Kõigepealt olgu öeldud, et tegemist on katkendiga romaanist, mitte iseseisva jutuga. Lihtsalt paar “Kui tuugenid vaikised” tegelast käisid mulle kurtmas – muidugi just siis, kui ma lootsin magama jääda – et neist on liiga vähe juttu, neid on valesti mõistetud jne. Ja kui ma nende soovidele järele andsin, võtsid nad kaasa ka oma sõbrad ja sugulased...
Umbes nii mul kirjutamine küll käibki. Ma ei suru tegelastele peale mingeid tegevusi, et nii mingeid maailmavaatelisi küsimusi lahendada. Nad tulevad, räägivad, kuidas neil läinud on, vahel ma vaidlen nendega, nõuan täpsustamist, vahel panen järgmisel päeval kirja. Õnneks ei tule nad vahel lausa mitu kuud mind kiusama...
Aga alljärgnevast. Romaanis tervikuna on juttu nii sellest, mis juhtus enne ülemaailmset veeuputust, kui ka sellest, mida tegi esimese osa peategelane Jeebus edasi. Antud juhul leiavad kirjeldatud sündmused aset juhtumisi umbes nädal enne veetaseme järsku tõusu, aga ilm on on olnud väga vihmane juba paar-kolm aastat. Ja ühiskondlik arvamus kaldub sinnapoole, et selles on süüdi rohepesuga tegelenud teadlased. Aga lohutuseks võib ka öelda, et tegemist pole meile tuttava Eestiga vaid paralleelmaailmaga, kus asjad on läinud pisut teisti. Bifurkatsioonid küll esinevad, kuid vähesel määral.
Juhan Habicht
Tal ei olnud mingit huvi Astra telefonikõnele vastata. Enamasti helistas too kui sõbranna, harvem kui ülemus, aga igal juhul oleks see tähendanud (leebet?) aruannet. Kus oled, mis teed, millal tuled, kus kokku saame jne. Kogemused olid näidanud, et mõnikord proovis Astra paar korda, ja kui Olivia vastu ei võtnud, siis loobus. Et ju siis polnud midagi olulist. Aga kui ta helistas juba kolmandatki korda, siis ta paraku enne järele ei jätnud, kui Olivia lõpuks vastas. No ja telefoni lennurežiimile ei saanud panna, sest ta ootas üht hoopis teist telefonikõnet.
Kui õhuniiskus on kogu aeg miski 80 prossa ning inimesed on kogu aeg närvilised ja pahurad, liiatigi pole sul püsisuhet, kelle õlal vahel natuke nutta – hea küll, mitte ainult nutta –, siis polnudki erilist tahtmist eraeluga tegeleda, asi seegi, kui ise hulluks ei läinud.
Mõne päeva eest oli ta üle pika aja oma Tinderi kontot vaadanud – kuigi oli endale lubanud, et ei vaata ja paneb selle üldse kinni. Tavalised kiimad ja kõõmad, pidi ta paraku nentima, ning üks võis olla mehena esinev bi – need ei pakkunud talle vähimatki huvi –, aga oli ka üks nagu natuke lubav tüüp. Idioodist terroristi hüüdnime varjunimeks võtmine oli küll kahtlustäratav, aga vähemalt polnud tal pildil seda totrat viisnurgaga baretti. Ja ehk oli ka teatav sarnasus isikuga, kelle järgi sõbrad talle võisid olla hüüdnime andnud: tõmmu jume, mustad kergelt lokkis juuksed, otsustav ja enesekindel silmavaade.
Nii et Olivia vastas positiivselt. Ja siis nad said kokku. Mehe juustes oli hõbedat, mida pildil ei olnud, aga see polnud kaugeltki mitte kõige hullem, mida inimesed oma Tinderi piltidega tegid. Ja see võiski ju lihtalt vanem foto olla.
Nad said kokku õhtul, nagu tööl käivatele inimestele sobilik. Mees isegi ei küsinud, kuhu ta tahaks minna, vaid oli oma ju siis lemmikrestos kohad kinni pannud. Ei mingit koonerdamist ega ka “kunstipärast” Michelini tärnide poole pürgimist. Ja mis siis ikka, kui talle lambakarree meeldis, Olivia võis kah konte närida. Vaheldus, seda kohe kindlasti. Polnudki paha.
Hea vein, maitsev toit, ega nad sinna juurde väga ei lobisenud. Kohvi juures tuli ometi põgusalt jutuks, midagi kumbki teeb. Olivia oli uudishimulikum. “Ah, ostan-müün-vahetan,” vastas Che. “Mitte nüüd lausa seda odavat Hiina träna, mille pealt paar eurot vahelt võtta. Ühte ja teist. Viiekohalise arvu saab ikka kuus kokku. Ja kui veab, siis ei alga see ühega. Ise?”
