Algselt ilmunud Raul Sulbi koostatud ulmeantoloogias "Isaac Asimov 100", Viiking 2019.
Järgnev lugu kujutab endast järge seni eesti keelde tõlkimata jutule "It's Such a Beatufilul Day" (1954), milles teleportatsiooniseadmed on jõukamal osal Maast saanud igapäevasteks tarbeesemeteks ning kuna kõik kodud ja ametiasutused on niinimetatud Ustega ühendatud, pole enam ka vajadust pärisuste kaudu õue astuda. Allakirjutanu arvates on see üks Isaac Asimovi tippjutte, milles on üheskoos kõik see, mis teeb Anglo-Ameerika ulme Kuldajastu paremad teaduslik-fantastilised lühijutud nauditavaks: loo tuumaks on kirjutamise ajal veel suhteliselt värske ideega tulevikutehnoloogia mõju inimeste eluviisile ning kuna tegelased on äratuntavalt kirjutamisaegsed, annab teemaarendus samas võimaluse leebe huumoriga ühiskondlikuks kommentaariks.
12. aprillil 2132 kell pool viis pärastlõunal helises Richard Hanshaw Jr-i telefon. See juhtus pool tundi varem kui tavaliselt. Ta tegi viimased sörgisammud, astus rajalt kõrvale ja tõmbas telefoni vöö küljes rippuvast aasast välja.
„Tere, ema.“
„Tere, Dickie! Kuidas sul täna läinud on?“ Naise hääl kõlas veidi kaugelt, kuid selgelt.
„Nagu ikka.“ Mees vaatas telefoni kõrva juures hoides ülespoole. Puude võrad kohisesid ja nende vahelt lapiti paistev taevas oli halliks tõmbunud. „Ma ei jõua enne vihma koju,“ mõtles ta.
„Mis sa ütlesid?“
„NAGU IKKA,“ hõikas Richard üle metsa. „Kisub tuuliseks, võib-olla hiljem ...“
„Mis sa ütlesid, mis tuuliseks? Kas sa räägid jälle mobiiltelefoniga? Väljas?“
„JAA,“ lõõritas Richard.
„Oh.“ Hetk vaikust. Siis muutunud hääletoon. „Ma ei suuda sellega kuidagi harjuda, kui telefoni kaasas kantakse ja väljas räägitakse. Tuul segab! See on nagu telegraafi ajal.“
„Ei, ema, telegraafiliine tuul ei seganud.“ Missis Richard Hanshaw kasutas vahel sõnu, mille tähendust ta päris täpselt ei teadnud. „IGATAHES ON KÕIK HÄSTI!“ See viimane on mõeldud teisele poole kuulmiseks.
„Ega sa külmetanud ei ole, Dickie-poiss? Ma ei näe ju su nägu,“ uuris murelik hääl. Missis Hanshaw oli eluaeg videofone kasutanud ja mobiiltelefoni puuduv pilt häiris teda. Tähtsamate telefonikõnede jaoks tegi ta eraldi soenguid.
„EI OLE, tänan küsimast. ILM EI OLE KÜLM.“ Tuul oli jahedamaks muutunud ja mees tundis, kuidas see tema higi kuivatas. Peaks edasi jooksma.
„Sellest ei tea mina muidugi midagi,“ öeldi teisel pool veidi piredalt. „Aga ma helistasin asja pärast, mida oleks hea rahulikult läbi arutada.“
„JAH, VÕIB-OLLA VEIDIKE ...“ Richard tahtis lisada „hiljem“, aga ei jõudnud.
„Just, ma arvan ka, et kui sul ka on seal tuul ja nii edasi, siis kuulata sa ju ikka saad.“ Selline korraldus sobis missis Hanshaw’le muidu väga. „Sinu tädi Janet kavatseb müüa oma osakut A5 rajoonis Iowas ja nüüd on ...“
„JAH,“ vastas Richard alistunult, tõstis telefoni kõrva äärde ja alustas väga ebasümmeetrilist sörki kodu poole. Tädi Janet kavatses juba viimased kaheksa aastat müüa oma osaku A5 rajoonis Iowas. Sobilikel kohtadel ebamääraseid hääli tehes lisas Richard tempot, lootes, et tema hingeldamine sulab tuulega ühte. Kui ta metsa vahelt välja jõudis, langesid ta õlgadele esimesed piisad. Otse raja kõrval surises mehh ja niitis muru. Tema maja oli nõlval veidi kõrgemal ning ta pani veel natuke auru juurde.
