Veel pole õhtu

Kristjan Sander

Tekst on varem ilmunud kogumikes "Täheaeg 1: Sädelevad uksed" (kirjastus Fantaasia, 2002) ja "Fantastika" (kirjastus Fantaasia, 2004)

---

Kümmekond kilomeetrit enne linna hakkas Rai taipama, et midagi on valesti. Ta meenutas, kuidas oli sõitnud kolm tundi suurepärase ilmaga ja kohanud vaid üht vastutulevat autot– pealegi keeras seegi enne teda kuhugi ära. Siis seisis teepervel suur raske "Kraz" ja oli kõige järgi otsustades kolonnist maha jäänud. Juht kruttis midagi peadpidi kapoti all ning sõdurid tegid teeserval suitsu. Ja kilomeeter enne linna nägi ta okstraati.

Ühekordne postide vahele veetud okastraat palistas teed mõlemalt poolt. Postide juures vedeles värsket mulda, aed oli kiiruga ja hiljuti püstitatud. Polnud ühtegi silti ega kirja, mis oleks teatanud, mille kuradi pärast küll on siia veetud okastraat. Ta sõitis aeglaselt ja vaatas mõlemale poole kabiinist välja. Põllud ja metsad nagu põllud ja metsad ikka, aga millegipärast suletud okastraadi taha. Või, kui soovite, oli tee suletud okastraadi taha, et see ei saaks talle sobival hetkel linna suunalt ära pöörata ja üle esimese ettejuhtuva põllu sinavate kauguste poole siuelda. Ta mühatas valjusti ja mitu korda. Ning siis märkas ta tõkkepuud.

Tõkkepuu oli risti üle tee lastud ja selle juures seisis tunnimees, automaat hooletult õlal. Selle kõrvale veetud haagisputka ees parkis kaks kaitsevärvi masinat. Tõkkepuu küljes rippus silt: "Peatunud autol süüde välja keerata." Sõdur ootas tõkkepuu kõrval liikumatult, kuni mootor seisma jäi. Siis tuli ta auto ukse juurde ja kui Rai klaasi alla keeras, küsis kuiva häälega, millest oli püüdlikult eemaldatud kõik peale autoriteedi, mida rääkija endale omistas:

"Teie dokumendid. Mis asjus sõidate?"

Rai vaatas talle silma ja ütles hetkegi mõtlemata:

"Korralduste kohaselt. Palun."

Ja ulatas oma laboratooriumi direktori kaardi. Valvur libistas selle läbi oma vööl rippuva kaardilugeja, noogutas siis ja andis tagasi, viibates putka poole märku. Sõdur tervitas põgusalt ning tõkkepuu tõusis väikeste jõnksatustega. Rai keeras süüte sisse tagasi ja sõitis selle alt läbi.

Ees paistsid Linna esimesed majad, uppunud äärelinna rohelusse. Kuskil seal aedade sügavuses peaksid inimesed jooma suveõhtust teed ja mängima õues koroonat, malet või kuuriseina külge löödud korvilaua all korvpalli. Kuid kui ta majade vahelt läbi sõitis, tajus ta puude ja hekkide vahele piilumata, et sel õhtul see millegipärast nii ei ole.

Ta urgitses taskust telefoni ja helistas Odessale.

 

Odessa oli üks neid inimesi, kes kunagi ei muutunud. Pikk, kõhn, vistrikulise näoga oli ta juba kooliajal olnud. Nüüd lisandus sellele ajamata habe. Nägu kadus ukse vahelt ja Rai kuulis, kuidas kett eest ära võetakse. Siis uks avanes ja peremees viipas ta sisse.

"Tervist," soovis Rai, püüdes oma häälde panna rahu ja meelekindlust. Vasaku käega tõmbas ta taskust väikese pudeli. "Rahu sellesse kotta."

Odessa mühatas, lükkas ukse ta selja taga kinni, võttis pudeli ning istus peegli ette kapikesele, vaadates, kuidas külaline kingi jalast võtab. Siis astusid nad väikesesse tuppa ning Rai laskus raaamaturiiuli ääres tukkuvasse vanasse tuttavasse tugitooli. Hall kass vaatas teda aknalaualt.

"Tulid sealt tulema?"

Peremees astus akna juurde ja silitas kassi. Viimane võttis hellitust suurepärase enesestmõistetavusega.

"Nagu rääkisin. Saatsin Lea pikalt ja sõitsin siia."

"Arvatavasti õigesti tegid."

Odessa oli jurist. Nii hea jurist, et ta harjumuspäraselt ei lasknud ka eravestluses üle huulte ühtegi seisukohta, lisamata sellele "arvatavasti", "tõenäoliselt" või siis "väidetavalt". Selle kombe oli ta juba enne ülikooli astumist omandanud, ajades vana Bami, gümnaasiumi matemaatikaõpetaja, hullumise äärele jutuga sellest, mida tõenäoliselt kujutab endast tõenäosusteeria.

Rai nentis rahulolevalt, et kõik oli vanaviisi. Ta polnud siin viis aastat käinud, kuid midagi ei paistnud olevat muutunud; noh, vahest oli raamaturiiulis uusi raamatuid ning tugitooli käetoel uusi veiniplekke, vahest oli linoleum esikus rohkem kulunud kui siis, aga need olid pisiasjad. Nad olid Odessaga paar korda selle aja jooksul põgusalt kohtunud, kuid mitte kunagi Linnas. Odessa ei näidanud tema sissesadamise peale, muide, üles vähimatki üllatust. Nagu tema puhul ikka.

"Mul tuleks autost lahti saada."

Odessa pööras ümber ja vaatas aknast välja maja ette, kuhu ta oma auto oli parkinud.

"Halb aeg. Linn blokeeriti ära. Väidetavalt kontrollitakse kõigi dokumente."

"Ma tean, mind kontrolliti ka. Mis siin üldse käib?"

Vistrikkude vahelt vaatasid hallid silmad talle mõtlikult otsa.

"See küsimus viib meid praegu teemast kõrvale. Auto ma mehele panna muidugi saan, aga hind tuleb vilets. Täis hinda sa ta eest ei saa."

"Vahet pole. Mul on elamiseraha vaja. Ja et otsi ei jääks."

"Midagi ikka saab. Aga see on ju teada, et sina temaga lõikama panid. Niipalju kui ma sind tunnen, tegid sa seal veel üht-teist, enne kui siia sõitsid."

"Mitte eriti... kommutaatorile andsin tina, muud midagi."

"Kas nad seal siis satelliidiga ei saa ühendust?"

Rai naeratas.

"Selle ma keelasin kuu aega tagasi ära ja korjasin telefonid kokku. Segas bioväljade lokaatorit ning põhjustas arütmilist interferentsi hajusdetektorites. Kopter jõuab sinna homme varahommikul, siis nad kuulutavad kogu ilmale minu räpastest ja argpükslikest tegudest. Seni on vaikne. Need teie piirikad ei ütelnud ka ühtegi halba sõna. Ajan juuksed maha, kasvatan rõngashabeme ja panen rõnga kõrva. Keegi tont ei tunne mind siin ära."

"Tõenäoliselt..." venitas Odessa läbi kahe näpu vahele võetud alahuule.

See oli tema moodi. Ta ei hakanud kunagi midagi enne küsima, kui tema arvates kõige õigem hetk käes oli. Menetlustaktika.

 

See arvatav kõige õigem hetk saabus õhtul, kui nad istusid Odessa elutoas ja viimane oli just avanud brändi, mille Rai kaasa oli toonud. Auto oli akna alt kadunud. Pruunikassillerdavat vedelikku pitsidesse kallates hakkas Odessa pikaldaselt rääkima.

"Nii et siis meie Vastupanuliikumise kangelane ja teaduste doktor, riikliku laboratooriumi juht otsustas äkitselt kogu oma kadestusväärsele akadeemilisele ning ühiskondlikule positsioonile sülitada ja hakata kriminaalkurjategijaks."

Odessa huumor oli – just nagu ta isegi – pikaldane ja veniv.

"Tead isegi ju, et Leaga oli võimatu..." Rai ei leidnud õiget sõna. "Kaalusin kõik läbi ja jõudsin sinnani, et ainuvõimalik pääsetee on mõneks ajaks aeg maha võtta ja vaadata, mis sellest asjast saab. Vaatan, mida tegema hakkan."

"Kas sa ei karda, et sul hiljem legaliseerumisega probleeme tekib?"

Nad lõid kokku ja jõid. Rai lõi käega.

"Ah, ennegi ju igasugu tüüpe välja klaaritud... Siin linnas on ju pooled ametnikud meie poisid. Mul lihtsalt polnud muud võimalust... Elan nii pool aastakest või aastakese madalal, eks siis vaikselt hakka vaatama, kuidas naasta niiöelda ühiskondlikku ellu."

Odessa valas klaasid uuesti täis.

Rai maitses jooki ning vaatas aknast välja. Akna taga oli öö.

Äkki jõudis talle teadvusse, et Odessa vaikib. Kurat, mõtles ta, tundub, et hakkan vaikselt purju jääma. Veider, et nii kähku. Tähelepanu hajub. Ta vaatas Odessale näkku ja keerutas käes pooltühja klaasi.

"Või on mingid probleemid vahepeal tekkinud?"

Odessa ei vaadanud talle otsa.

"Jah ja ei... Sellele küsimusele on raske üheselt vastata..." ütles ta masinlikult. Siis asetas ta klaasi lauale ja ütles:

"Ajad muutuvad, Rai. Praegu on selline lugu, et... Ise nägid, kui siia sõitsid. Ühesõnaga, võib küll probleeme tekkida."

Rai asetas sõrmeotsad vastamisi.

"Sa oled visalt mööda hiilinud küsimusest, mis ikkagi linnas toimub."

Odessa võttis jälle klaasi, kuid asetas selle joomata lauale tagasi.

"Komandanditund algab kell üheksa. Pool tundi on aega. Sõidame."

Ja samal hetkel ta tõusis. Ka Rai ajas ennast püsti.

"Sõidame? Kuhu?"

"Näitan sulle, provintsirotile, linna."

Odessa väike voolujooneline auto otsekui libises mööda linnatänavaid. Need olid praktiliselt tühjad. Vaid neoonreklaamid vilgutasid ennast, taipamata, et neid keegi enam ei näe ja et enam kellelgi pole ei aega ega tahtmist neile tähelepanu pöörata. Ristmikel seisid sõdurid valgustamata autode juures, Rai nägi vaid sigaretiotste hõõguvaid tulukesi. Odessa sõitis kindlalt ja sujuvalt, nagu poleks ta veres alkoholi ollagi. Piiri pidada oli ta alati osanud.

Rai vaatas aknast välja ning tundis vaid tänavalaternatega valgustatud tänavad ära sellest hoolimata, et viimati oli ta neil jalutanud viis aastat tagasi. Laboratooriumiperioodil hoidis ta teadlikult linnast eemale, puhkusel käisid nad liuguriga mujal.

Nad sõitsid läbi kogu linna.

Auto peatus ja Rai kuulis mere kohinat. Nad seisid peatänava ääres, Odessa lükkas tagasikäigu sisse ja tagurdas parkimistaskusse. Rai tegi ukse lahti ja astus välja. Ja kohe nägi ta teisel pool tänavat maja varjus kaht põlevat sigaretti. Brändi oli peaaegu lahtunud.

"Mis me siin teeme?"

Odessa klõpsutas pulti ja autokused lukustusid. Ta viipas käega paremale.

"Lähme siit edasi. Kvartalisse."

"Jala?"

"Autoga võib ainult peateedel sõita."

Rai avas juba suu, kuid pani selle samas kinni. Odessa hakkas sammuma otse pimeda kvartali poole. Rai järgnes talle. Tänavalaternad ei põlenud ning pärast ümber nurga pööramist kadus ka peatee valgustuse kuma. Ta pani alles nüüd tähele, et Kuu paistis.

"Miks siin valgust ei ole?"

"Valgus on ainult peateedel."

Nad läksid vaikides edasi.

"Miks ometi?"

Odessa ei vastanud. Äkitselt oli Odessa selg otse ta näo ees ja ta tundis, kuidas teise käsi teda vastu aeda surub. Nüüd oli Odessa ta poole küljega, ka Rai pressis ennast vastu planku ja püüdis kõigest väest selle varjus nähtamatuks muutuda. Ta pingutas silmi ja nägi, kuidas sõidutee keskel liikus aeglaselt vöökõrgune must kogu. Siis pööras see ennast veidi ja kadus tänava vastaspoole varjudesse. Odessa hoiatav haare ei lõdvenenud. Kurat, mõtles Rai, kui ma oleksin metsas, peaks ma seda oksendajaks. Aga oksendajad ei hulgu linna pidi ringi. Üldse mingid loomad peale koerte ja kasside ei hulgu reeglina linna pidi ringi. Ta nuhutas vaikselt. Oksendajale omast spetsiifilist lõhna polnud tunda.

Ta kuulis, kuidas kaaslase huuled vormisid sosinat:

"Vist võime edasi minna. Paistab, et läks oma teed."

Rai sammus vaikides ta selja taga. Öine, hirmunud und magav linn, okastraat, valvepost ja sõdurid, mingid elukad. Ta püüdis seda kõike küsimuseks vormida, kuid ei suutnud.

Nad läksid üle pimedate teeristide, mille kohal tuul hobukastanite lehti hõljutas. Rai tundis aedlinna mulla ja lehtede lõhna. Meri kohises ikka veel. Vahel langes teele valguskiir, kuid tulesid põles akendes väga vähe. Ühel hetkel astus ta teejuht sisse kitsast väravast mehekõrguses plangus ja Rai järgnes talle. Odessa lükkas värava hoolikalt kinni ja astus siis kahekordse puumaja pimeda trepikoja poole. Rai tõstis maja varjus nähtamatul trepil jalgu kõrgele, uks käis nende selja taga kinni ja siis ei näinud ta enam mitte midagi. Õhus oli rõskuse- ja kusehaisu. Odessa tõmbas teda enda järel, ta kuulis, kuidas kaaslane käsikaudu lülitit otsis ja järgmisel hetkel süttis laes tuhm lamp. Koridor oli värvitud roosaks; seintelt oli värv maha koorumas. Välisukse kõrval oli siivutu joonistus, mida kellegi hoolas käsi oli üritanud maha nühkida.

Odessa koputas ühele uksele. Mõne hetke pärast kostsid selle tagant kellegi lohisevad sammud ja uks tõmmati praokile, vahetati paar sõna ning uks avanes laiemalt. Lävel seisis naine.

Naine oli tüse, varakult halliks läinud juustega ning rõugete vastu vaktsineeritud. Seljas oli tal öösärki meenutav rippuv kleit, mis jättis käed paljaks. Rai pilk liikus kolmnurksest armist naise vasakul õlal ta näole. See oli sedasorti nägu, mida saab iseloomustada ühe sõnaga, kuid millegipärast ei tulnud see sõna talle enne pähe, kui Odessa naisega rääkima hakkas.

"Tere, Eva. Mul on sulle palve. Pane see poiss paariks ööks kuhugi magama, kuni ma ta kuhugi mujale sokutan. Ma oleksin sulle väga tänulik. Tema nimi on Rai."

Naine silmitses Raid pealaest jalataldadeni. Tema jaoks võis Rai veel tõesti poisi mõõdu välja anda.

"Sohva on vaba. Nagu ikka."

