Otsing

"Maagiline realism" on suurel määral vist Heinsaare, Ehlvesti ja mõne teise loomingu tõttu saanud eesti ulmeaustajaskonnas halvamaigulise tähenduse. Õnneks on siiski kuskil olemas ka niiöelda päris-maagiline-realism, mis ei kaldu ei sonimisse ega toimuva täielikku juhuslikkusse. Mariana Enriqueze novellikogumiku ilmumine on mitmes mõttes sündmus. Esiteks on see lihtsalt hea raamat. Mitte vaimustavalt hea, aga siiski piisavalt hea, et sõbrale soovitada. Teiseks, Mariana Enriquez on kultuurivahendaja, tuues ladinaameerika moodsasse kirjandusse angloameerika gootika võtted, mis on ulmekirjanduses

Rahutoojad, hägulased ja suured sitasitikad Hakkan siin Hiires osade kaupa avaldama romaanisarja, mis ootab juba aastaid teatud institutsioon toetust, mis just selleks – lisaks muule kultuurile eesti kirjanduse toetuseks – ellu on kutsutud, aga mis selle asemel toetab purkisittumist ja ametnike väljamaasõite. Või noh, ega seda toetusraha suuremat polegi, Lollidemaa on otsustanud kultuuri surnuks näljutada ja mängib sinna juurde seda surnud hobuse mängu varianti, et õhkab, et vaadake, kui elus ta veel välja näeb. Igatahes siin on siis esimese raamatu algus. Olen kord varem avaldanud romaani

Mariann Rückenberg, "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu". Ferielum OÜ, 2025. 360 lk. Teate seda tunnet, et kui võtad raamatu kätte ja kohe esimeste ridadega see haarab endasse, esimese peatükiga oled müüdud mees (naine)? Rückenbergi raamatuga täpselt nii on, oma peas läks lugemiskogemus väga kiirelt sinna kategooriasse, kus ootavad ees mitmed teised võimsad teosed, kus ärgatakse kolmapäeval pühapäevases vaikuses või 75. sünnipäeval astutakse peale naise haual käimist sõjaväkke. Põhjaliku taustatöö teinud kirjanik räägib raamatu loomeloost ja ajalookulissidest eessõnas

Tõlkinud Eva-Stiina Randoja. Ilmunud kogumikus "Asjad, mis me tules kaotasime" (LR 18-20 2025). Mõtlen iga päev Adela peale. Ja kui mälestus temast – tedretähnid, kollased hambad, liiga õhukesed heledad juuksed, õlakönt, seemisnahast saapakesed – end mulle päeva jooksul ei ilmuta, külastab see mind öösel unenägudes. Minu unenäod Adelast on alati erinevad, aga nendest ei puudu kunagi ei vihm, minu vend ega mina, mõlemad kollastes vihmakeepides, seismas mahajäetud maja ees, vaatamas, kuidas politseinikud aias meie vanematega vaikselt räägivad. Meist said sõbrad, sest Adela oli äärelinna

Järelsõna Mariana Enriqueze jutukogu "Asjad, mis me tules kaotasime" eestikeelsele väljaandele. Gooti õuduse kuningannaks kutsutud Mariana Enriquez, sündinud Buenos Aireses 1973. aastal, on Argentiina kirjanduse fenomen ja praeguse hetke kaalukaim esindaja. Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed. Enriqueze teostes kohtuvad Argentiina poliitiline lähiajalugu, pöörased 1990-ndad, mil enesehävitamine oli veel cool ja glamuurne, viited lapsepõlvele, poolpaganlikud kultused, romantika ja gootika ning reaalne ja metafüüsiline õud. Groteski, õuduse

Mariana Enriquez. "Asjad, mis me tules kaotasime." LR 18-20. SA Kultuurileht, 2025. 144 lk. Kui eesti keeles ilmub mõni Ladina-Ameerika kirjaniku teos, mida saab kuidagi seostada üleloomulikuga, tekib mul kohe instinktiivne ettevaatus – ega „nendelt seal“ ju peale maagilise realismi midagi ei tule. Teine ohu märk on raamatu ilmumine ""Loomingu" Raamatukogus", kust on harva oodata lugemist kergema maitsega žanrihuvilisele, kellele kõrgkirjandus mõjub pigem intellektuaalse, ent läbinähtava edvistamisena. Seetõttu tundsin kergendust, kui Mariana Enriqueze jutukoguga edasi jõudes mõistsin, et

Pärast abiellumist viin oma naise Purustatud Sadamasse. Valik võib tunduda imelik, aga mulle meeldib seal. Kõik need unustusehõlma langenud masinad. Veest kerkivad pilvelõhkujad. Vee kohale tõusev vaateratas, mis näeb välja nagu mees, kes vehib, et näidata, et on uppumas. Tekitab koduse tunde. Mu naine on lõpmata ilus. Tal on ükskõik, kuhu me läheme. * Meie hotellitoal on põrandast laeni aknad, kust saan vaadata sadamat, kuidas paatide tuled vee tumedal pinnal vastu kajavad. Purustatud majade fassaadid kooruvad. Mu naine uurib oma peegelpilti klaasil ja läheb siis vannituppa. Uks sulgub

Tommy oli tüdinud. Lootusetult tüdinud. Ta hakkas juba mõtlema, et „surmani tüdinud“ tähendas rohkemat kui seda, et inimesel pole midagi teha. Ta mõtted läksid uitama juba pool tundi enne seda, kui ema veenis teda korralikult käituma, sest nad olid siia igavasse kohta kutsutud aukülalistena. Alguses oli põnev käia tõelises kindluses, kuid siis hakkasid täiskasvanud lobisema ega kavatsenud lõpetada. Tommy ei saanud detailidest eriti aru, aga ilmselt räägiti midagi ta õest, keda ta kunagi näinud ei olnud. See mõte pani poisi nohisema. Ema rääkis Tommy õest, nagu olnuks ta pühak, aga tema teadis

Õhtu, Videvikusära kabinet, Canterlot Üksinda pimeduses Sissejuhatus inimkultuuri equestrialaste jaoks Eessõna on kirjutanud printsess Videvikusära. Tere, ponid! Ajal, mil sa seda loed, võib juba olla ametlikult teatatud meie uutest sõpradest – inimestest! Kindlasti olete väga uudishimulikud, et kes nad on ja kuidas välja näevad, ning te peategi olema uudishimulikud! Pean alustama hoiatustega. Inimeste kultuur erineb täielikult Equestria omast, kuna nad on kogu oma ajaloo jooksul olnud üksi. Nende maal ei leidu teisi mõistuslikke rasse ja kuni praeguse ajani nad arvasid, et on ainus mõistuslik