Ladin algas siis, kui ta oli majast kümne sammu kaugusel. Uks avanes automaatselt ja mõne kiire hüppega oli ta sees. Mehh ootas teda fuajees, haaratsid langevate riiete ootuses õieli.
„... Janet on siin kell kuus ja sina võiksid jõuda hiljemalt kella seitsmeks, veerand tundi enne etendust ...“ kostis telefonist.
Ootamatult haakis viimane sõna ennast Richardi kõrva.
„OOTA, MISASJA?“ Ta oli unustanud, et polnud enam väljas ja kirus ennast selle eest järgmisel sekundil.
„Sul pole vaja minu peale karjuda,“ öeldi teisel poolt. „Minu kuulmine on täiesti korras.“
„Vabanda, ema, ma unustasin, et ei ole enam õues. Mis sa enne ütlesid? Etendust?“
„Kas sa üldse ei kuulanud, mis ma viimane veerand tundi rääkisin?“
"Korda palun see etenduse koht üle." Richard vajus esikupingile istuma ja lükkas jooksukingad varvastega jalast. Mehh sööstis neid kokku korjama.
Telefonis kõlas vaikne ohe ja seejärel demonstratiivselt selge diktsiooniga: „Sinu ema ja sinu tädi arutavad täna üht-teist omavahel ja pärast seda kutsuvad sind teatrisse. Ole palun täna õhtul hiljemalt kell seitse minu juures.“ Paus. „Me tõesti väga loodame, et sa tulla saad,“ lisati vastuvaidlemist välistava häälega.
*
Kell 18.55 tõmbas Richard Hanshaw Jr smart casual pintsaku selga, astus Ukse juurde ja valis oma ema numbri. Ukse matt hall pind muutus hetkega mustaks. Teda oodati; ema juures oli Uks automaatse vastuvõtu režiimile seatud nagu tollal, kui see teda koolist koju ootas. Kui ta läbi Ukse astus ja tema keha pimedusse kadus, oleks pealtvaataja näinud, kuidas selle osad teravalt ära lõigati. Esimesena läks ettesirutatud jalg, seejärel keha ja viimasena vasaku jala kand. Täpselt samas järjekorras ilmus ta proua Richard Hanshaw’ vestibüüli.
Tema ema astus hetke pärast elutoast välja. Aeg ei olnud temast jälgi jätmata möödunud, kuid ta loomulik stiilitunnetus muutis hilise keskea mitte kadunud nooruseks, vaid mingiks omaette kvaliteediks. Hallide juustega poisipea iga viimane kui salk oli filigraanselt paigas; tumelilla ja halli vahepeale jääv ülikond rõhutas ta saledat joont ning pintsaku revääril säras just õigel moel tagasihoidlikult silmapaistev ehtenõel.
„Richard, kui tore sind näha!“ ütles ta soojalt, astus, käed välja sirutatud, poja juurde ja embas teda põgusalt. Richard vaatas ringi. „Ma vabandan, vist jäin paar minutit hiljaks,“ vastas see diplomaatiliselt. „Kas me ei peaks kohe teatrisse minema?“
Ema näolt oli kohtumisrõõm korraga hajunud. „Sa ikka üldse ei kuulanud, mis ma sulle rääkisin,“ sõnas ta mõõduka ohke saatel. „Esiteks, Janetit ei ole ikka veel. Ta pidi tund aega tagasi tulema. Ma proovisin talle helistada, aga ta ei vasta. Aga teiseks, me ei lähe mitte kuhugi. Mulle paigaldati eile panoraamuks. Siiapoole ...“
Ta viipas käega ning lasi poja enda ees elutuppa. Üht seina kattis matthall jõuväli uksepiidaga sarnanevas raamis. Selle ees seisid kolm tugitooli ja väike lauake. Richard tõstis käed ühe tooli seljatoele ja mõtles, kuidas öelda seda, mida ta öelda tahtis.