Naise hääl oli tuim. Tuimus oli see sõna, mis Raile enne meelde ei tulnud. Naine oli üleni täiesti tuim - tema pilk oli tuim, tema hääl oli tuim ja kogu tema lotendav hoiak, päevinäinud pruunide tuhvliteni välja, pealaest jalatallani tuim mis tuim. Rai vaatas teda isegi teatava uudishimuga.

Naine pööras ümber ja astus korteri sisemusse. Odessa lükkas Rai sisse.

"Ole siis hea poiss ja ära pahandust tee. Ma lähen koju tagasi."

"Aga komandanditund?"

Odessa lõi käega.

"Ma olen Rahvakaitse ohvitser. Luuletan neile midagi kokku. Nad on ju ainult sõdurid."

Ta sirutas Raile käe. Rai surus seda põgusalt, Odessa pilgutas talle korraks vandeseltslikult silma ja läinud ta oligi.

 

Rai lükkas kingad teise jala varbaga jalast ja tegi kõhklevalt paar sammu edasi. Välisuks avanes otse väikesesse kööki, kus tuli ei põlenud. Toauksest langes köögipõrandale valguslaik. Põrandat kattis kulunud linoleum.

Köögi taga asus tuba, millest avanes peale köögiukse veel üks uks. Arvatavasti oli korter kahetoaline ning naine elas siin üksi. Nad astusid edasi ning Rai pilk tuvastas hetkega klikiaegse elutoa kohustuslikud elemendid - pruuni puiduimitatsiooniga kaetud üle seina ulatuva sektsioonkapi, kobaka kandilise teleri väikesel lauakesel, paar tumbat ja sohva, mille ees oli diivanilaud. Laual oli väike puust kauss küpsistega. Küpsiste väljanägemise järgi otsustades olid need selle põhjas juba kaunis kaua lebanud, võibolla klikist saadik. Seinal lilleriiulil kasvas mustas plastmassist potis sõnajalg. Sektsioonkapi klaasustega osas läikisid tuhmilt tolmunud pokaalid ja mõned raamitud fotod, nelja lauaga riiulis olid raamatud - kuus köidet entsüklopeediaid, linna ajalugu käsitlev teos, paar fotoraamatut ("Meie maastikke" ja "26 aastat kergetööstust") ja klassikaliste kirjanike kogutud teosed. Näis, et selles toas pole viimase kaheteistkümne aasta jooksul midagi muutunud. Perenaine laotas parasjagu sohvale voodiriideid.

"Ma olen teile väga tänulik," pidas Rai oma kohuseks öelda. Naine vaatas üle õla tema poole ja raputas pead.

"Ah, mis te ikka tänate. Ega te siin kellelegi tüli ei tee."

Ebamugav vaikus kestis kuni perenaine oli voodi ülestegemise lõpetanud.

"Nii, näitan teile nüüd, kus vannituba ja WC on."

Nad läksid tagasi kööki ja naine tegi kordamööda lahti nimetatud ruumide uksed. Kui nad tuppa tagasi astusid, jäi perenaine läve ees seisma ja ütles:

"Tehke endal olemine mugavaks. Vaadake raamatuid või televiisorit. Tundke ennast nagu kodus, nagu öeldakse."

"Suur tänu teile."

Naine lõi käega.

"Võtke heaks. Mina lähen magama. Head ööd teile."

Rai vastust ära ootamata pööras ta ümber, purjetas läbi ukseava ning tõmbas ukse tagantkätt kinni.

"Head ööd." Polnud kindel, kas naine seda enam kuulis.

Rai astus kõhklevalt keset tuba ja vaatas ringi. Ta ei märganud ühtegi uut üksikasja. Siis kõndis ta akna juurde ja katsus selle all olevat radiaatorit. Maja oli gaasiküttel, suvisel ajal oli radiaator maha keeratud. Siiski oli toas palav. Ta avas vaikselt akna ja kummardus välja. Suveöö jahe õhk maitses suurepäraselt, ta tõmbas mitu head sõõmu. Siis pöördus ta tagasi toa poole. Väljas kohises meri. Kusagilt kostsid vaevukuuldavad inimeste hääled. Ta teritas kuulmist ja otsustas, et need tulevad ülemiselt korruselt. Kõige järgi otsustades rääkis ema lapsega, kes ei suutnud magama jääda. Ta rääkis pikalt ja kannatlikult, vahel sekka kostis lapse närvilise tämbriga häält. Kuskil kaugel sõitis veoauto.

See oli rahulik korter, rahulik vanamoeline korter rahulikus vanamoelises äärelinnas. Rai tundis, kuidas õhtuga kogunenud pinge järele andis. Hommikul, mõtles ta, hommikul selgub kõik. Odessa tuleb tagasi ja me läheme linna ja kõigele leidub ratsionaalne seletus. Laboratooriumis peaks Lea praegu Taveli peal või all nurru lööma, ei usu, et ta võimaluse kasutamata jättis. Kurat, see jama vaja peast välja visata. See on möödas. Ta võttis riiulilt raamatu "26 aastat kergetööstust" ja hakkas seda seistes lehitsema. Tiitellehel oli pühendus - "Eva Komarile 30-aastase tööjuubeli puhul" – ja tempel, mille keskel ilutses kohustusliku elemendina viljapeadest pärjaga ümbritsetud klikiaegne vapp. Ta püüdis mõistatada, milline neist tsehhis mitmevärviliste poolidega masinatel töötavatest paljudest naistest võiks olla ta võõrustaja, kuid ei suutnud. Kõik naised sarnanesid üksteisega, nagu oleksid nad õed. Ta keerutas raamatut enda käes ja mõtles, et mida eriskummalist küll võis juhtuda kergetööstuse 25-ndal sünnipäeval, et raamat anti välja alles 26-ndal ja miks kingiti see töötajale 30-aastase tööstaazhi eest, kui ettevõte ise oli mitu aastat noorem. Vastuseid ei olnud. Ta pani raamatu käest ja istus voodile. Mõtlikult nööpe sõrmitsedes hakkas ta särki seljast võtma. Ta riputas selle ainsale seljatoega toolile, mille selleks otstarbeks sohva ette tõstis.

Sohva asus akna vastasseinas ja ta heitis pikali, külili, nii et nägu jäi akna poole. Veel polnud aeg magama jääda.

Ta silmitses ööd akna taga ja meenutas, kuidas oli see kõik olnud kolmeteistkümne aasta eest. Oli samuti öö, ta oli haavatud, seltsimehed kandsid teda piki üsna niisamasugust öist äärelinnatänavat, linna teises otsas, maapoolsel küljel. Ta oli valust lõuapärad kokku surunud. Kuskil ristmikul põles auto ja nad läksid sellest mööda. Auto kõrval lamas Julgeolekudepartemangu töötaja, joodik, nagu neid tollal nimetati. JoDik. Nad olid samamoodi astunud sisse madalasse trepikotta pimedas hoovis ja tassinud teda ähkides läbi koridori, kus andsid ta nagu pambu üle inimestele, keda ta esimest korda nägi. Kui ta haiglas ärkas, oli esimene asi, mis ta pilku püüdis, ajalehe esikülg suure pealkirjaga: "Diktaator on põgenenenud!" Siis lamas ta kaks nädalat vana veenilaienditega õe hoole all ja kogu selle aja jooksul käis ainult üks inimene teda vaatamas ja see oli Odessa. Väljas elas maailm oma elu ja tema oli õnnelik, et oli sellest lõpuks kõrvale paisatud. Oli tundunud lausa uskumatuna, et kusagil pildusid ikka veel poisikesed käsigranaate... Kogu selle aja ta magas ja sõi ja sügas ajaviiteks oma sidemetes jalga ja pärast võitu läks tagasi bioloogiateaduskonda, et vanale sapisele professorile Neu-Ballendorffile anda ära viimane eksam.

Ta vaatas öhe ja mõtles, et praegu oli Odessa ta täpselt samuti üle andnud teistele hoidmiseks, üle andnud nagu asja, mis hoolikalt kappi ära pannakse, et temaga midagi ei juhtuks, kui toas tehakse suurpuhastus. Kuid praegu ei kostnud öistel tänavatel tulistamist, sõdurid seisid vaikselt, suitsu tehes, kõigile nähtaval ja hoidsid relvi hooletult. Rai tiris huultelt lahti nahariba ja näris seda. Odessa ei teinud midagi niisama, niipalju ta teda tundis. Teda ärritas pidepunktide puudumine; mida rohkem ta toimuvale mõtles, seda kummalisemaks kõik muutus. Siis meenus talle, kui kindel oli ta mõne hetke eest olnud vaikses konservatiivses rahus, mida selles toas tunda oli ja ta haigutas. Ei ole kasulik enne magamajäämist ennast erutada. Rai kobas toolilepandud riiete taskust suitsupakki ja leidis selle, siis ajas ta ennast püsti ja astus akna juurde. Akna taga lasus ühegi valgustäpita öö kui sein, käigu pealt rapsis vajutas ta välgumihklist tuld ja pani suitsu põlema.

Siis asusid tööle refleksid.

Ta seisis, kõik lihased pingul. Sõrmed hoidsid kramplikult suitsupakki ja tulesüütajat, et need maha ei kukuks ja häält ei teeks. Silmad jooksid kiiruga üle aknaraamide. Ta kükitas käratult ja pani esemed põrandale.

Aknaraamidel ei olnud siseservi.

Avatud aken oli piiratud vaid lamedate liistudega, mis olid kahemõõtmelised kui jooned mustal paberil.

Ta astus kummargil edasi ja ulatus viimaks puudutama avatud aknapoole serva. Ta lükkas seda vaikselt ning mõne hetke pärast see peatus. Ta tundis, kuidas pimedus vastupanu avaldas. Kogu aknaava oli seda täis, see oli selle täielikult täitnud - must laik, millesse kõik valguskiired kadusid. Ta lükkas aknapoolt kõvemini ja siis veel kõvemini ja siis juba kogu jõust, tundis, kuidas vastupanu ajuti väheneb ja nägi aknapoolt sentimeeterhaaval kinni nihkumas. Siis see liigutas, raam ta käes lõi värisema ja hüppas ettepoole, ta võitles sellega, nagu loomaga, must asi muutis oma kuju ja lamedad sopistused pressisid ennast aeglaselt tuppa, klaas klirises, kuid ei purunenud, ta ajas ümber mingisuguse aknalaual seisva vaasi, see kukkus ja riivas ta jalga enne, kui põrandale kildudeks lendas.

Hetke pärast oli ta kõrval perenaine öösärgis, mis sarnanes äravahetamiseni ta õhtuse kleidiga, naine lõhnas mingi odava deodorandi järele, nad võitlesid koos, vaikides, ta tundis, kuidas must sein saja kümne kilo naiseliku tarmu ees korraks vankuma lõi ja siis jälle pealetungile asus, ta lasi aknast lahti ja sööstis oma riiete juurde. Hetk hiljem ümber pöördudes nägi ta, kuidas akna raamid nihutavad neile kogu oma keharaskusega suruva perenaise käsi laiali, ja siis ta tulistas. Ta tulistas kindla käega otse perenaise käte vahele pimedusse, kuulid kadusid sellesse nagu vette, ainsamatki jälge jätmata, armeepüstoli lasud kõlasid vastikult kõvasti, ja siis tõmbus pimedus tagasi, pöördus iseendasse ja taandus, perenaine lükkas aknapoole kinni ja keeras linki. Ta seisis, püstol ikka veel käes ja vaatas, kuidas naine kardinaid ette veab.

 

Rai lasi relval langeda ja vaatas naisele näkku. Sellel oli märke hirmust ja ehmatusest, kuid Rai nägi, et tuima rahu pitser, mida ta enne märganud oli, on sellele tagasi laskumas.

"Miks te akna avasite?"

Küsimus kõlas umbes nagu: "Miks te esikupõrandale tule tegite?" ja pani Rai kohmetuma.

"Mulle tundus, et toas on palav... Olen harjunud magama lahtise aknaga... Aa, õige - tahtsin suitsetada."

Naine vaatas teda, nagu mõnd imeelukat.

Siis kõlises uksekell. Kõlises kolm korda: nõudlikult, nõudlikult ja veelkord nõudlikult. Naine loovis tast mööda ja hetke pärast kuulis Rai, kuidas ta ukseluku ja ketiga ragistas. Siis vahetati köögis mõned laused ja toa poole tulid pikad järsud sammud. Hetk enne seda, kui sammude omaniku nimi talle pähe oleks kerkinud, seisis Odessa juba ukseraamis. Näis, et ta on otse voodist üles karanud - ta kõhna, kuid lihaselist keha katsid vaid aluspüksid.

"Miks sa tulistasid?"

Rai vaatas kordamööda otsa talle ja naisele, kes ta selja tagant samuti tuppa vaatas. Odessa pööras pead ja ütles: "Minge, Eva, magama tagasi. Ma selgitan ise selle asja."

Naine kadus. Rai istus voodile.

"Ma ei tea. Miski tahtis aknast sisse trügida. Ma üritasin akent kokku lükata, aga ei suutnud, ajasin midagi ümber, siis tuli Eva mulle appi, aga meie jõust ei piisanud. Ma jooksin voodi juurde tagasi ja tulistasin aknasse, siis kadus see ära."

"Jumal tänatud, et sa Evat maha ei lasnud. Oli sul vaja akent lahti teha?"

Odessa seisis endiselt ukseavas ja vaatas teda. Rai laiutas käsi.

"Kust kurat mina tean, et siin aknaid ei või lahti teha? Ja mis asi see üldse oli?"

Odessa vaatas teda ja vaikis pikalt. Rai tundis, kuidas tas hakkab vaikselt keema ärritus. Ta hüppas äkki voodilt püsti ja seisis Odessa ette.

"Mis kurat siin linnas üldse toimub? Miks ma ei või akent lahti teha? Miks igal pool sõjavägi on? Mis asi see oli, mis sisse katsus tulla?"

Odessa peatas ta käeliigutusega.

"Kuula."

Rai kuulatas.

Läbi suletud akna kostis sajakonna meetri kauguselt magistraalteelt nõrk, vaevukuuldav mootorimürin. Pidev, katkematu. Need pidid olema autod, suured autod - "Krazid", "Omid", "Titanid", öös üksteise järel mürisemas mööda teed: esitulede valgusvihk peegeldub teeäärsete majade akendelt, auto möödub, pimedus, järgmine läheneb, valgus tugevneb aegamööda, kuni saavutab täisvõimsuse, auto möödub, uuesti pimedus... Tee ääres seisavad sõdurid, automaadid langetatud, teevad vahelduvas valguses ja pimeduses suitsu ja vaatavad möödasõitvaid masinaid, mis aeg-ajalt pritsivad nende poole pori ja vett.

"Kes seal sõidab?"

"Sõjavägi. Sõjavägi sõidab minema."

Rai seisis ikka veel kuulatades. Odessa ohkas.

"Ei meeldi mulle, kui jääb poolikuks

või kui katkestatakse vestlus.

Ei meeldi mulle, kui selga lastaks

seepärast olen lähitule vastu.

Ega nad siit puhkusele sõida."

Rai mühatas.

"Sa siin ajad abrakadabra poeesiaga segamini. Räägi nüüd rahulikut, kui palju sa tead, mis siin toimub."

"Mida ma tean? Ma ei tea midagi. Keegi ei tea midagi. Kõik ainult aimavad. Mina aiman, Eva aimab, sõjavägi aimab. Ja sõjaväel on aru peas, nemad sõidavad minema."