“Saadan kirju. Vastan kirjadele. Ja tulemus on kindlasti neljakohaline.”
“Magistrikraad. Tehnikaülikool. Ja sekretäritöö?”
“Oled sa kuulnud, et ülikoolides head palka makstaks?” Tegelikult nende uurimisrühmale ju maksti, aga Olivia ei tahtnud üksikasjadest rääkida. Ja natuke kahtlasena tundus ka see, et näis, nagu oleks mees juba mingite nippidega tema tausta uurinud. “See on erialane kirjavahetus. Muu maailma laboritega. Et kuidas neil selle või teise uurimistööga seisud on. Natuke peab teadma ka. Õpetajakohalt põgenenud filoloogi ei saaks minu asemele panna.”
Mees noogutas, nagu oleks teema sellega ammendatud.
Imekombel ei sadanudki vihma, kui nad tänavale astusid. See tundus hea märgina, linnas niisama ringi jalutamine oli harrastuste seast kuidagi kadunud. Ei tulnud ka küsimust: “Sinu või minu juurde?” Mees lihtsalt ütles, et nüüd minnakse tema poole ja tellis Bolti. Jäi küll kahtlaseks, kas see oli tema kodu, sest kahese sisustus oli üsna minimalistlik. Magamistoas ainult voodi, riidekapp, valged seinad ja kaks maali. Elken ja keegi, keda Olivia stiilist ära ei tundnud ning signatuur oli loetamatu.
Mitte et nad otsejoones magamistuppa oleksid sattunud. Klaas veini ja küpsiseid sai võetud elutoas, ja mingi rahulik deltabluus mängis taustaks. Aga magamistuppa jõudes hoiatas Che: “Sa võid rääkida, millest tahad, ainult mitte feng shui’st. Kui mul viimati siin üks naine oli, hakkas ta patrama, et kapp pole õiges kohas, voodi pole õiges kohas ja veel oleks sinna nurka vaja seda ja sinna seina äärde seda. Ma siis ütlesin, et ta võib põrandale heita just seal, kus tema meelest voodi koht peaks olema. Ta sai vihjest aru ja tõmbas minema. Aga ta polnud ka nii ilus kui sina.”
Ning pärast oli mõnus kaisus olla. Just täpselt nii kaua, et mõtted jõudsid ristmikule: magama jääda oleks nagu vara; senise tegevuse jätkamiseks polnud isu; kojuminekuks polnud hästi jaksu. Siis lisandus veel tõdemus: hea, et just siin, viimati oli mingi tropp tema juures ning suutis õhtu, öö ja hommikuga niisuguse segaduse korraldada, et koristamist jätkus kaheks päevaks... Ilmselt oli ka Che sarnasesse hetke jõudnud, võttis tal õlgadest kinni, pööras näoga enda poole ja ütles: “Ma ei hakka udu ajama, et oli tore ja küll ma helistan. Sest tõesti oli tore ja me saame veel kokku. Homme pean ma varahommikust peale asju ajama. Nii-öelda kauba vastuvõtt ja kohaletoimetamine. Aga ma helistan ülehomme. Millalgi keskpäeval või veidi hiljem. Siis kohtume. Anna andeks, kuid praegu ma kutsun sulle takso. Et mul sobimatuid mõtteid ei tuleks.” Seda öeldes oli mehel näol natuke meelas, natuke vabandav, kokkuvõttes aga väga meeldiv naeratus. Selline usaldusväärne.
Sellest usaldusest kantuna pani Olivia riidesse, sõitis liftiga alla ja tõesti, Bolt juba ootaski. Ja ning nüüd oli ülehomme käes, aga Che asemel helistas järjekindlalt Astra.
Ei jäänudki muud üle, kui lõpuks vastata. Astra korraldus sobis Olivia plaanidega üllatavalt hästi kokku. “Tööle ära mine, seal rüüstatakse ja isegi tulistatakse. Ma ei saa sulle praegu järele tulla, aga katsu võimalikult kähku mere äärde vanemate juurde pääseda, me sõidame Pipiga ka sinna.”
Ja nagu olekski vaja olnud sellest tõkkest üle saada, helistas Che juba mõne minuti pärast. “Kui oled nii kümne minuti pärast oma Maxima parkimisplatsil, siis püüan mina ka sinna jõuda.”
Olivia oli kohal natuke varem ja Che natuke hiljem. “Kohe peaksid mul kaks sõpra autoga siia jõudma,” seletas mees.
Varsti veereski kohale vana, aga hoolikalt üle värvitud Mini. Sellest ronisid välja kaks mustades sportlikes riietest meest. Rooli tagant kerkinud mehel olid jalas mustad kingad, mitte tossud, ja peas must nahksoni. “See on Dim-Dim,” tutvustas Che. Teisel mehel olid, just nagu paremaks vahetegemiseks, valged Nike tossud ja kiilaspea ümber valge peapael. “Ja see on Joožik. Peamiselt soengu pärast.”