„Ema,“ alustas ta ettevaatlikult ja pööras ümber. „Panoraamuksed ei ole ohutud.“
„Tõesti?“ Proua Hanshaw kergitas vaevumärgatavalt kulme. „Ainus rike, mida ma elu jooksul ...“
„Ei, ma ei mõtle riket,“ pistis Richard kiiresti vahele. Ainus rike, mida nad mõlemad elu jooksul näinud olid, juhtus Richardi koolipõlves ning selle tulemusel oli poiss saanud külge ühevõrra veidra ja kustumatu soovi õues ringi joosta.
„Nii avad sa oma kodu hulgale inimestele ja tundmatule keskkonnale. Esiteks, kui teatrisaalis peaks midagi juhtuma, siis jõuab see kohe ka siia. Kui näiteks tekib tulekahju, on sul ka siin kõik mürgist suitsu täis. Teiseks, keegi võib lihtsalt midagi sisse visata. Pommi näiteks.“
„Mõttetus,“ lõi tema ema käega. „Panoraamuksel on avariisüsteem ja ma võin selle ise igal ajal välja lülitada.“
„Teiseks, mõtle bakteritele. Teatris on ventilatsioon ja see puhub seal pidevalt õhku ringi. Kui ventilatsioonisüsteemis on haigusetekitajaid, siis jõuavad need päris kindlasti otse sinu elutuppa.“
Richard oli selle meelega viimaseks jätnud. Bakterid mõjusid alati.
Ema kibrutas kulmu. „Sellele ei olnud ma tõesti mõelnud,“ tunnistas ta pead viltu kallutades ning halli seinapoolt uurivalt silmitsedes. „Prospektis ei räägitud sellest sõnagi. Ma kontrollin seda ning kui nad on midagi minu eest varjanud ...“
Raamil selle all süttisid rohelised numbrid: „19:00“. Etendus oli algamas.
Pilv majaperenaise näol tihenes ja ta vangutas pead. „Võib-olla on tõesti mõistlikum, kui ma enne järele uurin ... Ja Janet pole ka veel tulnud. Ma hakkan muretsema.“
„See on ebatavaline,“ vastas Richard. Ta teadis, et oli ukseküsimuses võitnud. Etenduse osas ka.
Proua Hanshaw astus halli ja valis uuesti videofonil numbri. Siis kuulis Richard, kuidas ta Ukse kontrollpaneelil tädi koodi sisse toksis. Richard astus elutoa ukse juurde ja nägi, kuidas mõlemad aparaadid „Ei vasta“ vilgutasid. Ema vangutas pead.
Siis siristas Uks nii äkki, et nad mõlemad võpatasid. „Vastuvõtt“ säras ekraanil ning hall pind muutus mustaks.
Richard asetas klaasi lauale ning nad astusid üksteise järel läbi.
*
Tädi Janet seisis nende ees oma A5 kvartali maja vestibüülis ja ringutas käsi. Ta oli liigutust alustanud juba enne, kui nad kohale jõudsid, ja lõpetas selle nende silme all, nägu pisaratest märg. Neli pärlikeed kõlisesid ta kaela ümber žesti taktis ning õhtukleidist paljaks jäänud käsivarred vabisesid. Ta oli ilmselgelt kavatsenud etendusele tulla – kui ainult ...
„Violet ... Richard ...,“ kõõksus ta katkeval häälel. „Te kindlasti ootasite mind. Ma olin tulemas, kui ainult ... Ma vastasin kohe, kui ise koju jõudsin.“
„Janet, mis juhtus!?“ Proua Hanshaw hääles kõlas kogu kohkumus, soojus ja empaatia, mida ta sinna kuuekümne aasta jooksul pakkima oli õppinud.