"Olgu. Kõik aimavad ja lasevad mul lollusi teha. Räägi siis vähemalt, mida veel teha ei või peale akna avamise."

Odessa kehitas õlgu.

"Mida ei või? Enam-vähem kõike võib. Ainult ära jaluta pimedatel tänavatel. Ära tee öösel akent lahti. Ja kui sa ei maga üksi korteris, hoia oma toa uks kinni. Sellised väikesed asjad ainult."

Rai istus uuesti voodi servale. Ta tundis, et on väsinud.

"Ja kust sina välja kargasid nii äkki?"

Odessa näos ei liikunud ühtegi lihast.

"Mu naine elab ülemisel korrusel."

Rai vaatas teda üllatunult. Vaata kuradit, temal on naine ülemisel korrusel. Võõraks, mõtles ta, võõraks oleme jäänud. Ma saan teada alles siis, kui ise otsa komistan. Vanasti oleks ta ise jooksnud minu ees uue tüdrukuga kelkima... Selle asemel valetas mulle midagi selle kohta, kuidas ta komandanditunnil liikuda võib... Võõraks oleme jäänud - või siis lihtsalt vanaks.

"Laps ka teie oma?"

Odessa noogutas.

"Jah, laps ka meie oma."

Rai lõi käega.

"Olgu. Olgu teil öö tulvil saladusi. Ma keeran magama. Võid üles tagasi minna, ma ei tee enam akent lahti."

Odessa noogutas vaikselt.

"Homme hommikul läheme linna peale. Head ööd."

Rai mühatas tehtud sõbralikkusega ja heitis pikali. Mõne hetke pärast kuulis ta, kuidas välisuks käis. Ta keeras ennast selili ja vaatas lakke, kiskudes süütamata sigaretti kuivade huultega. Peaks magama jääma.

Muidugi teadis ta, et ei suuda.

 

Hommikul oli Odessa auto kaetud õhukese külma vee kihiga. Peatänav lebas vaikse ja rahulikuna jaheda uduvihma all; polnud ühtegi jälge sellest, kuidas siin öösel sõideti. Nad ei rääkinud omavahel, Odessa juhtis autot vaikides ja Rai ei püüdnud vestlust alustada. Ta leppis pealtvaataja rolliga - eilne öö näitas, et Odessalt teabe väljapigistamine oli niisama lootusetu, nagu see alati oli olnud. Magamatus tundus umbes nagu palavik, ta isegi vaatas tahavaatepeeglist, kas ta nägu ei õheta, kuid see oli pigem kahvatu ja veidi vormist väljas. Ta nõjatas pea istme peatoele ja püüdis mitte mõelda. Raadiost tuli mingisugust muusikat, siis algas reportaazh eilselt jalgpallimatshilt.

Odessa peatas auto mingi tillukese söögikoha ees ja nad astusid sisse. Vihm ei olnud üle jäänud, pigem oli see tihenenud. Hoolimata sellest, et valge oli väljas, põles neoonreklaam ikka veel - silt ütles "Kohvik "Ambur"" ning "Amburi" A keskmine kriips ei põlenud. Kohvikus oli hommikuselt palju rahvast, kuid kõik sõid juba laudade taga. Leti juures seisis ainult üks ebamäärases vanuses naisterahvas, kes parajasti müüjale raha ulatas. Ta toppis mingeid pirukaid oma käekotti, mis ilmselt oli palju väiksemate asjade jaoks ette nähtud.

Odessa tellis munaroa ja ka Rai ei viitsinud midagi paremat välja mõelda. Nad maksid, Rai võttis letilt kandiku jookidega ning vaatas otsivalt ringi. Vaba lauda ei olnud. Odessa ütles vaikselt:

"Vaata, seal akna juures istub üksik joodik. Peame vist sinna minema."

Rai naeratas endamisi, nähes, kuidas teine, öeldes "joodik", harjumuspäraselt kõrisõlme pihta nipsu laskis. Omal ajal olid nad seda kõik alati teinud, kui "joodik" ütlesid, vastavalt vajadusele kas parema või vasaku käega.

Rai tüüris kandikuga teistest istujatest mööda aknaaluse laua poole, kus istus väikest kasvu, tumedas vihmamantlis, hallide juuste ja vunstidega pensionär, konjakiklaas ees, ning vaatas mittemidaginägeva pilguga aknast välja.

Siis tundis Rai, kuidas kandik ta käes äkki tinaraskeks muutus. Sisemus tõmbus külmaks ning äkki olid kõik meeled erksad nagu poleks olnudki magamata ööd. Idioot, mõtles ta, seniil, raugastunud lollpea. Vanaks jään, vanaks. Sedagi pole enam suuteline märkama, mis otse mu nina alla torgatakse. Odessa oli praegugi vasaku käega nipsu laskunud! Ja mina hakkasin mälestusi heietama... Ta toetas kandiku lauaservale ja küsis, valvenaeratus näol:

"Tere hommikust, on siin vaba?"

Nips vasaku käega. Mitte joodik, vaid JoDik. See tähendab, et ikka, ei, mis ikka, jälle, jälle on siin linnas JoDikud, kelle eest on vaja hoiatada. Ja see tähendab...

Istuja jaatas lahkelt.

Rai tõrjus mõtte sellest, mida see tähendab ning mis sellest omakorda veel järeldub, tõstis oma tee ja Odessa piima lauale ja laskus toolile. Odessa istus ta kõrvale. Pensionär võttis väikese lonksu konjakit.

Rai meenutas meeleheitlikult, mis raadiost oli tulnud, ja ütles siis Odessale:

"Ferenc lõi 1:0?"

Järgmise pool tundi, kuni munaroast oli alles vaid rasv taldrikuil, rääkisid nad jalgpallist.

Selle aja sees tuli päike välja. Tuul puhus pilveräbalad mere kohale ja ajas need seal laiali. Rai istus ja vaatas kuldseid laike aknalaual. Odessa lõpetas temast mõne minuti hiljem ja tõusis. Väike kohvik tühjenes rahvast. Vihmast ikka veel märg asfalt auras õues. Nende lauakaaslane oli süvenenud ajalehte ja paistis, nagu kavatseks ta ka kogu ülejäänud hommiku selle aknaaluse laua taga klaasi seltsis veeta.

Mehed astusid õue ja Rai vaatas ringi. Tänav, mis enne oli paistnud trööstituna, muutus päikese käes lihtsalt üheks väikeseks meeldivaks äärelinnatänavaks, kus pole küll ammu plankusid ega majade fassaade värvitud, mille ääres seevastu aga kasvavad ilusad suured puud ja millel sõidavad lapsed jalgrataste, rulade ja rulluiskudega. Kohvikust paar maja eemal paistis varbaed, mille taga teismelised poisid palli tagusid. Rai astus sihitult paarkümmend sammu, kuni seisis varbaia ääres. No muidugi, kool. Kena väike punastest tellistest koolimaja, mida tänavast lahutas staadion. Tõenäoliselt avanes kooli peasissekäik teisele, paralleelsele tänavale. Rai seisis ja vaatas jalgpalli, midagi erilist mõtlemata - ta eelmisest ööst mustade varjude segadikuna tunduvas mõttemaailmas võttis võimust meeldiv valguslaik. Ta soojendas oma sisemist mina selle paistel. Pagan, täna tuleb ilus päev. Magamata öid on ennegi ette tulnud ja ma ei tunnegi ennast eriti teisiti. Ja see juhtum aknaga - selle kohta pigistan täna Odessalt seletuse välja, maksku mis maksab. Ja joodiku kohta ka. Odessa ilmselt istub juba autos ja ootab teda. No pole midagi, las ootab natuke. Kõigele leidub kindlasti seletus. Otsustav rünnak tõrjuti ja pall lendas auti. Nurgalöök. Õpetaja vilistas. Poisid kisasid.

Rai astus veel viis sammu piki aeda ja keeras siis jalgväravast sisse. Talle ei pööratud mingit tähelepanu, kui ta staadioni serva pidi koolimaja poole astus. Lapsed olid murusse raja sisse tallanud ja seda kasutasid ilmselt ka muud inimesed, kes tahtsid "lõigata" läbi kooli territooriumi teisele tänavale. Koolimaja tellistest seinale oli keegi musta rasvakriidiga kirjutanud midagi rumalat.

Rai pööras ümber nurga ja jäi koolimaja külge silmitsema, milles asus uks, arvatavasti tagavaraväljapääsust mugandatud regulaarseks sissekäiguks. Selle kohal rippus sinine riba, millel seisis kuldsete tähtedega: "Rahvusliku kasvatuse ring". Maja teise nurga juurest sammus ukse poole paarikümnest õpilasest koosnev kolonn, seljas tumesinised madruseriietusele sarnanevad univormid. Nende ees kandis lippur lippu. Poisid astusid taktisammul, nende näod olid tõsised; oli näha, et nad tegid, mida suutsid. Viimasena tuli pikka kasvu mereväe ohvitseri mundrile sarnanevas riietuses mees, vali ilme näol. Rai vaatas, kuidas kolonn tegi "parem pöörd", kuidas uks seespoolt lahti tehti ja kuidas lippur veidi varda nurka muutis, et see ikka uksest sisse mahuks. Poiste rinnus särasid emailitud märgid, millel oli arvatavasti seesama embleem, mis lipulgi.

Ohvitserimundris mees astus viimasena uksest sisse ja tõmbas ukse enda järel kinni. Oma vaatekohast nägi Rai osaliselt klassiruumi, kus poisid pinkide vahele hargnesid, käetõstmisega tervitasid ja istusid. Päike soojendas ta selga ja asfalt oli juba praktiliselt kuiv, kui mitte arvestada loike siin-seal.

Rai seisis ja vaatas, kuidas õrn tuul pani vana hobukastani oksad liikuma ja käesarnased lehed kahisema ja mõtles, kui kuradi närune asi ikkagi on fashism. Punased, mustad, klikk, noored poisid läksid koolipinkidest tänavatele, alguses bensiinipudelitega, pärastpoole automaatide ja käsigranaatidega. Manserra järglane lasti ühel hämaral õhtupoolikul prozhektorivalgel kasarmuseina ääres nende samade poiste poolt maha. Siis ühisturg - demokraatia, inimõiguste deklaratsioon, vaba ajakirjandus kui ühiskondlik südametunnistus ja need teised võlusõnad. Koolides, korterites, trammis ja maanteel nagu mantra, nagu võiks iga lausutud sõna muutuda valgusesädmeks, mis hävitab tükikese mineviku pimedust. Kuid parlamendi ja valitsuse taga tegutsesid vanad kogenud mehed, suurärimehed, klikiaegsed kõrged ametnikud, kes igalt poolt jälle välja roomasid. Ära unusta mereväge, merevägi oli ainus väeliik, mis kliki vastu välja astus, ja kunagistest mereväe staabiohvitseridest said üleöö Kõrgema Ülemjuhatuse staabiohvitserid. Ja koolipoiste mustad särgid muutusid tumesinisteks madruserõivasteks, Noorest Leegionist sai Rahvusliku Kasvatuse Ring, JoD-ist Kaitsepolitsei, ja jälle teeb Odessa sõrmenipsu vasaku käega ja poisid marsivad kätt tõstes mööda linna, marsisammul rahvust õitsengule viimas. Kõik see on olnud. Kui mitmes ring see on juba?

Rai pööras ümber ja vaatas korraks päikesesse. Siis hakkas ta aeglaselt tuldud teed tagasi sammuma.

Siis, kui parimad inimesed barrikaadidel seisavad, siis võib ju näida, et nüüd küll pühitakse minema kogu see jälkus, kuid kui torm raugeb, võtab kõik justkui inertsist jälle esialgse vormi. Olgu, musta asendab tumesinine, kuid sel pole tähtsust, pole tähtsust värvidel või inimestel, pole tähtsust, millist marssi nad laulavad või millist lippu nad kannavad, olgu nad mustad või pruunid või punased või rohelised, on sellisedki olemas, Linkola jüngrid, või siis ultramariinsed. Kunagi nad ei mõista, et mida enam muuta vabaduses olijaid vangide sarnaseks, seda vabamaks muutuvad vangid... Või need, kes peaks ammu vangis istuma, aga millegipärast seal ei ole.

See on kui unenäojooks seotud jalgadega, kogu rahvas võtab vahel jõu kokku ja püüab, kuid ometi ei suuda joosta kuhugi oma mineviku eest, ja kui vahel hingetõmbeks peatub, näeb enda ümber sedasama lihtsat toorest fashismi, mille eest põgeneda üritati. Ma ei ole ammu sellele niimoodi mõelnud, aga see on nii. Tegelikult teadsin ma ju kogu aeg, et see nii on.

Poisid jalgpalliväljakul rübelesid nüüd vastasvärava all. Ta läks otse üle tühja väljakupoole, jõudis varbaiani ja astus tänavale. Hetke meenutas ta, kummalt poolt oli enne tulnud, leidis siis õige suuna ja seisis varsti Odessa auto kõrval. Odessa istus juhiistmel ja luges ajalehte. Rai avas ukse ja istus kõrvalistmele. Odessa heitis talle kiire kõrvalpilgu, pani ajalehe ära ja keeras süütevõtit. Ta ei öelnud midagi. Ju siis polnud küsimuste jaoks tema meelest õige aeg.

Rai vaatas aknast välja vahelduvale tänavapildile, küünarnukk aknaservale toetumas. Ta sõrmed masseerisid lõuga. Kurat, mõtles ta, ma pole viis aastat linna saanud. Me käisime alati Ühisturu metropolides puhkust veetmas. Ma ei tea, miks teised seda tegid, mina tegin seda igatahes meelega. Kui mind tookord haiglast välja kirjutati, katsusin, et saan diplomi kätte ja siis minema kuhugi kaugele, võõraid loomi uurima, et ainult linnast eemale saada... Tuleb endaga aus olla, inimese tähtsamaid ülesandeid on endaga aus olla, olgu teistega, kuidas on, aga iseendale ei tohi valetada, ma ei tahtnud selle peale mõelda, aga ma hoidsin linnast eemale. Ma ei teagi täpselt, mis see oli. Ma ei tahtnud enam linnaga tegemist teha; minu osa oli täidetud, tehku nüüd teised. Enam polnud kellegi pihta tulistada, ma ei tahtnud aga kõrvaltvaataja ka olla. Olgu, mind ju taheti parlamenti valida, aga need Rahvarinde maosilmsed lõustad... Juba siis, kui Vastupanuliikumine loodi, olid nad tulevased ministrikohad ära jaganud. Ja nüüd asusid nad neile nii toreda enesestmõistetavusega, mulle aga tegid suuremeelselt ettepaneku parlamenti kandideerida. Kuidas see Haro ütleski, meie ees seisvad poliitilised ülesanded nõuavad. Istus ja võdistas lõuga ja ootas, et ma suurest õnnest ta jalgade ette langen. Olgu, mis ma ennast üles keeran. Mina sain, mis mina tahtsin, nemad said, mis nemad tahtsid... Ja praegu organiseerivad nad ilmselt minu jälitamist. Jooma ajab selline asi küll.

Tänava ääres kõndis aeglaselt patrull. Justkui graniidist tahutud näod, tugevad lõuad, silmad raskete laugude all rahulikud, pupillid nagu terasest kuulid, millest peegeldub tagasi kogu maailm. Baretid varjamas nudikspöetud päid... Rai puudutas Odessa kätt, mis käigukangil puhkas.