Dim-Dimile oli Chel aga etteheiteid. “Misasja sa nüüd siia tõid, lõsõi tõ hren sobatšji? Me ei mahu sinna ju neljakesi koos asjadega sissegi.”
“Ise ütlesid, et võtku ma midagi vana ja silmatorkamatut. Musta põhjaga number ka, nagu sõjaväe oma või midagi.”
“See on uunikumi number! Ja jääb hobisõidukina kohe silma, ega neid just liiga palju ringi ei liigu. Kui sulle Minid nii meeldivad, võtnud siis uus mudel. Bemmi mootor, natuke issigonist on ka veel tunda ja mahuks enam-vähem ära.”
“Mis teeme, võtame siitsamast parklast midagi muud või?”
“Kotid on teil ju selle pagassis. Ümbertõstmine võtaks liiga palju aega. Aga... numbri kohalt võib sul õigus olla. Las tundub kahtlasena. Ja kui maja tagauksest minna, siis näib veel segasem. Sõitke sinna garaaži juurde, kuhu see Vene saatkonnalt virutatud Mersu sai peidetud. Mugavus loeb ka – meil on ikkagi daam kaasas.”
Olivia oleks kangesti teada tahtnud, mis toimub, ja nende paarikümne minuti jooksul, mis Che sõbrad ära olid, oli pärimiseks ka küllaga võimalusi, aga... tundus kuidagi kohatuna.
Kohale veerenud valge Mercedes oli suur ja uhke küll. Dim-Dim ja Joožik – Olivial tekkis kiusatus neid multikatest pärit musta ja valge koeraga võrrelda, kuigi põhitoonilt olid ju mõlemad mustad – astusid välja, jättes esiistme Chele ja Oliviale. Tundus, et kogu Astra BYDil polnud nii palju nuppe kui Olivia istme ümber. Che märkas ta segadust. “Istmepõhja soojendus ja jahutus, ristluude masseerimise kõrgus ja intensiivsus, rääkimata kliimaseadme enda jaoks sobivaks häälestamisest… ega ma neid kõiki tea,” ütles Che. “Igaks juhuks ära väga kruti, meil pole kaugele sõita.”
“Ja kuhu me sõidame?” uuris Olivia.
“Sinu töö juurde. Oled meile seal teejuhiks.”
Tehnikaülikooli juures toimus paras märul. Oli aktiviste, kes ruttasid majast välja kusagilt varastatud toolidega. Või millegi muuga. Mõni vanur oli raamatukogust lugemismaterjali kaasa rabanud. Samas lähenes kiirel sammul kampade kaupa kodanikke, kes alles lootsid mingit noosi leida. Majast kostis üksikuid pauke, paarist aknast tõusis suitsu.
“Lähme tagant,” ütles Che ja küsis Olivialt: “Sul on ju magnetkaart kaasas, millega sisse saab?”
Olivia noogutas, aga olukord jäi talle endiselt arusaamatuks. Aga noh, kui oli vaja, ju siis oli vaja. Mehed võtsid auto pagasiruumist spordikotid.
“Sinu kontor on teisel, eksole?” See ei olnud Che poolt küsimus, pigem tõsiasja nentimine. “Me läheme üles, teie võtke alumine korrus,” ütles ta oma sõpradele. “Tühju audikaid pole mõte pommitada. Kui kusagil kahjutus kabinetis on inimesi, siis flash-bang, ükskõik, kes nad siis ka pole. Kui paistab, et miski peaks pauku tegema, siis tavaline granaat. Ah, teate ju küll, mitu korda räägitud asi...”
“Näita mulle kõigepealt oma töökohta,” nõudis Che, kui nad teisele korrusele jõudsid.
Ukse avamiseks polnud kaarti vaja, piisas kergest tõukest. Keegi oli siin juba käinud – või isegi mitu. Seif oli lahti ja tühi ning selle ees maas kaks laipa. Olivia ei tahtnud lähemale minna, aga Che uudistas ringi, nii et ta küsis: “Mehed või naised?”
“Kaks meest. Paistab, et sisu pärast läks tüliks, siis tuli kolmas ja võttis kõik. Kas need seadmed on midagi väärt? Ja mida seal seifis hoiti?”
Olivia tundis järsku täiesti selgelt, et siia majja ei tule ta enam kunagi tagasi. “Üsna tavaline värk, samasuguseid riistu on siin mitmes laboris. Seifis võis mõnekümne tonni jagu raha olla.”
Ootamatult tekkis küsimus: millal oli Astra talle esimest korda helistanud? Kas see salapärane kolmas võiski olla Astra?
