Otsing

Kirjanikupalgad, loometoetused ja muu selline

Kui kellelegi midagi antakse, leidub ikka küsijaid, keda huvitab, miks anti, mille eest anti, miks ometi anti ja halvemal juhul - nagu ka hiljutise järjekordse pisarateni solvunud autori ja tema sotsiaalmeedias aktiivse sõbranna avalduste näitel - miks mulle ei antud. Muidugi on see kõik normaalne ja vabas demokraatlikus õigusriigis oleks imelik hoopis arutelu puudumine. Algupärase proosa toetamise üle arutlejad jagunevad väga laias laastus kahte leeri. Esimeses on need, kelle meelest antakse vähe, antakse vähestele (vististi oli Karl Martin Sinijärv see, kes küsis, et miks ometi ei peeta ülal

Punkti ümber

"Algernoni" eelmises numbris ilmus Meelis Friedenthali romaani "Punkti ümber" avapeatükk. Vahepeal on see autorile toonud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia, ridamisi kiitvaid arvustusi ja tunnustust. Soovin südamest õnne! Žanrildasa võib teost pidada maagiliseks realismiks. See ütleb vähe, sest eesti maagiline realism on enam-vähem ingliskeelse splistream 'i sünonüüm ning sellesse liigitatavad teosed ei moodusta mingit selgelt äratuntavat kunstivoolu, vaid esindavad kõikmõeldavaid võimalusi realistlikku kujutusviisi fantaasiaga segamiseks, samas žanriulmeni jõudmata. Vahete vahel

Maailma mesi ja Vareste Kuninganna

Kellal baariseina peal on neli seierit ja ükski neist ei liigu. Vastasseina suitsuses peeglis peegelduvad mesikuldsed pudelid, madalal rippuv lühter, punased nelgid laudadel. Seal ei peegeldu: pikajuukseline baarmen, nunn valges rüüs, kes baaripukil suitsetab, ja mina. Ma vajun toolile ja pingutan, et ennast kokku võtta. Vaatan oma jalgu: need on kohal. Viimane asi, mida mäletan, on hetk, mil miinid kaevikut tabavad. Yiorgose nägu purunemas tuhandeks valguse- ja verekilluks, valu mu reites, mu eemale paisatud saapaid, liha täis. Mu enese liha. Vaatan oma saapaid ja nad on seal, kus peavadki

Libakass

"Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu." Koostanud Indrek Hargla, Jana Raidma ja Joel Jans. Lummur, 2024. 324 lk. Temaatilised kogumikud on huvitavad, pakkudes erinevate kirjanike nägemust samale ainesele isepalgeliste nurkade alt. Raamatus on juba mahu mõttes väga erinevaid lähenemisi, paarilehelisest laastust kuni lühiromaanini, mis ongi äge, kuna igal linnul ongi oma laul ja (ulme)kirjanikul käekiri. Stilistiliselt on siin küll argist-olmelist, küll viiakse meid iidsesse Jaapanisse või sõidutatakse kosmoses, küber pungib ning siivsat erootikat ja fantasy 't on ka. Lugesin rohkem meeleolu

Kinoloog lõpetab

Esimesed ulmefilmide tutvustused said „Algernoni“ üles ligi aasta tagasi. Nüüd sellest, mida aasta pikkune põlvini ulmefilmides kahlamine mulle – ja ehk ka mõnele ulmesõbrale – andis (või oleks võinud anda). 1. Kuna alustasin 2023. aasta aprillis, siis püüdsin üles panna ka neid aasta 2022 filme, mis tasuta vaatamiseks alles pärast Kinoloogi alustamist ilmusid. Seda joont hoidsin lõpuni, nii et see piiritleb „Algernoni“ filmirubriigi aastatega 2022-2024. 2. Ulmefilme ilmus selles ajavahemikus palju, mis on muidugi positiivne, aga suure hulga sees oli ka rohkem rämpsu. Minu, kes ma ei ole

Selles numbris