"Vaata."

Odessa pööras korraks pead.

"Dessantväelased. Tavaüksused sõitsid eile öösel ju minema."

Dessantväelased. Tänavatele on toodud dessantväelased. Mida see tähendab? See tähendab kindlasti midagi. Millest ma enne mõtlesin? Et jooma ajab... Jah, jooma ajab küll. Aga ei tohi juua. Täna ei tohi juua. Enne ei tohi juua, kui ma olen oma peas mingi selguse loonud, kui ma natukegi hakkan aru saama, miks on tänavail dessantväelased. Muidu lendab kõik kuradile. Millest ma enne seda mõtlesin? Ahjaa, viis aastat.

Viis pikka aastat, seal ei tundnudki see nii palju olema... Ja nüüd ma tulen siia ja palun Odessal mulle kõik ühe hingetõmbega ära seletada. Odessa ei seleta, ta näitab. Ta näitab mulle pimedust, mis püüab ennast ise aknast sisse suruda, ta näitab mulle joodikut, näitab mulle Rahvusliku Kasvatuse Ringi. Ei, seda viimast ma nägin ise. Aga vahet pole. Ta ei vasta ühelegi küsimusele, ta ainult näitab. Ta on alati nii teinud. Omal ajal tegi ta samamoodi keskealiste mõistlike kodanikega. Kuulge, kodanik, teie väitel on kõik vale, mis meile räägitakse. Olge ometi mõistlik. Tõde asub alati kusagil vahepeal, kordasid nad. Käituma peab mõistlikult. Järeleandmisi peavad tegema mõlemad pooled. Miks me peaksime täielikult hülgama riigi tõe ja tunnistama omaks ekstremistide tõe? Mida, te kodanik, õieti soovite? On teil selge ja reaalne poliitiline programm? Jah, muidugi, ühiskond võiks olla avatum, aga seda saab saavutada ka praeguse korra raames, poliitiliste vahenditega. Meil pole ju ometi üheparteisüsteemi. Edasi liikudes tuleb ikka aru pidada... Ta näitas neile. Näitas neile seda, mida nad isegi kusagil teadvuse sügavamas sopis teadsid, kuid olid püüdnud kõrvale lükata. Pärast tegime selgeks, kui palju oli nende hulgas, kellega ta rääkis, joodikuid, ühe lasksin vist isegi maha... Odessa pääses ainult tänu sellele, et hüppas tänaval teises reas sõitva veoauto kasti, raputas nii sabad maha ja kadus täielikult põranda alla. Viimased kuus kuud oli ta olnud rahvusvaheliselt tagaotsitav. See ei muutnud teda karvavõrdki. Ta ei tahtnud inimestele selgitada oma seisukohti, ta tahtis neile ise näidata, miks nad eksivad, tõendid neile nina alla lükata ja lasta neil endil järeldused teha ka siis, kui ta selleks iseennast samal ajal löögi alla pidi seadma.

Rai oli jälle tinaraskeks muutunud laud langetanud ja vist mõneks sekundiks tukastanud. Ta ärkas samal hetkel, kui auto peatus, tundega, et just hetk tagasi seisis ta kuskil väga kõrgel. Aknast paistis uks, millel rippus silt: "Meeste juuksur".

"Aeg sul veidike moodsamaks muutuda."

Rai noogutas tuimalt ja kobis omapoolse ukse kaudu autost välja. Väikeses salongis ootas neid sale heledajuukseline naine; kedagi teist ei olnud. Seinal teatas kuulutus, et juukselõikuseks palutakse eelnevalt aeg kinni panna koos telefoninumbriga. Klaasist plaadiga lauakesel kulunud nahkdiivani ees vedelesid mondäänsed ajakirjad. "Hülgega vannis", luges Rai masinlikult üle ühe esikaane ulatuvat pealkirja.

"Panin sulle aja kinni linna kõige kenama juuksuri juures. Seda sinuga vaevalt iga päev juhtub."

Odessa naeratas, kui ta neid sõnu lausus. Ta viipas naise ja Rai poole.

"Saage tuttavaks - Anna, minu naine. Rai, minu sõber."

Naine astus ettepoole ja sirutas käe. Ta sõrmed olid pikad ning käsi peen ja habras.

"Ma olen teist kuulnud. Te olete zooloog."

Rai surus kätt ja isegi kummardas kergelt. See tuli tal üllatavalt hästi välja.

"Võib ka nii öelda."

Tegelikult, mõtles ta, tegelikult pole ma zooloog. Tegelikult olen ma põgenev kurjategija, tagaotsitav autovarguse, ebaseadusliku relva omamise, vara tahtliku hävitamise ja ma ei tea veel mille eest. Peaks Odessalt küsima, kuidas minu tegusid täpselt peaks kvalifitseerima. Ja see naine teab seda. Teab seda kõike kindlasti. Nii palju kui ma Odessat tunnen, peaks see naine olema üks meie seast. Ta vaatas istudes peeglisse ja silmitses naise nägu pingsalt. Anna. Perekonnanimi on tal nagunii Odessa. Ma ei tunne ühtegi Annat. Aga ta võib olla ka eesnime muutnud. Kes olid tüdrukutest sellised kõhnad ja hallisilmsed? Irene? Vaevalt. Ma ei usu, et Irene. Lena? Lena ka vaevalt. Aga ega ma ei jõua kõiki Vastupanuliikumise tüdrukuid tunda. Seesama siis oligi, kes öösel lapsega rääkis. Vaat, kuidas salgud lendavad... Tüdruk teeb puhta töö. Ma polegi kunagi varem kiilas olnud. Habet pole ka juba mitu päeva ajanud. Igal pool fotodel olen ma alati aetud habemega, seda ma tean. Odessal oli õigus, peaks endale tõesti kuskilt rõnga kõrva vaatama. Ja palju päikese käes olema, et välja ei paistaks, et ma hiljuti olen nulliks aetud. Päevituskreem kah vist hea mõte. Huvitav, kas nüüd tuleb koos habemeajamisega ka pea üle käia? Ilus pilt, kunagi oli ühes filmis stseen, kuidas täiesti kiilas mees raseeris endal peegli ees elektripardliga lagipead.

"Ohhoo," ütles Odessa. "Kust sa selle armi said?"

Rai vaatas ennast peeglist. Arm oli otse pealael, kus juuksed selle enne täielikult katnud olid.

"Ma ei tea... Kaklesin kellegagi."

Lause esimene pool oli tõde. Teine vale. See tegi teda rahutuks. Tal polnud aimugi, kust ta oli armi saanud ega sellest, kui kaua see seal juba võis olnud olla. Arm oli ilus, suur lapakas nahka oli lahti olnud ja tagasi õmmeldud. Ta mõtles hetke ja leidis, et oli ilmselt suutnud piisavalt kergel toonil vastata. Ta lasi pilgul langeda ja mõtles kramplikult. Midagi ei meenunud. Hirm krambistas ta kõhtu. Millal, milla ometi ma nii täis olin, et lasin endale niimoodi vastu pead anda ja ennast kokku lappida ja mitte midagi ei mäleta? Ajukahjustuse tagajärjel võib mäluga imelikke asju juhtuda. Ta meenutas endale oma elu viimaste aastate jooksul, iga korda, kui nad olid Brüsselis puhkamas käinud, iga korda, mil nad olid laboratooriumis tinistanud. Midagi ei meenunud, see oli kui vastu seina jooksmine - peaga vastu seina jooksmine, ta krimpsutas mõrult huuli. Vahest olengi peaga vastu seina jooksmisest augu pähe saanud. Välistada ei saanud - kuigi enda arust olen ma liigagi muganduv isik.

Seda kõike saab muidugi kontrollida. Meditsiinilised kirjed on kõik kuskil andmebaasis olemas. Seda saab kontrollida ja ma kontrollin seda - aga mitte praegu. Praegu on oluline, et ma veidrikuna ei paistaks. Isegi Odessa jaoks ei tohi ma praegu veidrikuna paista. Ta ei teadnud isegi, miks see oli nii oluline, mitte paista veidrikuna Odessa silmis, aga kõhutunne ütles, et praegu on seda vaja.

Tüdruk tegi puhta töö. Rai istus ja vaatas näkku oma uuele minale. Odessa tuli kuskilt tagumisest ruumist ja tõstis ta selja taga üles nahkpintsaku. Anna tõmbas tal rätiku kaelast ja pühkis pintsliga kraevahe puhtaks. Nahk krägises kergelt, kui Rai selle selga ajas. Anna seisis teda vaadates ja naeratas.

"Ma näen välja nagu himbo."

"Nii see oligi mõeldud. Mul hakkas juba häbi. Kaua ma ennast ikka orangutani seltsis näitan linna peal."

Telefon hakkas plõnksudes mängima viisi "Ja hoia minu kätt kogu öö". Anna tõstis toru ja mõne sõna vahetanud, kattis mikrofoni kinni ja sosistas:

"Üks onu on kohe siin. Ütles, et peab kuhugi minema ja tahab kümme minutit varem tulla. Haihtuge ära." Ja siis uuesti telefoni: "Jaa, on küll võimalik..." Odessa pani käe korraks ümber ta õlgade ja suudles teda põgusalt. Siis astusid nad salongist välja. Kerge tuuleõhk kõditas Rai pügatud pead, ta libistas käe üle sileda naha seal, kus enne olid olnud paksud tumedad salgud ja ütles:

"Pagana kena naine sul."

Arm ei olnud tundunud sõrmede all hell. Ta oli tundnud naha reljeefsust, aga mitte midagi muud. Järelikult pidi see juba üsna vana olema.

Odessa tegi nõustumist väljendavat häält.

"Kust sa ta leidsid?"

"See on pikk jutt... Ühesõnaga, ma klaarisin ta omal ajal jamast välja. Agitatsioon ja propaganda. Oli mingite lendlehtedega nõmedalt vahele jäänud. Kooliplika, aga vihane nagu rästik. Tahtis, et ma ta laskma õpetaks. Õnneks löödi klikk enne laiali, kui ma selleni jõudsin. Muidu oleks veel kellegi maha kõmmutanud keset tänavat. Aru polnud tal siis kopika eestki peas."

Rai vangutas pead.

"Ära sa ütle... Vaga vesi, sügav põhi."

Odessa kehitas õlgu.

"Nojah, kui poiss sündis, siis rahunes maha."

Nad olid viimased sõnad öelnud auto juures seistes. Odessa peatus hetkeks, nagu millegi üle mõeldes, ja lausus siis:

"Tegelikult on kohustuslik osa lõppenud. Ma tean siin lähedal üht kohta, joome väikese konjaki. Mulle tuli meelde, et sa pole mulle veel õieti midagi jutustanud, mida te seal metsa sees täpselt tegite. Kas on vastuväiteid?"

Ei, mõtles Rai, mul ei ole vastuväiteid. Või on? Ta tundis, kuidas ta sisemine mina talle etteheitva pilguga otsa vaatas. Pole see asi nii hull, ütles Rai talle rahustavalt. Ma ei joo palju. Lihtsalt võtan ühe konjaki. 40 grammi. Või siis kaks sellist. Aga mitte rohkem. Sellest pole hullu. Aga mõelda vaid - sisemine mina tõmbus tagasi ja kadus uue mõttelõnga varju - mõelda vaid, tema pole midagi kuulnud, mida mina teen. Ja ise ei lase mul ühtegi küsimust esitada... See, muide, ongi põhjus, miks tuleb temaga jooma minna, vaat mis. Tuleb talt kätte saada, mida ta teab. Sest ta teab kindlasti midagi. Kõik teavad ju midagi.

Baari paljusid hämaraaid sopikesi eraldasid nikerdatud puitu imiteerivad vaheseinad. Akende ees rippusid rasked punased kardinad. Laudlinad olid mingit ebamääraselt kõlvatut tooni roosad ja laudade ääres istusid paarikesed. Peaaegu nagu see koht, mida vanasti "Intiimiks" hüüti, mõtles Rai. Mehed tellisid konjakit ja Odessa valis ühe kaugema laua aknast eemal. Nad istusid teineteise vastu, Odessa pani käed enda ette lauale ja asetas sõrmeotsad vastamisi. Ta vaikis hetke ja ütles siis:

"Ma näen, et sa kibeled kuidagi. Lepime kohe kokku, et küsimusi esitama hakkan mina."

Rai rüüpas konjakit. Meeldiv soojus vajus mööda suud laiali ja kurgust alla. Ta tegi klaasile lõpu peale. Asjad hakkasid paika minema. Muusikakeskus baarileti ääres hakkas mängima shlaagrit "Ära mine veel koju, beibe." Nendeni kostis see kuidagi kaugelt ja ähmaselt.

"Mängid ülekuulamist?"

Odessa raputas rahulikult pead.

"Ma ei mängi midagi. Kuna ma midagi ei tea, pole sul mõtet minult midagi küsida. Mulle aga pakub sinu teaduslik tegevus huvi. Ma tegelen mälumänguga."

Rai ohkas.

"Hüva. Lase käia."

Odessa mängis klaasiga.

"Sinu instituut tegeles tundmatute loomadega?"

"Tegeleb siiamaani, aga ilma minuta."

"Nii... Kustkohast tulevad tänapäeva Euroopasse tundmatud loomad? Ma saan aru, et tegu on vormidega, mida seni pole nähtud?"

Rai kehitas õlgu.

"Hea küsimus. Kui ma sellele vastata oskaksin, ei istuks ma praegu siin. Me ei tea. Nad liiguvad metsas, vahetevahel märgatakse uusi elukaid, vahetevahel kaovad raportitest vanad. Mõnikord ilmuvad nad mingi aja pärast uuesti välja. On mitmeid teooriaid. Ühe kohaselt peitub kusagil metsas võimas radioaktiivsuse allikas, mida nimetatakse kõnekeeles Pommiks ja tegu on radioaktiivsuse tagajärjel tekkinud mutantidega. See on rahvaluule. Metsas on küll vana radioaktiivsete ainete matmispaik, aga seal pole mingit leket täheldatud. Samuti pole täheldanud mingeid eriti kõrge radioaktiivsusega alasid õhuluure. Suletud tsooniks kuulutati mets omal ajal hoopis teistel põhjustel..."

Odessa võttis taskust väikese lapiku pudeli ja valas konjakit.

Kõik, kõik on määratud korduma. Raile kerkis vaimusilma ette stseen, kuidas ta ise istub ühikatoas ja tema vastas on tast paar aastat noorem poiss, esimese aasta tudeng, habe vaevalt tärganud, kellele ta esitab samasuguse mittemidagilubava häälega küsimusi. Vineerist vaheseina taga aga lamavad Raube ja Gondel lutikaist puretud kushettidel, suitsetavad, konspektid ees ja kuulavad kõike pealt. Ta poleks uskunud, et ta ise võib kunagi selles olukorras mõnes teises rollis olla. Aga tegelikult oli see loogiline. Ta oli mitu aastat kõigest kõrval olnud, teda vaid mäletati, kuid ei tuntud. Kõrvallauast vaheseina tagant ei kostnud hääli, seal oli enne üks paarike olnud ametis suudlemisega. Kas on nemad tema kohtunikud? "Ära mine veel koju, beibe" ei kostnud siia väga kõvasti, nad võisid teda pealt kuulda küll. Kabiini nurgas rippus küll üks kõlar, kuid see oli tumm.

