Otsing

Ulmekirjanduse BAAS on praegu kehvas olukorras. Aasta esimesel poolel jäi see ette Aasiast lähtuvatele AI-andmevarastele, kes selle pidevate päringutega üle koormasid. Suvel oli rakendus tükk aega mingitel muudel põhjustel kasutamatu; praegu on jälle tööle hakanud, kuid osa kasutajaid ei saa siiani oma senise parooliga ligi. Baas@ulme.ee aadressile saadetud kirjadele keegi ei vasta ning vaevalt et uutel kasutajatel praegu üldse liituda võimalik ongi, isegi kui mõni tahaks. Üldiselt, kui eesmärk on kogukonna kõige olulisemale rakendusele vesi peale tõmmata, siis just nii seda tulekski teha

Pidu aja lõpus. Koostajad Manfred Kalmsten ja Laura Loolaid. Fantaasia 2026. 336 lk. Minu magamistoa seinal on amatöörkunstniku maal, millest ma püüan üldiselt mööda vaadata. Akvarellilt vaatavad vastu lained, mis näevad välja nagu hallitavad heinavaalud, millele on keegi vahutriibuks hambapastat peale pigistanud; luitunud vakstu karva taevas ning seebitükkidena mõjuvad kivid. Lühidalt, mitte miski sel pildil pole õige. Teise toa seinal on päriskunstniku üsna sarnase settinguga rannamaal, samuti akvarell, mille igas pintslitõmbes on elu ja mida võid end vaatama unustada. Tuleb välja, et isegi

Rahutoojad, hägulased ja suured sitasitikad II Avaldan niisiis taas siin Hiires osade kaupa järgmise romaani sarjast, mis ootab juba aastaid ühe teatud institutsiooni toetust, mis on loodud just selleks, et toetada eesti kirjandust ja kultuuri, aga mis selle asemel toetab purkisittumist ja ametnike väljamaasõite; aeg-ajalt toetatakse ka inimvihkajalikke ideoloogiaid ja korraldatakse mõni üritus, kus kõrgilt, näpuotsaga pudeneb midagi ka kohalikele loojatele. Aga nii kibe kui see ka oleks, tuleb leppida ilmsega – oleme häviv kultuur ja tegeleme näivusega; uurisin seda muide ülikooli lõputöös ja

Stardipositsioon Kõik eelnev oli katse võimalikult lihtsalt, samas mitte väga nurki lõigates kirjeldada, kus me oleme – mis on seni tehtud ja miks seda on füüsikast ja teistest loodusseadustest lähtuvalt just nii tehtud. Eks ole – inimkond hakkab lõpuks ikkagi kosmost hõlvama... Jah, kes teab mitmendat korda – KUI hakkab. Väljasuremine võimalusena on alati laual ja religioosne hullus on selle sümptom, katalüsaator ja paljudele ka mugav asendustegevus – sest nii paljudel inimestel pole siin ilmas kuraditki teha. Ning ’religioon’ ei tähenda siin ainult näiteks primitiivset ja olemuslikult

Josefina oli vahepeal kirjutanud. Päris palju kohe – mitte valusate tunnete ja kriipiva lootusetuse luulet, vaid õnneliku elu vaikse sära luulet, püüdnud eluhinguse hetki, kõikevõitvat armastust, õrnu igavikupuuteid. Kuna ta Anja Orulana oli endale juba nime teinud, ei olnud väga raske pakkuda tekste samale kirjastusele ning need võeti vaimustusega vastu. Anja jätkas. Miski ei suutnud talle viga teha, vähemalt mitte nüüd, eks? Mine või ülikooli tagasi – lõpetamisest oli vaid natuke puudu. Kui kõik on hästi, ei lasta sel vähemalt lugudes küll kunagi kaua kesta. Või kui lastakse, siis aega võib

Paolo Bacigalupi. "Laevalammutaja" + “Uppunud linnad” + “Sõjarelv”. Fantaasia, 2023 ja 2024. 218 + 310 + 272 lk Kuna mul õnnestus "Laevalammutaja" auhinnaks saada, siis mõtlesin, et viskaks tervele sarjale silma peale. "Laevalammutaja" on avaosa Paolo Bacigalupi suuremast raamatusarjast, kus maailm on ühine, kuid raamatud loetavad ka eraldiseisvalt. Triloogia ongi samanimeline, edasi tulevad "Uppunud linnad" ning "Salarelv". Tegelasi võib kohata vilksamisi mööda raamatuid siin ja seal, seega järjestlugemisel on oma võlu. Minu jaoks on mingis mõttes sarnane näiteks palavalt armastatud

Pihunühkerdamisest Niisiis jõuab inimkond Kuule... ... kui jõuab. Mulle meeldis see pilapilt, kuidas Trump istub arvuti ees ja mingi AI pajatab: „... Jah, ma tõepoolest unustasin arvesse võtta Hormuzi väina sulgemist. Räägime millestki muust...“ Antud juhul pole lugu ei selles, et LLM-il põhinevad mölamasinad on ummiktee (st ei jõua iial AI-ni selle sõna tegelikus, mitte investoritelt raha väljameelitamiseks sobivas haip-tähenduses) ega Matrixi filmi kaudu meemiks saanud tõdemuses, et inimkonna tipp oli aastatuhandevahetusel, edasi tuli degeneratsioon. Apollo mooduli juhtarvuti oli sagedusega

22 aastat tagasi Pasi Jääskeläise esimest eestikeelset raamatut "Taevast kukkunud loomaaed" (2002) arvustades nentis allakirjutanu, et jutukogu jaguneb justkui kaheks: traditsioonilisi žanriulme teemasid ja käsitluslaadi järgivad lood ja siis need ülejäänud - new weird, nagu kirjastaja "Väära kassi päeva" järelsõnas liigitab. Emotsionaalselt muljetavaldavatena mainitakse "Taevast kukkunud loomaaia" arvustuses Põhja raskemeelsust ning Nõukogude okupatsioonist puutumata jäänud Soome puhul üllatavat Ida-Euroopa ängi. "Väära kassi päev" kuulub tervikuna žanriulme ja peavoolu kirjanduse hämaratele

Romaanis „Väära kassi päev“ põgeneb peategelase Kaarna dementne ema hooldekodust ja Kaarna püüab leida teda üles. Selleks hakkab ta läbi käima ema tuttavaid ning saab otsimise käigus teada nii mõndagi ema ja enda minevikust. Järgneb katkend 15. peatükist, mis peaks Pasi Ilmari Jääskeläineni stiili ja kogu romaani iseloomustama küllaltki täpselt. Arvi Nikkarev Seejärel torkas mulle silma üks nimi: Arvi Nieminen, noorpõlvesõber, Raamatu tänava Vana antikvariaat. Nimi kõlas ebamääraselt tuttavalt ja tundus juhtnöörina – suunana, kust ema tasus otsida. Mõtlesin, et kindlasti oli Lang Raamatu