Otsing

"Algernoni" 2020. aasta septembrinumbris ilmus jutt "Vürtsi ellu", milles tulnukad tegid kogu inimkonnale kättesaadavaks lihtsa retsepti, mille abil võis igaüks omandada plastmassi söömise võime: https://algernon.ee/node/1183 . Nüüd on avastatud süvamerebakterid, kes on evolutsioneerunud polüetüleentereftalaadi (PET) lagundajateks: https://scitechdaily.com/scientists-discover-ocean-bacteria-that-feast-… . Kingitus Kosmosest on varasema maagiliste kingituste rahvaluulemotiivi edasiarendus. Alati on inimestele meeldinud spekuleerida selle üle, et mis saama hakkab, kui keegi meie hulgas

„Tule nüüd!“ Benni mürisev hääl mu kiivris kõlab otse mu kõrvalt, kuigi olen kakskümmend meetrit maas. Ma pole kunagi jooksmises hea olnud. Nüüd, nõrgas gravitatsioonis olen veelgi halvem. „Venivorst!“ Tavaliselt ütleksin talle, et ta oleks vait, ja hoiaksin oma tempot. Me näeme igal õhtul, kuidas Dzilti päikeseloojang planeedi hõbedase horisondi taustal mahedalt siniseks lööb. Aga teades, mida tean, tõstan kiirust. Suur mees irvitab oma visiiriga kiivri taga, kui ma oma nahale liibuva pinnaülikonna sees hingeldades ja higist läbimärjana künkajalmile jõuan. Mu rind kerkib. „Sina võitsid,“

Kuumad allikad. Koostanud Tormi Ariva. Gururaamat 2025. 456 lk Mu emapoolne vanaema sündis 1931. aasta kadripäeval, emapoolne vanaisa Georg (tuttavatele Jüri) 1922. aasta 7. veebruaril. Mõlemad olid oma eluajal kõvad lugejad. Vanaema luges palju, väga palju, ning vanaisa oli selline inimene, kes lähenes süstemaatiliselt ja analüütiliselt raamatumaailmale. Mis tähendab, et need lood, mis Tormi Ariva vedamisel on kuumade kaante vahele pandud, on just sellised, mida mu vanavanemad võisid oma noorpõlves lugeda erinevatest ajalehesabadest ja ajakirjadest. Kahjuks ma küll ei saanud siinpoolsuses

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.1 Utoru, natuke varem Kerge soe vihm ei suutnud õieti võistelda läbimatutest džunglipuhmastest kerkiva kuuma auruga. Ega see püüdnudki, kõik – mets, murulapid, õhk, majad, autod, lennumasinad, inimesed, maa, taevas, hunditaolised koduloomad ja puuvõradesse peidetud laternad – oli niikuinii läbimärg, niiskusest üleküllastunud ja tilkuv. Sudek maandas oma hiidkiili kahe teise parkimisplatsil seisva lennumasina kõrvale, lükkas ukse lahti ja silmitses pahaselt taevast, niipalju kui seda oli näha neljas suunas metsakatusesse lõikuvate teede-sihtide kohal. Ühes

Triinu Meres. Teistmoodi tavaline. Fantaasia 2025. 310 lk. Alustuseks – mingil põhjusel pole kogumikus ära toodud juttude esmatrükkide aastaid. Olgu need siis siin ära toodud: „Südamelugu“ – 2020, "Vikerkaar" 7/8, "Eesti novell" 2021; „Kes sa oled?“ – 2022, „Vikerkaar“ 1/2; „Nahk“ – 2013, „Reaktor“ 17; „Päriselt minu“ – 2025, esmatrükk; „Reeturid“ – 2025, esmatrükk; „Teistsugune südamelugu“ – 2025, esmatrükk; „Tähtsad asjad“ – 2022, „Reaktor“ 131; „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost“ – 2017, „Täeaeg“ 17; „Mismoodi on olla keisrinna“ – 2025, esmatrükk;

Kõigepealt olgu öeldud, et tegemist on katkendiga romaanist, mitte iseseisva jutuga. Lihtsalt paar “Kui tuugenid vaikised” tegelast käisid mulle kurtmas – muidugi just siis, kui ma lootsin magama jääda ­– et neist on liiga vähe juttu, neid on valesti mõistetud jne. Ja kui ma nende soovidele järele andsin, võtsid nad kaasa ka oma sõbrad ja sugulased... Umbes nii mul kirjutamine küll käibki. Ma ei suru tegelastele peale mingeid tegevusi, et nii mingeid maailmavaatelisi küsimusi lahendada. Nad tulevad, räägivad, kuidas neil läinud on, vahel ma vaidlen nendega, nõuan täpsustamist, vahel panen

"Maagiline realism" on suurel määral vist Heinsaare, Ehlvesti ja mõne teise loomingu tõttu saanud eesti ulmeaustajaskonnas halvamaigulise tähenduse. Õnneks on siiski kuskil olemas ka niiöelda päris-maagiline-realism, mis ei kaldu ei sonimisse ega toimuva täielikku juhuslikkusse. Mariana Enriqueze novellikogumiku ilmumine on mitmes mõttes sündmus. Esiteks on see lihtsalt hea raamat. Mitte vaimustavalt hea, aga siiski piisavalt hea, et sõbrale soovitada. Teiseks, Mariana Enriquez on kultuurivahendaja, tuues ladinaameerika moodsasse kirjandusse angloameerika gootika võtted, mis on ulmekirjanduses

Rahutoojad, hägulased ja suured sitasitikad Hakkan siin Hiires osade kaupa avaldama romaanisarja, mis ootab juba aastaid teatud institutsioon toetust, mis just selleks – lisaks muule kultuurile eesti kirjanduse toetuseks – ellu on kutsutud, aga mis selle asemel toetab purkisittumist ja ametnike väljamaasõite. Või noh, ega seda toetusraha suuremat polegi, Lollidemaa on otsustanud kultuuri surnuks näljutada ja mängib sinna juurde seda surnud hobuse mängu varianti, et õhkab, et vaadake, kui elus ta veel välja näeb. Igatahes siin on siis esimese raamatu algus. Olen kord varem avaldanud romaani

Mariann Rückenberg, "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu". Ferielum OÜ, 2025. 360 lk. Teate seda tunnet, et kui võtad raamatu kätte ja kohe esimeste ridadega see haarab endasse, esimese peatükiga oled müüdud mees (naine)? Rückenbergi raamatuga täpselt nii on, oma peas läks lugemiskogemus väga kiirelt sinna kategooriasse, kus ootavad ees mitmed teised võimsad teosed, kus ärgatakse kolmapäeval pühapäevases vaikuses või 75. sünnipäeval astutakse peale naise haual käimist sõjaväkke. Põhjaliku taustatöö teinud kirjanik räägib raamatu loomeloost ja ajalookulissidest eessõnas