Ta ei mõelnud edasi, vaid ainult rääkis, rääkis kõigest. Odessa muidugi teadis, et ta on olukorda taibanud, polnud mõtet peitust mängida. Ta rääkis oma suhtest Leaga ja Tavelist ja sellest, kuidas on käia hommikuses metsas, kus pole peale sinu ühtegi inimest, kuidas nad olid dzhiibil sõitnud nii kaugele vana sihti mööda, et pidid kaitseriided selga panema, sellest, et kusagil metsas on vana ammu võssakasvanud elektrijaam, et maapind selle all on kaetud portselanisolaatorite kildudega. Ta libistas käe üle armi, kui ta elektrijaamale mõtles, see oli justkui kuidagi elektrijaamaga seotud. Rai silitas armi peaaegu hellusega. Rääkis sellest, kuidas ta oli näinud esimest soomusnahkset konna. Rääkis sellest, mis häält teeb oksendaja, kui ta parajasti valmistub oksendama. Odessa nägu ei muutunud vestluse jooksul kordagi. Tõenäoliselt üritatakse kogu ta juttu kontrollida. Loodetavasti ei lähe nad metsa elektrijaama otsima... Ta ei üritanud kordagi Odessa käest midagi küsida. Selle polnud enam mõtet.

Odessa võttis taskust väikese lapiku pudeli ja valas konjakit.

Kui võtta asja filosoofiliselt, lõpuks tuleb asja vaadata ka filosoofiliselt, siis oli nende laboratooriumi olemasolu eesmärk üldse arusaamatu. Kordagi ei tulnud keegi Akadeemiast vaatama uusi loomi, mis nad olid leidnud, nende ettekandeid loeti, aga mitte huviga, ta ei olnud kunagi kuulnud, et kunagi oleks mõnda looma püütud laboratooriumist minema viia, kuigi tegu oli ju kogu bioloogiale huvitavate eksemplaridega, neid oleks kindlasti tulnud rohkem uurida, kui nemad seda suutsid teha, tegelikult nad ju ainult lahkasid ja tegid esmaseid käitumiskirjeldusi, see kõik oli nii pealiskaudne. Meid oli ainult viis inimest seal, kus oleks olnud tööd viiesajale. See oli ebamõistlik, mõistusevastane. Meid oleks sinna nagu saadetud loomadele uurimiseks, mitte vastupidi, loomi on mets täis, meid oli ainult viis. Naljakas. Eks ole naljakas? Rai naeris laginal. Kurat, mõtles ta siis, ma olen ju purjus...

Odessa võttis taskust väikese lapiku pudeli ja valas konjakit.

Muusika oli vahepeal katkenud ja algas siis uuesti, nüüd oli see rahulikum ja meloodilisem. "Ei meeldi mulle," ümises Rai, "kui jääb poolikuks..." Odessa tõusis püsti ja nad läksid läbi baari, läksid läbi hämara baari, kus aeg oli justkui aeglasemalt voolama hakanud, Rail oli lõpmatuseni aega vaadata istujate nägusid ja poose, panna tähele ilme pisimaidki muudatusi, kui ta Odessa järel läbi ruumi kõndides püüdis käigult mitte midagi riivata. Väljas oli saabunud hiline pärastlõuna, värske õhk pani ta pea korraks pööritama. Odessa avas autoukse ja lasi tal sisse istuda, läks siis ümber masina ja istus juhi kohale. Mõõdetud, täpsete liigutustega kontrollis ta, kas käik sees pole, keeras siis võtit süütelukus ja tüüris auto aeglaselt parkimistaskust välja. Tundus, nagu poleks ta tilkagi joonud. Piiri pidada oli ta alati osanud.

 

Rai ärkas keset ööd ja vaatas lakke. Ta lamas voodis. Ta ei hakanud ennast vaevama sellega, kus ta parasjagu viibis - tõenäoliselt oli see sellesama tuima vanamuti korter, kus ta eelmise öö oli... veetnud. Eks hommikul selgub, nii pakiline küsimus see ka ei olnud. Oli pime, ta ei näinud õieti midagi. Vihm krabises vastu akent. Suus oli liisunud alkoholi maitse. Praegu, mõtles Rai, võib mõtelda. Võib kenasti mõtelda viis pikka minutit. Või kümme. Eriti paha nagu polegi olla, purjus kah vist enam pole, peaaegu õndsus. Paha hakkab homme. Ma vist jäin kuskil magama ning Odessa tiris mind siia. Nagu vanasti. Ta meenutas eelmisel päeval juhtunut. Umbes lõuna ajal olid nad Odessaga mingis baaris istunud ja ta intervjueeris mind. Seda ma mäletan hästi. Siis me läksime mingisse restorani ja sõime biifsteeki. Siis me läksime kuhugi edasi. Oli mingi koht, rohelistes toonides, elava muusikaga, mitte väga kärarikas. Täiesti noobel koht oli. WC oli ka noobel, tumerohelised kahhelplaadid kuldse mustriga. Viivuks virvendasid tumerohelised kahhelplaadid kuldse mustriga ta silme ees. Rohkem enam ei mäleta... Kui palju ma üldse kokku juua võisin? Alguses baar, siis restoran, prae kõrvale sai ilmselt mingit veini rüübatud, pärastpoole võib-olla veel pits või paar, siis rohelised kahhelplaadid... Ta ei suutnud hinnata. Vähemalt kuskil polnud vist eriti suitsune, suus pole suitsu maitset. Hea seegi, ma ei kannata suitsu sees joomist, see teeb hommiku kaks korda hullemaks. Magama muidugi läksin täis peaga, see pole hea näitaja.

Sellist elu ma siis ülikooli viimasel aastal elasin, hakkas juba meelest ära minema. Hommikul vedelesime loengutes ja praktikumides, lõuna ajal läksime kohvikusse, mängisime malet, tegime enda arust poliitikat. Mitte ei mõista, miks me seal poliitikat tegime: nuhkidel polnud vajagi kuskil mujal istuda, kui ülikooli kõrval kohvikus, mujal keegi nagunii kunagi ei käinud. Õhtul läksime kas linna peale ja jõime või ühikasse ja jõime natuke vähem, jõime igal juhul, ka siis kui midagi juua ei olnud. Kaks korda jõin redifossi õllega, rüüpad pudelist kolmandiku ära, lased redifossi sisse, siis ruttu jood. Jah, redifoss õllega pole nali...

Siis käis pauk, klikk lasti õhku ja mina maandusin kuskil metsa sees koos Leaga. Ja hakkasin omaette tinistajaks. Puhkuse ajal hotellis kah pigem lugesin ja tinistasin omaette kui kuskil väljas käisin. Venelastel on vanasõna, kes üksi joob, joob kokku kuradiga. Peab piirama, piirama...

Omal ajal ma jõin muidugi veel rohkem. Aga üksi tinistamine tuleb ära jätta, täna ma üksi vähemalt ei olnud, Odessa oli ka. Kurat, mõtles Rai äkki, see Odessa jootis mind meelega täis, ise veel juhtis autot. Selle peab üles tähendama, mõtles ta, ma ei tohi seda hommikuks ära unustada, ja ta kordas endale mitu korda poolvaljusti: "Odessa jootis mind täna õhtul meelega täis." Siis keeras ta ennast korra ja jäi uuesti magama.

 

Päike paistis aknast sisse. Rai vaatas päikeselaiku ja otsustas, et hommik see küll ei ole. Huvitav oleks teada, mis kell on. Ta lamas liikumatult. Praegu ei valuta veel kuskilt. Ainult südame tuksumine on kõrvades kahtlaselt kõvasti kuulda. Ta lasi silmadel toas ringi käia - see oli seesama tuba, kus ta eelmiselgi ööl oli maganud. Öösel ma siin korraks juba ärkasin, tuleb meelde küll. Ja eile õhtul sai koos Odessaga linna peal oldud. Öösel, jah, ma tuletasin kõik meelde. Või peaaegu kõik. Mingid rohelised plaadid... Ahjaa, midagi oli, mis oli tähtis, mida ei tohtinud ära unustada. Odessa. Oddessa jootis mind eile õhtul meelega täis. Ise sõitis veel autoga siia. Stopp, kust ma tean, et ta autoga siia sõitis? Siis ma juba magasin. Igatahes ta sõitis eile õhtul autoga ringi, kui mina juba purjus olin. Niipalju ma mäletan küll. Koerapoeg.

Ta ajas ennast istukile ja kuklasse lõi samal hetkel valu, puuris ennast sisse ja valgus rahulolevalt üle kogu terve kolba sisepinna laiali, et otsmiku taga ennast uuesti kokku koguda. Rai vandus vaikselt, tõusis siis püsti ja läks ukse poole. Korra tundis ta endas iiveldust tõusmas, siis taandus see peavalu ees. Kell sektsioonikapi riiulil näitas pool kaks. Ta astus väikesesse kööki, lasi mingi kopsiku külma vett täis ja jõi isukalt, suurte sõõmudega, sundis ennast jooma. Seda protseduuri korranud, hakkas ta kappide uksi lahti tegema. Mitte midagi alkohoolset ei hakanud silma. Külmkapis polnud isegi kefiiri mitte. Sel hetkel oli väga kummaline mõelda, et maailmas võib leiduda külmkappe, kus pole kefiiri. Rai läks tuppa tagasi ja hakkas riideid selga ajama. Päike tegi silmadele haiget. Peale tema polnud korteris kedagi. Juba riietunult tagasi esikusse astunud, heitis ta pilgu enda kahvatule ja lömmis näole peeglis ja libistas peoga üle pealae. Ta vaatas välisust, sellel oli snepperlukk. Võtmeid mul ei ole. Ükskõik nende võtmetega, praegu on olulisemaid asju. Lähen leian kuskil mõne varjulise kohakese ja kogun ennast kokku, kuni mutt tagasi tuleb. Varsti ju hakkab tööaeg lõppema.

Rai ajas mantli selge ja keeras välisukse lukust lahti. Trepist alla minnes tuikas pea iga astme juures. Oli harjumatult vaike. Õues lebas vana rekk kass plangu ääres päikeselaigus. Tal oli kõht täis. Rai läks plangu juurde ja lükkas värava lahti. Päike torkis silmi, ta tõmbas need kissi ja astus puu varju. Tänav oli ühesuunaline. Ta pööras pead ja vaatas alguses vasakule, magisraaltee suunas, siis paremale, kus tänav tegi täisnurkse kaare väikese künka all. Künkast üles viis trepp.

Ja trepi mademel seisis auto. Või õigemini, oli seisma jäänud auto. Auto oli väike, helesinine ja kõige järgi otsustades otse trepist alla veerenud ning siis vastu puud põrganud. Kummaline tunne oli olla ainus inimene tänaval ja trepist alla sõitnud autot vaadata; polnud isegi rulatavaid poisikesi ümberringi kõõlumas. Ta lasi pilgul käia üle majade akende, mõned neist olid lahti ja mõned kinni, kuid ühegi taga ei märganud ta mingit liikunist. Rai kehitas nägu krimpsutades õlgu ja hakkas auto poole astuma.

Trepil paistsid mustad kummijäljed. Üleval künkal asus parkimisplats, liiklusmärk paistis, näis, nagu polnuks juht selle ääres pidama saanud ning otse üle madalate äärekivide risti üle kõnnitee ja trepist alla sõitnud. Ning auto polnud tühi, polnud praegugi tühi... Rai tõmbus higiseks. Juhipoolne uks oli lahti, ta astus selle juurde ja vaatas salongi. Kaks tumedates mantlites meest istusid ikka veel esiistmetel, deformeerunud salongis olid nende kehad pigistatud esiletunginud rooli ja armatuurlaua ning istmete seljatugede vahele. See ei olnud meeldiv vaatepilt. Keegi oli sobranud nende taskutes ja leitud asjad siiasamma auto kõrvale maha puistanud. On aga linnaosa, mõtles Rai mõrult. Millalgi sõitsin need mehed siin ennast surnuks ja keegi isegi ei kutsu politseid kohale, et auto minema veetaks, ainult sobratakse taskutes ja jäetakse kõik sinnapaika. Või on politsei juba teel? Sel juhul oleks õigem ohutusse kaugusesse taanduda. Aga vaevalt. Õnnetus oli ilmselt juhtnud tüki aja eest, vihma ja libedaga, praegu aga olid ainult mõned üksikud loigud teel. Mitte midagi ei saa aru. Ta kükitas ja võttis maast taskurätiku ning võtmete vahelt pruuni rahatasku. Huvitav, et see maha jäeti. Raha muidugi sees ei olnud. Ta kobas üksteise järel vahesid, et mingeid dokumente leida. Ühes vahes olid mingid papitükid, ta tõmbas need välja ja jäi neid põrnitsema.

Need oli fotod. Kolm passipildi suurust fotot. Rai laskumas juuksuritooli. Ajamata habemega Rai istumas juuksuritoolil, valge rätik ümber kaela ning haprad naisekäed ta soengu kallal tööd tegemas. Ja viimaks, kiilas rõngashabemega Rai, nüüd juba ilma rätikuta, naeratamas otse objektiivi masendavalt totrat naeratust. Arm oli ka hästi näha. Võetud otse peegli tagant, kurat võtaks. Rail hakkasid käed värisema. Ta pistis fotod tasku ja kobas kiiresti autosistuvate meeste riietes. Midagi uut välja ei ilmunud, eelmine otsija oli puhta töö teinud.

Ta pööras ümber ja hakkas tagasi astuma. Siit tuleb kaduda. See on juba kurat teab mis. Kaks joodikut otse minu maja ees ennast surnuks sõitnud ja ühtegi muud hinge pole näha. Rahakott on mul kaasas, telefon ka, püstol ka, aitab, enam ma sellel tänaval nägu ei näita. Aga kõigepealt tuleb midagi joodavat leida. Ainus pood siin on vististi ristmikul. Pilv läks päikese ette ja Rai oli selle eest siiralt tänulik. Kerge silmapõletik kippus alati välja lööma, kui ta joonud oli. Tuul pani puude lehed sahisema, see peale kauge mere kohina oli ka ainus hääl, mida kuulda võis. Ma ei teadnudki, et siin päeva ajal nii vaikne on. Idüll. Kogu rahvas in corpore tööl või koolis, isegi peateel autod ei sõida. Kui laipu tänava ääres muidugi mitte arvestada.

Ta astus tänavanurga tagant välja ristmiku äärde ja jäi seisma.

Pood oli madal silikaattellishoone diagonaalis üle ristmiku. Selle uks oli kinni, kuid aknad seevastu puruks pekstud. Klaasikildude vahel vedelesid maas üksikud päikese käes kiiskava pakendiga asjad. Mingit liikumist näha ei olnud. Rai seisis puu varjus otse plangu ääres ja vaatas. Korraks taandus isegi peavalu. Siis vaatas ta teises suunas, piki mere poole minevat tänavat.

Temast mõnekümne meetri kaugusel bussipeatuse sildi juures seisis mees ja suitsetas, nii arutu kui ta ka ei paistnud seal seismas ja bussi ootamas, pööramata vähimatki tähelepanu tühjale tänavale või rüüstatud poele.

Siis tundis Rai mehe ära. Ta vaatas masinlikult üle õla, kas autot ei tule (muidugi ei tulnud), läks üle tänava ja astus pikkade sammudega mehe poole. Too suitsetas sigareti lõpuni, viskas koni ära, vaatas kella ja pööras siis näo otse Rai poole. Mõne hetke jooksul vaatasid nad tõtt. Gondel oli ajaga vähe muutunud: päevitunud nagu ikka ja hallide silmade pilk niisama terav kui vanasti.

