Arvi Nikkarev
NB! See ülevaade on kirjutatud kevadtalvel 2010, mil antoloogiasse Nekromanteion kavatsesin kaasata ka neli jaapani ulmejuttu. Kuna nõutud hind oli liiga kõrge (100 dollarit jutu kohta), siis loobusin nende hankimisest ja ka see ülevaade kaotas mõtte.
Kui anglo-ameerika klassikalise ulmežanri areng selle sünnist džässiajastul õitsenguni 1950. aastatel kestis kolm aastakümmet, siis jaapani ulme tõus 1960. aastail langes kokku ”uue laine” tekkimisega Inglismaal ja Põhja-Ameerikas. Seepärast arenes jaapani ulme teisiti kui mujal – ”väliskosmos” ja ”sisekosmos” randusid jaapani ulmesse samal aastakümnel. Jaapanlaste lugemislauale saabusid teaduslik fantastika, spekulatiivne ulme, fantasy ja Godzilla-taolised monstrumilood samaaegselt ja üksteist segamata.
Mõistagi oli jaapani kirjanduses ka enne žanri tekkimist autoreid (S. Oshikawa, K. Yumeno, J. Unno) ja teoseid, mida saab selgelt ulmeks liigitada, kuid teadlik ja organiseeritud ulmeharrastus algas alles esimese eduka fanzine’i Uchujin (Kosmiline tolm, 1957) ja esimese professionaalse ajakirja Hayakawa’s SF Magazine (1959) ilmumisega. Kohe algusest läks käiku järgmine skeem: lootustäratavad fännkirjanikud avaldasid oma töid Uchujin’is ja neist edukamad siirdusid Hayakawa’s SF Magazine’i.
1963. aastal asutasid 13 kirjanikku, kriitikut ja tõlkijat klubi SFWJ (The Science Fiction and Fantasy Writers of Japan) ning nüüd on selles üle 200 liikme.
Olulisi ulmeauhindu on kaks. Jaapani Ulmefännide Föderatsioon annab alates 1965. aastast välja auhinda Seiun (tõlkes Nebula (!) Auhind omandas praeguse nime 1970. aastal), mis on jaapanlaste ekvivalent Hugo’le (ja sel on mitu kategooriad nagu meie Stalkeril). SFWJ annab 1980. aastast vaid ühte auhinda ja seda aasta parimale ulmeteosele, mis võib olla nii jutt, romaan, film või mõni muu. Auhinnal on erinevates allikates eri nimed, kuid enamlevinud on Japan SF Grand Prize.
Jaapani ulmekirjanikke võib laias laastus liigitada nelja põlvkonda.
Esimene põlvkond
Esimese põlvkonna kirjanikud on sündinud enne sõda, nad alustasid 50. aastatel või 60. aastatel, neid on mõjutanud tugevasti anglo-ameerika 50. aastate ulme ning neid võib pidada jaapani žanriulme rajajateks: Kobo Abe (s. 1924, tema romaani Neljas jääaeg peetakse jaapani ulme esimeseks kaasaegseks teoseks), Shozo Numa (s. 1926, nimi on pseudonüüm; tema paljud teosed paigutuvad stiililiselt Swifti ja de Sade vahepeale; 2006. aastal sai tema viiskümmend aastat varem kirjutatud Yapou, inimkari tõlge auhinna Price Sade) ja mõistagi esimese põlvkonna suur kolmik: Shinichi Hoshi, Sakyo Komatsu ning Yasutako Tsutsui. Nende viie kõrval kuulub esimesse põlvkonda veel palju häid kirjanikke, kellest lähemalt vaatleme Tetsu Yanot, Aritsune Toyotat ning ajaliselt viimasena Yoshio Aramakit.
Shin’ichi Hoshi (s. 1925 Tokyos) lõpetas 1948. aastal Tokyo Ülikooli agronoomiateaduskonna. On avaldanud 1951. aastast peale üle tuhande 2-10 lk pikkuse lühijutu. Mõningatel andmetel on tema Bokko-chan (1961) esimene inglise keelde tõlgitud jaapani ulmejutt. Tänapäeval on tema isikupäratute tegelaskujudega jutte, kus tegelased kannavad tihtipeale nimede abreviatuure või on antud vaid nende amet, küllaltki piinarikas lugeda.
Sakyô Komatsu (s. 1931 Osakas) lõpetas 1954. aastal Kyoto Ülikooli filoloogiateaduskonna itaalia kirjanduse erialal. Tänapäeval peetakse teda jaapani ulme suurimaks meistriks.
