Meelis Friedenthal
Kristjan Sanderi 2012 aasta oktoobris ilmunud raamatu kohta kirjutatud arvustused jaotuvad üldjoones kaheks. On ühed, kes vaatavad seda eelkõige jutukoguna, ehk siis kõiki jutte on käsitletud eraldi ning neid ka eraldi arvustatud ning teiseks need, kes on vaadanud seda kui tervikut. Tähelepanuväärne siinjuures on, et jutud eraldi on saanud küllaltki positiivse hinnangu osaliseks, kuid raamat tervikuna mitte nii väga. Niisiis, jutud üksikuna ja eraldi võetuna võivad olla head ja koguni mõnuga loetavad (isiklikult meeldis kõige rohkem „Loodimine”), kuid kui lugemist lõpetades tuleb öelda midagi terviku kohta, tekib mõnetine nõutus ja isegi kohmetus. Teataval moel on sellele juba „Postimehes” Hendrik Alla tähelepanu juhtinud ning suuresti tuleb temaga ka nõustuda. On tekkinud kummaline olukord, kus tervik on justkui väiksem kui osade summa.
Kuidas on selline olukord tekkinud? Esiteks: temaatiliselt ei moodusta jutud midagi tsüklitaolist. Veelgi enam, näib, et juttude temaatiline ja meeleoluline erinevus ongi autori poolt püstitatud eesmärk. Selliselt seatud eesmärgi tõttu ei kandu ühe jutu lõpetamisel teise edasi mingi häälestus vaid hoolikalt kujundatud erinevused hakkavad omavahel konkureerima ja isegi üksteist segama. Niisiis – arvan – peaks esitama küsimuse kirjutaja motivatsiooni ja stiili kohta, teisisõnu küsima, miks on just selline meetod valitud. Üheltpoolt võib siin välja tuua muidugi asjaolu, et jutud on kirjutatud pika perioodi jooksul ning autor on lihtsalt erinevatel aegadel mõelnud ja tundnud erinevat moodi. Teiseltpoolt paistab selgelt välja püüd tundma õppida erinevusi just nende erinevuste endi pärast.
See viibki teise tähelepaneku juurde, mis aitab kaasa tunde tekkimisele, et kogumik ei ole kogumikuna väga tõsine. Selleks on autori mängulisus. Mängulisus ei ole selles raamatus midagi sellist, mida saaks võrrelda staadionil märatsevate jalpallifännide eneseunustusega või raha peale kaarte mängiva sõltlase meeleheitlikkusega vaid pigem mingisuguse lapseliku uudishimuga. Kristjan Sander võtab mõne teema, katsetab selles veidi, ning veendumusele jõudnud, et saab sellega päris hästi hakkama ja tegemist ei olegi nii huvitava või pingutava väljakutsega, loobub sellest ja jätab mängu pooleli. Peaaegu kõigi juttude puhul jääb tunne, et siit oleks võimalik liikuda edasi või tagasi, tunda on autori teatud kärsitust või tüdimust. Mitmel moel saab sellist lähenemist pidada kiiduväärseks. Palju parem on kui jutt jätab tunde, et selle taga avanev maailm on suur, lai ja võimalusterohke, kui see, et autor korrutab mõttetult mingit tühja-tähja. Selline visandlikkus jätab mulje, et autor alles areneb ning katsetades ühe ja teisega valmistab end ette millegi monumentaalse kirjutamiseks. Elame näeme.
Kolmandaks. Suuremat osa jutte lugedes tunne, et tegemist on kommentaaridega erinevatele tekstidele ja autoritele ja sellisel kujul mõjub kogumik nagu hulk semiootilisi harjutusi, mis on oma uurimismaterjali ammutanud mingisugusest teistest teadustest. Sellise lähenemise häda on aga maneerlikkus. On arusaadav, et autor ei püüagi püsida oma stiilis või välja kujundada iseomast lähenemist erinevale temaatikale, vaid võtab need mõlemad kusagilt mujalt. See annab küll mõnetise lisatasandi lugudele kaasa – lugedes tekib soov üles leida eeskujud, need kindlaks teha ja oletada autori suhtumist oma eeskujusse. Enamasti ei ole see kuigi raske, vahest vaid Kolmevalitsuse ja Galahari puhul jääb asi segasemaks, kuid ka need lood paigutuvad siiski äratuntavatesse lahtritesse. Kõik see jätab lugedes veidi teatraalse mulje, kus näitlejad ei saagi laval normaalse häälega rääkida, sest nad on teatris ja seal ju mõjuks normaalne kõne võõralt. Teatraalsus on muidugi teatav kaitse, sest võttes kellegi teise rolli ja hääle saab enda oma (ja enda probleemid) varju jätta ning sellisena on sageli olla palju turvalisem. Ometigi tahaks õhutada suuremale julgusele ning loobuma iroonilis-epigoonlikust lähenemisest ning võtta vastutus oma enda stiili ja sõnade eest. Muidugi peabki noor kirjanik sageli just epigoonina harjutama nagu on mõttekas algavatel kunstnikel kopeerida muuseumis rippuvate meistrite töid. Aga Kristjan Sander ei ole enam algaja ju!
Eelnevast võib mulje jääda, et tegemist on hobikirjaniku harjutustööde vihikuga. Ometigi ei tahaks ma sellel pidama jääda vaid vaadata edasi. Eesti kirjanduskriitikas on viimasel ajal tähele pandud, et valitsev on nn tajukirjandus, kus autor tõesti väga ideosünkraatiliselt kirjutab vaid iseendast lähtudes ning on isegi võimetu kujutama teistsuguseid tegelasi. Sellise lähenemise puuduseks on ühetaolisus ning omaeluloolisuse monotoonsus. Kristjan Sander on läinud otsustavalt teist teed, mille tulemuseks on aga erinevuse monotoonsus. Eraldi võetuna ei ole ka see muidugi hea, aga samas võib siit näha võimalust – omaenda stiili väljatöötamise korral – mitmekesiste tegelastega ja mitmetasandilise teksti jaoks.