„Eesti Ekspressi” 14. märtsi numbris ilmus artikkel „Eesti neiud pommitavad kirjastusi vampiirijuttudega”. Allpool selle kohta mõned mõtted.
Paistab, et pole noorukeste autorite kirjutamissoov - seesama, mis kunagi pani Raul Sulbi rääkima eesti ulme kuldajast ning „Algernoni” jutulaborit täitis - kuhugi kadunud, ainult et moežanr on teine nii sisult kui vormilt.
Tsitaat: „Türi gümnaasiumi lõpuklassis käiv Merke Luuk (19) üritab koolipäevadel kirjutamisele mitte mõelda. Muidu viivad mõtted ööune. Merke kirjutab saagat Eesti tüdruku Zevae seiklustest, mis algavad Inglismaal ja kulgevad edasi mujal maailmas ning isegi teistes dimensioonides. Esimese osa valmimine nõudis kolm aastat. Nüüd on raamat küps kirjastustele saatmiseks.”
Kas debütante paneb romaane kirjutama „suurte” eeskuju, kes kõik mitmeosalisi telliseid vorbivad (Pratchett, Rowling, Meyer)? Sest nii ju „käib”? Või siis ei suudeta oma teksti ohjeldada ja see muudkui voolab ja voolab? Jutt on mitmes mõttes nõudlikum zhanr: „tellise” kallal töötades võib igasugune ökonoomia üleliigsena tunduda. Kas see kõik toimub puhtalt Lääne tuules (alates Paolinist või umbes nii)?
Paradoksaalsel kombel kurdetakse ühelt poolt, et interneti peal üles kasvanud noorus on hukas, suudab lugeda ainult lühikesi tekste ja pealiskaudselt, aga teiselt poolt kipub sama põlvkonna debüüttekstide maht järjest paisuma.
Sisuliselt on seal kindlasti väga palju kõntsa, aga suur osa „Algernoni” esmanumbri juttudest on ju ka üsna äbarikud. Ainult et lühikesed. Täpselt sama käib aastatuhande vahetusel oma kaheldava väärtusega õisi ajanud TNT nimelise pundi kohta ( http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=81733 ). Kõnts küll, aga lühike.
Tõsi küll, kellegi Elisabeth Haljase (19) eeskujuks on ka Karen Orlau lühijutud. Maiu Laaneoja nime all kirjutas ta siiski romaani „Morelya Manthony saladused”, mida õnnestus avaldada ainult e-raamatukogus. Keda huvitab, võib siit vaadata: http://e-raamatukogu.com/Lugejatele/BK.aspx?RID=142 Pean tunnistama, et mina isiklikult ei suutnud üle 1. peatüki 1. lehekülje lugeda. Selle 1. lehekülje siis toongi allpool näiteks, kuidas mitte kirjutada. Võimalik, et hiljem tuleb paremaid lehekülgi, aga midagi ei ole teha, kui lugeja nendeni ei jõua, siis võivad need olla ükskõik kui head.
Kui selle põhjal - ja minevikus hiirde saabunud „teismelisetekstide” põhjal - annab mingit üldistust teha, siis on ühisjooneks lamedus. Dramaatikat ei ole. Puuduvad täielikult nii oskus kui pretensioon üle libiseda ebaolulistest detailidest ja panna lugejat sisse elama olulistesse.
Algus:
„Koolis oli hiljuti alanud neljas veerand. Tavalised hommikud.
Ma ärkasin, vahetasin riided, pesin näo, viisin koolikoti alla, sõin hommikusööki, võtsin mõned vitamiinid, pesin hambad, viskasin jaki selga ning ootasin tänaval Nelly’t. Kui ta tuli, jalutasime 17 minutit kooli, kuhu tavaliselt esimestena jõudsime. Kerge arutelu eelmisest õhtust, jutuajamistest arvutis, teistega, raamatutest, muusikast, koolitööst, trennist, muust huvitavast. Kell helises, jalutasime klassi, leidsime oma tavapärased istekohad uksepoolses reas kolmandas pingis. Võtsime õppetööks vajalikud asjad välja ning lisaks veel mõned tühjad paberilehed, kus peal saime üksteisele midagi kirjutada, joonistada või kuidagi muud moodi meelt lahutada.