„Abigail on kadunud!“ Abigail oli tädi Janeti lapselaps ja viisteist aastat vana. „Ma just tulin tema juurest ...“
„... tema juurest?“ küsis Richard vahele. Tema ema saatis talle hävitava pilgu.
„Jah, tead ju küll, tal on oma Uks, tema toas.“ Richard noogutas. Tõenäoliselt oli seda talle kunagi öeldud. „Pärast vanemate lahutust andis ta mulle selle koodi, me oleme alati nii hästi läbi saanud ... Ja nüüd teda enam ei ole. Ta pakkis oma asjad ja kadus oma Ukse kaudu minema, nii et keegi tähele ei pannud. Emma on täiesti endast väljas, politsei käis, aga nad ei teinud midagi ...“
„Pea nüüd hoogu,“ segas Richard vahele. „See on ju otseselt minu eriala. Ta jooksis läbi oma Ukse kodust ära ja keegi ei tea, kuhu?“
„Jah, asešerif seletas, et tüdruk pole veel kaht ööd ära olnud ja ta ei saa midagi teha. Ma ei saa aru, laps on kadunud ja nemad ajavad niisugust jama!?“ Tädi Janeti hääl paisus kimedaks karjeks.
„Täiesti õudne,“ vastas tema õde sügava ja lõpliku hukkamõistuga.
„Jah, kujutage ette, niimoodi öelda vaesele emale, kelle laps ... Ma andsin Emmale rahustit, ta magab praegu, alles sai lahutusest üle ...“ Janet valmistus pikemaks loenguks.
Richard katkestas teda. „Uksed peavad logisid liikumiste kohta. Need on teenindusvõtmega kättesaadavad. Oodake veerand tundi, ma uurin seda asja.“ Midagi lisamata toksis ta oma kodu koodi sisse.
Veerand tunni pärast põlvitas ta kadunud tüdruku Ukse juures ning kruvis kontrollpaneeli maha. Aga mõtles ta sel hetkel hoopis muust.
Kadunud tüdruku tuba ärritas teda. See oli ... tühi. Muidugi olid seal voodi ja riidekapp ja kirjutuslaud. Riiul õpikute ja just moodi läinud kolme paksu „kapsaga“ võlurpoisi seiklustest Tüügassea koolis. Muusikakeskus. Aga see oli enam-vähem kõik. Toas ei olnud isikupära. Mitte ühtegi staariplakatit. Mitte ühtegi tapeedile soditud lauset. Mitte ühtegi lapsepõlvest alles jäetud karvast looma. Üldse mitte midagi niisugust.
Oli erauks. Viieteistaastase tüdruku toas. See maksis siiamaani summa, mis nelja kaasameeriklase jaoks kümnest oli aastapalk.
„Sa oled tüdruku heaks väga palju teinud, tädi Janet,“ ütles Richard, kui esipaneeli kõrvale tõstis.
„Jah, aidaku mind Jumal. Tema ja Emma heaks, nende mõlema heaks, mul ei ole millestki kahju olnud. Tüdruku ratsakool ja taskuraha ja puha ...“
Kui tädi Janet oli plikale Ukse ostnud, siis võis ette kujutada, mida tähendas taskuraha. Richard oli plikat mõni kord elus näinud. Veidi pruntis suu ning sirgete pruunide juustega tagasihoidlik olevus. Teda võis ette kujutada küll kokkuhoidlikult elamas. Säästlikult, kui täpne olla. Tal on kas väga pikaks ajaks elamisraha olemas või läks ta kuhugi, kus on suur sisseastumismaks.
Paneeli tagant nähtavale tulnud komponentide vahel oli peaaegu märkamatu väike pilu; Richard vajutas selle kõrval olevale nupule ja välja libises kollane mälukaart. Ta võttis kohvrist programmeeritava kalkulaatori, lükkas mälukaardi selle taga olevasse pessa ning lülitas masina sisse. Punased kaheksad vilkusid hetke tillukesel ekraanil, kadusid siis ja asendusid üksiku nulliga. Mõne nupuvajutusega käivitas ta programmi, mis mälukaardi sisu ridahaaval näitama hakkas. Läbi hammaste vilistades otsis ta välja väikese märkmiku ja pastaka.
