„Tule nüüd!“ Benni mürisev hääl mu kiivris kõlab otse mu kõrvalt, kuigi olen kakskümmend meetrit maas. Ma pole kunagi jooksmises hea olnud. Nüüd, nõrgas gravitatsioonis olen veelgi halvem.
„Venivorst!“
Tavaliselt ütleksin talle, et ta oleks vait, ja hoiaksin oma tempot. Me näeme igal õhtul, kuidas Dzilti päikeseloojang planeedi hõbedase horisondi taustal mahedalt siniseks lööb. Aga teades, mida tean, tõstan kiirust. Suur mees irvitab oma visiiriga kiivri taga, kui ma oma nahale liibuva pinnaülikonna sees hingeldades ja higist läbimärjana künkajalmile jõuan. Mu rind kerkib. „Sina võitsid,“ puhisen.
„Sa tulid esimesena!“ ütleb ta,“ märgib mees ikka veel irvitades, patsutades mind õrnalt massiivses kindas käpaga seljale. See on see, mida ma tema juures armastan: kuidas ta hoolib piisavalt, et oma jõudu hellalt kasutada.
Me kõnnime õlg õla kõrval hõbedastel tasanditel, tema hingamise mõnus kaja mu kõrvus. Ta on sama hele kui mina olen tume, ja peajagu minust pikem. Meie vastupidavad ülikonnad, mis on ühendatud meie feromoonidega, on ühesuguse kohmaka lõikega ja paksu väliskattega, et kohati aset leidvatele metallitormidele vastu pidada. Tema oma on meeste laimiroheline, minu oma naiste tumelilla. Tunnen pidevat kerget kõditust, millega ma iial harjunud pole, kuna sisekombinesiooni želeega kaetud kombitsad mu biorütme jälgivad. Tehisintelligentsed mikrorobotid – mida kasutatakse selle planeedi uurimiseks ja arendamiseks – libisevad mööda rõugearmilist pinda, otsides bioloogilist mitmekesisust, mida oma pisikestesse kehadesse imeda. Eelpost, baasjaam, on meie selja taga laineline laik. Ainus viiekümne kliki sees.
Peatume, et Benn saaks kohendada mu varustusrakmete laiu pruune rihmu, mis kulgevad X-kujuliselt üle mu selja ja rinna. Ta käib nüüd sellega peale. Planeedil, kus metallitolmu sissehingamine võib sind tappa, ei saa varustuse kontrollimisega liiga ettevaatlik olla, rääkimata mürgisest atmosfäärist. Inimesed arvasid, et oleme hullud, kui Colovenist siia tulime, eriti nii noorelt, aga miski ei ole võrreldav põnevusega olla üks esimesi, kes uuel planeedil kõnnib ja seda uurib.
„Loodan, et sa ei pahanda, et nii kaugele tulime,“ ütlen üle õla.
„Mulle meeldib sinuga jalutada, Sola,“ ütleb ta isegi hingeldamata, kuigi me rühime üles järjekordsest järsust mäest. Higi koguneb mu kaenla alla ja tilgub mööda selgroogu alla, kui tippu jõuame.
„On ikka vaade,“ ütleb suur mees. Meie visiirid polariseeruvad automaatselt, kui me silmapiiri uurime. Kauge päike vajub aeglaselt nugateravate kivide ja mägede keerduvate selgroogude taha, mille aastatuhandete jooksul toimunud metallitormid on teravaks ihunud.
Võõrad tasandikud, kõrgendikud ja ilmastikust räsitud tasandikud nii kaugele, kui silm ulatub. See on oma metsikuses hingemattev. See on puutumatu. Koloniseerimata. Selle karmus on ilu.
Ja oht.
Neelatan ja keskendun Bennile, tema kiirustavale, erutatud hingamisele, kui me koos vaatepilti endassse imeme, ta vägevsus mu keha vastas kui lohutav sammas. Istume kõrvuti, jalad kalju kohal rippumas. Mikrorobotid sibavad meie ümber, käänavad üles Benni ülikonna varruka. Mina märkan seda. Tema mitte.
„Midagi säärast Colovenil juba ei näe,“ ütleb ta, müksates rohmaka õlaga minu oma, pannes mu rakmete pandlad rappuma. Siis on ta kaua vait. Ta ei taha hetke rikkuda, aga just selle pausi tõttu tean, mis tulemas on.
„Nad ei tea veel, eks?“
Sulen silmad. Lükkan reaalsuse saabumist veel sekundiks edasi. „Ei.“ Ma ei taha tema poole pöörduda, aga teen seda. „Nad ei tea veel, et sa surnud oled.“
Baasis ei teata, et mu kiivritihend teel siia purunes. Nad ei tea, et Benni viimaseks teoks jäi anda mulle oma kiiver ja päästa mind enne, kui mürgised gaasid ta sisemuse mädandasid ja metallitolm ta kurgu ummistas. Nad ei tea, et panin kõik mikrorobotid, mida ma leidsin, ta keha ära sööma. Imendama endasse ta liha, verd ja luid ning seadma neid uuesti kokku tema täpseks kehaks punase habemetüükani. Nad ei tea, et ma programmeerisin mikrorobotid ümber tema isiksuse tehisintellektkoopiaga andmebaasist, programmeerisin selle nõnda, et see sobiks temaga täpselt nii, nagu ma teda mäletan.
Nad ei tea, sest kui nad teaksid, kutsuksid nad meid planeedilt tagasi ja võtaksid tagasi mikrorobotid, mille ma nende uurimisosakonnast varastasin, hävitades ta igaveseks. Ta on nende jaoks lihtsalt number. Nad ei kõhkle pistikut välja tõmbamast, kui see halva PR-i peatab. Nõnda oleme me veel natuke aega koos. Saame ikka veel päikeseloojangut vaatama kihutada, nagu tegime iga päev, kui ta veel elas. Kui kaua aega läheb, enne kui nad tõe avastavad, ma ei tea.
Benn pöördub taas hõbedase päikese poole, kuna see lõpuks loojub ja rohtunud tasandikele aeglase pimeduseteki heidab.
Ma võiksin seda igavesti vaadata,“ sosistab ta kätt mu õlgade ümber mähkides.
„Ma tean,“ ütlen ma ja mõtlen sellega rohkemat, kui ta iial teada saab.
„See on seal ka homme, muidugi.“
„Ma tean.“
Ta võtab kiivri peast, hoolimata ülikonna siristavatest hoiatustest. Ta ei vaja seda ju niikuinii. Tema pea lahustub sätendavateks mikrorobotite ähmaks nagu mustade kivikeste lainetav juga, enne kui see uuesti inimnäoks koondub. Ta on juba kokku varisemas.
Äkki heidab ta mind selili ja seisab mu kohal, laialt irvitades. „Kiirusta tagasi, Sola!“ karjub ta, ise juba poolel teel mäest alla.
Tõusen püsti, neelatan raskelt, enne kui oma tavapärase naeratuse ette sean ja talle mäest alla möirgavasse pimedusse järele jooksen.