Jeff Carlson
tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep
Mängu lõppfaasis sihtis löökpalli suurim tšempion skooritsooni asemel vastasmängija pead. Jake Bolt juhtis 4:3 ja vastase rivist väljalöömine oli kergem ning peaaegu sama hea, kui oma juhtseisus jätkamine. Ka oli see märksa stiilsem. Ta fännid armastasid seda. Ei pettemanöövreid ega rikošetitrikke, lihtsalt karm „Bolti eriline”, mis tabas kasti ühest servast teise. Ta kasutas ära nõrka viset, laskis pallil libiseda külitsi mööda lähimat seina ja põrgatas ennast laest eemale ning oma ülemisele platvormile – vaatemänguline liigutus, mis oli võimalik ainult Kuu gravitatsioonis. Siis lõi ta palli alla.
Paraku olid surmavad visked Boltile juba ülemäära harjumuseks saanud. Ta vastane oli valmis ja tõstis käed, sõrmed laiali aetud ning kummastki kinnastatud peopesast purskamas sinine tuli.
Magnetiseeritud pall lendas tagasi Bolti alumisele platvormile ja otse punasesse skooritsooni. Bolt sukeldus ja riivas palli väikese sõrmega, aga see tabas ikkagi tsoonipiiridesse.
Ometigi ei muutunud seis tablool.
„Keri viimased kaks sekundit tagasi ja mängi aegluubis üle. See geeniusest litapoeg teeb mingil moel sohki.” Gerold Sandifer seisis, selg vastu plüüsist tarktooli seljatuge, mida ta ei paistnud kunagi kasutavat rohkem kui paar sekundit järjest. Ta oli lühike mees ja poolküürus asendis kogu keharaskusega päkkadele toetudes paistis ta veel lühem. Ta niheles masinlikult külje-küljele, täpselt nagu mustades riietes kogud lindil olid teinud enne iga servi, ja liugles kergelt mööda põrandat.
„Ära ole loll.” Sandiferi treener Anne Ramey asetas käed tagasiliugleva mehe puusadele. Ramey oli mehest seitseteist sentimeetrit pikem, kümme kilo raskem ja kuusteist aastat vanem. Sandifer teadis, et naine pole viimase fakti üle rõõmus, küll aga naudib, et ta rinnad on mehe näoga samal kõrgusel. „Selles mängus polegi peaaegu mingeid reegleid,” ütles Ramey. „Kuidas on lööjal võimalik sohki teha?”
Sandifer ignoreeris ta poosi. „Lihtsalt keri see lint tagasi!”
Ramey ohkas ja rahmeldas oma vana digitaalprojektoriga. „Kogu see lugu valmistab mulle peavalu. Salvestame kogu matši sinu arvutisse, siis me saame seda kaadrikaupa analüüsida, okei?”
„Ei. Me ei tohi kasutada midagi, millel on kõvaketas või mis on võrku ühendatud.”
„Siis varu kannatust, mu poiss.”
Sandiferi korteri sein polnud mõeldud kasutamiseks projektsiooniekraanina. Seda kirjasid liiminupud kohtades, kust ta oli maha võtnud seal varem rippunud raamitud väljatrükid ja proksikaardid, mis kujutasid endisaegsete kuulsuste võite ja tema kaaslasi, sealhulgas kaht pilti Jake Bolti hiljutistest järjestikustest Superboxi võitudest. Sandiferi enda trofeed täitsid seinakapi ülemisi riiuleid – ja kaunistasid Ramey kommunaalkorteri esikut linna teises otsas.
Nad vaatasid illegaalset salvestist, mille vasaku poole varjas osalt ära paljaksaetud naisepea. Ramey oli mitmel korral lõõpinud selle sileda ja seksika skalbi üle. Mida enam ta oli kogu loo üle ärritunud, seda tihedamaks ta naljad ja kommentaarid muutusid, ja Sandifer kartis, et peab käskima tal suu kinni panna. Ta ei tahtnud seda teha.
