Pereäri

Charles Stross

Tõlkinud Juhan Habicht

Esimene osa: Vallandatud

Ilmajaam

Taevas oli surnud läpaka ekraani värvi, hõbehall ja vihma täis. Miriam haigutas ja tuli tasapisi ärkvele, taustaks äratuskell-raadiost kostev esmaspäevahommikune uudistepomin.

„… jätkub pommitamine Afganistanis. Majandusuudistes räägime lähemalt, kuidas turg reageeris neljakümne seitsme punktise langusega teatele, et Cisco vallandab veel kolm tuhat teenistujat,” kuulutas saatejuht. „Alates ajast, mil 11. september järgnes internetifirmade buumi kokkuvarisemisele, on nende suurimad kliendid oma äri koomale tõmmanud. Tom, kuidas sinu vaatekohast paistab, kas…”

„Ole vait,” urises Miriam ja lõi raadio kinni. „Ma ei taha seda kuulda.” Oli 2002. aasta lõpupool ja suurem osa tehnoloogiasektorist kaotas raha. Mis omakorda tähendas, et Majanduse Ilmajaama lugejad – riskikapitaliinvestorid ja kõrgtehnoloogia ala ettevõtjad koos algajate börsispekulantidega – kaotasid raha. Tema enda valdkond, biotehnoloogia firmad, pidas vastu, kuid kokkuvarisev internetisektor kiskus teisi kaasa. Kui õige pea ei juhtu midagi sellist, mis taaselustaks kokkukuivavaid käibenumbreid, võib varsti jama majas olla.

Jama. Esmaspäev.

„Ma veel näitan teile jama,” pomises Miriam ning ta näole tekkis irve, mis oleks võinud ta lugejaid pelutada, kui nad teda sel hetkel näha oleksid saanud. „Jama on mu teine nimi.” Majanduse Ilmajaama vanemkorrespondendi jaoks oli jama heaks uudiseks.

Ta puges hommikumantlisse, võdises külma riiet ihu vastas tundes ning lonkis mööda paljaid männilaudu vannituppa oma hommikusteks toiminguteks ja kaheks minutiks elektriliseks hambaharjamiseks. Vannitoa peegli ees halastamatutes valgusvihkudes seistes pani vaatepilt ta võpatama: iga viimane kui minut tema kolmekümne kahest eluaastast oma andestamatutes üksikasjades.

„Esmaspäeva hommikud ja reede pärastlõunad tuleks ära keelata,” pomises ta süngelt, püüdes eluvaimu sisse harjata õlgadeni ulatuvatesse juustesse, mis püsisid jonnakalt mustadena ja pidasid edukat partisanisõda helkiva ookrivärvi vastu, millega Miriam neid iganädalaselt pommitas. Mõne minuti pärast ta loobus ja kiirustas trepist alla kööki.

Köök oli helekollane, hubane ja süngete sügishommikute suhtes immuunne. Miriam lülitas kergendustundega kohvimasina käima ja valas endale kausitäie helbeid – Ben oli seda alati tema hommikuseks jänesetoiduks nimetanud.

Jälle ülakorrusel, toeks hämmastavalt suur kruus kohvi, tuli tal välja mõelda, mida selga panna. Ta sukeldus kappi ja peagi leidis end hammastega plastikust kotti rebimast, et saada kätte üks neist kolmest kostüümist, mille ta reedel oli keemilisest puhastusest ära toonud – ning avastas siis, et see oli see ametlik must, millega ta käis intervjuusid tegemas, mis ei sobinud aga vihmasel esmaspäevahommikul tänaval tammumiseks ega olnud tarvilik ka kontori latrist telefonikõnede tegemiseks. Ta hakkas uuesti otsast peale ja suutis lõpuks midagi kokku panna. Mustad saapad, püksid, jakk, sviiter ja kõige peale vihmamantel, niisama must kui ta esmaspäevahommikune meeleolu.

Ma näen välja nagu gängster, mõtles ta ja itsitas omaette. „Gängsterid!” Just nendega pidi ta sel päeval tegelema. Pilk kellale ütles, et meikimise jaoks tal aega ei ole. Ega tal polnud ka vaja kontoris kellelegi muljet jätta – nad teadsid seal kuradima hästi, kes ta on.

Ta libistas end oma neli aastat vana Saturni rooli taha ja õnneks käivitus see kohe esimesel katsel. Aga liiklus oli umbes, üks klaasipuhastitest vajas väljavahetamist, raadio oli hakanud suvalistel hetkedel ragisema ja ta ei saanud kuidagi haigutamisest lahti.

Esmaspäevad, mõtles ta. Mu lemmikud! Mitte. Vähemalt oli teda ootamas vaba parkimiskoht, üks neist vähestest, mis olid reserveeritud staažikamatele ajakirjanikele, neile, kes pidid ringi sõitma ning intervjueerima uue majanduse tõusvaid tegevjuhte. Või rahapesuga tegelevaid gängstereid, farmaatsiamaailma uusrikkaid.

Kahekümne minuti pärast pööras ta autodest tulvil platsile anonüümse Cambridge’i  ärihoone taga üsna Somerville’i puiestee lähistel; katusel olid satelliidiantennid ja jämedad kaablid väänlesid alla keldrisse. Majanduse Ilmajaama peakorter – see oli ajakiri tehnoloogilise riskikapitali liigutajatele ja viimased kolm aastat Miriami tööandja.

Ta tõmbas kaardi lugerist läbi, sõitis liftiga kolmandale korrusele ja astus töölatrite kaosesse. Lauad arvutitega ja põrandani ulatuvate paberiliustikega. Mõned vaevatud puertorikolastest koristajad tühjendasid prügikorve kärule toetatud kottidesse, taustahäälteks telefonide helin ja CNN-i, Bloombergi ja Foxi uudisteankrute vadin. Kõikjal kosmoseajastu mustad Aeroni toolid, võrk ja plastik, elektrilised toolid valmis võrguajastu tulevikuks.

„Hei, Emily,” noogutas ta osakonna sekretärist möödudes.

„Tervitus! Ma hetke pärast.” Emily tõstis sõrme telefoni nupult ja ta näole tekkis taas tähelepanelik kalailme. „Jah, ma saadan nad kohe üles, kui…”

Miriami laud oli korras. Pressiteadete virn oli korrastatud, arvuti monitor läikis puhtusest ja ümbruses ei vedelenud ühtegi surnud kohvitopsi. Majandusajakirjanike seas tegi see temast puhtusefriigi. Ta oli alati eelistanud oma töökohta sellisena hoida, isegi juba lapsena. Talle oli meeldinud, et kõik värvipliiatsid oleksid reas. Vahel ta soovis, et suudaks ka kõiki kodutöid niiviisi korraldada, aga paistis, et millegipärast ei ole see oskus kohandatav muudele asjadele. Aga see oli töö, ja töö pidi olema alati kontrolli all.

Huvitav, kuhu Paulie omadega jõudis?

„Hei, tüdruk!” Nagu kutse peale pistis Paulette pea vaheseina tagant välja. Lüheldane, blond ja pulbitsev – isegi vihmane esmaspäevahommik ei suutnud ta innukust häirida. „Kuidas läheb? Oled valmis neile kavalpeadele õppetundi andma?”

„Kavalpeadele?” Miriam kergitas kulmu. Paulette sai vihjest aru, surus end tema  latrisse ja vajus varutoolile, sundides Miriami ruumi tegemiseks kõrvale nihkuma. Paulie näis endaga rahul olevat – analüütikute jaoks oli selline eelis vahel võimalik. Miriam ootas.

„Kavalpead,” kordas Paulette mõnuga. „Kohvi tahad? See võtab aega.”

„Kohvi.” Miriam mõtles sellele. „See oleks tore.”

„Jah, hästi.” Paulette tõusis püsti. „Loe niikaua seda, säästaks meie mõlema aega.” Ta osutas kahe tolli kõrgusele väljatrükkide ja koopiate pakile ja suundus siis osakonna kohvimasina juurde järjekorda.

Miriam ohkas ja hõõrus esimest lehekülge vaadates silmi. Paulie oli jälle teinud oma tööd hirmuäratava tõhususega; Miriam oli temaga koos töötanud ainult mõne juhtumi kallal – enamasti ei nõudnud Miriami artiklid sellist andmekaevandamist, millele Paulette oli spetsialiseerunud –, aga iga kord oli ta lõpuks kerget peapööritust tundnud.

Auto heitgaaside puhtuse kontrollnormid Californias? Miriam kissitas silmi ja pööras lehte. Normidele mittevastavad autod, remonditöökodade kett, mis neid sularaha eest kokku ostis ning lõunasse, Mehhikosse ja Brasiiliasse, varuosadeks või edasimüügiks saatis.

„Mis on sellel kõigel tegemist…” Ta vakatas. „Ahhaa!”

„Piimaasendaja, üks tablett suhkruasendajat,” ütles Paulie ja asetas kohvikruusi ta vasaku käe juurde.