"Gondel."

Uuriv pilk libises üle Rai näo, Gondli ilmest ei võinud midagi välja lugeda.

"Ma olen Rai. Ajasin juuksed maha."

Gondel lasi uuesti silmadel üle ta näo libiseda ja naeratas siis oma tavalist verevaest naeratust.

"Ma ootasin sind, aga ma poleks sind ära tundnud. Odessa ütles, et sa oled siin ja magad peatäit välja. Paar korda proovisin sulle helistada, aga sul oli telefon väljas. Tagusin ust ka, aga sa ei kuulnud vist."

Rai krimpsutas nägu.

"Ära parem räägi. Mis kurat siin toimub?"

Gondel võttis taskust lapiku pudeli ja ulatas talle.

"Turguta ennast kõigepealt."

Pudelis loksus puhas kraam. Rai lasi elustaval vedelikul kõrist alla voolata. Asjad hakkasid paika minema.

Gondel süütas uue sigareti.

"Mida sa enne küsisid?"

Rai võttis pudelikaela suult ja keeras korgi hoolikalt peale. Gondli zhesti peale pani ta selle endale taskusse.

"Mis siin igal pool toimub?"

Gondel kehitas õlgu.

"Kui aus olla, siis ma eriti palju sust rohkem ei tea. Võib-olla on sõda alanud. Võib-olla mitte."

Raile meenus miski ja ta tõmbas taskust fotod.

"Käisin Odessa naise juures juuksuris, et natuke välimust muuta. Hommikul oli minu maja ukse juures purukssõidetud auto, milles oli kaks joodikut, need taskus."

Gondel napsas ta käest pildid ja vaatas neid kiiruga üksteise järel.

"See häda ka veel. Üks probleem juures... Ma tean, ma käisin seal auto juures ja puistasin neid. Ehtsad joodikud, töötõendid ja relvad kaasas. Võtsin kaasa, ehk läheb vaja. Kust mina pidin teadma, et see seal fotode peal sina oled... Huvitav, kui seda öist jampsi poleks olnud, istuksime ilmselt kõik juba praegu kinni."

Ta ütles seda kiretu häälega, fakti nentides.

"Odessat praegu kätte ei saa, ta läks laeva peale. Ta oma naine ja laps on ju kusagil seal. Kuradima jamps."

"Mis laeva? Mis siin öösel toimus?"

"Sina ilmselt seda ei tundnud, sina magasid. Asi oli nii, et kogu Mereääre elanikud kogesid öösel umbes viie ja kolmveerand kuue vahel midagi väga ebameeldivat. Ma ei tea, mis see oli, aga ma tean, mis see inimestega tegi. Need sinu joodikud vist panid ka sel hetkel oma autoga võssa. Ma olin hommikul sadamas, kui sa teaks, mis möll seal käis... Kogu rahvas valgus kohe millegipärast siit sadama poole, mitte kesklinna, ja seal hoidsid neid sõdurid tagasi. Nad olid valmis jõuga lahkuva reisilaeva peale murdma. Kell kuus kolmkümmend kuulutati välja evakuatsioon ja nad pandi kolme praamlaeva peale. Tund aega oli sadamas täielik põrgu, inimesi tallati surnuks, sõjavägi katsus midagi teha, aga tulutult. Kõigil oli vaid üks soov, minema sõita. Tont seda teab, kuhu nad saadetakse. Ühisturu põgenikelaagrisse vist kõigepealt. Vähemaga nad juba ei lepi, kui nad niisama kuskil rannaääres maha panna, juhtub veel ei tea mis. Sellist massipsühhoosi ma pole veel näinud..."

"Mis see oli siis, mis nad niimoodi marru ajas? Infraheli?"

"Kust mina tean? Mina ei tea midagi. Pole vähimatki aimu. Keegi ei tea. Mina tean ainult seda, et rahvas läks ühekorraga arust ära ja et see ei mõju raskes alkoholijoobes isikutele. Seda viimast sain ka alles kolm minutit tagasi teada. Hakkame astuma, tee peal võid ka küsida."

"Odessa muide jootis mu eile õhtul meelega täis."

Gondel ei vastanud.

Valu oli tahaplaanile vajunud. Nad hakkasid kesklinna poole minema.

"Ma nägin eelmisel ööl midagi kummalist. Siiamaani ei saa aru, mis see oli. Mingi tahke pimedus või jõuväli või midagi, mis tahtis aknast sisse suruda. Mina ja perenaine koos ei jõudnud akent kinni lükata. Siis ma tulistasin selle pihta ja see kadus ära."

"See on veel kah üks kurat teab mis... Kümme päeva on siin selline möll olnud, et keegi ei saa aru, mis toimub. Lühidalt, see on fantastiline, aga paremat seletust ei ole, see oli unenägu."

"Ei, ma olin ärkvel. Perenaine ka."

Gondel lõi käega.

"Sa ei saanud aru. See, mida sa tulistasid, oli unenägu... Või ma ei tea, kuidas seda nimetada. Me tegime katse. Panime kellegi tühja, suletud uste ja akendega ruumi magama ja jälgisime toimuvat kaamera abil. Umbes kümme minutit pärast tema uinumist hakkas laelamp kõikuma, paberid laual liikusid, keset tuba õhus mingid valged sähvatused... Kui me ta äratasime, kõik lakkas. Proovisime mitme isikuga, ainus kelle puhul mingit reaktsiooni ei tekkinud, oli see tädi, kelle juurde Odessa sind viis. Tema ei näe kunagi und. Esimesel päeval oli linnas sadakond surmajuhtumit - lämbumine, kägistamine, mehhaanilised vigastused, isegi külmumine. Meie muidugi ei hakanud katsetama, mis juhtub, kui selle reaktsiooniga ühte ruumi jääda. Ainus asi, mis on kindel, on see, et magajat ennast see kuidagi ei mõjuta. Kõigepealt muidugi võeti perekonnaliikmed mõrvas kahtlustatuna vahi alla, siis võimud said asjast aru, vahistatud lasti lahti, seati sisse komandanditund, kõik hakkasid kinniste uste ja akende taga magama. Mõni ilmselt jättis akna ikka lahti või magas õues, sest need nähtused ei lakanud, kuigi jäid harvemaks. Sõjavägi piiras linna sisse. Üleeile õhtul saadeti sõjavägi minema ja toodi dessantlased, kes kunagi und ei näe. Neid valitaksegi selle järgi. Masininimesed. Ilma fantaasiata. Ja täna hommikul siis uutmoodi värk."

"Aga see on ju täielik jama!" Rai seisatas ja vaatas Gondlile otsa. Viimane kehitas õlgu.

"Faktid ja vaatlusandmed on sellised, nagu ma sulle esitasin. Eks seleta paremini, kui oskad. Muide, kustkohast need sinu loomakesed pärit on?"

"Seni pole teada. Kuid need on reaalsed loomad, nad söövad ja joovad ja situvad, mitte poltergeistid."

Gondeli hääles ei muutunud midagi.

"Poltergeistidega on ka katsutud asja seletada. Et kui tavaliselt tekib selline nähtus püsivalt ja mingi eriti tugeva emotsiooni korral, siis nüüd on tekkinud uus sort, mille jaoks piisab lihtsalt unest, mis aga püsiv ei ole... Muide, on väga veider, et lasud sellele midagi tegid, tavaliselt sellised asjad üldse ei mõju. Magaja pidi nii lähedal olema, et lasud ta üles ajasid. Kui magaja ärkab, kaob kohe ka nähtus. Siis üks füüsik võrdles seda rauapuru joondumisega magnetvälja järgi: et mingis raadiuses joonduks kogu vabalt liikuv mateeria nagu unenäost tekitatud välja järgi. Nii palju seda vabalt liikuvat mateeriat minu meelest nüüd ka ei ole... Aga see on kõik hiromantia. Samamoodi võiks asja marslaste sissetungiga seletada."

Jah, mõtles Rai, sissetung. Elame ulmeromaanis. Minu loomakesed, nagu ta neid nimetab, ka. Linnad tühjenevad inimestest ning metsast hakkavad linnade poole liikuma loomad. Oksendajad on kõige suuremad, jõuavad esimestena kohale ja hõivavad toad. Teevad kogu riidekraamist, mida leiavad, endale suured pesad. Suslikud ronivad keldritesse. Hallkarvikud tahaksid ka tuppa minna, aga oksendajad on neist suuremad ja nad hõivavad need ruumid, mis oksendajad ära põlgasid. Nagistajad aga ronivad korstnatesse ja ahjudesse, pööninguurgastesse ning ungastesse ja nagistavad seal kogu öö... Ja soomuselised konnad täidavad kõik kraavid ja tiigid ja ojad ja kodutute soo.

Gondel rääkis edasi.

"Ma jätsin selle küsimuse kõrvale, kustkohast see kõik tuleb. Mind huvitavad tagajärjed. Näiteks selle uneasja tagajärjeks oli, et inimesed enam ei usaldanud üksteise kõrval magada. Kaugemas perspektiivis see kindlasti muudab nad üksikumateks ja lõhub inimestevahelisi sidemeid. Kellele on see kasulik? Kellele on kasulik, kui inimene on üksi, kui tal pole suhete võrku, mida ta alati usaldada võib? Väikene terror, millega võitlusse astuda ja rahva palavat armastust teenida, ajutise meetmena muidugi paar ajalehte sulgeda, parteid laiali saata ja valimised edasi lükata... Mingid bandiidid ei teeks seda pooltki nii hästi. Kohe kangesti kasulik, kui vaadata, mida nad viimase aasta jooksul siin teinud on. Kõik liigub jälle vana korra juurde. Me hakkasime pool aastat tagasi organisatsiooni taastama."

"Ma tean. Odessa näitas mulle. Rahvusliku kasvatuse ring. Ja ta võttis mult eile õhtul intervjuu."

"Noojah... Odessa asja me veel vaatame. Intervjuu pärast ära muretse... Aga see kõik võib ka jama olla ja tänane hommik seda justkui näitaks. Miks on valitsusel vaja rahvast laevadele ajada, seda ma küll ei mõista. See võib siis olla mingi uut liiki relva katsetamine. Või on tõesti sõda puhkenud ja meid rünnatakse sellega. Muide, ükski raadiojaam ei räägi kogu asjast sõnagi."

Rai ei küsinud enam midagi. Räägitakse, et enne surma jookseb elu nagu filmilindil silmade eest läbi. Tema silmade eest jooksis praegu läbi Odessa elu. Odessa koolis, pikk vibalik, enne aega täispikkuse kätte saanud. Odessa korvpalli mängimas. Odessa istumas tema voodi ääres, kui ta haavatud oli, küünarnukid põlvedele, lõug sõrmenukkidele toetumas. Odessa istumas ühe vana kulunud laua taga noore tulipäise nolgi vastas ja kannatlikult rääkimas: "Kangelastegu pole granaatidega tanki ette hüpata... Seda oskab igaüks, see on julgus, aga mitte kangelastegu. Kangelastegu on edasi elada, päevast päeva teha tööd, täita ülesandeid, mis antakse, teadmata, kaua see kesta võib ning kas asjast üldse kunagi midagi välja tuleb..." Nolk oli sellest ajast sidemees kuni lõpuni, pauku vist ei teinudki. Odessa istumas koos temaga väikeses punkris ja tegemas tuhmi elektripirni valgusel metoodilise rahuga mingisse lendlehte parandusi, samal ajal kui nende peade kohal rautataud saapad trambivad ja mööblit raginal ümber keeratakse. Siis kujutluspildid - Odessa istumas kuskil väikeses hämaras baaris koos silmatorkamatu mehega. Odessa andmas talle üle fotosid. Võtmas vastu raha... Rai libistas lahtise peoga üle näo.

Mõtlesin, et põgenen elu eest ära, poen metsa sisse peitu ja uurin oksendajaid. Kuid elu eest ei saa ära põgeneda, lõpmatult ei saa, siia linna ma ju ka põgenesin, lasin raadiosaatja katki ja varastasin auto ja põgenesin ära. Isegi Leale vastu hambaid ei andnud... Siin on aga kõik vahepeal oma rada edasi läinud, kõik on muutunud ja ma pean ise vaatama, kuidas rongi peale tagasi saan. Kohe, kui laevadel paanika vaibub, helistavad sealt meie inimesed Gondlile ja Gondel laseb Odessa vaatluse alla võtta. Odessal ei tohiks aimu olla, et me fotod saime. Ja kui midagi välja tuleb, leiab Gondel kellegi, kes Odessa maha laseb. Või läheb teeb seda ise. Gondliga nalja ei ole, kui ta kellegi asja vaadata lubab...

Nad möödusid käies ühest autost. Sellel olid kõik klaasid sisse pekstud, vaid üks ovaalne esituli oli terve ja tundus suure melanhoolse silmana.

"Hea, et ma autoga ei tulnud," ütles Gondel. Rai noogutas. "Kogu linnaosa on politsei poolt ümber piiratud. Ma olin hommikul sadamas ja tulin sealtkaudu, seal kedagi ei kontrollitud. Tõkked on suures kaares ümber sadama. Kogu politsei ja dessantlased on tagajalgadele aetud." Seda öelnud, pani Gondel uue suitsu ette. Ahelsuitsetaja.

Äkki jõudsid nad tsoonist, kust inimesed öösel pagenud olid, välja. See oli väga kummaline. Sammud ühel tänaval, sinu ümber pole hingelistki, vaid tuul pöörab tolmusel teel kellegi poolt pillatud ajakirja lehti, siis astud ümber nurga, lähed üht teist teed pidi üles, astud mööda politseitõkkest, kus sa kedagi ei huvita, niikaua, kuni sa mahajäetud linnaosast välja tahad minna ja käsikäruga varastatud kraami ei vea, sammud läbi väikese pargi ja su ees on linn just sellisena, nagu ta kogu aeg on olnud. Inimesed tõttavad mööda, autod võtavad kohalt, pidurdavad taas, annavad signaali, valgusfoorides vahetuvad tuled, ärid on avatud ning keegi põlevate silmadega noorik astub sulle ligi ja pistab pihku voldiku, mille esilehel seisab: "Kuidas pöörduda patust". Vahest pole inimesed nii tegusad, kui tavaliselt, vahest kogunevad nad aeg-ajalt vaateakende ette, väikestesse kohvikutesse ja tänavanurkadele ja küsivad üksteiselt midagi, kulm kipras, pealiigutusega mere poole osutades, lähemal vaatlusel võib silmata patrulli tänavaserva pidi astumas, kuid sellest hoolimata tundis Rai veidrat kergendust. Mida ma õieti mõtlesin, küsis ta endalt poolpahaselt. Et sammumegi lõpmatuseni inimtühjas linnas, ainsad inimesed planeedil? Astume poodidesse sisse, teeme endale võileibu, rüüpame joodavat peale ja läheme muudkui edasi... Lõbus lugu küll.

 

Rai mõttelõng katkes.

"Kuhu me läheme?"

Gondel kehitas õlgu.

"Mind saadeti sulle järele. Pidin su paanikatsoonist välja tooma ning kuhugi vaiksemasse kohta majutama. Sinna ei saa enne õhtut minna. Peaks kuskil teed jooma."

