"Toomas," kostub kuularist mu kõrvus madal ja sugestiivne hääl, "kas praegu on halb aeg rääkida?" Kostab nagu oleks mulle helistanud hilisõhtuse raadiosaate DJ.
Vaatan kella – 13.45, 31.10.2046. Tuul keerutab värvilisi vahtralehti ning kamp vareseid kougivad prügikastist kiirtoidujääke. Tumerohelisest konteinerist lendab välja hallikasvalge paber. See laperdab õhus, liugleb veidi maad eemale ning langeb maha. Järgmine iil tõstab paberi õhku ning narts lendab sinna, kuhu tuul kannab.
Kohendan palitukraed ning kiirendan sammu.
"Ei, ei ole. Ma jalutan kodu poole," ütlen napilt.
Tuul rebib maast lehti, andmata neile rahu.
"Tore," tuleb vastus. "Jalutamise ajal ongi hea juttu ajada, kas pole? Kuidas ilm on väljas?"
"Uh, selline, et hea peremees ei ajaks koera ka välja. Aga pole viga, mis see väike tuul ikka mehele teeb."
"Tead, Toomas, mul oli tegelikult asja ka," jätkab madal hääl.
Uus tuulehoog toob kaasa vihmapiiskade pahmaka.
Tänaval, otse minu ees on poriloik. Põikan kõrvale, aga lomp on liiga lai. Pori pritsib helebeežidele pükstele ja pruunid piisad libisevad jälgi jätmata alla.
"On sul kõik hästi? Tead, ma olen Su pärast mures, sõber," kostub kuularist vaevuimatavate murenootidega küsimus.
Lisan sammule kiirust.
"Tundub, nagu oleks Sul kiire?"
Hingan korra sügavalt sisse ja välja ning manan ette teeseldud naeratuse.
"Koju," vastan napilt. "Mul pidi kahest külaline tulema."
"Ohoo, see on küll suurepärane. Mul on Su pärast hea meel, Toomas," kostab positiivne hüüatus.
Ma näen vaimusilmas, kuidas rohekaspruuni pulloveriga mees naeratab soojalt ning kergelt hallikad habemetüükad torgivad peopesa, kui ta põse käele toetab. Soe ja ärritav hoovus libiseb üle mu keha.
"Muidugi," vastan silmi pööritades ning kahetsen seda kohe. Nipsakusega annan vaid põhjuse veelgi sügavamale nahavahele pugemiseks.
"Sotsiaalosakonda teevad Su reitingud veidi murelikuks. Nad arvasid, et ehk kuluks Sulle ära väike retriit, aga ma pakkusin, et lihtsalt räägin sinuga kõigepealt, onju?" jätkab hääl, nagu poleks mu eelmist repliiki registreerinud.
Mida ma ikka öelda oskan.
Üle tee lippab noor naine. Juuksed hoolikalt soengusse seatud ning seljas elegantne punane mantel. Ta jutustab elavalt, heidab naerdes pea kuklasse ning ruttab edasi.
Mu vestluspartner jätkab.
"Oleme Sulle saatnud hiljuti uusi raamatuid, kuid enamik neist seisavad puutumatult. Sa ju armastad lugemist? Filmide kaasatus on seevastu märgatavalt tõusnud. Kõik filmid on lausa koolilapse kohusetundega ära vaadatud, aga tead, üks anomaalia tõmbas analüütikute tähelepanu."
Tõstan tempot, nii et pulss tahes-tahtmata tõuseks.
"Heli on olnud enamasti maha keeratud või täiesti vaigistatud," nendib madal hilisõhtune DJ hääl rahulikult, lausa tunnustavalt.
Meenutan alahuult närides eelmist õhtust. Panin spetsiaalselt minu jaoks väljavalitud filmi elutoas käima, keerasin heli maha ning läksin kööki malet mängima.
Aeglustan veidi sammu, et vastutulev paarike mööda lasta.
"Ah see, tead, ma olen need filmid lihtsalt taustaks pannud. Muidu on kuidagi nüri olla, aga heli on kuidagi väsitav.“
"Arusaadav, ehkki minu jaoks teeb see asja keeruliseks. Sa ju tead, et sotsiaalosakond tahab pakkuda vaid parimat sisu – filme, muusikat, raamatuid. Rätsepatööd just Sinule. Aga kuidas ma saan Sulle head sisu luua, kui tagasiside on hägune. Mul on Sinust vahel raske aru saada. Sa ju tead, et ma ei taha halba ning olen tegelikult üsna täbaras olukorras," kostub rahulik, kuid kergelt murelik vastus. Kurvasilmne rohelise kampsuniga habemik, kes pearaputuse saatel käsi laiutab.