„See on väärt kraam,” pomises Miriam lehti lapates. Firmade raamatupidamised. Remonditöökodade kett, mis… „Mina lootsin leida midagi väikeaktsionäride kohta. Kui suurelt need tüübid sees on?”

„Nad ostavad igal aastal kümne-üheteist miljoni eest.” Paulette kehitas õlgu, puhus oma kohvikruusile ja tegi grimassi. „Mis on hullumeelne, sest nende käive on tiba üle viieteistkümne milli. Missugune äri paneks kaheksakümmend prossa oma brutost pensionifondi? Selline, mis ostis mullu kakssada seitsekümmend neli autot, makstes viiskümmend taala tükist, vedas need üle piiri lõunasse ja teenis igaühe müümise pealt nelikümmend tuhat. Ja mille ametlikud omanikud, kellele ma helistasin, ei soovinud minuga rääkida.”

Miriam tõstis järsku pilgu. „Sa helistasid neile?” uuris ta.

„Jah, ma… oh. Rahune, ma ütlesin neile, et ma olen Vegase müügiesindus ja teen taustauuringut.”

„Taustauuring.” Miriam turtsatas. „Mis siis, kui neil on numbrinäiduga telefon?”

„Sa arvad, et nad hakkavad kontrollima?” küsis Paulette murelikult.

„Paulie, sa näitad ise, et selle remondiäri kaudu pestakse üksteist miljonit dollarit aastas, ja sa arvad, et nad ei aja end istuli ega jää kuulama, kui keegi hakkab küsima, kust nad neid romusid saavad ja miks need maksavad lõunapiiri taga rohkem kui uus Lexus?”

„Oh. Oh, neetud.”

„Jah. „Oh, neetud” tõepoolest. Kuidas sa selle kasutatud autode jälje peale üldse sattusid?”

Paulette kehitas õlgu ja näis kimbatusse sattuvat.

„Sa palusid mul uurida Proteome Dynamicsi ja Biphase Technologiesi aktsionäre. Pacific Auto Services tundus nagu kuidagi veider – miks peaksid autoparandajad tekitama endale kaheksakohalise arvuga väljendatud pensionifondi värskeimate proteoomiuuringute aktsiatest? Ja selliseid on veel kümmekond. Väikesed pereärid, mis ekspordivad kõvasti lõunasse ja omavad miljonite või kümnete miljonite eest aktsiaid. Ma uurisin veel ühte – võtame järgmise lehe?”

„Hea küll. Dallas Used Semiconductors. Ostab IBM-i kasutatud suurarvuteid? See ei ole meie… ja müüb need… oh, sitt.”

„Jah.” Paulie kortsutas kulmu. „Ma vaatasin hinnakirju. See, kes neid viis aastat vanu arvuteid Argentinas ostab, maksab kenades rohelistes dollarites – need on seal samahästi kui ametlikult kasutusel – üheksakümmend prossa uue arvuti hinnast. Aga siin saab viie aasta vanuse suurarvuti eest umbes kaks senti dollarist.”

„Ja sa oled kindel, et kõik see läheb Proteome’i ja Biphase’i aktsiatesse?” Miriam raputas paksu paberipaki jälle korrapäraseks. „Ma ei suuda seda uskuda!”

„Parem usu.” Paulette tühjendas kohvikruusi ja lükkas ekslema pääsenud juuksesalgu oma kohale.

Miriam vilistas endamisi. „Ja kokkuvõttes?”

„Kokkuvõttes?” Paulette näis kahtlevat. „Ma pole arvutanud, aga…”

„Paku midagi.”

„Ma ütleksin, et keegi peseb siin aastas viiskümmend kuni sada miljonit dollarit. Pöörab räpase sularaha Proteome Dynamicsi ja Biphase Technologiesi puhasteks aktsiateks. Ning näitab neid aruandes Börsikomiteele. Nii et su aimus oli õige.”

„Ja ükski tegevjuht ei esitanud ainsatki küsimust,” järeldas Miriam. „Kui ma oleksin paranoiline, siis ma ütleksin, et see sarnaneb konspiratiivse mahavaikimisega. Hmm.” Ta pani kruusi käest. „Paulie. Sa töötasid advokaadifirmas. Kas sa nimetaksid seda… kaudseks asitõendiks?”

„Kaudseks?” Paulette’i ilme oli peaaegu kaastundlik. „Kes sulle maksab, kaitse või? Sellest piisab, et panna FBI ja ringkonnaprokurör organiseeritud kuritegevusest mõmisema.”

„Jah, aga…” Miriam noogutas endamisi. „Kuule, see on kõva sõna. Igatahes kaalukam kui tavaliselt. Ma garanteerin sulle, et kui me selle avaldame, siis me saame kolme tüüpi vastuseid. Esiteks saadetakse sulgi, mida uhkelt kübarale kinnitada, ja teiseks tuleb pakk kirju advokaatidelt, kes käsivad teemast loobuda ja uttu kaduda. Pressivabadus on tore asi, aga hea maine ja suurenenud tiraaž ei osta meile tippadvokaate, seepärast ma tahaksin kõik selle veel kord üle kontrollida, enne kui ma üles lähen ja Sandylt meile kaanelugu nõuan. Sest kolmas reaktsioon on oh-sitt-ma-ei-taha-seda-uskuda, kuna meie suure juhi ja õpetaja meelest tõuseb päike sealt, kus on Biphase ja minu teada on ta Proteome’is kah sees.”

„Kelleks sa mind pead?” Paulette osutas paberivirnale. „See on originaal, Miriam, allikas ise. Börsikomitee aruanded, maksuametile esitatud raamatupidamine, kogu see värk. Suitsev püss. Annotatsioonilehel…” ta sikutas pakis umbes kolmandiku kohal olevat kollase kleepsuga varustatud paberit, „… on see kirjas. Ma olin siin kogu eilse päeva ja pool õhtut tagantjärele…”

„Anna andeks!” Miriam tõstis käe. „Kuule, ausalt. Mul polnud aimugi.”

„Ma kuidagi nagu kaotasin ajataju,” tunnistas Paulette. Ta muigas. „Ega ma väga tihti milleski põnevas kaevata ei saa. Igal juhul, kui boss on nende kahega seotud, siis peaks ta minu arvates hoiatuse üle rõõmustama. Annab talle aega oma aktsiatest lahti saada, enne kui me selle loo avaldame.”

„Noh, jah.” Miriam tõusis püsti. „Ma arvan, et me jätame Sandy vahele. Sellega peab üles välja minema.”

„Aga Sandyle on vaja teatada. See ajab ta maketi segamini…”

„Jah, kuid keegi peab juristidele helistama, enne kui me selle käiku anname. See on Ilmajaama suurim lugu kogu aasta peale. Tahad kaasa tulla? Ma arvan, et vähemalt pool aust kuulub sulle…”
 

* * *

 

Majanduse Ilmajaam kuulus suuremas osas riskikapitalifirmale, mis tegutses sama ärihoone ülemistel korrustel, nii et nende ruumid segunesid ajakirja juhatuse kabinettidega. Kaks korrust tema enda töökohast kõrgemal olid koridorides maas paremast materjalist vaibad ja seinad olid päriselt ka seinad, seejuures ehtsa tammespooniga kaetud, mitte riidega üle tõmmatud kipsplaadid  latrite vahel. See oli ka ainus erinevus, mida ta nägi – pluss veel see, et mõnedki siinsetest asukatest olid samasugused persevestid kui need, kellest ta elatise teenimiseks säravaid edulugusid kirjutas. Ma pole veel kohanud riskikapitaliinvestorit, keda hai hammustaks, mõtles Miriam pahuralt. Tapjate kollegiaalne viisakus. Tegevtoimetaja – või ametlikult asepresidendi – kabineti elanikud vahetusid kiiresti; hetkel pidas seda ametit harva kohal viibiv asjapulk nimega Joe Dixon. Miriam juhatas Paulette’i õige ukseni, peatus hetkeks ja koputas, poolenisti lootes, et meest pole seal.

„Sisse.” Uks avanes tema ees ja see oli Joe ise, mitte sekretär. Joe oli üle meeter kaheksakümne pikk, ta mustad juuksed olid kallihinnaliselt laines, pintsaku all oli lahtise kraenööbiga triiksärk. Ta nõretas korporatiivsest lihvist – oleks ta olnud kümme aastat vanem, oleks ta võinud filmides täiesti usutavalt tööstusjuhti mängida. Esialgu leidis Miriam end aga alati imestamast, mis nipiga oli see mees nii noorena juhtkonda pugenud. Joe oli kolmekümnendate keskpaigas, Miriamist endast mitte kuigi palju vanem.

„Hei.” Joe fikseeris pilguga Miriami ja tema taga seisva Paulette’i ning naeratas. „Kuidas ma saan kasulik olla?”

Miriam naeratas vastu.

„On sul meie jaoks hetk aega?”

