Aga viljakas, nagu ehk karuvanaema ütleks. Mõned uued lood, tõlked, kordustrükid, artiklid, uudiskirjandus – jääb vaid positiivselt mõelda, et eelmisel aastal idanema pandu on hakanud vilju andma ja edaspidi muutub see normiks.
Selles ajakirjanumbris avaldame 3 uut lugu
Üle pika aja on sule üles leidnud Cathleen Q. Brookland. Ütlen meelega „sule”, sest loo žanriks on fantasy ja sulg looks parema meeleolu kui arvutiklaviatuur, kuigi mina ei tea, mis nõidusvärgiga sulekiri elektronideks moondub... Igatahes on lugu „Kahetine” hoopis teise tunde ja meeleoluga, kui, ütleme, peavooluulme.
Siim Veskimees kirjutab seekord ühtede veidrate elukate vabanemisest inimkonna rõhumise alt. Pealkiri „Ajakapsel avanes” annab aimu, et lugu räägib kaugetest aegadest. See on esitatud nende omaaegse ülestõusu juhi ja hilisema kuninga mälestuste kujul. Lugu kuulub „Inimkonna föderatsiooni” maailma, ehkki seos on pigem mõtteline.
Ka teise täiesti loetava loo on meile saatnud eelmisse hiirde ilmunud Ahvide Tarzan. (Toimetus soovitab tal siiralt endale mõistlik pseudonüüm valida, kui ta kavatseb kirjutamisega jätkata.) Lugu „Mees, kes teadis kalasõnu” on vist formaalselt scifi, ehkki veealused ja 1980-ndate Väinameri lubavad seda pidada milleks iganes.
Tõlked, kordustrükid, uudiskirjandus
Jätkame Jeff Carlsoni tõlgete avaldamist. Seekord on välja pakkuda „Uneliivamehe tõus” („Enter Sandman” 2002) Kristjan-Jaak Rätsepa tõlkes. Lugu pajatab spordist Kuul ja ausast mängust.
Bruce Goldeni „Darlene viis faasi” („The Five Phases of Darlene”, tõlkinud Ats Miller) on suhteliselt lühike ja sünge lugu kaotusest ja elust (või selle võimatusest) mitte eriti kauges tulevikuühiskonnas.
Lisaks on lugu ühest ütlemata omapärasest planeedist, kus nii mõndagi tehakse viiekaupa – Cat Rambo „Viis viisi armuda planeedil Portselan” („Five Ways to Fall In Love on Planet Porcelain”, 2010) Rauno Pärnitsa tõlkes.
Kordustrükkides avaldame Kristjan Sanderi „Veel pole õhtu”. Varem antoloogias „Täheaeg 1: Sädelevad uksed” (2002) ja antoloogias „Fantastika” (2004) ilmunud üsna strugatskiliku lavakujundusega loos on kõike, mida – heas mõttes – strugatskilikult teoselt ikka oodata – maailmavalu, esimesel hetkel arusaamatut eksperimenti ja permanentset pohmakat.
Uudiskirjandusest on välja pakkuda esimesed 2 peatükki Charles Strossi peatselt eesti keeles ilmuvast raamatust „Pereäri”, mis kuulub 6-osalisse „Vürstkaupmeeste” sarja.
Artiklid
Kristjan Sander kirjutab oma veerus „Vampiiridest”, või täpsemalt mõtetest, mis tal tekkisid seoses kõiki kirjastusi tabanud teismeliste neidude kirjutatud, enamasti kirjanduslikult lootusetult küündimatute vampiirilugude uputusega.
Teiseks on tema veerus tegelikult Meelis Fridenthali tehtud pilt; ja pilt teatavasti ütleb...
Artiklitest on veel välja pakkuda Arvi Nikkarevi ülevaade Jaapani ulmest.
„Inimene kosmoses” põhineb Teesi Sepa ettekandel (täpsem info artikli enda juures).
„Transhumanismist ja digitaalsest tulevikust” on intervjuu Jaan Aruga, kirja pannud Kristjan Sander.
Ja viimaseks Meelis Friedenthali arvustus Kristjan Sanderi sügisel ilmunud jutukogule „Õhtu rannal”.
Head lugemist!