas, leidnud, et võib ka tamme all oodates