„Muidugi, tule sisse.” Joe taganes oma laua taha. „Võtke istet, teie mõlemad.” Ta noogutas Paulette’ile. „Miriam, meid pole tutvustatud.”

„Oh, jah. Joe Dixon – Paulette Milan. Paulie on majandusuuringute alal üks meie kõvemaid tegijaid. Ta töötas koos minuga artikli kallal ja ma mõtlesin, et käime sellega enne sinu juures, kui tänasel nõupidamisel avaldamiseks esitame. See on pisut, noh, tundlik teema.”

„Tundlik.” Joe nõjatus tooli seljatoele ja vaatas talle otsa. „On see suur?”

„Võib olla,” ütles Miriam ebamääraselt. Suur? See on kõige suurem asi, millega ma olen eales töötanud! Suur lugu võis tema erialal luua või lammutada karjääri; see lugu võis inimesi vangi saata. „Siin on komplikatsioone, mis panid mu arvama, et sa tahaksid eelnevat hoiatust, enne kui asi avalikuks saab.”

„Räägi lähemalt,” ütles Joe.

„Hästi. Paulie, tahad sa enda poole pealt alustada?” Ta ulatas kausta Paulette’ile.

„Jahah.” Paulie krimpsutas kausta avades nägu ja asus siis seletama. „Lühidalt kokku võttes on need musta raha pesumajad. Siin on piisavalt seaduspärasusi, nii et kui ma oleksin California peaprokurör, siis ma võtaksin praegu telefoni ja helistaksin FBI kohalikku kontorisse.”

„Seepärast ma mõtlesingi, et sa võid tahta sellest kuulda saada,” selgitas Miriam. „See on suur lugu, Joe. Minu arvates on meil piisavalt tõestusmaterjali, et süüdistada rahapesus mitut tõsiselt suurt korporatsiooni ja neid süüdistusi ei õnnestuks ümber lükata. Aga eelmise aasta novembris sa ajasid asju Proteome’i inimestega ja ma mõtlesin, et sa tahad seda juristidega arutada ja end kindlustada, enne kui see laialt teatavaks saab.”

”Hmm. See on väga huvitav.” Joe naeratas talle vastu. „Need on su materjalid artikli jaoks?”

„Jah,” vastas Paulette.

„Kas sa võiksid selle minu kätte jätta?” küsis Joe. Köhatas siis kurgu puhtaks. „Ma olen kimbatuses,” ütles ta poisilikult õlgu kehitades. Kühmu tõmbunud õlad kinnitasid ta sõnu. „Kuule, ma pean seda ise lugema. Sellise asja puhul eksida, eks ole…” ta kehitas uuesti õlgu.

Järsku tekkis Miriamil uppumistunne: see asi läheb halvasti. Ta püüdis kiiresti mõeldes mingeid vihjeid leida. Kas Joe üritab lugu maha matta?

Joe raputas pead.

„Kuulge, ma tahaksin alustada sellest, et küsimus pole üldse teie tegemistes,” lisas ta kiiresti. „Aga me peame oma investeeringut kaitsma ja ma pean välja töötama plaani, kuidas seda teha.”

„Enne, kui me loo avaldame.” Miriam sundis end veel laiemalt naeratama. „Need kõik on avalikud andmed,” lisas ta. „Kui meie seda ei avalikusta, teeb seda keegi meie konkurentidest.”

„Oh, ma ei tea,” ütles Joe ladusalt. „Kuulge, ma võtan teiega ühendust, umbes tunni pärast või nii. Kui te jätate materjalid praegu minu kätte, siis ma peaksin minema ja rääkima mõnega meie juristidest, mõtlema välja, kuidas reageerida. Siis ma annan teile teada, kuidas me seda käsitleme.”

„Oh, hea küll siis,” nõustus Paulette.

Miriam lasi naeratusel näole tarduda. Oh, sitt, mõtles ta püsti tõustes.

„Aitäh meile aega eraldamast,” ütles ta.

„Ukse leiate ise,” märkis Joe napilt, ise juba lehte pöörates.

Koridori jõudnud, pöördus Paulette Miriami poole.

„Kas see ei läinud hästi?” uuris ta.

Miriam hingas sügavalt sisse. „Paulie.”

„Jah?”

Põlved läksid nõrgaks. „Midagi on valesti.”

„Mis?” Paulette ilme muutus murelikuks.

„Lift.” Ta surus väljakutsenupule ja ootas vaikides, püüdes vaigistada kõhus rabelevaid liblikaid. Lift jõudis kohale ja ta ootas, kuni uksed nende järel sulgusid, enne kui ütles: „Võimalik, et ma tegin suure vea.”

„Vea?” Paulette paistis segadusse sattuvat. „Sa ei mõtle ometi…”

„Ta ei lausunud sõnagi avaldamisest,” ütles Miriam aeglaselt. „Mitte ühtegi. Millised firmad seal väikeinvestorite nimekirjas veel olid? Need, keda sa ei kontrollinud?”

„Nimekiri? See jäi tema…” Paulette kortsutas kulmu.

„Kas nende seas oli Somerville Investments?”

„Somerville? Võis olla. Mis siis? Kes nad on?”

„Sest see on…” Miriam keerutas sõrmega lae poole osutades. Ta nägi, kuidas Paulette’i silmad pärani läksid.

„Ma mõtlesin, kui palju ajakiri kioskimüügi poolelt sisse toob, Paulie. Oled kuulnud, et me teenime sealt märksa vähem, kui ajakirjad keskmiselt? Ja inimesed ostavad ajakirju sularaha eest.”

„Oh.”

„Anna andeks, Paulie.”

Kui nad tagasi Miriami latri juurde jõudsid, ootasid neid seal juba turvamees ja ülikonnas tüüp personaliosakonnast.

„Paulette Milan? Miriam Beckstein?” küsis mees personaliosakonnast. Ta uuris hoolega oma märkmikku.

„Jah?” küsis Miriam ettevaatlikult. „Mis on?”

„Palun tulge minuga kaasa. Teie mõlemad.”

Ta pööras ringi ja hakkas minema peaukse juurde viiva trepi poole. Miriam vaatas ringi ja nägi, kuidas turvamees korraks ebamugavust väljendava grimassi tegi. „Hakkame minema.”

„Hakkame minema,” kordas näost kahvatu Paulette ta vasaku õla juurest.

See ei ole võimalik, mõtles Miriam kivinenult. Ta tundis, et jalad kannavad teda trepi juurde ja siis alla, klaasist esiukse poole.

„Teie kaardid, palun,” ütles personaliosakonna mees . Ta sirutas kärsitult käe. Miriam ulatas talle tõrksalt oma magnetkaardi. Paulette samuti.

Mees köhatas ja vaatas neid põlastavalt.

„Mul paluti teile öelda, et Majanduse Ilmajaam ei esita süüdistust. Me koristame teie töökohad ning teie isiklikud asjad saadetakse koos viimase palgatšekiga teie poolt teatatud aadressile. Teil endil on keelatud hoones viibida.” Turvamees asus tema selja taga positsioonile, blokeerides trepi. „Palun lahkuge.”

„Mis toimub?” küsis Paulette, ta hääl kõrgenes piiksatuseks.

„Te mõlemad olete vallandatud,” ütles personaliosakonna mees tuimalt. „Firma vahendite väärkasutus, täpsemalt tööajast isiklike meilide saatmine ja pornograafiliste võrgulehekülgede vaatamine.”

„Pornograafiliste…” Miriam tundis, et võib raevust minestada. Ta astus pool sammu personalimehe poole ja märkas vaevu, et Paulette ta varrukast haaras.

„Sel pole mõtet, Miriam,” hoiatas Paulie. „Me mõlemad teame, et see pole tõsi.” Ta põrnitses personalimeest. „Sa töötad Somerville Investmentsis, eks ole?”

Too noogutas ükskõikselt. „Palun lahkuge. Kohe.”

Miriam sundis end naeratama.

„Pane oma CV siis igaks juhuks juba valmis,” ütles ta kergelt väriseva häälega ja pöördus väljapääsu poole.

 

* * *

 

Kaks kolmandikku elu tagasi, üheteistkümneselt, sai Miriam vaablaselt nõelata. See oli olnud halb – ta käsi oli õhupallina üles paistetanud ja torkekoht valutas hullupööra. Aga veel hullem oli moraalne nördimus ja viha ülekohtu pärast. Üheteistkümnene Miriam oli tegelenud oma asjadega, pargis rulaga sõitnud – ta oli olnud siis poisilik rüblik ja mõnede arvates oli veel praegugi –, polnud tigedat mustkollast putukat kuidagi provotseerinud. Too aga lendas tiibade vihase põrina saatel tema juurde, maandus ja torkas enne, kui Miriam oleks jõudnud ta eemale lükata.

Siis oli ta ulgunud.