Iga kord, kui naiselt kostis: „Oo, ma armastan seda lähivõtet!” või „Skaneeri nahka!”, vastas Sandifer, et ise sa palkasid selle ülemakstud perverdi kaamerat sisse smuugeldama. Tegelikult oli ta salvestise kvaliteediga rahul. Särgikraesse õmmeldud plastikust mikrokaamerast polnudki midagi paremat oodata ja pealtvaataja pea varjas vaid vastase ülemist platvormi ning keskmist astet. Sandiferi huvitas palju rohkem, mida tegi Bolt teispool väljakut.
Mikrokaamera kiibi põletamine pärast digitaallindile koopia tegemist – selle asemel, et kogu värk oma võrguarvuti kallile laiekraanile laadida – oli paranoiline, ent Sandifer ei tahtnud jätta asjast mingeid jälgi. Lööjad võisid avalikult kättesaadavaid ülekandeid uurida nii palju, kui neile meeldis, kuid konkreetsete mängijate pildid ja äratuntavad kujutised olid rangelt litsenseeritud Kuu Löökpalliliiga poolt. Ja samal ajal, kui KLPL õhutas mitteametlikult mängijate seas ekstravagantset käitumist, mis ei jäänud kaugele põhjendamatust mõrvarlikkusest – ainult selleks, et tõsta reitinguid ja hindu – oleksid süüdistused ebaseadusliku salvestise tegemises toonud Sandiferile kaasa ajutise või koguni eluaegse võistluskeelu.
Ta oleks pidanud riski liiga suureks, kui ta poleks ennast ootamatult leidnud absoluutsele tipule nii lähedalt.
Paremuselt kuuendaks peetud mängijana KLPL-is pidanuks Sandiferi tähetund saabuma pärast järgmise nädala finaali, ent paremuselt neljas diskvalifitseeriti, kui tema Taevaanni-test oli osutunud positiivseks, ja paremuselt viies oli murdnud mõned ribid, kui vastase platvorme rünnates kontrolli kaotas ja suure hooga läbi kastiseina kukkus – sündmus, mida spordivõrgus siiani ikka ja jälle näidati. Number kaks ja number kolm pidid mängima teineteise vastu ja Jake Boltil, äss nagu ta oli, oli eesõigus võistelda nõrgima finalistiga.
Sandifer polnud kunagi varem Boltiga mänginud. Ta oli veetnud enamiku oma põgusast karjäärist poolprofessionaalide hulgas. Nii et kui Ramey rääkis kutist, kes võib saada neile õige video, nõustus Sandifer selle eest raha maksma, sest ametlikul turul müüdavad ülekanded sisaldasid ainult kaht meediumit, lameekraani videolindistusi ja ExoReali klippe. Esimesed olid kaunilt pakendatud, hästi toimetatud ja kasutud ning ExoReali klipid olid veel hullemad. Bolti kehas viibimine polnud sama, mis tema tähelepanelik jälgimine ja vastase vaatenurk oli hulluksajav, sest Sandifer ei saanud kontrollida, kuhu vaadata. Reklaamide pidevad välgatused ja juurdelisatud rahvamassi lärm segasid samuti. Mängu ennast mängiti vaikselt – pidevad pallilöögihääled, tagasilööja kinda laksatus. ER oli liiga epakas, et olla uurimises usaldusväärne abiline. Ja nüüd näis, et paranoia on õigustatud. Parema meelega oleks ta avastanud, et Jake Bolt on lapsevägistaja.
Lõpuks pomises Ramey õnnelikul toonil projektori suunas vandesõna ja nad vaatasid, kuidas Bolt jälle oma surmaviset proovib. „Ma loodan, et ta proovib seda sinu peal!” Ramey peaaegu karjus. „Vaata, kuidas ta ennast kaitsetuks jättis, ta peaaegu kaotas punkti!”
„Ma räägin sulle, et ta kaotaski punkti.”
„Ta juhtis selle kõrvale juuksekarva võrra, mu poiss. Mikrokaamera on lihtsalt halva nurga all.”
Aga nurk polnud nii halb. Mees, kes oli kandnud kaamerat, oli istunud teises reas, keset kasti. Sandifer usaldas oma silmi ja oma instinkte. Ta pidi usaldama.
