Nad teevad „Düünist” filmi.
Raamat, mida ükski lugenu täiesti unustanud pole – ma võin uskuda, et on inimesi, kelle „Düün” ei meeldi, aga ei suuda omaks võtta, et on neid, kellele hästi meelde ei tule, kas nad on seda lugenud või pole mitte – tuleb taas „suurele ekraanile”.
Nüüd, ma ei kavatse arutleda näitlejavalikute vms üle. Mulle pole filmid nii tähtsad, ma olen rohkem kirjandusesõber. Aga üks aspekt, mida veebiajakirjanduses silmasin, tõstis mu tagajalgadele, pani oigama ja nüüd ka „Düünist” kirjutama.
Nad lubavad suurendada naiste rolli ja Jessica saab olema rohkem sõdalane kui seltsidaam?
Uudis: ta on seda ka raamatus.
Ta tunneb inimkeha peensusteni, teab, kuhu lüüa ning on läbinud täieliku prana bindu (lugege seda nime ja saate hoobilt aru, et tegu on lisaks omaenda närvisüsteemi kontrollile ka võitluskunstiga) koolituse. Ta valdab Häält ehk võimalust inimest kuuletuma panna midagi muud tegemata kui lihtsalt talle öeldes, mida teha.
Ning ta on üleni ja üdini võitlejanna, kes astub üle kõigist endale antud käskudest, kui temas on selge otsus. Otsus seista oma armsate ja lähedaste eest näiteks.
Jessica on väga inimlik, aga samas selgelt üleinimlik meie mõistes, tal on oskused, võimed ja eesmärgid, mis klapiksid rahulikult mõnele superkangelasele superkangelasefilmis.
Tema on siis peakangelase ema, eks ole. Kui keegi selle kirjatüki lugejatest EI ole „Düüni” lugenud, vast vajab märkimist.
Teine naine, kelle sõdalane-olemist olevat tugevdatud, on Chani ehk peategelase kallim, kellest saab ametlik konkubiin (sest abikaasa staatus pidi jääma lahti juhuks, kui poliitilised vajadused seda nõuavad). Ainult et sealgi ei ole midagi tugevdada. Ka raamatus on Chani sõdalane ja sõdalasesuutlikkus üks tema ahvatlevuse põhjuseid – Paulil, peagelasel, teismelisel poisil, ei olnud omavanust neidu nähes kohe keel ripakil. Teda oli koolitatud seksuaalsetele ahvatlustele vastu seisma ning neist läbi nägema. Aga Chani võitles nii imeliselt, et paelus kohe.
Et planeedi peaökoloogist Liet Kynes tehakse raamatus olnud mehest filmis ümber naiseks, pole ka eriline muutus, sest Liet ei tee raamatus mitte ühtegi asja, ei ütle ühtegi rida, mis oleks spetsiifiliselt mees-olemisega seotud. Ainus asi, et ta oli kirjutatud teoses Chani isa ja meie kultuuris „eemaolev kauge isa” on automaatselt pähe tulev adekvaatne võimalus, „eemalolev kauge ema” ent hirmutav, hirmus ja veider. Ehk Chani ema olemine...
Aga ehk nad suudavad selle probleemi ära tasandada.
Teha „Düüni” naistekesksemaks? Üks väga oluline põhjus, miks ma seda raamatut seitsmeteistkümnendast eluaastast saati armastan, on sealsed normaalsed naised, mitte uduhaldjad tegelaste seas. Naised, kes on. Vastukaaluks nii mõnegi teose naisisikutele, keda tegelikult ei ole - raamatus on mainitud lihtsalt tema nimi, ümarad-siredad käsivarred ja kleidiriie. Halvemal juhul on sel moodustisel veel ka roll kellegi armuhuvi objekt olla.
Aga „Düünis” ei ole mitte mingeid selliseid suundumusi ju! Mida?! Et tänapäeval tulebki vana kooli ulmekaid sarjadeks tehes ette öelda, et „tugevamad naistegelased, rohkem naisi”, siis on reklaam ning inimesed vaatavad rohkem? Mäh?
Et raamatud, kus ON juba „tugevad naised” sees on klassikas niivõrd väheesinevad, et... keegi ei usugi nende olemasolu?
Oma iva võib sellel ideel tegelikult isegi olla. Kuna kirjutamist ei peetud naisele sobivaks tegevuseks ja kirjutas vähe naisi, olid kirjanikud enamasti mehed. Ent veel sada aastat tagasigi elasid mees ja naine niivõrd erinevaid elusid, et nende kokkupuutumine üksteisega oli enamasti pealiskaudne ja meeskirjanikud võisidki siiralt mitte tajuda naisi poolena maailma elanikkonnast. Naised olid üksikud, üks naine grupis oli juba soolise segagrupi tekitaja ning rohkem polegi ju vaja, eks?
Enamasti elavad naised kusagil mujal ja teevad muid asju, mis meestesse ei puutu.
Ainult et „Düünis” pole seda suhtumist kusagil märgata.
See ongi „jee, olen naissoost ja mul on nii lahe lugeda, et minu moodi inimesed ka autori meelest inimesed on!” raamat ja – ja sinna pole mingit „tugevdame naissugu” juurde mõelda vaja, et lugu naistele omaseks teha.
„Düün” on, kurat võtaks, hea naistega raamat ja pole üldse mingit vajadust teha see filmis ümber sääraseks, „kus naised oleksid „tähtsad”!
Urr!