Nüüd oli ta vanem ja palju enesekindlam – kõrgkool, meditsiinikool ja ebaõnnestunud abielu Beniga olid ta enesekindlusele vundamendi rajanud –, nii et ta suutis niisama jahmunud Pauliega hüvasti jätta ja enne kokkuvarisemist autosse jõuda. Ja pisarad tulid sel korral vaikselt. Parklas sadas vihma, aga ta ei osanud öelda, kas vett on rohkem seespool või väljaspool. Need ei olnud valupisarad, need olid raevupisarad. See lurjus…

Hetke kujutles Miriam, kuidas ta hoone küljel olevast avariiväljapääsust sisse tungib, üles Joe Dixoni kabinetti läheb ja ta seal suurest aknast välja lükkab. See tegi enesetunde pisut paremaks, aga mõne minuti pärast pidi ta tõrksalt tunnistama, et see ei lahendaks midagi. Kaust jäi Joe kätte. Nagu ka tema – ja Paulie – arvuti, ning hetke pärast ta aimas, et just praegu kustutatakse neist igasugune teave. Kahtlemata tekitatakse serveri logodesse kanded, mis näitavad teda töö ajast pornot vahtivana. Ta oli kunagi vestelnud ühe idufirma friikidega, kes seletasid, kui lihtne on seda teha ebasoovitavatest isikutest vabanemiseks.

„Neetud,” ütles ta endamisi ja luristas nina. „Ma pean uue töö otsima. See ei tohiks liiga raske olla, isegi ilma soovituseta.”
Ja ikkagi oli ta vapustatud. Ajakirjanikke ei vallandatud selle eest, et nad paljastasid rahapesuskeeme, see oli kusagil reeglites kirjas. Kas polnud siis? Tegelikult oli see täiesti hullumeelne. Ta pilgutas viimased vihapisarad silmist. Ma pean minema Irist vaatama, otsustas ta. Uut töökohta jõuab otsima hakata ka homme. Või mõelda, kuidas see lugu ise avalikkuse ette lükata, kui ta peaks proovima seda vabakutselisena teha. Täna vajas ta õlga, mille najal nutta – ja mõistuse kontrolli. Ning kui üldse oli olemas keegi, kes suudaks pakkuda mõlemat, siis oli see tema kasuema.

 

* * *

 

Iris Beckstein elas üksi oma vanas majas Lowell Parki lähedal. Tema külastamine keset tööpäeva tekitas Miriamis ebamäärast süütunnet. Iris polnud püüdnud väga emalik olla, Morrise surma järel oli ta enamasti leppinud omaette kohmitsemise ja oma vaiksete hobidega tegelemisega. Aga Miriami süütunne tuli ka teadmisest, et ta peaks Irisel sagedamini külas käima. Irise tervis polnud tugev ja võimalus kaotada ka ema nii varsti pärast isa surma täitis Miriami õudusega. Veel üks ankrukett ähvardas katkeda, jätta ta maailma triivima.

Ta parkis auto tänavale ja sööstis esiukse poole – näis, et vihma külm veepihu võib iga hetk muutuda läbitungivateks jugadeks – ja helistas uksekella, keeras ukse lukust lahti ja astus kahetoonilise helina kaja saatel sisse.

„Emps?”

„Siinpool,” hõikas Iris. Miriam sisenes ja sulges välisukse. Vihmamantlit nagisse riputades märkas ta esikus kerget lillelõhna – koduabiline oli ilmselt kompetentne. „Ma olen tagatoas.”

Uksed ja mälestused olid Miriami ees pärani, kui ta elutoa poole kiirustas. Ta oli selles majas üles kasvanud, Iris ja Morris olid selle ostnud, kui ta oli alles laps. Kuidas trepi kolmas aste kriuksatas, kui sellele astuda kogu oma raskusega; alumise korruse tualeti iseärasused; kuidas elutuba oli kõigi oma raamaturiiulitega kitsana tundunud – ja nüüd, ilma isata, tundus see liiga suur.

„Emps?” Ta lükkas elutoa ukse kõheldes lahti.

Iris naeratas talle ratastoolist.

„Nii kena, et sa külla tulid! Astu sisse! Mis on selle rõõmu põhjustajaks?”

Tuba sisustasid suured tugitoolid ja kulunud sohva, nii sügav, et sellesse võinuks uppuda. Puudus televiisor – ei Irisel ega Morrisel polnud selle jaoks aega –, kuid kõigis seintes olid raamaturiiulid ning Irise tooli kõrval oli tudisev virn ajalehti. Miriam läks läbi toa, kummardas ja suudles Irise pealage, ajas end siis jälle sirgu.

„Sa näed hea välja,” ütles ta murelikult, lootes, et see on tõsi. Ta oleks tahtnud ema emmata, kuid too nägi iga korraga hapram välja – alla kuuekümne, kuid juuksed ikka hallimad ja nahk käeselgadel näis üha enam kortsu tõmbuvat.

„Ma ei lähe katki – vähemalt ma arvan nii. Mitte sellest, kui sa mind kallistad.” Iris krimpsutas nägu. „Viimane nädal on kehv olnud, aga mulle tundub, et olen jälle paranemas.” Tool, milles ta istus, oli uuem kui ülejäänud mööbel ning seda ümbritses haigusega seotud varustus: väike ratastel lauake, millel oli tema heegeldustöö, termospudel ürditeega, ta ravimid ja põrandalamp, mille lüliti oli kõrgel varre küljes. „Marge läks just ära. Ta tuleb enne õhtusööki tagasi.”

„See on hea. Ma loodan, et ta hoolitseb sinu eest hästi.”

„Ta teeb, mis suudab,” noogutas Iris pisut tõrjuvalt. „Homme on mul füsioteraapia. Siis järgmine kokkusaamine mu uue neuroloogi, doktor Burke’iga – ta tegeleb uue ja paljulubava ravimi kliiniliste katsetega ning me räägime sellest. See peaks pidurdama demüelinisatsiooni, aga ma ei saa pooltest selgitava artikli sõnadest aru. Kas sa tõlgiksid mulle?”

„Ema! Sa tead, et ma ei tegele enam sellega – ma ei ole viimaste asjadega kursis ja mul võib midagi märkamata jääda. Pealegi, kui sa minust oma kondiväänajale räägid, satub ta paanikasse. Ma ei ole luude arst.”

„Noh, kui sa nii ütled.” Iris näis ärrituvat. „Aga päris raisku see medkooli aeg sul ju ei läinud, või mis?”

„Ei, ema, ma kasutan neid teadmisi iga päev. Ilma nendeta ei saaks ma oma tööd teha. Ma lihtsalt ei tea kaasaegsetest sclerosis multiplex’i ravimitest piisavalt palju, et sinu eriarsti sõnades kahtlema hakata, eks ole? Ma võin milleski mööda panna, ja keda sa siis süüdistad?”

„Kui sa nii ütled.” Iris mühatas. „Sa ei tulnud siia sellest rääkima, ega ju?”

Neetud, mõtles Miriam. Ema eest oli alati olnud väga raske midagi varjata. „Ma jäin oma tööst ilma,” tunnistas ta.

„Ma mõtlesingi.” Iris noogutas hoolitsevalt. „Kõik need su internetifirmad, see pidi ju kuidagi nakkav olema. Kas nii juhtuski?”

„Ei.” Miriam raputas pead. „Ma komistasin millegi otsa ja käsitlesin seda valesti. Mind vallandati. Ja Paulie ka… Mäletad, ma rääkisin sulle temast?”

Iris sulges silmad. „Värdjad. Bossid on värdjad.”

„Ema!” Väljendus ei üllatanud Miriami – Irise tavatu taust võis välja lüüa kõige ootamatumatel hetkedel –, kuid ta ei tahtnud riskida vääritimõistmisega. „Asi pole nii lihtne; see oli minu viga.”

„Nii et sa tegid vea. Kas sa tahad öelda, et sa väärisidki vallandamist?” küsis Iris.

„Ei. Aga ma oleksin pidanud enne loo avaldamisele mõtlemist sügavamalt kaevama,” ütles Miriam ettevaatlikult. „Ma olin liiga kärsitu, läksin hooletuks. Seal olid seosed. See on suur ja räpane lugu, mis ulatub sügavale; Ilmajaama omanikud ei taha, et neid selle avalikustamisega seostataks.”

„Nii et see vabandab nad välja, jah?” küsis Iris silmi kissitades.

„Ei, see…” alustas Miriam ja vakatas.

„Lõpeta nende õigustamine ja mina lõpetan sinu kallal norimise.” Irise hääl oli peaaegu lõbus. „Nad jätsid su tööst ilma, et kaitsta oma investeeringut mingis räpases mängus. Kas sa seda tahtsidki mulle öelda?”

„Jah. Vist küll.”

„Noh.” Irise silmad välgatasid. „Millal sa nad üles riputad? Ja kui kõrgele? Ma tahaksin piletit esimesse ritta!”

