Cathleen Q. Brookland
Ma armastasin Sind mere äärest mägedeni, läbi poole maailma, kaugele üle meie kodumaa kunagise piiri, ja ma armastaksin Sind samamoodi kogu tee tagasi – kui meil oleks, kuhu tagasi minna.
Seal kalurikülas, kust me veritasu hirmus vastu ööd teele asusime, olin ma suurem ja targem ja tugevam. Vanem, kaks talve. Mitte niipalju, et mul oleks mõni mälestus ilma Sinuta. Raiesmik, kus me teineteisele maasikaid suhu toppisime, rand tolles päikeseloojangus, kui ma olin pinnu jalga astunud ja Sa jäid mind lohutama, kuni teised külalapsed kilkasid edasi mööda põnevat tormijärgset veepiiri, Sinu isakodu, kuhu ma Sind punnitasin vinnata õhtutel, mil Sa mind oodates palliplatsi äärde magama jäid. Lihtsad, lapsikud mälestused: kõigest koosolemine. Lapsepõlvesõprus.
Aga lasteks ei saanud me jääda. Kui palju meid üldse märgati omaette hoidmas, tookord seal külas? Kas me julgesime midagi kallistustest kaugemale? Isegi meie juhuslikud puudutused ajasid mind tookord punastama ja ma oleksin samas tahtnud, et need kestaksid igavesti.
Me ju isegi ei hoidnud teineteise käest tol õhtul Ussikivi juures, ainult vaatasime, kuidas päikene loojus merre, kumbki omaette, omaenda mõtetes. Me ei ehmunud samme kuuldes, sest sealkandis oli elu ohutu ja iga võimalik tulija kaim või semu. Me ei kartnud oma vana mängukaaslast Inzoni, kuni ta istus ja meile alkoholilõhnalist lobajuttu rääkis. Alles siis, kui külavanema poeg Su särgirinna lõhki rebis ja Sulle lahtise käega vastu nägu lajatas, taipasin ma kramplikult kobavasse pihku sattunud kivilahmaka talle kuklasse sihtida.
No oli natuke liiga suur kivi, oli jah. Ma olen alati elult pihku saanud natuke liiga suuri relvi. Tema suust nirises veel verd, kui me teineteist kahtlustavalt põrnitsenuna otsusele jõudsime. Lähim maantee viis kagu poole ja keskhommikuks olime – silmad magamatusest punased, jalad kõndimisest kanged, käed õhtusest juhtumist külmad ja suid sulgemas saabunud saatuse sõnastamatus – Ginani sadamas.
See oli vaid üks peatuspaik meie teel, aga esimene ja meeldejäävaim. Ja seal oli Zor, vürtsikaupmees Zor, kes meid oma värava juurest eksinud pilguga ringi vahtimast üles korjas.
Masendavad maakad võisime tookord olla – kaks hobust vankri ees paistis suure isanda sõiduvahendina ja kolm maja kõrvuti oli lausa linn.
Zor, kes lasi meil valida, ei tundunud seevastu üldse masendavana. Ta pakkus meile muretut elu ja head haridust, ta nõudis vastu ainult õigust pealt vaadata, mida me voodis teeme. Esialgu. Õnneks esialgu, sest kui Zor ei oleks meid õpetanud, ei oleks me oma peaga iialgi selle kõige peale tulnud, mida voodis üksteisega teha saab.
Me olime head õpilased. Sina said selgeks numbrite tasakaalus hoidmise kunsti ja mina jätsin meelde kõik, mida Zor ja vana Zemheda teadsid Madalamast Maagiast, kunstist, mis hoiab pärituule purjedes ja majakondsed tervise juures ega lase solgiaugul haiseda. Ja me mõlemad õppisime külalaste kivide ja kaigaste asemel käes hoidma mõõku.
Sa jäidki minust pisemaks, kiiremaks, kirglikumaks. Mina olin, olen siiamaani aeglasem: suurem, raskema ja läbimõelduma löögiga. Zorile meeldis vaadata meid mõõkadega harjutamas ja need harjutused kippusid lõppema tema mererohelise siidiga drapeeritud magamiskambris. Ta oli vana ja paks, aga ta ei olnud rumal ega vaene.