Vada oli vaikinud. Mõlemad naised jälgisid teda pinevalt, siis astus tädi Janet ligemale, sirutas pea kõrvarõngaste värisedes välja, et kalkulaatorit paremini näha, ja küsis: „Ega see ei kiirga?“
„Mh?“ Richard põrnitses talle hetke otsa. „Ei, kindlasti mitte.“ Ta naeratas uhkelt. „See on esimene programmeeritav transistoritel taskuarvuti maailmas. See on täiesti uus tehnoloogia. Multivac, millega Uksed välja töötati, käib siiamaani elektronlampide peal, aga too ka ei kiirga.“ Ta oli välja kirjutanud täpselt ühe rea. Viimase päeva jooksul oli Ust kasutatud vaid korra. Ta lülitas kalkulaatori välja, tõmbas mälukaardi selle pesast ning lükkas tagasi oma kohale Ukse keerukas masinavärgis. Käis väike klõps.
Paneeli tagasi kruvides nentis ta: „Aadress on nüüd vähemalt teada.“
„Me läheme talle järele,“ teatas tema ema otsustaval toonil. „Me läheme talle järele ja toome ta koju tagasi.“ Tädi Janet noogutas kõlinal. „Anna mulle see aadress.“
Richard seisis ja jõllitas oma märkmikku. „Pea hoogu,“ ütles ta siis, vaatas üles ja pilgutas kiiresti silmi. „Ma olen seda aadressi kuskil näinud.“
Ta lõi märkmiku plaksuga kinni. „Kontrollime enne üht asja.“
Kümne minuti pärast oli ta tagasi ning lehvitas võidukalt ajakirjaga Ootamatud Faktid. Selle kaanel oli foto sisenemist ootava Ukse mattmustast pinnast, mille keskel ergas kiri: „UKSED ON PETTUS!“
„Siin see ongi!“
„Misasi?“ Ema ja tädi Janet ajasid ennast kadunud tüdruku voodi pealt püsti. Richard lappas ajakirja.
„Vandenõuteoreetikud avaldasid kuu aega tagasi artikli sellest, kuidas Uksi pole tegelikult olemas.“
„Ma ei mõista,“ kibrutas proua Hanshaw kulmu ja kallutas pea viltu. „Need on ju olemas?“
„Loe ise ... Näe, siin: „Kui me aga asusime kontrollima nende niinimetatud Uste aluseks olevaid teooriaid formuleerivaid artikleid, tegime šokeeriva avastuse. Mingit koherentset füüsikalist teooriat nende taga ei ole. Artiklid viitavad üksteisele ringiratast või sisaldavad omavahel ühendamata killukesi osakestefüüsikast, Hilberti ruumist, gravitatsioonist, neutriinodest ja mustadest aukudest. Inimesi, kes oskavad Ust ehitada, on palju, aga neid, kes teavad, miks Uksed töötavad, mitte ühtegi.“
Nad ei saanud lihtsalt millestki aru, mida nad lugesid. See ongi muidugi väga keeruline, mina ka ei saa, kuigi ma kolledžis tõesti üritasin. Aga see ei puutu tegelikult asjasse. Kuulake, kuidas artikkel lõppeb:
„Kogu Uste süsteem on taandatav ühele juuraadressile, mis tuleneb otseselt vaimse ülienergia võnkesagedusest ning selle aadressi abil kontrollitakse kogu Ustele orienteeritud maailma majandust, poliitikat ja kultuuri. Kallid lugejad, me avaldame teile selle aadressi ...““ Richard torkas ajakirja emale kätte ja laksas käeseljaga vastu märkmikku. „Tähelepanelikud lugejad kontrollisid seda kohe pärast avaldamist. Seda aadressi pole olemas ning see ei saa kuhugi viia. Aga nüüd kadus Abigail just sinna.“
„Me läheme talle järele,“ kordas ta ema kurjakuulutava häälega.
