Otsing

2025. aasta lõpus tuli kaks uudist superarvutite kasutamisest imetajate ajukoore simuleerimiseks. Kui novembris teatasid jaapanlased, et on simuleerinud hiire ajukoort peaaegu 10 miljardi neuroni ja 26 miljardi sünapsiga raalis "Fugaku" ( https://www.eurekalert.org/news-releases/1105603 ), siis detsembris teatasid Diesmann et al., et Saksamaa raal JUPITER on võimeline jooksutama inimaju koore simulatsiooni lausa 20 miljardi neuroni ja 100 triljoni ühendusega ( https://arxiv.org/abs/2512.09502 , https://www.newscientist.com/article/2510892-were-about-to-simulate-a-h…

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.20: Draakoni tund „Sa oled vingem vend kui suurem osa ajaloo suuri luurajaid,” irvitas Tedus. „Sul ei kulunud nädalatki, et planeet sulle sõja kuulutaks.” „Ära mölise!” nähvas Raul solvumata vastu. „Vaata, et sind Janaga sealt alla ei tõmmata. Ja ole valmis tuletoetuseks. Õigemini, ära Janale ette jää. Ta plekkaju reageerib tuhat korda kiiremini.” „Nii tore on inimestega koos töötada,” sõnad laeva tehisintellekt. „Laev on lahingukonfiguratsioonis, sondid ja translaatorid väljas, madalamad sajal kilomeetril Reggestoi kohal. Oskad sa mind aidata, mis suunas ma

Alustan siin "Algernonis" inimkonna võimalikku tulevikku käsitlevat artiklisarja. Teatud lähenduses on see hm, populaarteaduslik, ent võtan endale vabaduse käsitleda teemat avaramalt, ulmelisemalt, kuigi, ütlen igaks juhuks kohe ära, kavatsen jääda rangelt reaalsuse, loogika ja teadusliku võimalikkuse piiresse; ma võin teinekord eksida, kuid tahtlikku jama ma ei aja. Siim Veskimees Kõrvalepõige – taust: me elame hääbumisajastus Pimeduse pealetungi ajastul. Renessansist sündinud, Vana-Kreekast helguse, väärikuse ja varasemaga võrreldes enneolematu inimlikkuse võtnud, seni teadaoleva ajaloo

Stephen King, "Revival". Hodder & Stoughton, 2015. 373 lk. Mul on Stephen Kingi romaanidest üldistades (jah, siin on saatanlik detail, kuna algset “The Standi” olen ma sirvinud, mitte lugenud) loetud kõik kuni aastani 1994, täpsemalt siis 1992 ilmunud "Gerald's Game" on viimane loetu. Edasi on nii ja naa, eesti keeles ilmunud pluss erinevad "mingil põhjusel olulised" on loetud, nagu näiteks "Green Mile", mille järgi on teatavasti suurepärane film tehtud. Nii paarkümmend hilisemat romaani-jutukogu on Kingi loomingust mul lugemata - ning need ei ole isegi mitte tingimata "kehvad", küll aga on

Eestikeelses ulmekirjanduses on hakanud levima žanrimääratlus "punk". Kui küber- ja aurupungist räägitakse juba hulk aastaid, siis 2024. ja 2025. aastal ilmusid Mandred Kalmsteni juhtimisel kogumikud (ja neis ka tema enda lood), mis tõid pildile "lootuspungi" ja "viikingpungi". Seesuguse sõnakasutuse kohta väljendas Juhan Habicht 2024. aasta juuninumbris imestust: "Minu jaoks on hopepunk oksüümoron. Lootust on kunstis ikka olnud, isegi Hollywoodi suurejoonelistes katastroofifilmides jäävad – just nagu lootuskiirena täielikus hävingus – blondiin, neeger ja koer ju ikka ellu. Teisest küljest

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.13. Karjäärivend „Ja see on kõik?” Umbes kolmekümnene kõhn mees vaatas Raulile küsivalt otsa, kui see lõpetas pintslikesega metallist kaablitoekronsteini puhastamist. Raul ei vaevunud vastama, uuris tulemust, tõstis teises käes oleva vaksapikkuse torujupi kaablitele lähemale ja vajutas nupule. Asjandus, mis ilmselt oli midagi värviprinteri ja -pritsi vahepealset, surises, ja kaablitel kadusid siledamad laigud, mis oleksid võinud märku anda, et neid on viimasel kümnel aastal liigutatud. Nüüd alles vaatas Raul kaaslasele otsa. „See on kõik, Seil. Mida sa

1. Qiri maailma mõistuslik liik arenes välja jääsisalikest. Jääsisalikud omakorda arenesid välja väikestest selgrootutest, kes kunagi väga ammu ronisid ookeanist tektoonilise murrangu kohal asuvatele kaljusaartele. Nad sõid seal vetikaid ja pisiloomi ja soojendasid ennast planeedi sisemusest tõusva igavese tule kumas. Pärast emase poolt juba väljutatud kudu viljastamist hakkas isase organism tootma nii mõnuaineid kui ensüüme, mis ta keha lagundasid, ja emane luristas õnneliku armsama endale pulmaroaks. „Isane“ ja „emane“ on siin muidugi suhtelised mõisted. Jääsisalike eellased olid sündides

Vaatan veelkord peeglisse ja kontrollin, kas taskurätt mu rinnataskus on õige nurga all. Ülikond näeb hea välja, aga seda teeb ta muidugi alati – üks väheseid eeliseid, mis mulle on jäänud. Veel üks imetlev pilk, enne kui tõmban kujutise peeglist, selle kokku kägardan ja taskusse pistan. Pole vaja, et Mira järgneks sinna, kuhu nüüd lähen. Süütan sildi „SUITSETAMINE KEELATUD“ all sigareti, kui lift hakkab võbinaga üles liikuma. Suits rullub laes oleva anduri suunas, kuid viipan selle näpuga tagasi alla. „Ainus, mis ma tegema pean, on kõiki uskuma panna. Ainult üheks õhtuks,“ ütlen ma suitsule