Ta läks oma laua juurde, tõmbas sahtlid lahti. Ei, midagi niisugust, mida tal edasises elus tarvis võiks minna, siin ei olnud. Kui just mitte... A4 ümbrik oli ilmselgelt liiga suur, ta raputas selle sisu tühja vitamiinitopsikusse.
Che oli teda jälginud. “Paha tüdruk. Tõmbab töö juures kanepit.”
“Ega ma sellest eriti ei hooli. Pealegi on see töödeldud.”
“Mis mõttes?”
Che meeldis talle ja tundus, et tema Chele ka, varem või hiljem pidid nad omavahel ausalt rääkima ja miks mitte siis kohe... “Vaata, siin laboris tehti tavalise kanepiga miskit keemiat. Ja kokaiini ja muude asjadega. Prooviti midagi, suured kogused valmistati kusagil mujal. Aga meie viimaseid proovipartiisid hoiti samuti seifis, hermeetilistes karpides. Kümmekond grammi kokat, ehk viiskümmend grammi kanepit. Kui keegi need pihta pani ja tänaval maha müüb, siis väga rikkaks ta ei saa, aga mingi nutsu teenib ikka. Ma nii... rohkem niisama naljana, võtsin paar näputäit.”
“Ma hakkan aru saama, miks julgeolek seda kohta silma all hoidis. Aga mis mõttes töödeldi?”
“Saad oma kaifi nagu ikka, aga see mõjutab, kas sulle meeldivad poisid või tüdrukud.”
“Ja kumb see sul siis on?”
“Ma ei tea ju, pole proovinud. Tegelikult ma ei tahaks hakata tudengiplikasid taga ajama, meil oli paar sellist siin praktikal.”
Che sülitas maha ja vandus pikalt. Olivia püüdis tema pahameelest aru saada. Sai ka, vist. “Uksest välja ja seina varju!” käskis Che. Järgnes Oliviale uksest välja, tõukas ta kaugemale, viskas granaadi sisse, lõi ukse kinni ja hüppas ka ise eemale. Paar kildu tulid läbi vineerukse.
Salastatud projekt, riikliku tähtsusega projekt, aga isegi raudust polnud keegi ette pannud, mõtles Olivia. Oleks see pidanud nende endi mure olema? Kuigi lõpuks poleks see midagi muutnud...
Edasi läks lihtsamaks. Suurem osa ruume olid tühjad. Ühes oli kapp mensuuride, pudelikestega ja mingite ainekotikestega – Olivia ei suutnud end motiveerida huvi tundma –, sinna viskas Che granaadi ja käiski päris kõva pauk. Ainult üks uks oli lukus, Olivia mäletas, et selle labori asukad pidasid end olulisteks tegijateks ning teistega eriti ei suhelnud – just nagu nemadki. Tema kaart seda ust ei avanud.
Che võttis kotist plastiliinitaolist ainet, mätsis seda ümber luku, lisas paar traati, tõukas Olivia eemale ja ühendas traadid patareiga. Käis pauk ja uks avanes jalahoobist. Olivia astus sisse piilumiseks pisut lähemale, see polnud just tark tegu, sest pärast seda, kui Che oli valgusgranaadi sisse visanud, ise targu silmi varjates, ei näinud Olivia vasaku silmaga jupp aega mitte midagi.
Sees olid labori asukad otsustanud oma valdusi MacGyveri-stiilis vahenditega kaitsta, kuid pärast flash-bang’i ja kahte käsigranaati polnud neist selleks enam asja. Che astus sisse, vaatas ringi ja teatas siis: “Seda tüüpi, kellega me rääkima pidime, siin ei ole. Nii et tühjad pihud, korda kaks.”
Olivial oli imelik tunne. Adrenaliin. Seksuaalne elevus. Täielik ükskõiksus inimeste surma suhtes, kes polnud küll tema sõbrad, kuid keda ta koridoris kohtudes ometi peanoogutusega tervitas. “Milleks seda vaja oli?” sundis ta end küsima.
“DM61 peaks nii väikses ruumis puhta töö tegema. Aga kui sa laiemas plaanis mõtled... Ma ju ütlesin, et sain eile kaubasaadetise. Oli vaja tõestust, et kaup on kvaliteetne. Ja kuna oli teada, et täna saab siin olema katsetamiseks sobiv koht... Tellijaid on veel, pakkujaid on veel, ma ei tahagi monopoli, ainult oma väikest protsenti.”
Che võttis telefoni ja saatis kaks lühikest sõnumit. Vähem kui minuti pärast olidki ta sõbrad kohal. “Töö tehtud?” küsis Che. “Laipu?”
“Suht vähe,” vastas Joožik napilt.
“Vast kümmekond,” täiendas Dim-Dim. “Neistki sattusid mõned valel ajal vales kohas olema. Paistab, et liitlased – või konkurendid, kuidas võtta – tegutsesid naaberkorpustes, keegi kedagi ei seganud.”
