Artikli pealkiri oli „Põlvnemisest“. Ma tõestasin selles veenvalt, et just meie oleme põlised asukad territooriumil, kus me elame. See artikkel pidi panema punkti pikaksveninud vaidlusele ajakirjas „Juured“. Kirjutasin viimase lause, panin punkti ja aevastasin kolmandat korda. See kinnitas veenvalt, et mul on õigus: kindel enne! Muide, ennetest – enne aevastasin ma kaks korda, siis heitsin pilgu aknast välja ja märkasin vastasmajas tütarlast. Täna olin ma teda juba kusagil näinud. Õige, ma ju pakkusin talle küüti...
Buss sõitis minema ja tema jäi, kott käes, segaduses kõnniteele seisma. Pidurdasin ja tegin ukse lahti.
„Palju Pargi tänavale maksab?“ küsis ta.
„Istuge peale, viin tasuta.“
„Telefoninumbrit ei anna, külla ei kutsu ja ise külla ei tule.“
„Rahunege, ma elan ise ka Pargi tänaval, meil on üks tee.“
„Vabandage, ma arvasin...“ Ta istus, sättis koti põlvedele ja tõmbas ukse kinni. „Aga ma ju mäletan teid. Te elate vastasmajas.“
„Täpselt!“
„Ja autot pargite õues, maja ees. Otse kõnniteel.“
„Noh, kui seda katusele saaks parkida, poleks see auto, vaid helikopter.“
Sõna sündis sõnast ja nii me kohale jõudsimegi. Autost väljudes hüüatas ta:
„Oh!“
„Mis on?“ ehmatasin ma, arvates, et sõitsin lillepeenrale.
„Ei, te vaadake vaid! Vapustav vikerkaar! Aga vihma ju ei olnud.“
Vikerkaar oli tõesti vapustav – mahlakas ja paksudes värvidega. Selle üks ots toetus Uue kvartali taga asuvale prügimäele, teine aga hajus taevas. Tõepoolest muljetavaldav vaatepilt.
Tüdruk noogutas, poetas „aitäh“ ja lahkus. Oleks ikka pidanud telefoninumbrit küsima, mõtlesin ma liftis. Aga teisalt – milleks? Käed-jalad on tööd täis, aga tüdrukud – need nõuavad ju aega... Minul on aga artikkel lõpetamata...
Seda tüdrukut ma vastasaknas nägingi. Lehvitasin talle ja aevastasin kolmandat korda. Ta seisis akna juures ja viipas vastu. Siis kattis suu käega ja ta pea võpatas. Ahhaa, aevastas, taipasin ma. Tuleb välja, et me aevastasime korraga. See pole enam lihtsalt enne, muigasin ma, see on juba terve ettekuulutus. Enneaegu rõõmustasin – mind tabas selline aevastushoog, et mu pea rappus nagu liigenditel, käed haarasid kramplikult õhku, ma väänlesin, kukkusin peaga vastu seina ja mul polnud jõudu akna juurest lahkuda. Küllap ma nägin tüdruku silmis naeruväärne välja. See polnud enam ettemääratus, vaid mingi nuhtlus. Ma tõmbusin kössi ja aevastasin, kuni mulle tundus, et olen hinge välja aevastanud.
Vaatasin lähemalt ja nägingi midagi. Selline väike, käbe, kaalutu, rohelist värvi hingeke. Hõljub õhus ja helendab kergelt, nagu taskulamp, mille patareid hakkavad tühjaks saama. Roheline tomat...
„Uhh,“ lausus ta. „Lõpuks ometi vaba.“
„Olen ma surnud?“ imestasin totakalt.
„Miks sa nii arvad?“
„Aevastasin, aevastasin ja suringi maha,“ selgitasin ma. „Valel ajal, saad aru? Artikkel on tarvis üle anda, ja näe, tütarlaps seal paistab täitsa vaba. Kobi õige tagasi.“
„Elad ka ilma minuta,“ vastas ta.
„Kuidas siis – ilma hingeta?“
„Mis hing? Ise veel teadlane!“
„Ma ei saa aru!“ läksin pisut pingesse. „Ja pole tarvis jäme olla.“
„Mjaa-a,“ ohkas roheline kaalutus. „Asjad on halvad. Ma olen tulnukas. Me tulime siia Universumi erinevatest otstest. Kongressile.“
Magan ma õige või? Näpistasin end paar korda. Valus...
„Ja kus su laev on?“
„Päh, muinsused. Me saabusime kosmilist Koridori mööda.“
„All-ruum, vaheruum, null-ruum, igasugu koridorid... Lugesime, teame.“ Ise aga mõtlen samal ajal: „Küllap sain vorstist toidumürgistuse või on keegi mulle savuga suitsud sokutanud. On alles tõprad!“
„Muidugi tead. Geneetiline mälu. Me ju istusime kõik see aeg teie geenides. Mõelda vaid – pool miljonit aastat vangistust.“
„Pool miljonit, tähendab. Vahva. Aga mul on aastakesi ainult nelikümmend. Ei klapi nagu...“
Ma olin vist tõesti mingi mürgistuse saanud. Teadvus libises kusagile ära, keha valgus raskust täis, hääl aga muutus kähedaks ja kajavaks – kostis nagu tõrrepõhjast. Jõudu jätkus ainult diivanile vajumiseks.