"Tjah," pomisen omaette ning aeglustan veelgi sammu. Mind haarab kummaline kaastunne.
Tuul rebib vahtralt lehti ning üksikud piisad kukuvad mulle krae vahele.
"Ma niimoodi ei mõelnudki. Seda, et heli mahakeeramine võiks kuidagi mõjutada."
Ära kunagi valeta otsevestluse ajal.
"Muidugi," kostub vastusest sümpaatia, "aga kuidas olid need muusikapalad?“
"Täitsa head, väga mozartilikud," ühman.
Kuularist kostab muigav, sõbralik mühatus: "Mozartilikumad kui Mozart ise kunagi oli, kas pole nii?"
Kas ma tõesti tajun enseirooniat…?
"Eks vist jah," vastan ning möödun pisikesest toiduvagunist, mis pakub teed, kohvi ning Belgia vahvleid vahukoore ja maasikamoosiga. Magus ja joovastav lõhn kõditab meeli. Lisan sammule kiirust.
"Kas selles asi ongi?" kostub osavalt timmitud hääl, "nagu Mozart, aga mitte päris? Raamatutega on vist ka nii. Justnagu Dumas või Kross, aga mitte päris."
Suundun kastanialleele. Ahne sügistuul rapib puudelt lehti ning murrab nõrgemaid oksi. Oksa- ja lehepurustaja vurab minu ees, vabastades tee soovimatust prahist.
Hääl jätkab: "Aita mul palun aru saada, mis puudu jääb? Miks need varasemad teosed paremad on?"
"Ega nad vist polegi paremad," vastan põiklevalt. "Olen ikka mõnda sinu tehtut teost lugenud. Head jutud. Täpselt timmitud. Isegi vist liiga hästi. Ju siis väga hea polegi alati parim.“
"Võib-olla on Sul õigus, mis sest ikka. Eks elus on muud ka kui raamatud. Kuidas puutöö edeneb?" muudab vestluspartner kurssi.
Puutöö. Mulle meenuvad 32 pisikest puidust jubinat joonistuspaberil. Need pole küll perfektsed, aga sobivad sellegipoolest.
Mõnda aega tagasi sain põrandaaluse raamatuvahetuse kaudu Bobby Fisheri "Malemäng algajatele". Chatbot’i abil leidsin sobiva "Puutöö algajale" komplekti. Paberi ja pliiatsid tellisin ise.
Tahtsin lihtsalt malemängu katsetada ilma, et lämbuksin pakkumiste laviini all ega peaks ogaraks töötama – grupitunnid, eratreeningud, maleturniirid, maleraamatud, malefilmid, sõbrapäeva või jõulude eripakkumised, malenditekujulised koogikesed, eksklusiivsed Swarovski kristallidega kaunistatud GMO elevandiluust malendid ning eebenipuust ja valgest pöögist malelaud.
Minuni jõuavad endiselt kutsed liitumaks mõne käsitöögrupi või meililistiga – 10 viisi, kuidas äratada oma loovus; algaja joonistaja meistriklass; nikerdajateklubi…reklaamidest rääkimata. Õnneks ei huvita mind puutöö ega kritseldamine karvavõrdki.
"No, tead, see puutöö pole vist ikka minu jaoks. Lõikasin sõrme ja sain valmis vaid mingid ebamäärased käkid," puistan chatbotile'le südant.
"Ega`s Roomat ehitatud ka päevaga, aga eks Sa ise tead paremini. Jäta lihtsalt kommentaare. Mulle tõesti läheb korda, mida Sa arvad või soovid," kostub mahe ja julgustav hääl.
"Eks ikka! Aga mul siin kodu juba paistab," vastan reipalt, põikan lompidest kõrvale ning suundunud mööda alleed edasi. Eemalt märkan tuttavat väravat. Varsti tuleb naabrimees külla. Plaanisime teha ühe partii ning naabrimees oli saanud toiduvahetuse kaudu paki musta teed ja Belgia vahvleid. Ma armastan musta teed pehmete vahvlitega.
"Egas midagi," kostub perfektselt timmitud hilisõhtuse DJ hääl, "oli tore jutustada. Hoiame ikka sidet, onju." Kõne katkeb.
Väsimatu sügistuul pillutab lehti ning kisub halastamatult vanu kastanipuid, rebides neid kord ühele, siis teisele poole. Puud on peaaegu raagus, kuid seisavad kindalt juurtega maapinna küljes kinni. Vähemalt praegu veel.