*
Kuningas Wilson – nii meeldis Talle endast mõelda – istus oma lemmiktugitoolis ja jälgis valvekaamera ekraanilt, kuidas Ukse hall pind mustaks muutus ning sellest astus läbi kolm inimest. Kaks ennast üles löönud vana naist, üks mõnevõrra korpulentne, ja noor mees. Mehel oli ühes käes tööriistakohver ja teises ajakiri.
Nad jäid segaduses seisma ja vahtisid enda ümber nagu kõik esimesel korral. Üksikud džunglist läbi tunginud valguse laigud hüplesid nende riietel. Nende nahk tõmbus hetkega higiseks.
„Kas me oleme VÄLJAS?“ kaagatas kõhnem tädi.
„Abigail ei käinud KUNAGI väljas!“ soigus paksem käsi ringutades.
Noormees lihtsalt seisis ja vaatas ümberringi. Siis võttis ta pintsaku seljast ja riputas käsivarrele ning tegi aeglaselt ringi ümber Uksesamba. See oli madal betoonist silinder, mille ühel küljel asus Uks. Korraks vaatas ta üles justkui pidades plaani tünni katusele ronida (mõned enne teda olid seda ka tegelikult teinud), aga loobus siis mõttest.
„Ei, me ei ole väljas,“ ütles ta siis oma kaaslastele, kes endiselt sama koha peal seisid. „Siin ei ole sääski. Me oleme sees. Omadega sees, võiks isegi märkida.“
„Mis sa sellega tahad öelda, Dickie?“ päris kõhnem naine teravalt.
„Sellel Uksel siin ei ole aadressi sisestamise kohta,“ vastas mees õlgu kehitades.
Kuningas Wilson avas jaheda joogi ja jälgis huviga väikest pantomiimi. Kolm inimkuju ekraanil vehkisid kätega, hüplesid ümber Uksesamba (üks isegi tagus seda jalaga) ja karjusid mitu korda üksteise peale. Poole tunni pärast olid nende riided higist läbi imbunud ja vähemalt naiste võhm enam-vähem väljas. Nad vajusid samba najale istuma ja üritasid endale kätega tuult lehvitada. Mees oli pintsaku sinnasamma kägarasse virutanud ning tammus lähemate puude all ringi. Tema oli see, kes Raja avastas.
Mõningaste jõupingutustega õnnestus tal oma kaaslased püsti saada ja Rada pidi edasi liikuma panna. Kuningas Wilson vangutas pead. Nendega siin oli midagi valesti. Selles vanuses polnud varem keegi saabunud. Info aadressi töölehakkamise kohta pidi olema sihtgrupist väljapoole levinud.
Noormees käis ühe puu juurest teise juurde, otsides nähtavasti ronimiseks sobilikku, aga loobus siis pead vangutades. Puuvõrad olid neljakümne meetri kõrgusel, kakskümmend meetrit laest madalamal. Seda viimast ta muidugi ei teadnud.
Kuningas Wilson klõpsutas suure paneeli ülemises reas paari lülitit. Kui külalised oleksid selja taha vaadanud, oleksid nad näinud, kuidas Uks vastuvõturežiimist välja lülitus. Ta ei vajanud inimesi juurde. Vähemalt mitte nii kaua, kuni nende viimastega polnud asi selge.
Kui nad Küla juurde jõudsid, teadis ta nende nimesid ja miks nad tulnud olid. Proua Hanshaw. Tädi Janet. Richard Hanshaw. Viimati saabunud tüdruku – Abigaili – sugulased tulid talle järele. Seda polnud ette nähtud. Üldsegi mitte.