Kunagi, enne ränka põlvevigastust, oli ka Ramey ise kaks hooaega mänginud, ent sensorid, mis täitsid kasti, palli ja lööjate ülikondi, olid sellest ajast alates kõvasti edasi arenenud. Kõik uskusid täielikult KLPL-i tehnoloogiasse. Enam polnud vahekohtunikke ega liinikohtunikke, vaheaegu ega salvestiste kohest ülemängimist. Polnud vajagi. Skooritsoonid ülemisel ja alumisel platvormil registreerisid koheselt ükskõik kui kerge kontakti palliga.
Jake Bolt polnud oma viimast võitu ausalt teeninud.
„Sa oled hull,” väitis Ramey ja Sandifer kujutas ette, kuidas naine ta kallal näägutamisest rõõmu tunneb. Ta toetas pea mehe käe vastu, seda ilmselgelt nautides, pilk suunatud Sandiferi sõrmele. Hiljutiste treeningute käigus oli ta meest puudutanud rohkem kui tavaliselt, korrigeerides pidevalt ta asendit tugevate käeliigutuste või torgetega.
Tõendid muutusid ümberlükkamatuks pool tundi hiljem, kui saabus OnStore'i kuller luubiga.
„Püha Jumal!” hüüdis Ramey. „Jumal!” Tema tavaline valjuhäälne torin oli tasanenud sosinaks, mis oli siiski samavõrd pingest laetud, nagu Sandiferi selgroolülisid kammitsev hirmutunne. Nad saalisid rahutult edasi-tagasi skooritsooni punast matti puudutava kuldse palli pildi all.
„See ajab mind vihaseks,” ütles Sandifer kikivarvule hüpates. „Sind ei aja?”
„Püha kurat!”
„Kui nad võisid blokeerida ta karistuspunktid, olen ma kindel, et nad võivad talle ka skoore anda, kui ta lajatab palli piisavalt lähedale. Läheduse mõjul töölehakkavad seadmed või midagi sellist.” Sandifer astus kõrvale, kui Ramey nagu lohutust otsides talle lähenes. Ta küsis: „Kui kaua see juba sinu meelest on toimunud?”
„KLPL peab teadma,” niutsus Ramey. „Ma mõtlen, nemad on need, kes kontrollivad skooriarvuteid, eks? Meil on siin paras püssirohutünn ja ma ei usu, et meil oleks kavas selle abil endale nime teha. Jäägem anonüümseteks, kui me talle vee peale tõmbame.”
Sandifer naeratas kergelt. „Me ei lähe avalikkuse ette...”
„Mida? Milleks siis kogu see raisatud aeg...”
„Me võime kasutada neid tõendeid märksa paremal viisil.”
***
Kuu Löökpalliliiga (nagu ka kõik muu maaväline) teenis suurt kasumit sel igaval, tsiviliseeritud ajastul, kus ei juhtunud midagi põnevat peale kaugete geriljasõdade ja poliitiliste ning korporatiivsete ühenduste seaduse piiridesse jääva nääklemise. Muidugi olid olemas ka Maa liigad, aga nende mäng paistis uimasem ja aeglasem, ehkki nad mängisid väiksemates kastides. Ükski maarott ei tantsinud kunagi laes ega kaitsnud „orkaaniga” – kõrgel õhus.
See oli KLPL-i eksootiline keskkond, mis lubas pikka aega järjest sohki teha.
Kastiareenid olid väikesed. Isegi Quartz Armstrong Citys, mille kolm istmeterida mahutasid natuke üle seitsmesaja inimese, ja see muutis piletihinnad võimatult kalliks; ning ega süstikupilet Maaltki just võileivahinda maksnud.
Enamik fänne teadsid mängu ainult lameekraanülekannete ja ExoReality kaudu, mida kergelt kohendati ettenähtud satelliitülekandepauside ajal. Võimalik, et staatika välkumine oli KLPL-i poolt ER-i klippidele lisatud, et varjata mugandusi salvestistes. Võib-olla oli Sandifer seda alateadvuses ammu mõistnud ja see panigi ta keelatud videot hankima.
Sandiferi ei hämmastanud, et pettust polnud märganud ükski neist andunud fännidest ja rikkuritest, kes olid isiklikult tulnud võistlust vaatama. Mängud olid seltskondlik üritus. Need vähesed, kes suutsid terve ürituse vältel kained püsida, olid kõige hullemad fanaatikud ja süvenenud oma pihuarvutitesse, Exo kiivritesse, või nende puudumisel odavatesse InfoGogsidesse, mis kuulusid istme juurde. Servikiirused, sportlaste karjääristatistika, vigastuste aruanded, taustamaterjalid, Vegase kihlveod – pealtvaatajad ujutati üle nii rohke infoga, et polnud ime, et nad ei saanud aru, et neid lollitati.