Õpetaja kontrollis õpilaste kohalolemist ning seejärel hakkas klassi ees pikalt ja laialt ainest seletama. Vahel tegime märkmeid, täitsime töövihikut, kuid enamasti lihtsalt lahutasime eneste meeli. Kell helises peatselt taaskord ning korjasime oma asjad kokku, panime kottidesse ja suundusime järgmise klassi juurde ja nii päeva lõpuni. Kui lõpuks garderoobi jõudsime, arutlesime järgnevast. Mina läksin enamasti trenni, tema oma kunstilisse huviringi. Ütlesime üksteisele nägemiseni ja lahkusime kumbki omas suunas. Pärast treeningut suundusin koju, sõin ning sulgesin end oma tuppa, kus panin muusikamängijasse ühe plaadi, lülitasin oma sülearvuti sisse ning tegin kiiresti kodused ülesanded ära, kui neid antud oli. Kompuutris kontrollisin oma e-mailid üle ning ehk rääkisin mõnega ka on-line, reaalajas internetis. Seejärel, umbes tunni aja pärast sulgesin oma arvuti ning hakkasin raamatut lugema, kuni uinusin.”
Kui 19. sajandi aeglaselt käimaminevad romaanid alustasid sündmuskoha ja tegelaste välimuse ja mineviku kirjeldamisest (klassikutest näiteks Turgenevi „Aadlipesa”) ja nende tuules vohasid kirjeldused ka edaspidi (viimatise näitena eesti ulmekirjandusest vormilt ülikonservatiivses Leo Kunda „Gort Ashrynis”), siis nüüd näib, et millegipärast peetakse vajalikuks lugeja kõigepealt peategelase elurutiini uputada.
Edasi minnakse siiski ka intriigi juurde:
„Esmaspäeva öö. Ma magasin sügavalt, ma arvan. Vähemalt nägin ma und. Nägin, et olin metsas, jalutasin rahulikult, üksinda. Kedagi teist ei olnud. Ainsat heli tekitasid minu sammud ja hingamine. Mets oli tihe, kuused, männid, sekka ka kased ja mõned lehised, kuiebaloogiliselt see ka ei kõlaks. Ning järsku tuli eikusagilt mingi kahvatu, kahekümnendates eluaastates mees, üleni mustas (mantel, päikseprillid, kuigi päikest ei olnud läbi puude nähagi, jalanõud, pluus, püksid), haaras mu käest ning tiris ebanormaalse kiirusega minema, aina sügavamale pimedusse. Lõpuks jõudsime kuhugi koopani ning mu süda hakkas sees peksma, justkui kartes, mis sealt vastu tuleb. Sel hetkel, kui me sinna sisenesime, ärkasin hooga üles, higi laubal.
Ma ei teadnud, mida see tähendama pidi, kuid asi oli positiivsest nimekirjast väljas, seega läksin ning jõin ühe klaasitäie külma vett. Kas pole mitte imelik, et ma mäletan seda siiamaani nii detailselt? See tundus sedasi mulle alguses, kuid õige peatselt mõistsin selle põhjust, nagu ka saate teie seda mõistma. Igatahes liikusin pärast seda taas üles oma tuppa ja võtsin kätte „Dracula” raamatu, mida keskelt, suvaliselt valitud koha pealt lugema hakkasin. Peatselt jäin jälle magama, kuid seekord rahulikult.
Hommikul läksin kooli, kus märkasin end keset ajaloo tundi meest oma unenäos joonistamas. Ma uurisin teda lähedalt, proovides midagi imelikku leida, kuid ei hakanud silma. Nel küsis veel mult, et kes see on, kuid ma viipasin käega selle eemale, hakkamata seletamisele aega raiskama. Kui aga paber mulle taaskord füüsika tunni ajal kätte sattus, ei saanud ma märkamata jätta, et olin talle kaela ühe ehte rippuma joonistanud. Selleks oli väike metallist plaat, millele oli peale graveeritud kolm initsiaali – A; S; V.