„Emps.” Miriam vaatas oma ema pilguga, milles segunesid kiindumus ja ärritus. „See ei ole nii lihtne. Ma arvan, et Ilmajaama omanikud on sügavalt sees milleski ebaseaduslikus. Rahapesu. Räpane raha. Tõenäoliselt ka siseinfo kasutamine. Ma tahaksin nad risti lüüa, aga kui ma seda üritaksin, kasutaksid nad alatuid võtteid. Neil kulus viis minutit, et vallandamiseks põhjus välja mõelda, ja nad ütlesid, et ei esita süüdistust, kui ma suu kinni pean.”

„Milliseid süüdistusi?” uuris Iris.

„Nad ütlevad, et neil on logifailid, mille kohaselt ma surfasin tööajast mööda pornosaite. Nad… nad…” Miriam avastas, et ei suuda enam midagi öelda.

„Tegid sa seda?” küsis Iris vaikselt.

„Ei!” Ägedus, millega Miriam seda ütles, üllatas teda ennastki. Ta tabas Irise kavala pilgu ja tundis end kohtlasena. „Vabandust. Ei, ma ei teinud seda. See on fabritseering. Aga seda on nii lihtne väita – ja samahästi kui võimatu ümber lükata.”

„Oled sa võimeline endale uue töö leidma?” torkas Iris.

„Jah.” Miriam jäi vait.

„Siis on kõik korras. Mulle kohe kuidagi ei sobiks, kui mu tütar kõigi nende aastate järel tahaks, et ma tema pesu hakkaksin pesema.”

„Ema!” Siis märkas Miriam pilklikku muiet.

„Räägi mulle lähemalt. Tähendab, räägi kõik ära. Soojenda ema südant, too lagedale nende persevestide patud, kes ta tütrelt töö võtsid.”

Miriam potsatas suurele ülipehmele sohvale.

„See on kas väga pikk jutt või väga lühike jutt,” tunnistas ta. „Mind hakkasid huvitama paar biotehnoloogiafirmat, mis paistsid kuidagi pisut imelikena. Tuhnisin natuke, kutsusin Paulette’i appi – kui tema kaevama hakkab, siis on ta nagu puurtorn – ja me leidsime kahtlasi asju. Mõnda suurt firmat kasutatakse rahapesuks.

Tuleb välja, et Ilmajaama emafirma on selles samuti sügavalt sees. Nad leidsid, et lihtsam on meid vallandada ja ähvardada kui lugu avalikustada ja kahjusid kanda. Tõenäoliselt leian ma koju minnes postkastist kohtukutse, mis mind peaks vaigistama.”

„Niisiis. Mida sa kavatsed ette võtta?”

Miriam nägi ema läbitungivat pilku.

„Emps, ma olin seal kolm aastat. Ja esimese ebameeldivuse puhul nad lihtsalt vallandasid mu täiesti külmalt, isegi ei proovinud minuga rääkida, et ehk ei avaldaks seda või nii. Kas sa tõesti arvad, et ma jätaksin selle sinnapaika, kui ma midagi teha saaksin?”

„Aga lojaalsus?” küsis Iris kulmu kergitades.

„Mina andsin neile enda oma.” Miriam kehitas õlgu. „See teebki haiget. Lojaalsust teenitakse, ise seda andes.”

„Sinust oleks saanud hea lääniaadlik. Nood rõhutasid ka lojaalsust. Ja nõudsid pimedat allumist.”

„Kui sa pole märganud, siis selleks oleme vales sajandis ja valel pool Atlandi ookeani.” Iris muigas.

„Oh, seda ma olen märganud küll,” möönis ta. „Ei mingeid võõrapäraseid aadlitiitleid. See on üks põhjustest, miks ma siia jäin – see, ja sinu isa.” Naeratus hääbus. „Ma pole kunagi aru saanud, mida siinsed inimesed küll kuningates ja kuningannades näevad – olgu nad siis vana moodi pärilikud või  nüüdisaegsed, presidendi tüüpi. Kõik need paparatsid, kes monarhide sabas ilatsevad. Mulle meeldib sinu töö. See on ausam.”

„Tegelikust maailmast kirjutades on raskem oma tööd säilitada,” mõtiskles Miriam süngelt. Ta niheles, et pisut püstisemat istumisasendit saada. „Aga igal juhul, ega ma siia kurtma ei tulnud. Ma arvan, et võin tööotsingutega ka homme hommikul alustada.”

„Oled sa kindel, et tuled toime?” küsis Iris rõhutatult. „Sa mainisid kohtuasju – või midagi hullemat.”

„Esialgu…” Miriam kehitas õlgu ja hingas siis sügavalt sisse. „Jah,” tunnistas ta. „Ma usun, et kuni ma nad rahule jätan, tulen ma toime.”

„Hmm.” Iris heitis Miriamile viltuse pilgu. „Kui suurest rahast me räägime? Kui nad fabritseerivad su vaigistamiseks mingi kohtuasja, siis see pole päris tavaline äri.”

„Seal on…” Miriam arvutas veidi. „Sellest kanalist käib aastas läbi viiskümmend kuni sada miljonit.”

Iris vandus.

„Emps!”

„Ära sa siin empsuta midagi!” turtsatas Iris.

„Aga…”

„Kuula siis oma vana empsu. Sa tulid siia nõu küsima ja ma annan sulle nõu, eks ole. Sa rääkisid äsja, et komistasid rahapesuskeemile, millest käib nädalaga läbi rohkem raha, kui enamik inimesi elu jooksul teenib. Ja sa arvad, et nad lepivad su vallandamisega ning loodavad, et sa hoiad suu kinni?”

Miriam turtsatas.

„Nii halb ei saa see ometigi olla, emps, see pole siin maffia piirkond, ja üldse, neil on need võltsitud tõendid.”

Iris raputas jonnakalt pead.

„Kui seadusevastane tegevus ja suur raha kokku saavad, siis ei peata inimesi enam miski.” Miriam märkas õõnsa tundega, et Irise ilme oli tõepoolest murelikuks muutunud. „Aga võib-olla ma olen liiga pessimistlik – sa jäid äsja oma tööst ilma ja mis kõik veel, probleeme valmistab see igal juhul. Kuidas sul säästudega on?”

Miriam vaatas vihmatriibulist akent.

Mis võis olla empsu nii paranoiliseks muutnud, kaalus ta rahutult. „Mitte väga pahasti. Ma olen kümme aastat raha kõrvale pannud.”

„Tubli tüdruk,” kiitis Iris.

„Ma paigutasin oma raha tehnoloogiasektori aktsiatesse.”

„Ei ole!” Iris näis ehmuvat.

Miriam noogutas. „Aga mitte internetiäridesse.”

„Tõsiselt?”

„Suurem osa inimestest arvab, et kogu tehnoloogiasektori aktsiad on all. Aga biotehnoloogia aktsiad käisid põhjas ära üheksakümne seitsmendal aastal ja on sellest saadik kosunud. Eelmise aasta mull ei puudutanud neid üldse. Inimesed vajavad uusi ravimeid rohkem kui vilkuvate tuledega võrgulehekülgi, mis müüvad mingeid mänguasju, kas pole nii? Ma kavatsesin ülejärgmisel aastal oma majalaenu ära maksta. Nüüd tuleb sellega vist pisut kauem oodata – aga kui ma just aastaks ajaks töötuks ei jää, siis ma tulen toime.”

„Noh, siis leidsid sa medkoolis kulutatud ajale vähemalt mingi rakenduse.” Iris näis kergendust tundvat. „Nii et nälga sa ei jää.”

„Lähiajal mitte,” täpsustas Miriam vaistlikult. „Küsi poole aasta pärast uuesti. Aga üldse. Saan ma sulle midagi tuua, kui ma kord juba siin olen?”

„Ühe korraliku kange napsi.” Iris itsitas endamisi. „Kuule, ma saan hakkama. Mu haigus – see tuleb ja läheb, mõni nädal veel ja ma käin jälle omal jalal.” Ta osutas tooli kõrval seisvale kõndimisraamile. „Ma olen saanud palju puhata, ja kui Marge kaks korda päevas abiks käib, saan ma hakkama kõige muuga peale igavuse. Ma olen isegi natuke sorteerinud ja koristanud, eks ole, unustatud nurkades tolmu keerutanud.”

„Oh, jah. Leidsid midagi?”

„Hulga tolmurulle. Aga igal juhul,” jätkas ta hetke pärast. „On kraami, mida ma olen tahtnud sulle üle anda.”

„Kraami.” Esimese hooga ei suutnud Miriam käsilolevale keskenduda. Seda oli lihtsalt liiga palju. Ta oli kaotanud oma töö ja samal päeval tahab ema temaga oma maja müümisest rääkida. „Anna andeks. Ma ei ole täna väga keskendunud.”

„Pole väga…” Iris turtsatas. „Sa oled keskendunud nagu mikroskoop, tüdruk! Suurem osa inimestest käiks sinu asemel praegu nagu unes ringi. Ma tean, et minust pole kõige delikaatsem sellega just nüüd välja tulla, aga ma olen asjade üle järele mõelnud ja seal on kraami, mis peaks nüüd õigupoolest sinu käes olema. Osalt seepärast, et sa oled täiskasvanuks saanud, ja osalt seepärast, et see kuulubki sulle – sul võib sellest kasu olla. Kraam, mis võib kahe silma vahele jääda.”