„On teid palju või?“ küsisin vaevu huuli paotades.
„Loomulikult,“ vastas ta. „Väga palju. See oli Üleuniversumiline Kongress. Ma tulin koos naisega, tema on ka teadlane. Me olime siis äsja abiellunud, noored ja energilised, nagu sina praegu. Mnjah... Aga sinu nelikümmend aastakest ei puutu asjasse. Ma istusin juba su isa ja vanaisa, ja vanavanaisa ja vana-vana-vana... geenides. Ma ju räägin – pool miljonit aastat. Siis olite te veel kühmus ja karvased, aga see-eest väga vilkad...“
Praegu on mind raske vilkaks nimetada, mõtlesin ma. Muide, pea praavus tasapisi, jõud tuli tagasi.
„Miks te koju tagasi ei läinud? Emigrandid olete või?“ küsisin rangelt.
„Õige meil tarvis! Lihtsalt ei saanud. Need lurjused, kes Kongressi otsuste vastu olid, viisid Koridori otse enne meie naasmist rivist välja. Lasid õhku.“
„Selge. Ka teil on terroristid.“
Ta oleks nagu millegi vistrikusarnasega noogutanud ja jätkas:
„Teisest otsast hakati koridori taastama, aga ka meie pidime siitpoolt kontakti võtma. Aga me saabusime, kui nii võib öelda, tühjade kätega, kui ettekandeid mitte arvesse võtta. Meil ei jäänud muud üle, kui teisse siseneda ja teid nii-öelda väheke tagant tõugata. Te hakkasite kiiresti arenema: vahetasite kepi kaika vastu, kaika vibu vastu, vibu relva vastu... Ratas, vanker, aurumasin, auto, raadio...“
„Aga me ei ole mingit Koridori ehitanud.“
„Ehitasite, ehitasite... Tegite tuld, ehitasite, liikusite mööda vett, vallutasite üksteiselt maid, kirjutasite raamatuid, lendasite Kuule... Aga paralleelselt käis töö, mille nimel me teid arukatest tegimegi. Te aitasite meil koridori taastada. Ja nüüd lõpuks...“ Ta jäi vait.
„Mis „lõpuks“?“
Rohelisele pallile kasvas sõrme meenutav jätke ja osutas aknasse. Ma nägin vikerkaart.
„Koridor. Tõsi küll – ajutine, ebakindel,“ jätkas ta. „Kui tuleb vihm, uhub ära. Aga oodata, kuni teie ajud saavad täiuslikumaks, pole aega. Niigi on kõik tähtajad lõhki.“
„Ja mis siis nüüd?“
„Ei midagi. Me läheme tagasi. Jätame teid iseenda hoolde. Võimalik, et saabub mõningane tagasilöök, aga pole viga, te olete sellega harjunud.“
„Nii et sa ikkagi ei ole hing?“
„Mingis mõttes olen... Aga see on minevik. Meil on oma elu, teil oma... Aga seal ongi mu abikaasa. Mis siis ikka, jumalaga.“ Ja ta lendas aknast välja.
„Oota!“ Tormasin talle järele.
Ja nägin, kuidas minu roheline olend lendab kohtuma teise rohelise olendiga, kes vastasolevast õhuaknast välja lendas.
„Toored tomatid“ ühinesid ja lendasid oma vikerkaare poole. Aga all, tänaval, kõndisid inimesed kuidagi kummaliselt. Kühmus, juuksed kammimata, mõnedele on juba kaikadki kätte ilmunud...
„Pidage!“ karjusin ma.
Aga läbi õhu kihutavad vikerkaarele suunda hoides erinevat värvi kaalutud pallikesed – punased, kollased, sinised...
Jooksin tänavale, vastas-naabritüdruk hüppas oma püstakust välja. Vahtis hämmeldunult vikerkaart, heitis pilgu mulle, näis, et tahab midagi küsida. Siis nägid teda kaigastega inimesed ja hakkasid meie suunas liikuma.
„Siia!“ Tegin auto ukse pärani.
Ta viskus eesistmele, lõi ukse kinni, mina haarasin roolist ja taipasin õudusega, et olen unustanud, kuidas autot juhtida. Üritasin meenutada. Tähendab niimoodi: võti, süütelukk, pedaal... Milline? Troglodüüdid piirasid samal ajal auto sisse ja vemmeldasid kaigastega vastu kapotti. Meelde tuli: vasak pedaal, võti on süütelukus, gaas...