“Süüa tahaks,” söandas Olivia öelda, kui nad Mersu juurde tagasi jõudsid.
“Ja sööklajärjekorda ei viitsinud minna?” Che hakkas naerma. “Käime bensukas ära, paagi peaks ka täis võtma.”
Dim-Dim jäi välja tankima, kui teised sisse astusid. Teisi kliente ei olnud, Che astus rohelise patsiga teenindaja juurde. “Poiss tangib ära, kütuse lisame juurde, aga ole hea, pane oma ahjud tööle, meil on pikk tee ees, tellime kõvasti toitu kaasa.” Ta rääkis imeliku vene aktsendiga – ei, nii, nagu eesti keele enam-vähem selgeks saanud venelane. “Tee meile kolm topeltburgerit, friikaid võiks ka olla, ja kolm kebabivrappi.”
“Mulle kanaga,” täpsustas Joožik.
“Ja sulle?” küsis Che Olivialt.
“Hot dog.”
“Mitu viinerit sul tavaliselt läheb? Üks või kaks või kolm?”
“Ühest piisab. Eelistatavalt chorizo.” Olivia läks kohviautomaadi juurde. Kohvist oli ta isegi rohkem puudust tundnud kui söögist.
Joožik tuli samuti kohvi võtma, Che aga lobises heatujuliselt rohepatsiga. “Ma mõtlesin, eestlased ainult meid vihkavad. Nüüd on eestlased hulluks läinud, kaklevad omavahel.”
“Ongi nii või?”
“Linna vahel paugutatakse, rüüstatakse maju...”
“Ja teie otsustasite kaugele ära koju sõita.”
“Et keegi meid süüdistama ei hakkaks. Pole meie asi, mis te siin teete.” Diplomaatilise korpuse number paistis sisse ekraanile ära ja nad polnud kavatsenudki seda varjata.
Dim-Dim oli tankimisega valmis saanud, tuli sisse ja jäi uudishimulikult menüüd vahtima.
“Ära muretse, kõigile on juba tellitud.”
“Vett võtsite?”
“Mine too ise sealt külmikust mõned Värskad, lisame koos benaga arvele, kui selleni jõuame. Ära hakka neiut tüütama, tal on niigi kätest puudu, et meile kõigile süüa teha.”
Aega läks, Olivia jõudis tualetis käia ja teisegi kohvi võtta, enne kui kõik tellitu valmis ja kottidesse sai. “Kas teil on seal nurga peal pangaautomaat ka?” küsis Che.
“Meil pole olnudki, lähim on vast Laagris. Aga vähemalt täna me teenindame ka kaardiga.”
“Ma rohkem selle peale mõtlesingi, et mis homme saab, pangaarve tuleks vist sularahaks teha. Aga ei, mul on sula ka.”
Olivia polnud ammu 200-eurost näinud, Che ulatas neid rohepatsile koguni kaks. “Lahke teenindus maksab ka midagi.”
Värskelt mikrouunist tulnud toit tundus väga kuum. “Bensukas söövad ainult dalnoboitšikud, pikamaajuhid, noh. Sõidame kuhugi parklasse, võtame lebolt.” Nüüd oli Che veider aktsent jälle kadunud.
Telefon näitas järgmise pangaautomaadi asukoha kätte, Joožik korjas ka teiste käest pangakaardid ja läks arveid tühjendama. Kui ta tagasi jõudis ja rahapaki Chele ulatas, küsis Dim-Dim: “Poisid, kas kellelgi granaate üle ka jäi? Mul on ainult paar flash-bang’i.”
“Mul mõned on,” vastas Joožik. “Mul ka,” lisas Che. “Aga kõik on ju kottides ja pagassis.”
“Istu ise rooli, ma lähen vaatan,” ütles Dim-Dim ja vajutas pagasiluugi avamise nupule. Läks ja korjas sealt midagi kotti, siis kadus sellega poe nurga taha.
“Ma panin taimeri viie minuti peale. Mõelda, kui palju on olnud valehäireid, et miski kahtlane kott tiksub kusagil. Pommirühm tuleb kohale ja avastab, et kotis on koeratoit või kellegi must pesu. Las siis korra olla ka päris pomm, et nad hooletuks ei läheks,” seletas ta tagasi tulles.
“Ma mõtlesin, et tahtsid endale kaasaskantavat ATM-i,” ütles Joožik.
“Poleks ju paha mõte,” irvitas Dim-Dim. Che andis gaasi.
Nad pöörasid söömise jaoks suuremale ja rahulikumale parkimisplatsile. “Muuseas,” küsis Che, “kas see beež Sportage on meil juba ammu sabas pendeldanud?”
