“Läbi valu ja vaeva”, koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas, Gururaamat, 2020, 328 lk.
“Läbi valu ja vaeva” on jutukogu, milles 14 pikemat ja lühemat ulmejuttu. Suurem osa (seitse tükki) on eestlaste kirjutatud, lisaks kolm ameeriklast, kaks venelast, tšehh ning Belgia juurtega prantslane. Tegu on “Ulmeguru ulmesarja” avaraamatuga; linnukesed on oksal siristanud, et sealt Vändrast on neid saelaudu veel tulemas.
Kirjutan algul iga loo kohta lugemise järjekorras mõne sõna, peale seda üldmuljetan. Lugesin raamatut üsna läbisegi, alguses järjest, aga siis võtsin ette eestlased ja seejärel muu maailma kirjanikud.
Raamatu avabki nimilugu Maniakkide Tänavalt. Rehepaplik lugu, eesti taluelu, teineteisele kärukeeramine ja muu selline. Täiesti mittemidagiütlev, ma ootaks üsna staažikalt kirjutajalt märksa enam. Minu jaoks on Mant selles mõttes huvitav kirjanik, et mingil hetkel tuli talt väga mõnusat kraami, “Surmakarva” on üks paremaid eesti tumefantaasiaid, “Mehitatud inimesed” mekkis ka mõnusalt. Aga mida edasi, seda… no nagu kasvõi see lugu siin. Kuidagi ei haagi, ei ole huvitav. Samal ajal õnneks kiiresti loetav. 1/5
Järgmine lugu on Kir Bulõtšovilt, “Päästke Galja!” - Tsoon, Stalker, tehnoloogid, ängistav ja tume meeleolu, raskepärane nagu vene ulme. St… jah. Satiiriline ja tögav, mulle on üldjoontes selle autori muud palad rohkem istunud. 2/5
Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” - teistmoodi jutt. Ma kiidaks siinkohas koostajaid, kes on üldiselt pigem tugevasti ulme poole kaldu kogumikku pannud ka sellise teksti, mis vaikselt sätendab nagu Suur väin, ning siis viskab korraliku nomisasiseenüüdoli sisse. Ja siis vajub taas merepind tasaseks, praam loksub edasi. Sügispäevaidüll. 3/5
Joel Jans "Parun ja Virma" - klassikaline lugu, lahedate vimkadega. Läheb ajastu poolest sarnasesse kanti kui Mant - aga erinevalt Mandist on tõesti hea lugeda, üks krutski ajab teist taga. 3/5
Miikael Jekimov "Viimane vahitorn" - lahe õhkkond, huvitav usuhull - aga jäi kuidagi pealiskaudseks. Imelik ütelda seda lühijutu kohta, aga tee või tina, minu jaoks jäi siin midagi puudu. 2/5
Helju Rebane “Ootamatu edu” - väga lahe, lühike ja omamoodi robotilugu. Autori käekiri tuleb kuidagi tuttav ette, olen ilmselt kunagi teda “Nooruses” lugenud. 4/5
Mart Raudsaar "BR-2m" - omamoodi eesti lovecraftiana. Mu jaoks on tegu täiesti tundmatu autoriga, seda enam lugesin huviga ning juba poole peal tekkis tahtmine püsti tõusta ja plaksutada. Selline heas mõttes kodune-tuttav õhkkond segatuna müstilise hirmu ja peidetud kurjusega - minu jaoks on see pala kogumiku esikolmikus ilma mingi kahtluseta! 5/5
(:)kivisildnik “Õilis pedofiil sisepaguluses” - (:)kivisildnikuga on mu see asi, et luuletajana on tal mitmeid häid asju, proosa osas… noh, ei ole asi nii roosiline. “Kõik vihkavad arvosid” käis millalgi eesti ulmemaailmast läbi, avaldati vist isegi Tuumahiius. BAASI keskmine hinne 2,2 pole justkui kõige hullem, samas kui vaadata seda, et enamus hindeid on “1” ning mõned “5”... ning kellelt on “5”, siis… jah. No eriti arvode taustal on see lugu ikka väga hea - aga kui jätta isegi sedasorti taust kõrvale, siis eraldiseisvana on pedofiilipala jummala okei, heas mõttes normaalne korralik lugu. Eks siin kohtab uuema aja (:)kivisildniku enesehaletsust ning eriti kõrgelt tornist pööbli peale allavaatamist - noh nagu ikka, vahet pole, kas Sven kirjutab kuhugi artiklit või siis ilukirjandust, olemus ja stiil on ikka samad. 3/5
Robert Reed "Suvekuru draakonid" - seikluslik alternatiivajalugu või paralleeluniversumis toimuv “kauboikas” - võta nüüd kinni. Stiil meeldis, tegelased olid ägedad, sündmused huvitavad. Selline mingis mõttes lausa ideaalne lühipala, mis eriti veel osana suuremast tervikust võiks veel erakordselt mõnus olla. 5/5
Szymun Wroczek “Hüpoteek” - läheb vist omamoodi õudusloo alla, parajalt võigas ja lihaline lugu. Ei ole üldsegi pikk, selline igatepidi “normaalne” lugu parajalt rusuva meeleoluga (autor on muide venelane). 3/5