Kas võistluste korporatiivsed toetajad olid ammu otsustanud, et asjad peavad samaks jääma? Reklaamijad vajasid nägusaid võitjaid ja fännid tahtsid kangelasi, duelle ja tuhkatriinulugusid.
Sel aastal pidi see olema Sandiferi tuhkatriinulugu. Kas ta oli oma äsjase edu eest tänu võlgu pettusele, millest ta isegi teadlik polnud? See oli liiga kohutav, et sellest mõelda.
Ja kuradi ebatõenäoline ka, jõudis ta viimaks otsusele. Mõned tehnikud ja liigaametnikud võiksid veel suu kinni hoida, ent isegi kõigist mängudest väikese protsendi mõjutamine nõuaks tervet vandenõulaste armeed. Ainult Bolti tipushoidminegi oleks juba liiga suur risk.
Varganäost tõbras vääris seda, mis temaga varsti juhtuma pidi.
***
„Mu poiss, me peame sellest teatama.” Murelik Ramey istus maha ja raputas pead. „Ta tunnistatakse kaotajaks ja sina...”
„Ei, see pole hea. Mõtle mida nad teha võivad, nad võivad kõik finaalturniiri mängud tühistada.” Sandifer põlvitas ta kõrvale, et mitte toas närviliselt ringi saalida ja käega vehkida. Rameyle meeldis, kuidas ta õrnalt oma käed tema omadega põimis. Ta nahk tundus peo all külm ja elutu.
„Aita mind!” ütles mees vaikselt. „Meil on eelis. Bolt ei tea, et me teame.”
Ramey hakkas jälle pead raputama, ent Sandifer võttis ta lõua pihku. Naise suu läks tahtmatult veidi lahti.
„Ära riku seda mu jaoks ära,” ütles mees. „Ära riku seda meie mõlema jaoks ära.”
***
Nad olid esimest korda kohtunud, kui Ramey astus Sandiferi teele ette Gorbatšovi areeni aluses tunnelis, kasti tagaossa sisenemise luba nõelaga paksu kampsuni külge kinnitatud. „Ma võin su elu muuta!” oli ta kuulutanud.
Sandifer oli napi kaotuse pärast pahas tujus ja trügis sõnatult mööda, pidades teist tavaliseks fänniks.
„Kogu su stiil on vale,” ütles naine. „Jõuvõtete kasutamisest pole sul kunagi mingit kasu. Aga see neljas punkt, mille sa said, oli kena, sa said lahti oma tobedast kangest hoiakust ja toetusid oma loomulikule käteosavusele.”
Täpselt see, mida ta ise oli mõelnud.
Ta peatus ja vaatas tagasi. „Kes kurat sa oled?”
„Kui me juba end teineteisele tutvustame,” vastas naine, endal kerge irve huulil, „pean mainima, et Purustaja Pimedusest on esinejanimena lihtsalt loll. Nagu mingi superkurikael lasteraamatust. Sa peaksid olema veidi turutundlikum. Kui sa tahad kunagi suurtes liigades mängida, pead ka sellele mõtlema.”
Kaks nädalat hiljem hülgas Sandifer oma esimese mänedžeri. Mees oli olnud temaga kolm kurnavat aastat – pühendunud, ent kujutlusvõimetu ahv, kes pooldas sedas toorel jõul põhinevat stiili, mida Ramey sõnul kasutas kaheksakümmend viis protsenti mängijaist. James Bolt ei oleks saanud nii edukas olla, ütles Ramey, kui mäng oleks viimastel aastatel mingis teises suunas arenenud. „Mina võiksin nii mängida,” ütles ta. „Sina oled rohkem ämbliku-tüüpi. Sa ei purusta iial kedagi toore jõuga. Parem hiili neile ligi.”
Ja nii sündiski Uneliivamees.