Rai astus vaikselt. Pea oli ühtäkki mõtetest tühi. Millegipärast teadis ta nüüd, mis edasi saab, nagu oleks kõik see kord juba olnud. Kulminatsioonipunkt oli ületatud, graafiku tõus muutus täna öösel koos praamide lahkumisega negatiivseks. Kõik möödub mõne päeva jooksul, mälestused lagunevad nagu lumi kevadises jões, keegi ei räägi sellest, et olid kunagi need kümme päeva, kümme päeva hirmu, mille vältel armunudki ei julenud üksteisele otsa vaadata... Ning kui mõne aasta pärast tekib teooria, mis võiks seda kõike seletada, keelduvad teadusajakirjad seda avaldamast lühikese märkusega: "Esoteerikaga meie ei tegele." Visamad on sõjavägi ja valitsus, sest nemad haistavad selle kõige potentsiaali. Kuid nende uuringud lõppevad kõik tühjuses, ühtki niiti ei suuda nad lahti harutada selles segasest pahmakast, mis neile ette on söödetud - ja see kõik ei kordu enam kunagi. Inimkonna üks suuremaid oskusi on oskus unustada.

Rai tundis, nagu langeks võrk ta ümbert, kummaliselt tugev ja samas habras kui ämblikuniitidest põimitud nõiavõrk, mis seob muinasjuttude kangelasi nende teel. Mõtlemine kiirenes, ta tajus, kuidas kaob kummaline aeglus, mis oli teda viimaste päevade jooksul mitu korda üllatanud. Kõik omandas teravad piirjooned, muutus selgeks ja lihtsaks.

"Gondel."

"Jah?"

"Kas sulle on tehtud ülesandeks minu järele valvata?"

Gondel ei sattunud segadusse. Ta ei sattunud kunagi segadusse.

"Otsesõnu mitte. Ma pidin sulle otsima ohutu koha ööbimiseks."

"Kas ma võin selle ise endale otsida?"

Gondel kergitas kulme.

"Sina? Sa ju oled siit ära olnud, ei tunne suurt kedagi enam?"

"Ma tean... Aga on üks tüdruk, kellele ma tahaks külla minna. Või mis tüdruk ta enam... Ma helistasin talle eile."

"Kes see on niisugune?"

"Ma nimesid ei hakkaks nimetama, aga ta on kindlasti usaldatav. Lõpuks ei juhtu ju õieti midagi, kui vahele peaksin jääma. Saan paar aastat, teid kedagi ma ei tunne..."

"Vana võtaks mul pea maha. Millegipärast ta usub sinusse"

"Gondel, ma pean sinna minema."

Gondel ohkas.

"Mis siis ikka, pead, siis pead... Arusaadav ju lõpuks. Aeg on ainult kuradi vilets... Kui ta sul just joodik ei ole, siis vaevalt midagi juhtub. Kui sa teaks, palju tagaotsitavaid mööda linna päise päeva ajal ringi jalutab... Aga hommikul kindlasti helista mulle. Ja ma ikkagi otsin sulle mingi kindla koha. Ära seal iga öö hakka olema."

"Olgu, kokku lepitud. Tänane öö ainult ja siis sinu koht."

"Hea küll. Ma lähen siis tagasi ja räägin Vanale, et rahvas on maha rahunenud. Homme näeme."

"Nägemiseni."

Gondel viipas veel korra ja astus siis kiiresti bussipeatuse poole. Rai seisis ja vaatas, kuidas ta läheb. Ta ei teinud endale illusioone. Tüdruku juttu Gondel kindlasti ei uskunud. Samas oli ta aru saanud, et Rai läheb igal juhul sinna, kuhu ta minna tahtis, et praegu pole võimalik teda takistada. Ja läheb praegu sellest kõigest ettekannet tegema.

Tegelikult pole seal vahet. Kuskilt tuleb auto hankida, see on praegu oluline. Las homne hoolitseb iseenda eest ise. Kui homset tuleb.

Mööda sõitis takso ja Rai tõstsis käe. Masin peatus sujuvalt, tal tuli astuda mõni samm, et selleni jõuda. Mida ma teen, mõtles ta. Mida ma teen. Mida ma ometi, ometi teen. Ta avas autoukse ja istus juhi kõrvale.

"Linna piirile. Kiiresti."

Takso võttis paigalt. Rai keeras pea külgakna poole ja võttis lõua kõvasti pihku. Ta pigistas seda kõigest jõust. Masin ületas kiirust.

Mida ma ometi teen. See pole mõistlik. See on rumal. See on isegi väga rumal. Aga ma tean, et see on õige. See on kõige kummalisem selle asja juures. Ringil pole lõppu ega algust. Põhjused tulenevad omakorda sündmustest, mida need põhjustavad.

Kõik laheneb veel enne hommikut, teadis ta vääramatu kindlusega. Kahe päeva jooksul ennast temas kogunud äng, arusaamatuste jada, mis oli tema mõtlemist halvanud, vabanes ning talle tundus, et mõistus töötas kiiresti ja täpselt nagu raal. Ma ei tea, mõtles ta, ma ei tea, kuidas langevad lõpuks kokku need mosaiigi killud, kuid ma tean, kus on fookus, kus kõik kiired koonduvad.

Tänavalaterna valgel oli eespool mõnekümne meetri kaugusel näha tõkkepuu.

"Me oleme kohal."

 

Sõnad kumisesid tal kõrvus. Justsama oli taksojuhi rahulik hääl neid öelnud.

"Me oleme kohal."

Ta käed hoidsid kramplikult rooli. Ees laius pime põld.

Auto seisis põlluäärsel sügavate rööbastega rohtunud teel. Paremat kätt oli võsa. Ta nägi suveöö hämaruses kauge metsa tumedat varju teisel pool põldu. Auto tuled ei põlenud. Veel mõne hetke surus ta pihkudesse rooliratast, siis lõdvenesid lihased ja ta laskis selle lahti. Ta vaatas pimedas oma käsi ja libistas pihkudega üle näo. Siis kompas ta kõrvalistet. Käsi puutus vastu rauda ning püstol oli tal käes. Ta libistas pideme endale pihku - see oli tühi. Juhi külgakna klaas oli alla keeratud. Rai tegi ukse lahti, ronis autost välja ning oli mõne sammuga selle tagaosa juures.

Kuulid olid plekki jätnud ilusad ümmargused augud. Tagumine klaas oli saanud kaks tabamust, praod jooksid üle kogu klaasi. Plekis luges ta kokku viis auku. Imekombel olid kõik kummid terved; need kes lasid, olid lasknud selleks, et tappa, mitte selleks, et autot peatada... Ta läks tagasi, keeras süüte sisse ning süütas tuled. Tagaklaasi tabanud kuulid olid läbi salongi nurga tagumise külgakna kaudu välja lennanud. Kolm kuuli olid tabanud juhi kõrval olevat istet ja peatunud ilmselt kusagil armatuurlaua taga. Mootorini polnud nad jõudnud, muidu poleks auto siiani sõitnud. Ilmselt oldi autot tulistatud pöördel, sest kõik kuulid olid sihtmärgist paremalt mööda lennanud. Üks lask oli purustanud parempoolse külgakna ning ühe teed ei õnnestunudki tal leida.

Ta keeras süüte välja ning kustutas taskulambi. Suveöö oli absoluutselt vaikne. Rai istus auto kõrvale teepervele ja tundis, kuidas süda pööritas. Pikk rohi oli öisest udust veidi niiske. Ta haaras sellest mõlema peoga, tugevast mahlasest rohust, klammerdus selle külge, otsekui võiks ta sellest jõudu ammutada.

"Me oleme kohal."

"Me... oleme... kohal..."

Aga me ei ole ju kohal. Me oleme mingil öisel heinamaal ning meie auto on sõelapõhjaks lastud. Ja taksojuhti pole enam. Tal oli äkki selge, vankumatu kindlusega selge, et taksojuhti pole mitte vaid siin, vaid teda pole enam kusagil. Ta ei mäletanud ikka veel midagi sellest, kuidas ta siia sattus, ikka veel kõlasid ta kõrvus kolm madala mehehäälega öeldud sõna, kuid ta teadis samas, et taksojuhti pole enam. Ta tõstis parema käe üles ja tegi peo lahti, vaatas seda hämaras pikalt, surus selle siis rusikasse ja virutas rusikaga vastu rohust pehmet maad.

Kusagil rääkis rukkirääk.

See kõik oli juba olnud. Kunagi oli ta juba seisnud ja hoidnud pead käte vahel, öös vaikselt seisva auto kõrval. Aga siis oli auto olnud porine maastikumasin ning ta kohal kohisenud suured tihedad puud. Tal olid seljas olnud kaitseriided ning ikka veel olid ta silmad kipitanud sinisest valgusest, mis oli olnud kõik, mida ta suutis meenutada. Jalge all olid krigisenud isolaatorite killud. Tegelikult ma tahtsin praegu ju sinna tagasi sõita. Millegipärast tahtsin ma oma metsa tagasi sõita. Aga jäin siin seisma. See kõik on arutu.

Ta tõstis käe ja silitas armi paljal pealael. Ja see ka. Kas ta oli tõesti kunagi saanud sellise vigastuse, mis põhjustas aeg-ajatist amneesiat ning unustanud ka vigastuse saamise fakti enda? See oli võimalik.

Kuid samas teadis ta, et see nii ei olnud.

Ta tahtis kogu jõuga uskuda, et see nii oleks, kuid teadis samas, et see ei saa nii olla.

Siis süttis valgus.

Hetkeks pimestas see teda, ta pilgutas ehmatusega kiiresti silmi, kogu maailm oli mõneks momendiks vaid ergav ketas, mis ujutas ta üle kalbe kiirtevooga, siis harjusid silmad ning ta nägi auto kõrval seismas pikka varjutaolist inimkogu, kes hoidis ühes käes laternat. Teine käsi oli nähtavasti tumeda vihmamantli taskus.

Rai tõusis püsti. Mees astus talle lähemale ning hetke pärast seisid nad teineteisest paari sammu kaugusel, latern valgustamas nende jalgu mahatrambitud rohus.

Nad mõlemad vaikisid. Odessa nägu oli pikem ja kitsam kui tavaliselt, kortsud selles olid muutunud sügavateks vagudeks ning silmades oli magamatuse läige. Ta huuled olid kokku pigistatud üheksainsaks valgeks triibuks.

Esimene asi, millele Rai mõtles, oli püstol. Kuid see lebas endiselt auto esiistmel juhi kõrval ning oli pealegi laadimata. Teine asi, millele ta mõtles, oli raske taskulamp Odessa käes. Kuid siis tuli talle meelde, et tõenäoliselt Odessa ei tea, et nad on fotod leidnud. Kolmandat mõtet ei lastud ta enam mõelda.

Tal oli alati aeglane reaktsioon olnud. Hetkel, kui Odessa tema poole viskus, jõudis ta vaid instinktiivselt käe kaitseks tõsta, siis vilksatas ta silmade ees musta vihmamantli krae. Ta ei tundnud midagi, isegi mitte õhu liikumist. Midagi mõistmata pöördus ta ümber ja nägi Odessat enda taga neljakäpukil. Odessa pööras ennast istuma.

"Hologramm. Selge."

Ta istus ja hoidis kätega ümber põlvede.

"Alguses ma mõtlesin, et olete kellegi Raiks grimeerinud, aga isegi seda te ei julenud teha."

Rai seisis ja vaatas. Odessa tõusis püsti ja kloppis pükse.

"Te manipuleerite mu kuidagi siia tulema, kuid te ei julge kedagi mind vastu võtma saata. Muidugi, võib olla on see mets seal teie mehi täis, aga ma ei usu hästi. Kui te mu juba siia saite, siis te oleks veel kergemini saanud mind linnas kinni võtma. Te tahate mult midagi - ja saadate saadikuks hologrammi. Mida te mult siis tahate?"

Rai astus otse Odessa ette ja sirutas käe. Käsi läks otse läbi Odessa, ta ei tundnud midagi. Mahakukkunud latern heitis neile mõlemale tuhmi valgust.

Nad seisid kui kaks viirastust öös ja vaatasid üksteisele otsa. Odessa naeratas ja vaatas väljakutsuvalt, Rai nägu oli morn.

"Ma ei tea, mis toimub. Ma jõudsin siia, auto läbi lastud ja pide tühi. Ja siin oled sina ja pead mind hologrammiks. Mina võin sama hästi sind hologrammiks pidada. Kuidas sa siia said?"

Odessa näole ilmus tüdimus ja ta lõi käega.

"Lõpetame mängud, eks? Ma tean, et sa ei ole Rai, sa ei saa Rai olla, sest Rai lasin ma kuus tundi tagasi maha. Me mõlemad teame seda."

Kuskil ta ükskõiksuse maski taga tuksus valu, Rai nägi seda ta silmade põhjades.

"Ta ei sobi koputajaks, pole kunagi sobinud. Oleksite võinud natuke järele mõelda. Ta on fantastiliselt vilets näitleja, on alati olnud. Ta ei üllatunud mitte millegi üle, ei sattunud segadusse, pomises lihtsalt midagi ja tegi, mis ma talle ütlesin. Selline pole ta kunagi olnud. Aga mõtelge ise, mille hulka ta linnas sattus - legendi järgi ta ju ei teadnud midagi sellest, mis siin toimus, eks? See oli kilomeetri kaugusele näha, et tegelikult ta teadis kõike ning üksnes teeskles üllatust, teeskles vähe ja halvasti. Sellest ogarast legendist, et tal korraga kõik üle viskas ja ta oma sooja koha pealt varastatud autoga linna kihutas, püstol hammaste vahel, ma parem ei räägigi... Te oleks võinud ju mängu väärikalt ära lõpetada, ma pakkusin teile võimalust ta arreteerida ja lavalt kaotada, aga te lihtsalt pidite selle päevselgeks tegema, fotodega mehed mingisse totrasse avariisse lavastama. Jumala eest, oma Julgeoleku Departemangus te küll nii lohakalt tööd ei teinud."

Rai kogus mõtteid.

"Oota nüüd. Mul oli küllaldaselt alust sind reeturiks pidada nende fotode pärast, mis ma leidsin. Ma ütlesin seda Gondlile ja Gondel lubas sinu asja vaadata. Ma ei tea, kelle sa minu pähe maha lasksid."

Odessa kergitas kulmu.

"Kustkohast Rai need fotod siis leidis? Tema juures korteris neid igatahes ei olnud. Üldse oli ta pigem seda nägu, et polnud sel päeval jalga majast välja saanud. Parandas pead, eile õhtul oli ta täis nagu lutikas. Ja selle pärast ärge muretsege, kelle ma maha lasin - ma tunnen teda paraku liiga hästi selleks, et mitte eksida."

"Ma leidsin need mäe alt trepist alla sõitnud autost, kus oli kaks surnud joodikut. Gondel nägi seda autot enne mind. Ja ma ei parandanud pead, seal polnud midagi, ma läksin kohe, kui ärkasin ja riidesse panin, majast välja. Umbes kella kahe paiku."

Odessa näole ilmus kannatav ilme.

"Jumal küll... Isegi kohtus ei valetata nii totralt. Teie pättidele sõitis kesklinnas keegi sisse ja politsei viis nad kõik jaoskonda, et nad ei saaks Raid tulla kinni võtma. Nõmedasti lavastatud avarii, isegi autosid ei raatsinud te ära lõhkuda. Sellise koksu pärast ei vii politsei kunagi kedagi minema. Ja Rai istus kenasti köögis laua taga ja võttis viina, kui ma sisse astusin. Pool kolm, kui teada tahate. Ise nägin. Lõpetage nüüd see jama ja tehke oma pakkumine. Mitte, et ma selle vastu võtaksin, aga ma tahaks teada, mis see on, mille pärast te nii palju vaeva nägite."