Stanley G. Weinbaum "Muutuvad mered" - tõeline üllataja! Ma ei teadnud sellest autorist mitte midagi, tõeliselt mõnusalt kirjutatud geograafiaulme. Pigem rahuliku astumisega, aga suurtel teemadel. Kusjuures jutuks olevat temaatikat olen ise nõuka-aegses propagandakirjanduses ikka kohanud, kus siis venelased kartsid, et äkki ameeriklased hakkavad millalgi hoovustega mängima. Seega oli väga põnev sama ainest vaadata läbi ulmeprisma. Ootan huviga Gururaamatu järgmist trükist, mis peakski olema sellele autorile pühendatud. 5/5
Ondrej Neff "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62" - siin suutis autor mind pealkirjaga korralikult haneks tõmmata. Nimelt ma arvasin, et siit tuleb nüüd mingit aurupunki, tuli aga hoopis tulnukaulmet. Nagu ka kunagi “Marduses” ilmunud “Raskused elektriga” on ka see siin paraja udjamisega ja mõnus lugeda. Aga jah, see võrdlusmoment… elektrilugu jääb mu jaoks ikka omamoodi tipuks, ega ta kogemata omal ajal tõlkeloo Stalkeri saanud. Aga Neff on äge, soovitan soojalt. 4/5
Bruce Bethke "Küberpunk" - selline varajane protoküberpunk, mis on juba stiililt nooruslik. Tunnistan ausalt, et mul oli seda eesti keeles raske lugeda, kuna “patsiga poisina” on mu jaoks kogu see iti-värk ingliskeelne, eesti keelel sinna väga asja pole. Seega lugesin pala kuidagi väga kaugelt ja distantsilt, tekitas sellise kaheksakümnendate B-kategooria filmi mulje. Samas - need on ju head, samuti ka selle loo kulg ja lahendus olid igati omal kohal. 3/5
J.-H. Rosny-vanem “Xipehuzid” - inimkonna algusaegade kontakt tulnukatega, kirjutatud 19. sajandi lõpus. Samalt autorilt on eesti keeles varem ilmunud “Võitlus tule pärast. Hiidlõvi”, mis mulle tegelikult meeldisid rohkem kui see lugu siin. St ega see lugu polnud halb, selline “okei”, “normaalne”, “pole paha”. Oli konflikti, oli madinat, oli lahendust. Huvitav oli tutvuda prantsuskeelse varajase ulmega (noh, peale Verne’i ju sealt väga palju ei teagi). 3/5
Kui vaadata raamatut tehnilise nurga alt, siis mõned trükivead hakkasid siin ja seal silma, esimese saja lehekülje peale kogunes peotäis, edasi enam ei pööranud tähelepanu... Kusjuures suurem osa selliseid, mille suvaline masinkontroll kinni püüab. Ma olen seda ühes ja teises kohas ütelnud, ütlen ka siin - eriti kui tegu on väikekirjastusega, eriti kui asju tehakse hobi korras ja piiratud vahenditega: Eestis leiab ikka mõne huvilise, kes viitsiks täiesti tasuta käsikirja üle vaadata, tehniliselt rehitseda (näiteks otsida kirjavigu), olla proovilugejaks ning üldse sellise esimese filtrina kasvõi mõned apsud kõrvaldada. Sest tegelikult on natuke piinlik, kui kohe avasõnast kirjaveakurat vastu vaatab.
Eraldi oli mõnus lugeda autorite lühitutvustusi, mis andsid juttudele kõvasti tausta juurde ning muutsid nii mõnegi autori märksa elavamaks. Müts maha Jüri ees!
Kirjanikke tutvustavades tekstides jäi kohati silma püksivaatamist. Minu jaoks on kirjandus sootu, seda enam oli huvitav lugeda, kuidas “Mehe esimene ulmejutt ilmus...” või “need saavad mõningase pildi mehe oskustest.” Ma olen kaugel tänapäevasest sooneutraalsest saiapudist, kuid kirjanduse kontekstis mõjus natuke veidralt. Aga noh, seda oli vaid mõnel korral ning on ju igaühel oma stiil.
Tehniline pool tehniliseks pooleks - minu arvates on väga äge, et on selline kirjastus kõnealuse avaraamatuga! Eks kogumikes alati lood võistlevad teineteisega, lisaks veel üle riikide konkureerimine. Mingis mõttes on isegi hea, et siin raamatus on eesti autoreid, keda tavapärasest „Reaktor“-„Algernon“ teekonnal harva kohtab, kes ulmeproosat kirjutavad harva. Samuti mõne autori oleksin ma isiklikult pigem välja jätnud - samas eks igal koostajal on oma käekiri, ei ole siin kirjatsural põhjust viriseda. Pealegi on hea, et raamatus on lausa viiest keelest/kultuuriruumist pärit tekst, lisaks on ulmetemaatika poolest siin kõike, mida Jüri Kallas ka lõppsõnas natukene linnulennult kajastab.
Kui raamatut üldiselt hinnata, siis panen 4/5, väikese boonusega. Ma tegelikult ei taha üldse kirjandust arvuliselt hinnata, see ei ole nagu õige. Aga mingi indikatsiooni see ikka annab, minu silmis on tegu igati hea kogumikuga, mis näitab ulmekirjandust mitme erineva nurga alt, nii sisu mõttes kui kultuuriliselt. Esimene vasikas ei läinud aia taha, oh ei! Eks mõnd asja saaks alati teha paremini, usun, et sarja taga olevad inimesed jätkavad sellega, mida oskavad hästi, ning õpivad vigadest. Seda enam, et (minu hinnangul) on silmakriipivad vead tulevikus pigem lihtsalt välditavad.