Joožik vaatas peeglisse. “Ma olen päris kindlasti seda täna juba näinud. Mingi aja püsis mõne auto kaugusel meie taga. Pööras bensukasse, kui meie sealt välja sõitsime. Vahepeal polnud nagu näha. Võimalik, et nad on selle rohelise Konaga paaris.”
Võibolla mõjus ilusa auto helevalge sisustus, aga mehed nosisid oma vrappe ettevaatlikult ja jõudumööda tilkumist vältides, ning ka Olivial oli tunne, et las satub ketšup parem tema teksadele kui autoistmele.
“Esimene nälg nagu möödas, burgereid võime õhtupoole võtta,” soovitas Che friikaid näksides. Teised noogutasid ning kägardasid vrapiümbrised ja määrdunud salvrätid kokku. Che ulatas ka enda omad Dim-Dimile. “Ole üks kordki viisakas. Jäta meist – või selle auto omanikest – hea mulje. Prügikast on seal, kolme meetri kaugusel. Poeta praht sinna. Karma-värk: kord granaadid, kord praht, tasakaal peab olema.”
Dim-Dim astus autost välja ning hakkas prügiurni poole minema. Samal hetkel väljus neist vaid mõne meetri kaugusel peatunud Sportage’ist mees, kes näis suunduvat Dim-Dimi ja auto vahele. Juhipoolne uks läks samuti lahti. Lähenev mees oli Olivia meelest... kuidagi hale. Kulunud – mitte tehases kulutatud, vaid ohtrast kasutamisest kulunud – teksad, beežikas pintsak, tedretähniline nägu, kohaliku õllevabriku nokats peas. “Paigal, ja käed üles!” hüüdis tüüp ootamatu ülbusega. Endal polnud püstolitki käes.
Dim-Dim läks prügiurni juurde, viskas prahi ära ja jäi siis imestunult vaatama. “Kes sina veel oled?”
“Ma olen Rahvuslaste Malevast ja arreteerin teid ümbruse lagastamise eest. Autos te olete Vene Föderatsiooni territooriumil, aga sellest väljaspool Eesti Vabariigis. Kus kehtivad meie seadused.”
“Mis auto ja mis lagastamine?”
“Te viskasite prahti maha. Te võite vaielda, aga mul on tunnistajad.”
Dim-Dim vaatas prügiurni, mitte ühtegi toidutükikest ega pabeririba polnud selle kõrvale kukkunud.
“Ja auto, numbrimärgiga tsee-dee-kaks-kaheksa ...”
“See on saatkonna auto, jah.”
“Malev jälgib vaenulike riikide agentide tegevust. Kus liigutakse, kellega suheldakse. Seda autot polnud vahepeal üle kuu aja näha. Täna ilmus välja ning igal pool, kus seda on nähtud, toimuvad rahutused. Käisite vahepeal kodumaal juhendeid saamas?”
“Kuule, kloun, mul on Eesti pass. Jah, ma käin vahel lepingu alusel autojuhiks või turvameheks. Oli käsk paak täis võtta – ja ise käisid samas bensukas.”
“Kindlasti on teil veel mitme muu riigi pass. Seda me hakkamegi uurima. Käed üles ja astuge lähemale.”
“Kas sa ähvardad mind?” Dim-Dim astus lähemale, aga käsi ei tõstnud.
“Jälgi mängu,” ütles Che Joožikule, “ma vaatan, kuhu see Kona jäi.” Ja siis Oliviale: “Ma lasen su seljatoe alla, veereta end tagaistmele ja püsi madalal.”
Dim-Dim oli malevlasele juba nii lähedal, et too taganes pool sammu. Olivia oli tagaistmel, aga midagi ta küljepeeglist siiski nägi. Dim-Dim tegi kätt hetkeks Mersu pagasiluugile toetades hüppe ja tabas nokatsiga meest jalaga näkku. Aga Sportage’i juhti polnud ta jälginud, püstol oli just temal ja too jõudis Dim-Dimi kaks korda tulistada, enne kui Joožik ta maha võttis ja siis ka esimesele klounile pähe halastuslasu tegi. Che lasi lähemale veerevale Konale mitu kuuli tuuleklaasi, auto kaotas juhitavuse, sõitis Sportage’ile sisse ja jäi seisma.
Che ja Joožik jooksid Dim-Dimi juurde ja lohistasid ta Mersu ligi, ise mees jalgu alla ei võtnud.
Joožik rebis tagaukse lahti ja hüüdis Oliviale: “Üks kuul reies ja üks kopsus!”
“Kummas?”
“Parem reis, vasak kops. Nii lolli näoga mehelt poleks sellist täpsust oodanud.”
Olivia nihutas end juhiistme taha ja tuletas meelde, mida juhilubade kursuse esmaabitundides oli räägitud. Ta oli esimesel ARKi sõidueksamil läbi kukkunud ja polnud seniajani uuesti proovinud, nii et kuuldust oli palju aega möödas.