Ilmselt peegeldus Miriami näol ikka segadus, sest Iris naeratas talle julgustavalt.

„Jah. Tead küll, „kraam”. Fotoalbumid, sellised kasutud asjad nagu Morrise sugulaste sünnitunnistused, minu vana pass, mu vanemate surmatunnistused, sinu lapsendamispaberid. Midagi on ka sinu pärisema kohta.”

Miriam raputas pead.

„Minu lapsendamispaberid – miks ma peaksin neid endale tahtma? See on vana kraam ja sina oled ainus ema, kes mul kunagi on olnud.” Ta vaatas Irisele raevukalt otsa. „Sa ei tohi minust lahti öelda!”

„Noh! Ja kes seda on väitnud? Ma lihtsalt mõtlesin, et sa ei taha võimalusest ilma jääda. Kui sa peaksid kunagi tahtma oma juuri otsida. See kuulub sulle ja ma arvan, et on viimane aeg see sulle üle anda. Ma hoidsin ajaleheväljalõiked samuti alles, eks ole. See asi tekitas omal ajal üsna palju kära.” Miriam krimpsutas nägu. „Ma tean, et see ei huvita sind,” ütles Iris vaigistavalt. „Rõõmusta mind. Seal on karp.”

„Karp.”

„Roosa ja roheline kingakarp. Ülemise korruse elutoas, su isa kirjutuslaua teises sahtlis. Tee mulle teene ja too see alla, eks ole?”

„Aga ainult sinu pärast.”

Karbi leidis Miriam üsna kergesti. See klõbises, kui ta selle üles tõstis, ja koitõrjepallikeste lõhn tuli sellega elutuppa kaasa. Iris oli oma heegeldustöö jälle kätte võtnud ja põimis pingsa keskendumisega oma sõlmi.

„Doktor Hare soovitas mul sellega tegeleda,” ütles ta pilku tõstmata. „Aitab säilitada silma ja käe koostööd.”

„Või nii.” Miriam asetas karbi sohvale. „Mis see on?”

„Kleini pudeli õdusus.” Miriam turtsatas ja Iris vaatas teda etteheitvalt. „Naera jah! Selles hullumeelses pahupidi maailmas tuleb meil leida lohutust hullumeelsetest pahupidi paikadest.”

„Sina ja isa.” Miriam viipas tõrjuvalt käega. „Mõlemad hullumeelsed pahupidi inimesed.”

„Kaastundlikud, tahtsid sa öelda,” täpsustas Iris kurjakuulutava tooniga. „Inimesed, kes keelduvad oma tundeid vaos hoidmast; kes elavad väljapoole; kes…” ta vaatas ringi, „lõpuks jäävad häbiväärselt vanaks.” Ta krimpsutas nina. „Peata mind, enne kui ma jälle meenutama hakkan. Tee karp lahti!”

Miriam kuuletus. See oli poolest saadik täidetud koltunud, hoolikalt kokku volditud ajalehtede ja vanade fotokoopiatega. Veel oli seal paberkott ning mõned tõendid ja ametlikud paberid.

„Kotis on kraam, mis politsei leidis su pärisema juurest,” seletas Iris. „Isiklikud asjad. Riided pidid nad asitõendina endale jätma, aga asjadele ei tulnud keegi järele ja mõne aja pärast anti asjad Morrise kätte hoiule. Seal on su ema medaljon – sa peaksid seda ehk esialgu turvalises kohas hoidma, ma arvan, et see võib päris väärtuslik olla. Need ajalehed – see oli õudne lugu. Õudne.”

Miriam keeras pealmise lehe lahti, see krabises vaikselt vanadusest, kui ta seda luges. Leiti tundmatu noahaavadega naine, laps võeti hoole alla. See tekitas temas väga omapärase tunde. Loomulikult oli ta seda teadnud juba palju aastaid, nüüd näis aga nii, nagu näeks ta seda esimest korda ajalooraamatus, mustaga valgele trükituna. „Siiamaani pole teada, kes ta oli?” küsis Miriam.

„Kust nad seda teada saaksid?” Iris vaatas teda iseäraliku pilguga. „Vahel avab politsei mõne vana juhtumi uuesti, aga ainult siis, kui leitakse uusi andmeid või tehakse DNA analüüs, aga kolmekümne kahe aasta pärast on suurem osa tunnistajatest ära kolinud või surnud. Esimene asjaga tegelenud politseinik on pensionile läinud. Tõenäoliselt ei juhtu enne uute andmete ilmnemist midagi. Leitakse näiteks veel üks laip või keegi tunnistab aastaid hiljem üles. See on lihtsalt üks neist õudsetest asjadest, mis vahel inimestega juhtuvad. Ainus ebatavaline asi selle juures olid sina.” Ta vaatas Miriamit hellalt.

„Miks lubati kahel radikaalil üldse adopteerida, üks neist liiatigi elamisloaga võõramaalane ning mõlemad osalised sõjavastastes protestides ja muus säärases…” Miriam vangutas pead. Muigas siis: „Kas arvati, et ma võtan sul hoo maha või midagi niisugust?”

„Võimalik, võimalik. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks meilt adopteerimise käigus midagi poliitiliste vaadete kohta küsinud – tollal oli lapsendamine üldse palju lihtsam. Meie tausta kohta ei küsitud suurt midagi, ainult seda, kas me oleme abielus. Muuseas, me ei säilitanud tollaseid ajalehti. Morris ostis hiljem raamatukogu varueksemplare või lasi koopiaid teha.”

„Nii.” Miriam pani väljalõike tagasi, asetas kaane karbile ja vaatas seda mõtlikult. „Ammune ajalugu.”

„Tead, kui sa peaksid tahtma seda uurida…” Iris kasutas tema peal jälle seda pilku, läbitungivat teemantotsikuga inkvisiitoripilku, mida Miriam püüdis vahel raskemate intervjueeritavatega järele teha. „… ma võin kihla vedada, et sinu kogemustega ajakirjanik saab sellega paremini hakkama kui mõni sõõrikuid täistopitud politseinik oma igapäevase töö käigus. Kas sa ei arva nii?”

„Ma arvan, et ma peaksin aitama oma õigel emal välja mõelda, kuidas mitte liiga palju rabeleda, kui ta jälle tervemaks saab,” vastas Miriam kergelt. „Esialgu on palju pakilisemaid asju, mida uurida, nagu näiteks – kas su tee on ära jahtunud või kas sul on köögis küpsiseid. Me võiksime jätta minevikus tuhnimise mõneks teiseks korraks, eks ole?”

Roosad tuhvlid

Miriam sõitis aeglaselt kodu poole, mõtted hajevil, ja noogutas klaasipuhastite töö taktis pead. Liiklus oli tüütu nagu ikka, aga midagi mõtisklusi häirivat ei juhtunud.

Ta parkis auto, tõmbas õlad ilma tõttu kühmu ja sibas esiukse juurde. Nagu tavaliselt, läksid võtmed segamini.

Miks juhtub see alati just siis, kui mul on kiire, mõtles ta. Sisse pääsenud, raputas ta end vihmamantlist ja jakist välja, nagu vastsündinud koiliblikas rabeleb välja oma vettinud kookonist, riputas need nagisse, toetas siis õlakoti ja nüüd niiskeks saanud pappkarbi vanale telefonilauale ning kummardus saapalukke avama. Nahksetest piirangutest vabad, paindusid pöiad mõnuga, kui ta need kulunud roosadesse tuhvlitesse pistis. Siis märkas ta automaatvastaja vilkuvat tuld.

„Sulle on uusi teateid,” ümises ta kojujõudmise kergendusest kergelt maniakaalsena. „Käigu nad perse.” Ta suundus kööki, lülitas kohvimasina sisse, valas siis kruusi täis ja viis oma urgu.

Urg oli varem olnud selle äärelinnamaja söögituba, kandiline ruum, mida ühendas elutoaga võlvkaar ja köögiga teenindusluuk. Nüüd oli see ülekoormatud töötuba, kahes seinas raamatukapid ja kolmandas suur kulunud laud. Vaba seina võttis enda alla verandale viiv kahe poolega klaasuks. Vihm jättis sellele väänlevaid teojälgi ja pritsis piisku üles verandal seisvatest vett täis savipottidest. Miriam asetas kohvikruusi keset lauale kogunenud kraami ja kortsutas seepeale kulmu. Jahmunult ütles ta valjusti: „Korralagedus. Kuidas kurat siin kõik nii sassi on läinud?”

„See on halb,” ütles ta oma laua ees seistes. „Kuuled?”