Abigail astus neile esimeste bambusonnide vahel vastu. Ta oli neid juba eemalt märganud ja nähtavasti otsustanud, et nii on kõige parem. Külalised jäid seisma ja naised hüüdsid ühekorraga:
„Abigail! Kuidas sa välja näed!“
Plika kehitas õlgu, nii et väikesed rinnad värisesid. „Siin on palav. Teil on liiga palju riideid seljas.“
Tal oli ülimal määral õigus. Tema ema ja tädi oma läbihigistatud teatririiete ja leemendavate nägudega pakkusid haletsusväärset vaatepilti. Richard nende selja taga oli vähemalt särgi ära võtnud.
„Mis koht see selline on, Abigail?!“ haaras proua Hanshaw initsiatiivi. „Mida sa õige mõtlesid niimoodi siia VÄLJA putkates? Sinu ema on murest haige ...“
„Me ei ole väljas! Teie olete väljas! Ma võin elada, kus ma tahan!“ hüüdis plika vastu. Onni tagant astus tema selja taha pikk kõhetute lihaste ning tugevate prillidega poiss ja pani käe ta piha ümber.
„Tasa-tasa,“ sekkus Richard. „Mis koht see siin on?“
„Me elame ökoloogilises kogukonnas,“ kostis kõrend tüdruku selja taga. „Me loobume Ustest, kõigest sellest keemiast, mis te põllule valate, ja radioaktiivsest energiast. Me kõik oleme siin vabatahtlikult ja teeme kõike oma kätega.“
„Abigail on alaealine!“ lõikas tädi Janet vahele. „Abigail, sa tuled silmapilk meiega koos koju!“
„Te ei saa üldse millestki aru!!“ Tüdrukul tõusid pisarad silmi. „Te sõltute kõik tehnoloogiast, millest te midagi ei tea! See võib ükskõik millal otsa saada ja siis kogu teie maailm lihtsalt laguneb ära! See siin on meie pesa, see jääb alati alles! Te isegi ei kontrolli oma Uksi ja muud tehnikat!“ Veel kaks noort naist astusid onnide vahelt lähemale ja jäid kuulama.
„Jaah?“ Proua Hanshaw kergitas oma kõige iroonilisemal viisil kulmu. Otsmikule kleepuvad juuksed rikkusid mõnevõrra efekti. „Kes seda siis teeb?“
„Reptiloidid muidugi! Te kõik olete reptiloidide vangid, aga ei saa ise sellest aru! Nad andsid teile Uksed ja võivad neid lülitada, kuidas tahavad!“
„Abigail,“ sõnas tädi Janet korraga väga leebelt. „Reptiloide ei ole olemas.“
„Pidage nüüd hoogu,“ segas Richard vahele. „Minu arust on see koht siin üsna tehnoloogiline. Tehislik keskkond. Sääski ei ole, madusid ega mürgiseid taimi vist ka mitte?“
„Sul on õigus,“ ütles üks viimati nendega liitunutest madalal häälel. See oli teistest tumedama nahaga neiu, kelle õlgadel mänglesid lihased. „See on tehiskeskkond, muidu ei suudaks me nii väikesel maa-alal piisavalt toitu kasvatada. Üks hektar toidab kahtkümmet inimest ja ökoloogilise tasakaalu hoidmiseks ei tohi põldu juurde teha. Me oleme praegu oma suutlikkuse piiril. Varsti ei võeta enam uusi liikmeid vastu. Aga siin on kõik tõesti orgaaniline, ei mingit keemiat ega mürke. See on maailma suurim kasvuhoone ja täiesti mahe. Teie toidust on pool sünteetika ja teie mehhide elektromagnetväljad tekitavad vähki. Meile see ei sobi, ongi kogu lugu.“
„Suur sisseastumismaks,“ mõtles Richard. Valjusti päris ta: „Kes seda kõike juhib?“
„Kuningas Wilson.“
„Asi selge, mingi vana hipist pervert meelitab noori tüdrukuid ...“ alustas proua Hanshaw, kuid kõrend Abigaili selja taga lõpetas lause tema eest: „... ja kujutage ette kui jube, poisse ka.“ Proua Hanshaw nägu muutus kriitvalgeks.
„Kus ta on? Ma tahaks teda näha,“ ei lasknud Richard ennast segada.
