Marsi-teema on kuum. Uno Veismann kommenteerib "Sirbis" praegusi plaane ning tehnoloogilisi võimalusi Marsi koloniseerimiseks, jäädes kokkuvõtvalt arvamusele, et Elon Muski hüüatused vähemalt praegu hüüatusteks jäävadki. Mõni aasta tagasi kirjutas Raul Sulbi "Postimehe" arvamuslisas kosmosehõivamisest ning leidis, et kuigi pika peale Päikesesüsteem arvatavasti hõivatakse, jäävad eksoplaneedid meile alatiseks kättesaamatuks.
Allakirjutanu on selle kõigega nõus, aga samal ajal ei ole ka. Fantastid eksivad tõepoolest ajaskaalal sageli ja rängalt - eelmise sajandi progressiusksed ulme- ja aimekirjandused eksisid tehnoloogia arengut prognoosides tihtipeale mitte dekaadidega (nagu võime praeguseks veenduda), vaid sajandite kui mitte aastatuhandetega. Teiselt poolt eksivad ka realistid ning seda lõppeesmärkide põhimõttelise teostatavuse osas (või sageli see neid lihtsalt ei huvita). Ehk siis see, et me liigume edasi aeglaselt, ei tähenda siiski, et me mitte kuhugi ei liiguks. Jah, NASA eelarvest on järel riismed, meil on koroonapandeemia, globaalne keskkonnakriis ja reaalse võimalusena paarikümne lähema aasta jooksul tulekul Kolmas maailmasõda raskuspunktiga Vaiksel ookeanil - kuid siiski me liigume. Loodusteadused on ühel ajal nii harali kui terviklikud ning nii süsiniku nanostruktuuride kui rohevintide immuunökoloogia uurimine viib meid kõige muu hulgas lähemale ka Marsi koloniseerimisele.
Nii Veismannil kui Sulbil on täiesti õigus, et praegu on kosmosehõivamine tehnoloogiliselt lapsekingades. Veismann refereerib tehnokraatide praeguseid arusaamu, mis on lähtiulevikus kinni - neil võib olla õigus, et lähemate aastakümnete jooksul ei tule mingit Marsi koloniseerimist. Võimalik, et isegi lähemate sajandite jooksul ei tule. Kuid see ei ütle ju mitte midagi "inimkonna ekspansionistliku tuleviku" kui sellise kohta.
Sulbi kirjutab esmapilgul veenvalt, et kosmosehõivamise analoogia 16. sajandiga on ekslik, sest kosmos on tohutult vaenulikum keskkond kui ookeanid esimestele ümber maailma purjetajale. Tal on õigus ka ses osas, et tolerants inimkaotuste suhtes on tänapäeva demokraatlikes riikides madal. Ja lõpuks on loomulikult õige ka see, et varauusajaks ei olnud purjelaevandus enam ammu samamoodi lapsekingades, nagu praegu on seda kosmoselennud. Varauusajaks oli inimkond tuhandeid aastaid merd sõitnud. Iga piisavalt varakas seltskond võis lasta endale ehitada laeva, millega põhimõttelselt võis ümber maailma seilata. Jah, Kolumbus ja mitmed teised varajased maadeavastajad tegutsesid võimsate monarhide toel, aga näiteks Francis Drake'i finantseerisid suures osas juba aktsionärid. Ulmekirjandust kommenteerides vaatab ta Veismannist kaugemale ja arvab, et "Marsi terraformimine oleks vägagi aja- ning ressursimahukas ettevõtmine, aga kunagi kauges tulevikus see megaprojekt ilmselt ette võetakse. Nagu minnakse tagasi Kuu peale, jõutakse asteroididele ning Jupiteri kuudele." Kuid ka tema ei puuduta seda, kuidas tehnoloogia muudab inimest ning inimkultuuri.
Aga muudab. Mõnest küljest hämmastavalt vähe, mõnest teisest jällegi kardinaalselt. See käib nii kajaki kui nutitelefoni kohta.
"Kodune" Päikesesüsteemgi on maiste vahemaadega võrreldes hoomamatult suur ja selle hõivamine tähendab üksteisest väga kaugel asuvate asustatud punktide teket. Kaugematele neist sõidetakse üheotsapiletiga eluks ajaks; lähematelt võib ju vähemalt teoreetiliselt tagasigi tulla - kuigi vaevalt et keegi suudab pärast madalamas gravitatsioonis veedetud aastakümneid enam Maaga kohaneda. Päikesesüsteemi hõivamisest saab paratamatult "põlvkondade laevade" projektide ehk siis väikeste isoleeritud kogukondade hiiglaslik labor. Kui olla seisukohal, et kaugemas tulevikus on inimasulate rajamine Marsist Jupiteri kuudeni inimkonnale jõukohane, peab paratamatult ka nõustuma, et inimkonnale on jõukohane ka isoleeritud kogukondade jätkusuutlikkuse probleem. On suur vahe, kas sada inimest peavad üksteise seltsis veetma kuu aega või kümme aastat - kuid allakirjutanule tundub, et on vähe argumente, miks kogukond, mis suudab põhimõtteliselt autarkse ja isoleerituna ennast taastoota näiteks 200 aastat, peaks 2000 aasta jooksul välja surema (kas selle 200 aasta jooksul üksikuid liikmeid väljast lisandub või mitte, ei tohiks samuti olla määrava tähtsusega).
Eksoplaneetidele rännatakse siis, kui kosmoses elamine on finantsiliselt niisama jõukohane nagu ümbermaailmareisi korraldamine 500 aastat pärast Magalhãesi ning kui selline eluviis on muutnud inimest niisama palju või rohkem kui tänapäevase suurlinna elanik erineb paleoliitilisest kütist-korilasest. Siis, kui Päikesesüsteemis on tuhandeid omaette elavaid kogukondi ja mõned kaugemad neist lõpuks leiavad, et vahet pole, võib ka päriselt avakosmosesse siirduda (mõne mööduva hulkuva planeedi suunas?). Kui inimkonna arheoloogia ja ajalugu üldse midagi näidanud on, siis seda, et tehnoloogilisele progressile järgneb sotsiaalne evolutsioon sellega kohanemiseks.
Ehk siis piltlikult, kui leitakse, mida üksildases urus sooja saamiseks põletada, leitakse ka piisavalt kange rohi, mille suitsetamine sellise elu talutavaks või ihaldusväärsekski muudab.