Jonnakad paberid ja laialipillatud pudinad keeldusid kangekaelselt allumast, nii ründas ta neid ise, sorteeris kirjad virnadesse, avas avamata ümbrikud ja viskas tarbetu reklaami ära, otsis välja kviitungid ja täitis arvete blanketid. Selgus, et lauale on kogunenud peaaegu üheksa kuu jagu kultuurikihti ja selle koristamine juhtis meeldival kombel tähelepanu kõrvale tööl toimunule mõtlemisest.

Kui lauapind paistma hakkas – ja ta tõi köögist puhastusvahendit kohvirõngaste kõrvaldamiseks –, võttis ta ette meilid. Sellega läks kauem, ja kui ta oli viimaks arvutis kõik saabunud teated üle vaadanud, langes klaasile trummeldav vihm juba tumedast õhtutaevast.

Kui kõik näis korras olevat, tuli talle veel üks mõte. „Paberitöö. Hmm.” Ta läks esikusse ning võttis roosa- ja rohelisekirju kingakarbi. Nägu krimpsutades valas ta selle sisu välja. Paberid voolasid lauale, miski aga kõlksatas ja libises põrandale. „Mis?”

Paberkott. Midagi selles, mingi kõva ja külm tuum oli selle üle lauaääre vedanud. Ta vaatas paar sekundit ringi, kummardas siis ja tõstis koti võidukalt kolletavate väljalõigete, rääsunud fotokoopiate ja kreemikate dokumentide virna kõrvale. Üks neist paberitest näis sünnitunnistusena – ei, formularina, mis täidetakse sünnitunnistuse asemel, kui kõik üksikasjad pole teada. Jane Doe, vanus umbes kuus nädalat, kaal …, silmad rohelised, naissoost, vanemad teadmata… hetkeks tundus Miriamile, et ta põrnitseb seda kusagilt kaugelt, läbi pimeda tunneli.

Jättes kõlksatanud asja esialgu kõrvale, võttis Miriam ette paberid ja sorteeris need kahte virna. Ajaleheväljalõiked ja bürokraatia. Väljalõiked olid õigupoolest suuremalt jaolt fotokoopiad, mis rääkisid lihtsat – kuigi ehk salapärast – lugu, millega ta oli tuttav juba neljandast eluaastast saadik. Pussitamine pargis. Noor naine – veidra riietuse põhjal otsustades ilmselt hipi või võib-olla ka mustlane – leiti puuderohkest piirkonnast surnuna. Surma põhjuseks oli rohke verejooks sügavast haavast vasakus õlas ja seljas; haav oli tekitatud terariista, võib-olla matšeetega. Juba see oli tavatu. Veelgi tavatumaks tegi selle aga kuuenädalane lapsuke, kes läheduses kogu oma napi jõuga karjus. Vanem koeraga jalutanud mees kutsus politsei. Kõik kokku oli harukordne ime.

Miriam teadis, et salapärase loo lõpp oli kusagil Morris ja Iris Becksteini lohutavate käte vahel. Loo teist, verist ja lahtist lõppu oli ta kõigest väest püüdnud oma elust välja toimetada. Ta ei tahtnud olla kellegi teise laps, tal juba oli kaks täiesti sobivat vanemat ning üldine arvamus, nagu oleks vereside kasvukeskkonnast tähtsam, tegi ainult haiget. Irise taustalugu näitas midagi muud: sõja järel ebasõbralikku Inglismaa linna pidama jäänud holokaustipõgenike ainsa lapsena oli ta kahekümneselt emigreerunud ning Morrisega kohtumise ja abiellumise järel polnud ta kordagi tagasi vaadanud.

Miriam raputas paberkoti sisu sünnitunnistuse asendajale. See oli läätsekujuline hõbemedaljon peene keti otsas. Pind oli kulunud ja aja jooksul tuhmunud, kuid sellele oli graveeritud mingi vapp: kilp ja loomad. Paistis üsna odavana. „Hmm.” Ta võttis selle kätte ja vaatas lähemalt. Ilmselt sellest emps rääkiski, mõtles ta. Väärtuslik? Keti aasa juures oli mingi haak. „Huvitav…”

Ta avas selle.

Ta oli valmis, et leiab eest armsama foto, aga selle asemel oli siseküljel erksatooniliste emailvärvidega maalitud sõlmiline muster. Ookerkollased kaared moodustasid vastastikku põimuvaid silmuseid, mis ümbritsesid türkiissinist hargnevat oksa. Hõbedane taust oli märksa heledam, kui õhu käes seisnud välimine külg oli arvata lubanud.

Miriam ohkas ja nõjatus oma vetruva kontoritooli seljatoele.

„Nii palju siis sellest võimalusest,” ütles ta väljalõigetele süngelt. Polnud pilti tema emast või ammukadunud isast. Ainult mingi maotu cloisonné’-tehnikas sõlmiline muster.

Ta uuris lähemalt. Sõlmed. Pisut keldi mustrite moodi. Vasakpoolne element näis korduvat paremal pool. Kui hakata ülevalt vasakult mööda seda kaart minema, sinise kaare alt läbi…

Miks oli ta sünnitanud ema seda asjakest kandnud? Mida oli see talle tähendanud. (Sinine kaar läks läbi kahe omavahel ühendatud rohelise keeru.) Mida oli ta seda vaadates näinud? Oli see mingi abivahend mediteerimiseks? Või lihtsalt kena vaadata? Päris kindlasti polnud see mingi vapp.

Miriam kallutas end veelgi tahapoole. Ta tõstis medaljoni kõrgemale ja kiigutas seda silmade ees, lastes valgusel selja tagant raamatukapi klaasilt heledale hõbedasele pinnale peegelduda. Sõlme südamesse näisid kogunevat pimestavad sinivalged kuumahelmed. Ta kissitas silmi ja tundis, et peanahk sügeleb. Südame tuksumine muutus kõrvus talumatult valjuks. Oli tunda kõrbenud leiva lõhna, pilt võimatust sõlmest pöörles ta ees õhus nagu ruumiline isogramm ja püüdis ta pead pahupidi pöörata…

Kolm asja juhtusid korraga. Järsku haaras teda iiveldus, lamp kustus ära ja ta tool kukkus tagurpidi ümber.

„Ai! Neetud!” Miski põntsatas Miriamile vastu külge ja ta tõmbus kukkudes kössi, veeres maas edasi ja tõstis käed kaitseks näo ette. Sisikond tõmbus krampi, iiveldus läks vastupandamatuks ning siis tuli tooli käetugi ja andis nimmetesse kolaka. Ta põlved olid märjad ja tuled ei põlenud. „Kurat!” Pea oli lõhkemas, südamelöögid tuikasid, nagu oleks keegi ta kolbas puurvasarat kasutanud, ja kõhus keeras. Järsku tekkis hirm: see ei saa olla migreen. Algus oli liiga kiire. Pahaloomuline hüpertensioon?

Tahtmine oksendada oli tugev, kuid hakkas hetke pärast järele andma. Miriam lebas minuti liikumatult, oodates, et kõht rahuneks ja valgus tagasi tuleks. Neetud, on see aneurüsm? Ta pigistas medaljoni nii kõvasti, et see ähvardas paremasse pihku augu teha. Ta püüdis ettevaatlikult käsi ja jalgu liigutada – kõik tundus toimivat ja ta lubas endale väikese kergendusohke. Lõpuks, kui ta oli kindel, et sisikonnaga on kõik korras, ajas ta end põlvili ja nägi…

Puud.

Igal pool puud.

Puud tema urus.

Kuhu seinad jäid?

Hiljem ei suutnud ta järgnenud õudset minutit enam meenutada. Oli pime, seda muidugi, aga mitte ka kottpime. Ta oli hämaral metsasel nõlval ning pöögid, jalakad ja muud tuttavad puud kerkisid hämarusest kurjakuulutavalt esile. Maa oli kuiv ja tema tool vedeles kohatult suure vahtra jalamil põõsastikus. Ringi vaadates ei näinud ta märkigi oma majast, naabermajadest ega tänavalaternatest. Kas on täielik elektrikatkestus? mõtles ta segaduses. Kas ma kõndisin unes või midagi sellist?

Ta ajas end kohmakalt püsti, tuhvlid polnud kõdunevatel lehtedel ja kuivadel rohutüügastel liikumiseks just kõige sobivamad jalanõud. Ta võdises. Oli külm – mitte lausa talviselt külm, aga siiski neetult külm pükstes, sviitris ja pehmetes tuhvlites ringi jalutamiseks. Ja…

„Kus kuradi kohas ma olen?” küsis ta tühjalt taevalt. „Mida kuradit?”

Olukorra jaburus jõudis pärale ja ta hakkas itsitama, ehmunult, närviliselt ja peljates, et ei saagi sellest itsitamisest enam lahti. Ta pööras kohapeal ringi, püüdes näha kõike, mida ümbruses üldse näha oli. Idülliline mets öö hakul. Natüürmort hullunud ajakirjaniku ja pruuni kontorimööbliga. Tuuleiil raputas oksi ta pea kohal ja päästis valla jämedate piiskade külma duši. Mõned tilgad langesid Miriami käsivartele ja näole ning panid ta judisema.