“Kui on vasak kops, siis seadke ta nii istuma, et vajuks vasakule, minu poole. Siis vaata, kas pagasnikus on mingi esmaabikomplekt. Ja sina istu rooli, paneme siit kähku minema,” käratas ta endalegi ootamatu otsustavusega Chele, “aga lase ta iste tahapoole, peaaegu lamama.”
Nii pehme vedrustusega autos sai tegutseda küll. Joožik oli leidnud žguti, reie verejooksu sai pidama. “Ma ei saa... hingata...” kurtis Dim-Dim.
“Ühe poolega saad täitsa vabalt,” lohutas Olivia. Tegelikult ta ei mäletanud. Kumma külje peale haavatu toetada, kas verevahune haav tuli sulgeda, kas see, et suust tuli valget ja mitte verist vahtu oli hea märk... “Ta tuleks kähku haiglasse viia,” ütles ta.
“Haiglasse ei taha,” vaidles Dim-Dim. “Ma pean lihtsalt... puhkama.”
“Haiglaga võib jama tekkida,” kinnitas Che. “Kuulihaavaga patsiendi juurde lendab politsei väga kiiresti ja hakkab toojat küsitlema. Mis asjaoludel ja nii edasi. Ning leidja on esimene kahtlusalune. Kui patsient vahepeal otsad annab, pole nende mure. Isegi kui me ta lihtsalt EMO ukse taha jätame, teeb mingi kaamera meist pilti – ja oleme veel rohkem tagaotsitavad kui praegu.”
Oliviale ei meeldinud, et Dim-Dimi pea tema põlvedele toetus ja suust vahtu välja ajas. Hingetõmbed jäid küll lühemaks ja harvemaks, huuled oleksid nagu siniseks tõmbunud... “Vaata veel seda kotti,” ütles ta Joožikule, “on seal mingit kilet või asja, mis õhku läbi ei laseks. Haav oleks vaja kuidagi sulgeda.”
“Ainult kott ise,” vastas too. “Marlist mingit troppi ei saa teha?”
“Suhu topin selle talle või?”
“Kui muidu enam vahet pole.”
Che ilmselt püüdis ettevaatlikult sõita, aga tundus, et neil on kiire (kuhu?) ja oma augud olid igal tänaval. “Ellujäämisprotsent?”
“Viisteist ja kahaneb. Nüüd vist kaksteist,” vastas Olivia. Lihtsalt nii tunde järgi. “Kui me haiglasse ei lähe... Ma ei saa autos kõike teha, ehk peaks kusagil vaikses kohas kinni.”
“Kui saaks... pea veidi kõrgemale,” ohkas Dim-Dim. Hingamine jäi ikka harvemaks. “Ma pean... puhkama.... ja jalast... ei tahaks ilma jääda...”
“Jalg on küll viimane, millest sa ilma jääd,” hõikas Joožik julgustavalt. Che püüdis roolis istudes tagaistet seada, aga mõnda asja sai vist ainult reisija ise oma istmega teha. Olivia hingas sügavalt sisse, tõmbas Dim-Dimi dressipluusi luku lahti ja sikutas maikasärgi üles. Ta oli arvanud, et verd on rohkem, aga kui see oli ainult sisenemishaav... Paistis, et kuul oli roiet riivanud, nüüd olid luukillud kah seal sees. “Kus me oleme?” küsis ta, kui auto maanteelt kõrvale pööras ja pärast lühikest sõitu kruusateel seisma jäi.
“Männiku karjäärid,” ütles Che. “Traditsioone tuleb austada. Nineties coming back.”
“Eighties,” täpsustas Olivia tahtmatult. “Umbes kaheksa, ja kahaneb.”
“See oli kõige kehvem laul, mille eestlased on kunagi Eurovisioonile saatnud,” sekkus Joožik.
“Tagant kolmas,” vaidles Che autoriteetselt. “Leto Sveti idiootsuse vastu ei saa miski. Ja üks õnnetus oli veel. Mingi sireen.”
Et mehed leidsid sellises olukorras aega muusikakriitikuteks hakata, tundus Oliviale veider. Isegi naljakas. Nagu muid muresid poleks. Kuid samas ei saanud nende muude murede vastu ka midagi teha. Istuti, lobiseti, oodati...
Mõned mullid veel tulid. Ja natuke vahtu. Aga pulssi enam ei olnud. “Null,” ütles Olivia. Ta oli sel päeval mitut surma näinud. Need ei puutunud nagu temasse. Aga samahästi kui tema käte vahel... Tal ei olnud Dim-Dimist kahju kui inimesest, kuid see oli meeldetuletus, et ka ülbe ja tugevana näiv tüüp on siiski nii habras...