1951. aastast peale avaldab Komatsu mangasid Minoru Mori nime all, ulmejutte alates 1962. Kaks aastat hiljem üllatas ta lugejaid oma esikromaaniga Jaapani apašid, mis kujutas tulevikuühiskonda, kus vanametall oli kõvasti hinnas; selle ühiskonna oli ta modelleerinud tõeliste ”jaapani apaššide” pealt, st pärastsõjaaegsete Osaka vanametalliprükkarite pealt.
Ka edaspidi jätkas Komatsu lugejate šokeerimist Jaapani tulevikuvisioonidega: tema romaani Nippon Chinbotsu (1973, mõningatel allikatel Draakoni hukkumine, inglise k. Japan Sinks, 1976) müüdi üle nelja miljoni eksemplari ning selle põhjal on vändatud mitu filmiversiooni. Romaan Pealinna hukkumine (1985, ingl. k. Tokyo Disappears) sai SFWJ poolt antava Japan SF Grand Prize’i. Komatsu parimaks teoseks peavad kriitikud üksmeelselt 1966. aastal ilmunud Hateshinaki Nagare no Hateni’ (Lõpmatu voolu lõpus), ebatavalist lugu paralleelmaailmadest ja evolutsioonist.
Yasytaka Tsutsui (s. 1934 Osakas) on filoloogiharidusega kirjanik, kriitik, näitleja ja muusik, keda kutsutakse ka ”jaapani metakirjanduse guruks”. Ta on Kambayashi järel kõige rohkem Seiuni auhindu (5 tk) võitnud autor, lisaks sellele pälvis tema romaan Asa no Gasuparu (1992, Hommiku Gaspard) ulmepreemia Japan SF Grand Prize.
Tema sulest on ilmunud üle tosina romaani ja jutukogu, paljude teoste järgi on tehtud filme ja mangasid, viimaseks tähelepanuväärseks on multifilm Tüdruk, kes hüppas läbi aja (2006). Oma teostes viljeleb ta tihtipeale musta huumorit ja satiiri, populaarsed on tema arvukad pseudoajaloolised ulmeteosed.
Kiitvaid sõnu on pälvinud ka tema Hommiku Gaspard’i järg Paprika (1993) ning selle põhjal tehtud samanimeline täispikk animafilm (2006, režissöriks 1963. aastal sündinud Satoshi Kon).
Inglise keelde on tema raamatutest tõlgitud jutukogud What the Maid Saw: Eight Psychic Tales (1990) ja Salmonella Men on Planet Porno (2006) ning romaan Hell (2007).
Tetsu Yano (1923-2004) sündis Matsuyamas ja kasvas üles Kobes. Jõudnud kolm aastat ülikoolis õppida, mobiliseeriti ta kaheks aastaks armeesse. Pärast sõda teenis ta elatist prügi kogumisega USA sõjaväebaasis, kus sattus vaimustusse värviliste kaantega ulmeajakirjadest ja -raamatutest, mida sõdurid olid minema visanud. Ta õppis inglise keeles lugema ja hakkas leitud raamatuid ka tõlkima. 1940. aastate lõpust kuni surmani jõudis ta tõlkida üle 360 teose (sh Heinleini, Pohli, Herberti jt omi).
Tetsu Yano oli esimene jaapani ulmefänn, kes välismaal käis: 1953. aastal viibis ta üle poole aasta USAs Forrest J. Ackermani külalisena, käis 1953. aasta Worldconil Philadelphias ja sõlmis sidemeid paljude kirjanikega.
Tõlkimise kõrval jõudis Tetsu Yano ka ise palju kirjutada ning tema oskustest annab hea ettekujutuse jutt Legend paberist kosmoselaevast (1975). Ta oli Jaapani Ulmekirjanike Klubi (praeguse SFWJ) üks asutajaid ja selle president 1978-79.
Aritsuné Toyota (s. 1938) alustas ülikooliõpinguid arstiteaduses, kuid lõpetas majanduse alal. Ulmet hakkas ta kirjutama ja avaldama varakult, kohe žanri tekkimise algfaasis. Ta on kirjutanud rea alternatiivajaloolisi romaane, milledest olgu näitena toodud Mongolite järelkuma (Mongoru no zanko, 1967). Selles romaanis olid mongolid 13. sajandil vallutanud kogu Euroopa. Sajandeid hiljem leiab aset ajamasina röövimine ning röövmõrvas süüdistatakse alusetult eurooplasi, kel olevat kavas mongolite domineerimine ära hoida.
AT sai populaarseks militaarulme jaapani ekvivalendi arendamisega, milles on ohtralt bushido-vaimu. Kõige paremini ilmneb see tema Yamatotakeru-sarja romaanides ja juttudes (Yamatotakeru oli legendaarne prints-sõdalane Kofuni perioodil, 4. sajandil). Ta on kirjutanud stsenaariume TV-sarjadele, multifilmidele, animadele ja mangadele.
