"Algernoni" 2020. aasta septembrinumbris ilmus jutt "Vürtsi ellu", milles tulnukad tegid kogu inimkonnale kättesaadavaks lihtsa retsepti, mille abil võis igaüks omandada plastmassi söömise võime: https://algernon.ee/node/1183 . Nüüd on avastatud süvamerebakterid, kes on evolutsioneerunud polüetüleentereftalaadi (PET) lagundajateks: https://scitechdaily.com/scientists-discover-ocean-bacteria-that-feast-on-plastic/ .
Kingitus Kosmosest on varasema maagiliste kingituste rahvaluulemotiivi edasiarendus. Alati on inimestele meeldinud spekuleerida selle üle, et mis saama hakkab, kui keegi meie hulgas omandab võime mõtteid lugeda, loomade keelt mõista, tuulesõlmed või midagi muud sellist. Tavaliselt on seejuures rõhk sellel, mida inimene ise selles olukorras teeb või milliseks kujunevad tema suhted kaaskodanikega, mitte lihtsalt muutuse või imeteo kirjeldusel: niisugune mõtteeksperiment on üks paljudest inimvaatluse instrumentidest. Moodsa ulmekirjanduse kingitus on samuti lõplikult valmis ja ulatuslike mõjudega (meile ei öelda, kuidas see välja töötati ega näidata ühtegi vaheetappi) ning selle annab moodne ingel või maag - tulnukas või siis hull teadlane. Sarnasus ürgvana muinasjutumotiiviga on ilmne.
Teadusliku maailmapildiga rohkem kooskõlas oleks inglite ja maagide asendamine loodusega. "Vürtsi ellu" näitel, PET-i lagundamise võimet ei kingiks inimestele tulnukad, vaid see tekiks spontaanselt evolutsiooni teel süvamerebakterites ning seejärel õnnestuks vastavate geenide lisamine soolebakteritele. Jah, muidugi on ka see loodusteaduslikus mõttes jama (on näiteks väga kahtlane, kas protsessi laguproduktid mürgised või kantserogeensed poleks), aga siiski väiksem jama. Oleks ka arusaamatu, miks seda üldse tegema peaks, kui saastaprobleemile on bakterite näol juba lahendus olemas. Usutavam oleks, kui inimeste uus võime ei seisneks mitte PET-i, vaid näiteks tselluloosi lagundamises ja ei lahendaks mitte keskkonnasaastatuse, vaid toitluskriisi.
Paraku on sellisel lähenemisel ka miinuseid - kaotataks dramaatikas. Geenitehnoloogia abil lahenduse loomine võtaks aega, ei tuleks ootamatult ega saaks spontaanselt kättesaadavaks, vaid oleks pika ja ettevaatliku arendusprogrammi tulemus nagu ravimidki. Ei mingeid üleöö majakõrguste tähtedega kaljudele tekkinud kirju ega muud seesugust.
Tänapäeval ei jutustata, kirjutata, loeta ega arutata muinasjutte mitte sellepärast, et need oleksid usutavad. Muinasjutud juhivad mõtteid huvitavas suunas sellest hoolimata, et need pole usutavad - tingimusel, et jamakomponent loogiliselt mõtleva lugeja ajule liiga palju haiget ei tee.