Õhk oli värske – liiga värske. Ning puudus suurlinna taustasumin, müra, mis kunagi päriselt ei kadunud. Nii vaikne ei olnud isegi maal ja tõepoolest – kui ta peatus, et kuulatada, siis polnud täiesti vaikne; ta kuulis üha süvenevas hämaruses kauget linnulaulu.

Ta hingas sügavalt sisse, siis veel kord. Ta sundis end kätt medaljoniga püksitaskusse pistma ja siis seda lahti laskma. Nagu kinnisidee küüsis, patsutas ta veidi aega taskut, ise peavalust vaikselt niutsudes. Auke ei ole, tuli ähmane mõte. Kord oli ta hoidnud samasuguste pükste taskus peenraha, kuni see taskuvoodri läbi kulutas ja mündid lõputut segadust tekitades maha hakkasid pudenema.

Millegipärast tekitas mõte medaljoni kaotamisest temas musta paanikat.

Ta vaatas üles. Õhtu esimesed tähed olid nähtavale ilmumas ja taevas oli peaaegu pilvitu. Oli tulemas külm öö.

„Niisiis,” pomises ta. „Sa ei ole kodus. Aih. Sul on kohutav peavalu ja sa ei usu, et jäid toolil magama, kuigi sa saabusid siia koos tooliga.” Ta vaatas pööraste kahtlustega ringi. Need romaanid, mida Ben vahel luges, polnud talle kunagi istunud, kuid tühiseid telesarju oli ta ometi piisavalt näinud, et neist nüüd inspiratsiooni saada. Selliseid sarju nagu „Twilight Zone” ja „Time Squad” näiteks.

„Niisiis: ma ei tea, kus või millal ma olen, aga kodu see ei ole. Kas ma jään paigale ja loodan, et mind automaagiliselt mu kööki tagasi tõmmatakse, või… mis? See oli medaljon, siin pole kaksipidi mõtlemist. Kas ma pean tagasipääsemiseks seda uuesti vaatama?”
Ta kobas närviliselt taskus. Sõrmed haarasid soojast metallist. Ta hingas kergemalt. „Hästi. Hästi.”

See on lihtsalt närvidest, mõtles ta. Üksinda öises metsas – kes siin elavad? Karud? Kuuguarid? Siin võib kohata ükskõik keda, täiesti suvalisi elukaid. Oleks aga nali, kui ta läheks ümbrust uurima ja astuks lõgismao peale, kas pole? Kuigi, sellise ilmaga…

„Ma lähen parem koju,” pomises ta endale ja oli juba medaljoni välja tõmbamas, kui märkas eemal hubisevat tulukest.

Ta oli segaduses ja väsinud, tal oli olnud tõeliselt halb päev ning siis oli mingi kosmiline trikster-jumal sokutanud talle maagilise amuleti, et näha, mida ta sellega teeb. See sai olla ainus seletus, leidis ta tagantjärele. Täie mõistuse juures Miriam oleks maha istunud, oma võimalusi analüüsinud ja siis tegevusplaani koostanud. Aga see ei olnud täie mõistuse juures Miriam, kes oranži hubisevat tulukest nähes läbi võsa ja puude künkanõlvast alla selle poole hakkas murdma.

Tuled. Kõlin, umbes nagu ahelad. Tümpsumine ja õõnsa kõlaga kolksatused – ning vaiksed hääled. Järsku komistas ta teele – see polnud lai, pigem nagu jalgrada, mille pind oli ära trambitud ja mudane. Valgus! Ta põrnitses neid – ratsanikke, kes rada mööda tema poole tulid, latern rippus esimese mehe väljasirutatud piigi otsas. Tuhm valgus peegeldus metallilt, justkui muuseumist pärit kiivrilt ja turviselt. Keegi hõikas midagi, mis kõlas nagu: „Curl!” Näe. Ta ratsutab minu poole, mõtles Miriam juhmilt. Aga mis see tal…

Sisikond äärmuslikust hirmust vedel, pööras ta ringi ja jooksis. Tema tagant kostis lamedakõlaline püssituli, öösse lastud korduvad lühikesed valangud. Nähtamatud sõrmed haarasid oksi Miriami pea kohal, hääled tagapool kasvasid kisaks ja hüüeteks. Madalad oksad kraapisid nägu, kui ta hingeldades ja niutsudes ülesmäge rajast eemale jooksis. Veel pauke, veel laske – neid oli üllatavalt vähe, aga juba ükski lask oli liiga palju. Ta jooksis otse vastu puud, kukkus, hing kinni, selili, ajud peas klõbisemas nagu kuivanud oad kaunas, ajas end kiiremini jalule, kui oleks üldse võimalikuks pidanud, ning komberdas jälle õhku ahmides ja pääsemist paludes öösse.

Lõpuks ta peatus. Kusagil oli ta tuhvlid jalast kaotanud. Nägu ja roided tundusid sinikaid täis olevat, süda tagus ja ta suutis hädavaevu hingata. Aga jälitajate hääli polnud kuulda. Nahk oli imelikult pingul ja kõik asjad olid liiga külmad. Niipea, kui ta enam ei jooksnud, vajus ta kössi ja päästis valla paukuva köhahoo, mis vaid pikenes meeleheitlikest katsetest seda summutada.

Ta rind tulitas. Oh, jumal, kestahes jumal. Kes sa mu siia panid. Ma tahan sulle öelda, et ma vihkan sind!

Ta ajas end püsti. Kusagil kõrgel pea kohal kahises tuul. Ta nahk kiheles hirmust tagaajajate ees. Ma pean koju pääsema, mõistis ta. Nüüd pani ta naha sügelema teine hirm – hirm, et võib-olla ta eksis, asi polnudki medaljonis; et võib-olla oli hoopis midagi muud ja mõistetamatut ta siia toonud; et tagasiteed enam pole ja siia ta jääbki…

Kui ta medaljoni avas, kubises mustri parempoolne osa valgusest. Väikestest heledatest täppidest – see polnud kella numbrilaua fosforestsents või nende paariks aastaks populaarsust võitnud, plastikust, ühekordseks kasutamiseks mõeldud taskulampide bioluminestsents, vaid intensiivne, hele, sinakasvalge sära, justnagu tilluke täht. Miriam hingeldas ja püüdis lasta oma teadvusel valgusse triivida, kuid sai minuti pärast aru, et nii tekitab ta endale vaid peavalu.

„Mida ma selle käivitamiseks tegin?” pomises ta, segaduses, pettunud ja üha enam hirmul. „Kui tema sai panna selle…”

Ah. Just seda ta oligi teinud. Lihtsalt lõdvestunud ja mediteerinud. Mõelnud, mida kuradit oli ta bioloogiline ema selles küll näinud. Miriam kiristas hambaid. Kuidas pidi ta taastama selle pealiskaudselt uudishimuliku meeleolu? Siin, selles metsikus laanes, kus võõrad pimedas tema pihta püssi lasksid? Kuidas… ta kissitas silmi. Peavalu. Kui ma sellest mööda pääseksin, siis ma võiksin…

Valgustäpid lõid hetkeks uhke palanguna helendama. Miriam vajus kägarasse ja nägi tänavalaternate oranži valgust hästiniidetud muru uhtumas. Siis hakkas ta kõht mässama ja sel korral ei suutnud ta seda talitseda. Tal ei jäänud muud üle kui oksendamishoogude vahel õhku ahmida. Kuidagi oli ta sisikond asendunud vingerdava ussiga ja kramplikud tõmblused tuikasid temas, kuni ta hakkas juba kartma söögitoru rebenemise pärast.

Aeglustuva auto hääl – ja siis jälle kiirendava, kui juht teda oksendamas nägi. Keegi hõikas aknast midagi arusaamatut, mis kõlas umbes nagu: „Neetud hulkuvad joodikud!” Midagi kukkus kõlksatades teele. Miriam ei hoolinud sellest. Niiskus ja külm pigistasid teda oma jäiste sõrmedega, aga ta ei hoolinud sellest: ta oli tagasi tsivilisatsiooni rüpes, pääsenud ähvardavate puude ja tagaajajate käest. Ta komberdas kellegi majaesiselt muruplatsilt eemale ja tundis paljaste jalgade all karedat asfalti, kivikillud torkisid taldu. Tänavasilt teatas, et ta on tuttavas kohas. See oli üks põiktänavatest, mis viis Graftoni tänavale, kuhu suubus ka tema kodutänav. Ta oli kodust vähema kui poole miili kaugusel.

Tilk. Ta vaatas üles. Tilk. Vihma hakkas jälle sadama, voolas ta valutavale näole. Ta riided olid plekilised, muda ja oksega koos. Jalad olid ära kraabitud ja tundusid nagu keedetutena. Kodu. See oli ülim eesmärk. Tõsta üks jalg teise ette, ütles ta endale läbi kurdistava kolksumise, mis ta peas toimus. Ta pea valutas ja maailm käis ta ümber ringi.