Yoshio Aramaki (s. 1933 Otarus Hokkaido saarel) omandas psühholoogi eriala, kuid õppis hiljem ehitusinseneriks ja arhitektiks. Ta juhib seniajani ehitusfirmat Hokkaidol ja peab kunstigaleriid Sapporo kellatornis.
Aramaki hakkas ulmejutte avaldama 60. aastate algul fanzine’is Uchujin ja isiklikus kirjandusajakirjas CORE, professionaalne debüüt toimus 1970. aastal. Tema üks varasemaid töid Pehmed kellad (1971) on ilmselt ka tema tuntuim teos maailmas. Inglise keeles ilmus 1978. a veel ta jutt Sinine päike. Nende mõlema tõlkelugu inglise keelde on üpris huvitav: Sapporost pärit Ms Kazuko Behrens oli abielus ameeriklasega ja tegi sõna-sõnalised toortõlked mõlemast jutust, Lewis Shriner kirjutas need ümber e “stiliseeris”.
Aramaki on avaldanud mitmeid sürrealistliku suuna ulmešedöövreid, milles kõigis on tunda ”uue laine” mõjutusi. Hiljem on ta kuulsust omandanud heroiliste romaanide kirjutajana ja ulmeliste sõjakroonikate autorina.
Teine põlvkond
70. aastatel tuli jaapani ulmesse teine põlvkond kirjanikke, kelle suurteks kumiirideks olid juba “uue laine” esindajad J. G. Ballard jt, kuid ka P. K. Dick ja St. Lem. Ulme muutus selgelt sotsiaalsemaks, täppisteaduste asemel tõusid esiplaanile humanitaaralad (eelkõige ajalugu, psühholoogia, sotsioloogia). Eelmise põlvkonna kirjanikest võttis uue suuna raskusteta omaks Yasutaka Tsutsui. Kuigi selle põlvkonna kolmeks tähtsamaks kirjanikuks peetakse Koji Tanakat, Masaki Yamadat ja Chiaki Kawamatat, tutvustan kahte, kelle teoseid mul on õnnestunud ka lugeda.
Jun’ya Yokota (s. 1945) on hariduselt jurist, kes ulmeteoste kõrval on avaldanud uurimusi keskaegsest jaapani ulmest ja jaapani uuema aja kultuurist (peamiselt Meiji ajastu omast 1867-1912).
Ulmes sai ta tuntuks jaapani aurupunki arendajana ning alternatiivajalooliste romaanide autorina ning neis valdkondades tulevad esile ka tema loome tugevad küljed ja köitvus – ulme ja kirjanduslugu on tema teostes orgaaniliselt ühte põimunud. Näitena olgu toodud tema romaanid Legend tähevalgusest ja Viirastuslik ajapaviljon (1989), kus peategelane, teaduslike romaanide autor Ryugaku Udzawa elab Meiji ajastul, millel pole siiski midagi ühist meie maailma vastava perioodiga. Avantüristliku romaani Enneolematu reis (1990) kangelaseks on seevastu Meiji ajastu reaalne isik, rännumees ja maadeuurija Harukiti Nakamura, kes õpib maailma tundma jalgrattasadulas ja pennitagi taskus ning keda saatus viib ennenägematutesse fantastilistesse maadesse.
Shinji Kajio (s. 1947) omandas kõrghariduse majanduses ja on praegu perekonnale kuuluva naftakompanii president.
Tema lüürilised jutud on kolm korda hääletatud aasta parimateks Jaapanis: 1979 Naturaalse jogurti maitsega Maa, 1992 Dinosaurus Laurentiuse nägemused ja 2001 Ilmsi uni mägikülas. Šedöövriks on tema jutustus Surnuist ülestõusmine (2000), mis äratas lugejais suurt huvi ja mille põhjal tehtud filmi (2002) saatis tohutu menu.
1990. aastal avaldatud feministlik kosmoseooper Salamandrite hävitamine (ingl. k Duel on the Planet Salamander, jaap. k. Saramanda Senmetsu) kirjeldab tavalise naise saatust, kes kosmosesõjas kaotas oma pere, ta mõistus läks natuke liimist lahti, temast sai sõjamees ja ta hakkas kätte tasuma. See romaan pälvis jaapani ulme Grand Prize’i.
Kolmas põlvkond
70-80. aastate vahetusel hakkas ilmuma hulgaliselt ulmeajakirju – kätte oli jõudnud ”jaapani ulme kuldaeg” ja kõik selle žanri teosed haarati lennult. Just siis debüteerisidki kolmanda põlvkonna autorid. Tuntumateks peetakse Motoko Araid, Chohei Kambayashi’t ja Mariko Oharat. Neil polnud vaja välja mõelda olematuid reaalsusi, ulmelist atribuutikat – transnatsionaalne kapitalistlik maailm oli juba ise piisavalt fantastiline! Samuel Delany', Cordwainer Smithi ja Barrington Bayley' mõjul hakkasid paljud neist sõltumatult William Gibsonist kirjutama küberpunkteoseid ning postmornistlikke kosmoseoopereid.