Gerold Sandiferi taust polnud pooltki nii melodramaatiline kui ta KLPL-i biograafia, ja väide, et ta pole kunagi tahtnud saada millekski muuks kui lööjaks, oli lausvale. Nagu kõik teised lapsed, oli temagi tahtnud saada asteroidivöö kaevuriks. Ta oli andekas matemaatika ja ruumiliste seoste alal ning see tuli talle kastiski kasuks.
Keerulised isiksused KLPL-ile muidugi huvi ei pakkunud. Publik pidi nagunii korraga jälgima paljusid omavahel läbipõimunud liite ja rivaliteete ning seega taandati lööjate isiksused vaid ühe meeldejääva joonega karikatuurideks.
Uneliivamehe maine oli kujundatud hullumeelsuseni ambitsioonika paha poisi omaks – võib-olla sellepärast, et seksikas blond hiiglane polnud ta nagunii, võib-olla sellepärast, et ta oli aastaid mänginud väiksemates liigades ja, kord mängu käppa saanud, võitnud kiiresti paljusid piirkondlikke favoriite. Uudistevõrgule oli see hea aeg: „Uneliivamees saatis Vektorikuninga ööpimedusse!” ja „Uneliivamees on Khashabi õudusunenägu!”
Oli tõsi, et ta oli õhulüüsi-orb, et ta oli varakult õppinud võitlema toidu ja mänguasjade eest ja et vanemad lapsed alailma end tema peal välja elasid. Meedia arutas palju ta väidetavate traumade tagajärgi, vihjates nii ta kokkuhoidlikkusele kui ka faktile, et erinevalt paljudest teistest edukatest lööjatest ei käinud ta kohtamas ühegi modelli ega ER-i tähega. Sealt edasi oleks võinud tulla veel osutamine tema vajadusele tõeliselt lähedaste suhete järele ja et ta punub pesa tolle ainsa õige jaoks, kuid see oleks läinud talumatult imalmagusaks.
Ja ehkki vastas tõele, et ta oli fanaatiliselt keskendunud Super Boxi sõrmuse võitmisele, polnud ta eesmärgiks ei kasulikud tehingud, eputamine ER-is ega ka naistele mulje avaldamine. Ta tahtis jäävat kohta tšempionide nimekirjas, midagi, mida ta võis alati näidata ja öelda: „Ma olin seal.”
Ta tahtis võitu, mida keegi ei saaks talt kunagi ära võtta.
Anne Ramey jagas ta iha surematuks saada ja tema ambitsioonid särasid avalikult, kirglikult ja kuumalt, samas kui mehe omad triivisid jäämägedena sügaval ta hinges, vaid harva pinnale piiludes. Sandifer arutles, kas naise kiindumus temasse polnud lihtsalt selle tulemus, et ta enda karjäär oli järsult lõppenud, ent ta oli endiselt parimas eas. Ehk muutis see naise veidi segaseks – ta oli kutsunud Sandiferi „minu poisiks” ammu enne, kui mees oli mõistnud selle tähendust – vanem lastetu naine otsimas armusuhet oma õpilasega. Võib-olla oleks ta pidanud naise käte vahele langema? See oleks neile mõlemale lihtsam olnud.
***
Kaks päeva möödusid sama kiiresti kui avaserv 1,85-l. Iga minut, mis ta ei treeninud või maganud – sealhulgas süües – vaatas Sandifer ExoReali klippe Jake Bolti mängudest, võrdles Jake Bolti vaatenurka tema vastasmängija omaga ja uuris pingsalt kõiki vigu. Teisel ööl nägi ta unes, et ta ise oligi Bolt – rõhuv ja segane luupainaja, milles ta peksis iseenda otsastlöödud pead.
Ramey töötas usinalt suure hunniku salvestisi läbi, ent isegi nüüd, kui nad teadsid, mida otsivad, polnud lihtne midagi leida. Suurem osa ER-i klippe olid kasutud. Esiteks ei vaadanud Bolt skooritsooni kaitstes otse palli suunas, vaid kummardas või sirutas, et skooritsooni kaitsta, ja teiseks polnud näha, kas info tablool muutus või mitte. Enamasti ei muutunud. Vastasmängija vaatenurga samaaegne läbimängimine ei aidanud, sest lööjad raiskasid vähe aega skooride üle rõõmustamiseks ja olid kriitilistel hetkedel alati hõivatud kaitseasendi uuesti sissevõtmisega enne Bolti vastulööki.