Auto võttis paari tüüpi jalust lüües kohalt. Neile karati kohe kallale ja viidi töö kaigastega lõpule. Keegi tabas kiviga esiklaasi – mõra jooksu üle terve klaasi. Kurat temaga, sõidame. Tee ääres on lõhutud ja põlevad autod: kes on vastu posti sõitnud, kes vastu seina. Kõikjal kühmus kogude massid, kaupluste vaateaknad purunevad hoopide all nagu munakoored. Korravalvurid tulistavad metsikult naerdes igasse suunda, ise pealaest jalataldadeni karva kasvanud, silmad mõttetust raevus leegitsemas, aga päästikule vajutamist pole unustanud.
„Jumal küll, kas tõesti nii äkki!“ sosistab naabritüdruk ja tema näol voolavad pisarad.
Vaeseke. Ka tema järelikult teab.
„Me jõuame neile järele,“ ütlen ma, „ja toome tagasi.“
Pea kohal õhus vilguvad ikka veel värvilised täpid: Üleuniversumilise Kongressi mahajäänud delegaadid kiirustavad kosmilise Koridori poole. Aga ka meie oleme lähedal. Ongi Uus kvartal. Prügimägi laiub silmapiirini. Vikerkaar. Alumisest otsast luitunud, aga üleval selge ja kirgas. Näib, et siruta vaid käsi ja ulatudki puutuma. Pidurdan ja tirin ta masinast välja.
„Hei, teie,“ karjun, „parasiidid! Mida te siin korda saatsite?“
Vikerkaarest eralduvad kaks rohelist ja lendavad lähemale.
„Sina?“ imestab üks tuttava häälega. „Kuidas sul õnnestus? Vaata, kallis, sinu oma on ka siin. Ja jõudsidki järele.“
„Tulge tagasi,“ nõuan ma. „Või ma peksan kogu selle kuramuse vikerkaare puruks.“
„Sa ei jõua,“ vastab ta. „Enne pekstakse puruks teid kahte.“
Keeran ümber ja näen: rühm paljaid isaseid ja emaseid läheneb. Otsustavalt läheneb. Kellel on käes torujupp, kes vehib roostes ketiga, kes mähib kummivoolikut ümber käe.
„Kiiresti riidest lahti,“ soovitab roheline. „Haarake mõni rauast asi, kivi, kaigas, röökige, vanduge, veel parem, koksake keegi maha – siis jäetakse teid kindla peale rahule.“
„Mida veel,“ sõnan. „Etendust ei tule, ära loodagi.“
„Kuule, kallis,“ pöördub ta oma rohelise kaasa poole, „miks need ei muutunud?“
„Võib arvata...“ venitab kaasa mõtlikult, „et ka nemad on meie Kongressil osalejad.“
„Hea versioon,“ märgib tulnukas. „Aga mul on teine.“
Roostes kett lendab mu kõrvast mööda.
„Mis versioon?“ karjatan ma.
„Neil istub keegi veel sees ja ei suuda välja pääseda. Küllap elas liiga sisse, lahustus nii-öelda. Mingi mõttes on sul õigus – nüüd on ka nemad meie Kongressi liikmed.“
„Jamps!“ vastan ma, virutades samal ajal eemale õlga klammerdunud metslase. Too lendab teiste sekka ja lööb nad jalust maha. Algab kaklus ja meid unustatakse. „On meil siis kaks hinge või mis?“
„Võimalik et rohkemgi,“ kuulutab mull. „Aga kontrollime järele. Kui vikerkaar teid vastu võtab...“
Sel hetkel langeb taevast esimene tilk.
„Vihm tuleb!“ kostab karje. „Kiiresti koridori!“
Meie tomat koos oma kaasaga lahustub vikerkaare rohelises triibus. Võtan automaatselt naabritüdrukul käest kinni. Mõte, otsekui võõras: huvitav, mis värvi meie oleme? Tilgad muudkui langevad. Meie paljad hõimlased on kakluse lõpetanud ja pomisevad ähvardavalt.
Meie aga, käest kinni, astume vikerkaarele, sellele ebakindlale vankuvale sillale, mis üle kuristiku viib. Vaatan tüdruku poole, ta on värvunud korraga kõikidesse värvidesse. Küllap mina samuti.
„Ja milline oli teie... õigemini meie Kongressi teema?“ küsin ma roheliselt triibult.
„Kes oli Kosmoses kõige enne,“ vastab see hääbuval häälel.
Vihma kallab. Tahaks aevastada, vaevu hoian tagasi, ei hinga.
Ka naabritüdruk krimpsutab nägu. Võimalik et nohu, aga võimalik, et veel keegi üritab välja pääseda.
Vikerkaar väreleb, nõtkub. Värvilised triibud kahvatuvad aegamisi, neid uhutakse minema, need kaovad, aga meie läheme vaevu tasakaalu säilitades edasi. Läheme, tundes, kuidas õhuke akvarelne kiht jalge all tugevust kaotab. Läheme, sest midagi muud ei jää enam üle...
Tõlkinud Veiko Belials.