Kohalikud vaatasid üksteisele otsa. „Õde Vivian on teda näinud,“ kostis neiu, kes seni vaikinud oli.
„Kus on õde Vivian?“
„Teda pole enam meiega,“ vastas viimati kõnelnu ükskõikselt.
„See on ju õudne!“ hüüdis tädi Janet. „Te olete siin vangis ja kaote üksteise järel!“
„Mis jama sa ajad, vanaema, me ei ole üldsegi vangis,“ vastas Abigail nipsakalt. „Me kõik võime ükskõik millal tagasi minna.“
„Uksel pole aadressi sisestamise klahvistikku,“ kommenteeris Richard.
„See töötab häälkäsklustega. Mitte keegi ei ole vangis. Klaviatuur ei pidanud kuumusele ja niiskusele vastu,“ selgitas poiss Abigaili selja taga. Uustulnukad seedisid mõne hetke seda infot.
„Sellisel juhul,“ ütles proua Hanshaw aeglaselt, „ei kavatse me siin rohkem häbematusi kuulata. Me läheme tagasi ja teeme politseile avalduse. Teie, noormees, ahistate praegu seksuaalselt otsustusvõimetut alaealist. Selle eest saab vähemalt aasta. Kui te olete kaugemale läinud, siis viis kuni kaheksa. Tunni aja pärast oleme koos politseiga tagasi ja paneme kogu selle poe siin kinni.“ Järgnenud vaikuses teadis ta, et on võitnud.
„Tädi ... Vanaema ...“ sõnas Abigail mõne hetke pärast muutunud häälel. „Kallid ...“ Ta lõug värises ja siis puhkes ta nutma, vabastas ennast noormehe haardest ja jooksis nende juurde. „Ma tulen ise tagasi, palun. Ärge andke politseisse, ma nii väga palun.“ Ta pööras ümber ja vaatas poisi poole, kes seisis, pikad käed jõuetult rippu. „Anna mulle andeks, Fred. Ma olin nii rumal.“ Pisarad jooksid üle ta põskede ja tilkusid rinnale.
„Kui sa nüüd meiega tuled,“ ütles tädi Janet magusa häälega, „ja hea tüdruk oled, ei anna me asjale käiku.“ Tema õde tahtis midagi lisada, kuid Janet peatas ta käeviipega. „Me kõik oleme noored olnud. Ja teie, noormees,“ ta noogutas üle Abigaili õla, „teie tulge meile õhtusöögile, kui kõik see segadus möödas on. Ütleme, ülejärgmisel reedel.“
„Oh, aitäh, vanaema!“ nuuksatas tüdruk ning langes talle kaela.
*
Kuningas Wilson jälgis ekraanilt, kuidas nad tagasi läksid. Vanadel naistel oli toss päris väljas, kuid nad tatsasid vapralt omal jalal Ukseni. Kergejalgne Abigail kõndis nende vahel ja luristas nina. Richard läks viimasena ning muudkui vahtis ümberringi, püüdes võimalikult paljut meelde jätta. Kindlasti oli nii kõige parem.
„Nad on täis paradokse,“ märkis Ta üles. „Nad tahavad üle kõige uusi tehnoloogiaid, mis kergema vaevaga suhelda või kokku saada võimaldaksid – kuid kasutavad neid isoleeritud kogukondade loomiseks. Nad on valmis uskuma ükskõik mis jama, eriti kui see nende eneseuhkust tõstab. Isegi inseneri ei pane imestama väide, et hiiglasliku lamparvutiga avastati teleportatsioon või konstrueeriti universaalsed robotid, sest nad peavad ennast kõikvõimsaks. Samas lükkavad nad tagasi lihtsamad ja igas mõttes selgemad seletused neid isegi mitte kaalumata. Aga ometi on neil tehnoloogiline tsivilisatsioon, tuumarelvad ja transistorid.
On see ohtlik või naeruväärne?“ lõpetas Ta, sulges päeviku ning sügas oma pika lülilise sabaga kukalt.
Ta ei teadnud vastust. Katsed pidid jätkuma.