Chohei Kambayashi (s. 1953) on autor, kelle teosed meeldivad ulmelugejatele – ta on võitnud kõige rohkem Seiuni auhindu. Humoristlikud ”kosmoseooperid” (sari Piraadid – vaenlased) ja ideaalse masina olemust analüüsivad Yukikaze-romaanid on hääletatud viis korda aasta parimateks Jaapanis. Sama saatus on tabanud ka novelle Sõnameister (1983) ja Superfööniks (1984). Yukikaze sarjast on tehtud menukas animaseeria (2002-2005).
Mariko Ôhara (s. 1959) on hariduselt psühholoog. Pälvis Seiuni auhinna oma juttude Veeplaneet (1990) ja Iseseisvuspäev Osakas (1998) eest. Viimane kuulub alaliiki ”dinosauruste ulme” (nagu ka Kadunud maailm ja Sauruste park) ja selles humoristlikus loos vahendab Osakas elav jaapanlanna saurustest tulnukatele roomajate liha, kes muide on ka tulnukad. Lugejad hääletasid aasta parimaks ka tema romaani Hübriidlaps (Seiun 1991), jututsükkel Sõda mängivad jumalad pälvis 1994 Japan SF Grand Prize’i.
Neljas põlvkond
80. teisel poolel ja 90. aastatel tuli areenile neljas põlvkond. Need polnud mitte ainult puhta teadusliku fantastika kirjutajad, vaid ka fantasy- ja õuduskirjanduse autorid, kes hakkasid kirjutama kõiki kolme alamžanrit hõlmavaid teoseid. Ka mainstream-autorid nagu Haruki Murakami, Kenzaburo Oe jt hakkasid oma teostes kasutama ulmes läbiproovitud meetodeid. Sellist müüride kadumist eri žanrite vahel võiks Bruce Sterlingi järgi kutsuda slipstream’iks, kuid igal juhul võib märgata, et ulmeteoseid on hakanud ilmuma tava-ajakirjades, neid müüakse sageli tavakirjanduse lettidel (nagu näiteks Murakami romaane), sageli eksperimenteeritakse (90. aastate keskel ilmus palju detektiivulmet, teaduslikku fantastikasse kuuluvat animafilmi Uus evangeelium saatis tohutu menu). Paljude heade kirjanike seast esitlen vaid kahte, keda on õnnestunud lugeda.
Hiroe Suga (s. 1963) on kõrgharidusega jaapani traditsioonilise tantsu esitaja (lavanimi – Vakayagi Kikura) ja muusikaõpetaja. Ta kirjutab muusikat teleprogrammidele ja arvutimängudele. Keskkooliõpilasena kirjutas ta 1980. aastal oma debüütjutu, mis algul ilmus fanzine’is ja aasta hiljem ka professionaalses ajakirjas. Ta on ühtekokku pälvinud kolm Seiun’i auhinda, neist ühe Tedretähnilise nuku (1993) eest.
Osamu Makino (s. 1958) omandas sünnilinnas Osakas kõrghariduse kunsti alal. Kuigi ta oli avaldanud ulmejutte siin-seal juba 80. aastail, algas tema aktiivne loomeperiood alles küberpunkromaaniga MOUSE, mis räägib värdjate lastebandest, kes lähitulevikus elab linnavaremeis. Kui võtta arvesse, et jaapani teaduslik fantastika hakkas arenema Komatsu jutustusest Jaapani apašid, mille tegevus toimub pärastsõjajärgses Osakas, siis Makino andis Osaka fantaasiale uue perspektiivi, kujutades lastebandet Osakas pärast nanotehnoloogia kasutuselevõtmist. Ring oli saanud täis.
2000. aastal pälvis Makino Japan SF Grand Prize’i jutustuse Marionettide kuninganna eest, mille eellooks on novell Jutustus põgenemisest (2000).
Käesoleva ülevaate kirjutamisel olen kasutanud peamiselt Takayuki Tatsumi ingliskeelset artiklit ning tema eessõna ja autoritutvustusi venekeelsele jaapani ulme antoloogiale:
- Takayuki Tatsumi. Generations and Controversies: An Overview of Japanese Science Fiction, 1957-1997
- Антология современной японской литературы Гордиев узел. Современная японская фантастика. Москва, издательство «Иностранка», 2004. Составитель Такаюки Тацуми