Siis, muidugi, tegi Zor suure vea. Ta võttis meid kaasa, kui reisis uuele Kuningale Ginani Ülemeregildi ustavusavaldust viima.
Kui me jõudsime viimasele künkatipule enne Oregha orgu, oli hiliskevade varajane pärastlõuna. Falaoni valged tornid peegeldusid kirgastelt järvelappidelt ja kuulsad õunaaiad seisid heledates õites. Järvesoppide taha ja linnaväravateni saatis meid lõokeste laul. Ma ei saanud Su kätt pigistada, sest me kumbki polnud veel nii head ratsutajad, aga me vahetasime pilke.
Siia linna tahtsime me pidama jääda.
Me olime ikka veel noored, ikka veel ilusad. Zor hakkas ennast niikuinii ammendama. Pilkude ja peaaegu puutuvate käte keeles rääkisime selle omavahel selgeks ja asusime tööle.
Õukonna-aastal nimetasime end õdedeks. Nii oli lihtsam. Falaon on vana, väga vana linn. Kaugelt barbaarselt rannikult tulnud õed, kes põgusalt seiklesid ühe ja teise aukandjaga, aga magasid oma vooruse kaitseks alati ühes kambris, tundusid loomuliku osana selle linna, selle seltskonna elurütmist.
Me polnud ju kumbki pirtsakad, me lihtsalt väga valisime mehi. Sedagi oli Zor meile õpetanud. Igatahes hoidsin ma hoolega teelt eemale, kui suurvürst Ahlay Sinu vastu huvi tundis, ja ma siiamaani ei nori, miks Sa neid ametüste kõrvas kannad.
Ma ise olin muidugi alguses naiivne, ma alustasin Dothost. Nagu mõni ametlik õukonnamaag oleks iialgi midagi teadnud! Aga ma sain oma veast varsti aru ja jõudsin välja Rayse juurde.
Võib-olla ma oleksin tahtnud, et see aasta olekski jäänud kestma. Või oleks ka see meid ära tüüdanud?
Igatahes algas Päevatõusupiiril sõda. Ahlay läks, ja Rayse, ja Kuningas ja tema vaevu täisealised lapsed, ja meie teeseldud seisus kohustas meidki minema.
Shage hertsogilt välja nuiatud hobuste seljas Aznle alla jõudes vahetasime jälle pikki pilke. Me olime lõpuks kodus, meile sobivas kodus.
Grinnellile, põhjamaiste palgasõdurite pealikule, meeldisid Sina rohkem. Aga meil oli lihtne temaga kaasa minna. Seda enam, et Ahlay jäigi Aznle alla. Ja sealt edasi ja sealt edasi...
Sa kindlasti mäletad sama selgelt seda ööd väikeses võõrkeelses linnas jaheneva kõrbe serval, kui ma kuude kaupa salakesi kasvatatud juuksed pearäti alt välja lasin. Ja kõiki neid aastaid sestpeale, kui ma olen mänginud Lõunasaarte meest, kellel habe ei kasvagi.
Sedamoodi me saime olla mõõgakaaslased, lahingus laulatatud paar, kellelt ükski palgasõdurite seltskond rohkem selgitusi ei nõudnud.
Aga ma näen, Sulle meeldib see Ehring. Ja Sina talle.
Tal on tulevikku, tüdruk.
Minul – meil – enam ei ole.
Ma kujutan juba ette, kuidas Sa hommikul loed seda kirja. Kaua, kogu oma arvutuskunsti kiuste kauem kui mina seda kirjutasin. Ilmselt Sa enne leiad mu mahalõigatud juuksed, sest ma tahan jälle olla naine, ja saad selle järele aru.
Kui teil Ehringiga ei edene, otsi mind Falaonist, küsi Rayselt, kui ta on veel elus.
Ma armastasin Sind mere äärest mägedeni –
Ma jään Sind armastama –