Paljudes mängudes polnudki vajadust pettuse järele. Bolt oli tõesti vastasest kõvati üle.
Siiski sisaldas vähemalt kolmandik klippe küsitavaid kohti, välkuva staatikaga kaetud seive, mis polnudki seivid ja blokke, mis polnudki blokid. Paistis, et Boltil tegelikult polnud raskusi vastase skooritsoonide tabamisega. Eelis oli väike, punkt siit, teine sealt, kummatigi oli just see eelis lasknud Suurel Jake'il kuus aastat väljakut valitseda.
Tegelikult polnud vahet, kas ta oli sohki teinud ühes mängus või miljonis. Neil olid kõik tõendid, mida nad vajasid juhuks, kui Sandiferi plaan nurjub ja nad avastavad end nurkasurutuna. Nad said saata Bolti vangi koos kõigi nende KLPL ametnikega, kes toimunu eest vastutasid.
„See ei saa kerge olema,” ütles Sandifer. „Ma ei tea midagi tarkvarast.” Ta lülitas oma tarktooli kõrgmassažile, ent ei suutnud siiski sõlmekiskunud lihaseid oma õlgades lõdvendada. Ta oli isegi lubanud endale tassi rummi, esimese pärast kaotust poolfinaalis Metslasele Reikole, ent pingete leevendamise asemel näis alkohol vaid koondavat ta pilgu ühele löökpalli-suurusele seinakivile.
Ramey raputas murelikult pead. „Paistab kuradi võimatu ülesanne. Nad lihtsalt ei lase inimesi arvutisaalidesse, mu poiss, ja kui palju iganes Bolt neile maksab, üle maksta sa teda ei jõua.” Pärast avastust polnud naine häält tõstnud, isegi mitte Sandiferi treenides. Nüüd ta peaaegu ei tõstnudki pilku põrandalt – ja kui tõstis, vaatas ta meest teatud valvsa lootusega.
Mingil moel tegi see Sandiferi rõõmsaks. Ta oli naisesse väga kiindunud, ent alati soovinud, et see nii hullusti ei lärmaks.
„Ma ei taha neile maksta,” ütles ta.
Ramey vaatas rummitassi, mille mees oli talle pihku surunud. „Mida muud sa siis saaksid teha,” küsis ta, „mesijuttu rääkida?”
„Kas sa tead kedagi, kellel on relv?”
„Mitte kellelgi väljaspool Maad pole relva, lollpea, välja arvatud ehk salakaubavedajatel ER-draamades.”
„Keegi, kellel on nuga, siis. Ja aju ka.”
Ramey uuris teda, pilgus midagi varasemast entusiasmist. „Räägi mulle nüüd täpselt, mida sa teha kavatsed?”
***
„Ja nüüd... väljakutsuja...”
Hetk enne kasti sisenemist oli see, mida Sandifer hiljem kõige selgemalt mäletas. Mängu ajal koosnes kogu ta teadvus ainult instinktidest ja refleksidest, ent tunnelis seistes tundis ta end tihti suure tugeva südamena, kummiülikonnas keha pulbitsemas ootusärevusest. Täna mõtles ta endast kui inimkujulisest energiaplahvatusest.
„...UNELIIVAMEES!”
Ta traavis läbi värava, pea maas, lehvitamata. Ta liugles sujuvalt, üheainsa pika hüppega alumisele platvormile ja värav tema taga tabas kajava mürtsuga põrandat ning muutus osaks seinast. Ta püüdis alati nii ajastada, et kokkupõrge ja vibratsioon näiksid tulevat tema maandumisest.
Jake Bolt oli juba oma ülemisel platvormil, käsi tõstetud Caesari kombel rahvamassile teispool klaasi.
Ilma tseremoonitsemata alustas Sandifer lajatava löögiga, mis oli ebaviisakas, ent polnud vastuolus ühegi reegliga. Ta tahtis näidata, et ta on siin mängimiseks.