Päev lõppes märkamatul kiirusel ja ma jalutasin tavapärasest kiirema tempoga Nel’i kõrval koju. Ma tahtsin veidi internetist asja kohta järele uurida.”
Poolteist päeva on möödas. Kas on põnev? Mul ei ole. Ma ei tea, võib-olla kellelgi on. Kas selliseid lõike tekitab e-päevikute pidamise (nn. blogid) komme? Oleks kerge nii arvata, aga samas ei ole ma ka neist päris nii uimaseid rutiinikirjeldusi lugema juhtunud. Tavaliselt on päeviku sissekandes ikkagi mingi muu iva ja see öeldakse üsna ruttu ära. Zhanriliselt võiks niisugusele kirjutamisele kõige lähemal olla spordivõistluse reportaazh, kus on oluline võimalikult detailselt üles lugeda kõik platsi peal toimuv – ainult et üldjuhul toimub see suuliselt.
Noorautor Tiina Veske (24), kelle „kirjutamiskirg algas 2008. aastal Harry Potteri raamatute eeskujul kirjutatud teosega” ja kes on sellest ajast saadik sahtlisse kirjutanud „viis romaani mõõtu teost, kus seiklevad vampiirid, libahundid ja maagiat käsitlevad inimesed” ütleb ülaltsiteeritud „Eesti Ekspressi” artiklis: „Reaalsusest on lihtne kirjutada. Asjadest, millega me iga päev kokku puutume.” Kardetavasti ei ole siiski põhjust rõõmustada, et kõik see, mida lihvisid realistide põlvkonnad Balzacist Dovlatovini, on nüüd eesti noortele lihtne asi, vaid et „reaalsusest kirjutamise” all mõistetaksegi ülaltsiteerituga sarnast proosat.
26 aastat tagasi, „Vikerkaares” 2/1987 ütleb Juhan Habicht artiklis „Noor proosa oma kaasaegset kajastamas” järgmist: „Aga mis ühendab, siin ja praegu, elus eneses, üliõpilast ja treialit, lüpsjat ja raamatupidajat? Tundub, et ühendusetus. Igaüks tunneb vaid oma väikest maailma, ei tea suuremat teisest, ei tahagi teada, sest väärtushinnangud erinevad sedavõrd. Nii pole kuigi hämmastav, et noor kirjutaja võtab ette tüki endale teada argipäeva ning kirjeldab seda, pretendeerimata messiase- või valgustajarollile.” Mulle isiklikult näib, et kui nii mitmedki kaheksakümnendate noored autorid kippusid seda tehes alakirjeldama (ja võisid teistsuguse argipäevaga lugejale veidi krüptiliseks jääda), siis praegused noored õnnistavad lugejat põhjalike ja piinarikkalt detailsete sissevaadetega (üli)koolilapse ellu.
Muidugi ei ole „Vikerkaare” ja „Eesti Ekspressi” artiklite ainesed võrreldavad. Habicht alustab oma ülevaadet ikkagi Mihkel Mutist. Vampiirijuttudega pommitajad poleks 1987. aastal ühegi nõksuga kirjandusväljaandesse ega kultuurirubriiki jõudnud. Aga sellest hoolimata ei saa nihet katsetajate vormieelistustes eitada.
Viimane tsitaat: „Eesti kirjastajad nimetavad noorkirjanikke koguni „Videviku” laineks.”
„Videviku” laine võivad nad ju olla, aga „Videvik” ei haaraks enda järele tervet epigoonide koolkonda, kui selleks puuduksid mingid laiemad sotsiaalsed eeldused. Ja niisama palju kui „Videviku” laine võiksid nad minu meelest olla ka „Harry Potteri” laine.
Kõige rohkem paneb mind imestama, et ühelt poolt ollakse valmis ära tegema nii palju tööd (mida rõhutab samas numbris Peeter Helme) kvantiteedi kasvatamisel, aga samal ajal ei paista kuskilt selle üleminekut kvaliteediks. Dramaatika loomise seaduspärade äraõppimine on ju tegelikult palju väiksem töö, kui viie tellise kirjutamine…?