“Mõnes mõttes hea, et ta ise,” ütles Che autoust avades. “Ma mõtlesin, et pean talle tuimestava süsti tegema. Või midagi. Aga teeme siis ära.”
Nad tõmbasid Joožikuga Dim-Dimi autost välja – mõned tilgad ketšupit poleks enam väljagi paistnud –, lohistasid mõne meetri kaugusele karjääri äärde ja viskasid sisse. Istusid siis sinnasamasse liivasele kaldale maha.
Olivial polnud paremat teha kui nende juurde minna.
“Traditsioon on selles,” selgitas Che talle, “et üheksakümnendate alguses leiti laipu ikka mitu tükki nädalas. Siit või veidi eemalt. Konkurents oli kõva. Kellele metall, kellele narko, kellele prostid... Vahepeal oli rahulik, linnarahvas käis neis aukudes ujumas. Praegu töötab taevane dušš peaaegu lakkamatult, ujumas enam ei käida. Täna on veel isegi harvanähtavalt selge ilm. Aga paistab, et vanad ajad on tagasi tulemas.”
Joožik oli kuidagi rahutu. Tõusis püsti, kõndis paar sammu, istus uuest ja nii mitu korda. Lõpuks pahvatas: “Nahh..., Dima oli sõber. Kuidagi peaks… hüvasti jätma. Või, noh, ma ei tea. Värskat meil on, aga viina ei ole. Pool liitrit kuluks praegu ära.”
“Puru rahustab viinast pareminigi. Ja ei pea poodi sõitma,” ütles Che.
“Sul on või?”
“Tüdrukul on. Sul käed nii hullusti ei värise, et pläru ei saaks keerata?”
Joožik sirutas käed välja. Natuke värisesid küll. “Saab hakkama.”
“Anna talle,” käskis Che Oliviat. “Otsi mingi paberitükk ka.”
Olivia viskas kanepitopsi Joožikule. Too oli kusagilt juba päris sileda salvräti leidnud. Keeras suitsu kokku ja pani põlema. “Kui veel keegi hoolib, tulgu lähemale. Ma ei taha praegu liigutada.”
Keegi ei liigutanud, nii et Joožik pahvis aeglaselt omaette. Lõpuks viskas hõõguva pläru vette. “Tüdrukut tahaks ka.”
Olivia vaatas küsivalt Che poole. Kas selles kambas oligi nii kombeks? Ja isegi kui see kanep oli just sedapidi töödeldud, poleks see saanud nii kiiresti mõjuda. Homo pööramiseks oleks kulunud terve nädal. Joožik oli ilmselt veendunud hetero. Aga isegi sel juhul oleks kanep pidanud ta pigem uniseks tegema, mitte nii kiiresti potentsi tõstma. Che vastas ta pilgule vaid õlakehitusega.
“Sa ju tead küll, milline ma olen,” ütles Joožik Chele nagu vabandavalt. “Ma ei saa iga kord pidama.”
“Oled see, kes oled,” vastas Che, “ja mul on sind vaja. Paneme siit kiiresti lõuna poole minema. Või kuhugi.”
“Selle autoga me üle piiri ei saa,” vaidles Joožik.
“Muidugi. Aga diplomaatilise korpuse autot ei peeta kinni. Trahvikviitung kiiruse ületamise eest saadetakse saatkonda – kui sedagi viitsitakse. Lihtsalt et siit tuleb võimalikult kaugele pääseda.”
Joožik noogutas mõtlikult. Siis meenus talle: “Ja tüdruk?”
“Räägi ise temaga.”
Joožiku pöördumine oli triviaalsuseni lihtne. “Saad ise teksad maha või peab aitama?”
See ei olnud väga keeruline küsimus. Kui päevaga – poole päevaga – oli juba nii palju juhtunud, siis üks juhuvahekord sellele eriti palju ei lisanud. Olulisem küsimus tundus olevat, kuidas nende tüüpide käest pärast pääseda.
Aga kui ta oli püksid jalast saanud, haaras Joožik tal hoopis kõrist. Kägistamismängud Oliviale ei meeldinud. Ka sidumismängud ei meeldinud. Need võisid oskaja partneriga olla talutavad, vähemalt esimesel korral, aga kui rihm ümber kaela käis, siis oli ta kiiresti loobunud, mis siis, et tema oleks pidanud olema rihma pingutaja ning dildo kasutaja rollis. Ja järsku meenus talle, et nad polnud isegi turvasõnas kokku leppinud. Joožiku käed pigistasid aga üha kõvemini – kas ta veel midagi tegi, polnud tunda. Üldse midagi polnud tunda.
Olivia viimaseks aistinguks, kui Che ja Joožik ta vette viskasid oli, et vesi polnudki nii külm, kui ta oli arvanud.