Ta sirutas kiiresti parema käe sõrmed välja, tagasilöögiväli püssilasuna paika raksatamas ja lõi siis palli põrandalt Bolti platvormide eest nurga alt õhku. See lendas kõrgelt piki vasakut seina, laest eemale ja alla Bolti alumisele platvormile.
Bolt põikas palli eest altpoolt kõrvale ja nähvas selle külgsuunas, saades nii vajaliku aja ülemisele platvormile lendamiseks ja omaenda rikošeti kinnipüüdmiseks. Kas ta võiks visata „Bolti erilise” mängu nii varases staadiumis?
Ta tegi seda, ent laia kaarega. Üllatunult vaatas Sandifer tagasilendavat palli otsides ringi ja kummardas, et ennast kaitsta – kui äkki oli kogu ta nägu kõva metallpalli täis. Bolt oli sihtinud nurka ja tabanud teda keerulise topeltpõrkega.
Pall krigises vastu ta põseluud ja õhuke elastne ülikond ei pakkunud mingit kaitset. Ta kukkus. Sel vabalangemise hetkel oli ta teadlik vaid oma häbist.
Siis tabas ta põrandat, löödi hingetuks ja ta keha keeldus üles tõusmast. Bolt kogus kolm kiiret punkti, enne kui Sandifer jalule sai, ja oleks skoorinud rohkemgi, kui halb põrge poleks kihutanud palli rööbiti eikellegimaale nende kahe vahel.
Sandiferil oli aega roomata ja asend sisse võtta enne, kui pall Boltile tagasi läks. Võib-olla Bolt oligi seda nii tahtnud. Ta tegi veel ühe „erilise” löögi, et uuesti Sandiferi tabada.
Sandiferi põsk oli ikka veel lõhki ja verine, ent veidral kombel tundus, nagu oleks ta purustatud põseluu vedelasse vesinikku kastmisega välkkülmutatud ja sooja lihase küljest lahti rebitud.
Hetkel, kui pall teda tabas ja ta selle tagasi lõi, tundus ta viibivat unenäolises agoonias. Ent nähes palli lendamas otse Bolti alumise platvormi skooritsooni ja Bolti seda tulutult jälitamas, tundis ta end taas inimkehasse kätketud plahvatusena. Valu hääbus. Ja kui pall tabas raksatusega seina, põrandat ning seejärel uuesti seina, ja lendas tema suunas, lendas Sandifer sellele meteoorina vastu. Ta keeras õlga, pannes kogu oma jõu ühte lööki.
Bolt lendas ettenägelikult tagasi oma ülemisele platvormile, kuna Sandifer lõi kaarega. Sandifer märkas põgusalt, et kogu publik saalis kargas jalule.
Bolt oli teinud valearvestuse ja pall põrkas ta alumisele platvormile. Veel üks punkt Sandiferile.
Pall põrkus tagaseinalt kiirelt ja otsejoones tagasi, piisavalt kõrgelt, et nurjata Bolti katsed seda püüda, andes Sandiferile aja lennata kahe vetruva hüppega tagasi oma platvormidele. Siis andis ta vasakult seinalt uue löögi.
See löök oli osav. Pall kihutas kõrgele lae keskele ja tagaseinalt madalamale, jätkates langemist piki paremat seina. Nüüd paistis Bolt olevat tasakaalust väljas, ehkki oleks ka seekord peaaegu palli väljasirutatud käega kinni püüdnud.
Pall möödus ta sõrmedest skooritsooni serva lähedal. Kinnipüüdmine oleks nagunii ebaõnnestunud.
Sandifer leidis hetke heita pilk tabloole, kui pall laisalt üle kõhulilamava tšempioni põrkas. Kolm-kolm.
Skoor oli kirja läinud ja kuni selle hetkeni polnud tal olnud vähimatki aimu, kas Ramey inimestel oli tõesti õnnestunud tungida kontrollruumi ja panna vandenõulasi sulgema valikprogrammid, mis Boltile eelise andsid. Nad polnud julgenud seda teha enne, kui vahetult enne mängu.
Sel hetkel läbis Sandiferi rinda mingi armastuselaadne puhas ja kirglik tunne. Ta mängis ausat mängu – ja see oli kõik, mida ta oli alati tahtnud teha.
Bolt krabas palli – taaskord etiketi-, ent mitte reegliterikkumine, sest järgmine serv oli tema oma. Ka tema vaatas skooritablood. Petisest tõbras oli tõesti vapustatud ja püüdis mängu kiirust maha võtta.
Sandifer ei andnud talle seda võimalust. Ta jätkas tegutsemist vasakul seinal ja laes, tehes aeglasi lööke taganurkadest ja sihtides meelega Bolti skooritsoonide piire. Selleks ajaks oleks Bolt pidanud teadma, mis toimub, ja selleks valmis olema, ent tšempion, kes oli harjunud, et osa tööst tema eest ära tehakse, oli kohmakaks muutunud. Sandifer võitis kaks punkti, mis ilmselt oleksid kustutatud, kui Bolti programmid oleksid veel töötanud, ja edu kaotamine näis ühtlasi võtvat Boltilt psühholoogilise eelise. Lõpupoole, kui tšempion loobus mitmekordset rikošetti jälitamast, võitis Sandifer veel ühe punkti.
Bolt püüdis korduvalt teda toore jõuga murda ja lõi teda riivamisi jälle ribidesse, kuid Sandifer ei vastanud kordagi samaga. Ta ei tahtnud Boltile haiget teha. Ta tahtis tiitlit.
Hiljem hakati seda kutsuma Pimenduseks, sest Ramey inimesed lülitasid välja rohkem kontrollprogramme kui vaja ja seiskasid ExoReali ülekande – mida paljud pidasid hiljem kõigi aegade ärritavaimaks sündmuseks. Lõppskoor oli üheksa-neljale ja juba enne viimaseid sekundeid võis Sandifer kujutleda bulletäänide pealkirju: „Uneliivamees Boltile: „Head ööd!””
Tema kohal ja ümber koondus rahvamass klaasseina vastu, hõisates ja vilistades nii valjusti, et kerge müra ulatus läbi helikindla seina temanigi. Esimest korda lehvitas ta omaltki poolt.
Bolt oli juba minekule pöördunud ja Sandifer sörkis läbi kasti. Ta ei tundnud valu enne, kui oma lõuga liigutas.
„Jake, oota!”
Homme on ta nägu paistes nagu kabatšokk ja Super Box oli ainult ühe nädala pärast... Ta kas võidab või kaotab, kuid praegune hetk jääb talle alatiseks.
Bolt peatus värava juures ning lükkas kaitseprillid laubale. Ta mustades silmades oli karm ja vihane pilk.
„Kuula mind,” sosistas Sandifer. „Sa ütled neile, et nad lõpetaksid. Kui ma veel kord näen sind sohki tegemas, teen ma asja avalikuks. Jah, ma teen seda.”
„Siin pole õige koht, et rääkida...”
Sandifer katkestas verise irvitusega. „Kui sa arvad, et võid mind lõa otsa saada, unusta see. Su võidud pole üldse mingid võidud.”
„Sul vedas üks kord.”
„Ma tegin sulle ausalt ära.”
„Aga sul pole enam kunagi võimalust tarkvarale ligi pääseda. Ja kui sa sellest midagi räägid, kahjustad sa kogu spordiala.” Bolti suu kõverdus naeratuses, ehkki ta silmad jäid roomajalikult külmaks. „Me võime asjad su jaoks kenaks muuta.”
„Pole huvitatud. Tegutse minu moel. Proovi vaid mingeid lollusi teha ja kogu info läheb võrku, videotesse ja ER-i. Ja sind ei peeta enam kunagi muuks kui sitaks.”
Bolt pöördus eemale.
Teiselpool kasti paiskus Sandiferi värav kajava kõlksuga lahti ja hõiskav Ramey hüppas sealt välja. „Sa said sellega hakkama! Sa said sellega hakkama, mu poiss!” Ta oli nii õnnelik, et paistis ilus.
Bolt vajutas oma värava lüliteid ja libises läbi värava. Sandifer oleks talle peaaegu järele läinud, mõeldes, et parem oleks sundida teda lubadust andma – aga selleks oli ka pärast aega. Ramey vajas kõigepealt ta tähelepanu.
Ta naeris, kui naine ta oma kaissu haaras. Ja kui Ramey vajutas ta huultele märja suudluse, suudles mees vastu.
Uneliivamees tahtis alati lubadusi pidada.