Odessa vaatas talle häbematult otsa, huuled paljastamas hambaid. Rai tundis seda pilku. See oli nurkaaetud Odessa, ta ei lootnud enam pääsemisele, ta viimane abinõu oli hulljulgus ja jultumus. Ta oli seda korra varem näinud, ühes vanas majas, mille trepikojast tõusis teisele korrusele pisargaasi pilv. Rai oli isegi üllatunud, kui rahulikult ja täpselt ta mõistus töötas. Odessal oli õigus, ta oleks pidanud rohkem üllatuma. Palju rohkem. Kuid praegu polnud see nii oluline.

"Odessa. Kust sa selle armi pähe said?"

Odessa võpatas kergelt ja tõstis vaistlikult käe pea poole. Poolel teel see peatus ja laskus tagasi.

"Mul pole mingisugust armi."

"Katsu, sul on arm pealael, kukla pool, nagu minulgi."

Käsi tõusis uuesti ja Odessa näole ilmus üllatus.

"Ma ei tea," ütles ta muutunud häälel.

"Sa ei saagi teada. Ma ei teadnud sellest midagi enne, kui linna tulin. Ja ei tea praegugi. Kellegagi ma ei kakelnud, mul polnud sellest aimugi, enne, kui sa seal juuksuris küsisid. Alguses ei tulnud midagi meelde, nüüd mingi mälestuse mälestus nagu oleks - mingi sinine valgus... Ma ei oska seda kirjeldada. Ma olen selle peale mõtelnud, see võib olla roheline riie mu silmade ees operatsiooni ajal. Roheline ja sinine, palju seal ikka vahet, nagunii on see seal mingi mereroheline... Ja kas sina ei käitu ebaloomulikult? Just ise ütlesid, "Kui te juba mu siia saite". Kuidas sa siia said? Mina ei tea, kuidas ma sain, aga ma olen tulistanud ja minu pihta on tulistatud. Kuidas sina said? Miks see ei üllata sind, kui sa seisad äkki kuskil pimeda põllu ääres ja räägid mehega, kelle sa oled enda arust maha lasnud? See on jõhker arm, see ei saa niisama tekkida. Kas sind ei üllata, et sul on peas selline arm ja sa ei tea selle olemasolustki? Ja et minul on täpselt samasugune? Ja et me mõlemad seisame siin ja peame üksteist joodikuteks ja hologrammideks?"

Odessa vaikis ja vaatas pimedusse.

"Sa ei tea, miks sul on arm ja miks sa siin oled. Mina ka ei tea samu asju. Sa pead mind surnuks, mina tean, et Gondel lubas sinu asjaga tegeleda, sest kui ma su naise juures juuksuris käisin, tegi keegi must fotod ja et Gondel nalja ei mõista sellistes asjades. Ja me ei saa teineteist puudutada. Kurat, mille pärast peaks keegi nii palju vaeva nägema, nii palju segadust tekitama, et sulle mingit ettepanekut teha? Mõtle ise."

Rai kuulas ennast kõrvalt. Misasja ma ometi seletan, mõtles ta. Kui ta mind uskuma jääb, siis see minu jutust küll ei sõltu. Lõpuks tuli tema siia umbes samamoodi kui mina, ka temal on mäluaugud, ka tema ei suuda midagi mõista. Ta peab saama impulsi minu uskumiseks, vaevalt meid selleks siia toodi, et me teineteist sõimaksime. Mina olen loobunud seda kõike mõista üritamast ja lasen ennast edasi kanda, tema peab sama kaugele jõudma.

"Ja mis hüpoteesi sa siis välja pakud?"

Odessa vaatas talle uuesti otsa, veel oli ta näos sedasama meeleheitlikku ülbust, kuid Rai nägi, et osa ta argumentidest oli pärale jõudnud.

"Ma ei oska midagi pakkuda. Mida sa tegid enne, kui siia tulid?"

"Tulin sadamast oma naist ja last otsimast. Tulin Eva Komari korterisse ja lasin seal maha Kaitsepolitsei agendi. Joodiku, kaagebisti, enkavedorgi, kuidas teile rohkem meeldib. Muide, ma ei näinud mingit katkist autot trepi juures ning seal polnud ka mingeid jälgi avariist, ma ise parkisin auto üles trepi otsa juurde. Seejärel läksin kesklinna ja helistasin mitu tundi, lõpuks sain oma naise kätte ja ta ütles, et kõik on korras, et rahvas on maha rahunenud. Siis tegin linnas ühe kergendusnapsi ja tankisin autot. Siis hakkasin kuhugi sõitma ja," Odessa vaikis hetkeks, "ja siis kõndisin siin ja nägin autot ja hologrammi."

"Kas sa autot saad katsuda?"

Odessa vaikis hetkeks, võttis siis lambi, ajas ennast püsti ja astus demonstratiivselt otse läbi Rai auto juurde. Rai nägi ümber pöörates Odessat otse keset autot seismas ja kätega ümber keha vehkimas.

"Odessa, vaata nüüd seda."

Odessa pööras näo tema poole ning suunas talle valguse. Rai astus põõsa juurde ja murdis sellelt oksa. Ta nägi jahmatust ilmumas Odessa näole, kui see kähku lähemale astus ja käe sirutas sinna, kus oks oli olnud. Ta sõrmed tegid liigutusid, nagu oleks ta silitanud oksa, mille Rai just murdis ning tema näppude vahel heiastus hetkeks öös mustana näiv pajukoor. Siis tegid ta sõrmed äkilise liigutuse ning ta kätte ilmus täpselt samasugune oks, nagu Railgi. Mõlemad vaatasid hetke murdekohta.

"Hah. Tavaline distantsjuhitav esitlustehnika."

"See eeldab seda, et meie ümber peaksid asuma üsna kogukad ja kallid seadmed, eks? Kus nad on?"

"Kust mina tean, kuhu te nad pannud olete? Maa alla?"

Rai ohkas.

"Olgu. Aga nende mõju ei saa kuidagi ületada miskit kümmet meetrit, eks? Lähme üle selle heinamaa, see on mitusada meetrit lai. Vaatame siis."

"Olgu. Vaatame."

Odessa hääles oli vihast trotsi.

Nad hakkasin astuma üle lühikeseks lõigatud heinamaa, latern Odessa käes jalgeesist valgustamas. Nad läksid vaikselt, vihaselt nohisedes, silmanurgast teineteist piiludes, oodates, et teine iga hetk kaob. Kuivanud kõrretüükad krabisesid jalgade all. Siis seisid nad heinamaa teist äärt märkival kruusasel teel ja heitsid ühel hetkel pilgu seljataha. Mets sulas taamal kokku pimedusega. Nad pöördusid korraga ja vaatasid teineteisele otsa.

"Olgu. See pole esitlustehnika tavapärases mõttes. Aga kust mina tean, mis te olete välja mõtelnud. Meie kohal ripub võib-olla kusagil liugur." Odessa vaatas seda öeldes korraks üles, justkui loodaks näha tuledes säravat liugurit otse pea kohal.

"Liugur ei lenda ka kunagi madalamal kui kolmkümmend meetrit. Esitlustehnika jaoks on sedagi liiga palju. Interferents on liiga tugev, et selget kujutist edastada."

Odessa vaatas justkui abiotsivalt ringi.

"Vaadake, mina ei tea, kuidas te seda teete. Aga see ei huvita mind eriti. Ma tahaks rohkem teada, miks te seda teete."

Rai kehitas õlgu.

"Olgu, räägime armidest. Minu oma on katsudes tundlik, see on sinna hiljuti tekkinud..."

Ta peatus korraks ja meenutas, et kui ta hommikul armi katsus, siis polnud see tundlik ja ta oli arvanud, et see on tekkinud tükk aega tagasi. Aga praegu on arm tundlik, see on fakt. Olgu, see pole praegu tähtis.

"Samas ei tea ma, et minuga oleks mingisugune õnnetus juhtunud, mis võiks kaasa tuua mälukaotuse, ning seda pole ka minu meditsiinilisel kaardil. Ma arvan, et see on implantaat, mis suudab kontrollida aju mõningaid funktsioone. Näiteks funktsiooni üllatuda ja tundmatuga kohtudes ehmuda. Muidu ma sinuga siin nii rahulikult ei räägiks. Ning mingil hetkel ma kaotasin ilmselt kontrolli oma käitumise üle, kui siia tulin. See kõik käib ilmselt ka sinu kohta - ka sina oled selgelt liiga rahulik ning ei tea, kuidas siia said. Aga arvatavasti on sellel tükil veel üks funktsioon - edastada informatsiooni. Kuidas seda tehakse, ma ei kujuta ette, kõige lihtsam on ilmselt kuuldamatul sagedusel võnkumise abil, mida alateadlikult aju siiski lahti mõtestab. Seda uuriti juba eelmisel sajandil põhjalikult. Näiteks ma tean praegu, et kõik, mis ma räägin, on õige, ja tean nüüd juba ka seda, miks me siin oleme, kuid mul pole vähimatki aimu sellest, kust ma seda kõike teada sain. Implantaadi see funktsioon sul ilmselt ei tööta, sa vaidled minuga tavamõistuse vankumatult positsioonilt."

Odessa oli sel ajal, kui ta rääkis, tõstnud uuesti käe ning silitas sõrmeotstega armi.

"Jah," ütles ta mõtlikult, "ka minu arm on tundlik. Mida sa veel enda arust tead?"

"Ma tean väga vähe. Ainult aiman, nagu sina armastad öelda. Need kõik olid aimdused. Nüüd tuleb teadmine. Niipalju kui ma olen bioloog, olen ma kindel, et selline implantaat käib meie teadusele üle jõu. Sama käib ka meie praeguse olukorra kohta. Meist kumbki ei tea, kuidas me siia sattusime. Me mõlemad tunneme kõike meie ümber, vähemalt mina tunnen, kuid me ei saa teineteist puudutada ning me ei taju muudatusi, mida teine meist tekitab ümbritsevas ruumis. Ja me mäletame erinevalt sündmusi, mis toimusid eile õhtust hiljem. Ma ei tea, kes seda kõike teeb, nimetagem neid ülemusteks, hea neutraalne sõna... Siis veel see värk, mis linnas toimub. Ma olen niisama kindel selles, et meie käsutuses olev tehnika ei võimalda panna unenägusid mööda tänavaid jalutama - Gondel rääkis mulle - või tekitada terves Mereäärses massipsühhoosi. Muide, minule arvatavasti see ei mõjunud mitte alkoholijoobe, vaid implantaadi tõttu..."

Ta vaikis, sest nägi Odessa näoilmet. Valu prigines tillukeste kortsudena üle ta näo, laterna valgusvihus olid kortsud varimustad ning tundus, nagu paistaks öö ta seljatagant läbi ta näo. Odessa tegi suu mitu korda lahti ja pani jälle kinni ning ütles siis väga aeglaselt:

"Sa ei tea, millest sa räägid, ole sa kes tahes... Sa ei näinud, kuidas see toimus, tõbras, jutumees... Ma ärkasin Anna karjumise peale, ta ei suutnud võtmeid leida ja jooksis hüsteeriliselt mööda korterit ringi, laps süles... Mina ei tundnud midagi erilist. Ronisin üles ja tahtsin teda rahustada, kuid ta lõhkus asju ega lasknud mind endale lähedale. Siis sai ta kuskilt võtmed kätte ja jooksis palja öösärgi väel välja, ma jooksin talle järele, kuid tema jooksis must kiiremini, saad aru, jooksis must kiiremini, endal laps süles. Väljas märatses rahvas, ma kaotasin ta silmist..." Odessa libistas käega üle näo. "Sadamas tallati minu nähes üks laps surnuks." Ta rääkis tuima, tunneteta häälega, millega inimesed räägivad sellest, mis haiget teeb. "Tungisin lõpuks massist läbi, sõduriteni. Sõdurid olid kilpide varjus ja püüdsid rahvale vastu seista, kuid neid pressiti kogu aeg kaide poole. Kui nad olid kümne meetri kaugusel veest, hakkas üks tola megafoniga röökima, lubas rahva hulka tule avada, kui nad edasi trügivad. Teda ei kuulnud keegi. Kuskilt lasi mingi idioot uimagaasi, paarkümmend inimest kukkus kokku ning sõdurite nähes trambiti neist üle... Selle peale kukkus üks nolk ahelikus automaadist õhku laskma, õnneks rabasid teised tal relva käest ära. Siis lõpuks keegi taipas, kaide ääres lasti praamidel trapid alla ja sõdurid katsusid, et eest ära said. Kuus tundi pärast praamide lahkumist toodi haiglatest nimekirjad, minu omi seal polnud, jumal tänatud..."

Rai vaikis. Nad mõlemad vaatasid õhetama löövat taevakaart. Pimedusest oli saanud tihe hämarus. Lühike suveöö oli lõppemas.

"Ja ma lasin Rai maha. Mulle helistati, kanti ette joodikute niinimetatud avariist ja ma läksin ja lasin sellele degenerandile kolm kuuli pähe. See on fakt. Ma nägin ajusid."

Ta seisis ja vaatas Raile otsa, vaikides, silmad tühjad. Võib-olla nägi ta uuesti öist õudust, tumedat peademerd, mida valgustavad risti-rästi hüplevad prozhektorite kiired, võib-olla nägi ta uuesti lasusähvatusi hämaras korteris ja oma kunagist sõpra kokku vajumas. Olgu, mis on, mõtles Rai, ma ei usu, et ta valetab. Ma olen näinud valetavaid inimesi. Ma olen näinud üsna palju valetavaid inimesi. Ma olen näinud üsna palju Odessat. Ja peale selle kõige olen ma näinud ka valetavat Odessat. See Odessa seal ei valeta.

"Odessa. Varsti on öö läbi. Lähme tagasi Linna, kumbki eri teed pidi, nagu me siia tulimegi. Me ei näe üksteist rohkem. Sina oled minu tapnud ning mina usun, et kuskil sel pärastlõunal kohtusid sa Gondliga ning Gondel lasi su maha. Üleeilsest saadik voolab meie aeg erinevates sängides, kui ebateaduslikult öelda. Meie praegune kohtumine on vaid informatsiooni ülekanne, ma pidin sind nii-öelda instrueerima ja ma usun, et see jääb viimaseks. Lähme linna tagasi ja hoiame silmad lahti, eks? Ma kardan, et pärast eilset pole miski enam endine.

Ma usun, et täna öösel juhtus peale paanika veel midagi sellist, millest meid taheti eemal hoida. Haarang näiteks - jah, praegu lõppeb linnas haarang. Ära võta sidet kellegagi, kes võis haarangus vahele jääda. Ma katsun ka kuidagi mingi kontakti leida kellegagi... Ole ettevaatlik, Odessa. Hakka minema ja ole ettevaatlik."

Odessa naeratas mõrult ja ajas ennast püsti.

"Teie mu siia tõite, teie mu siit ka minema saadate. Olgu, eks ma siis lähe. Aga teil pole küll vaja mulle konspiratsiooni õpetada."

Ta pööras jumalaga jätmata selja ja hakkas minema mööda hommikust heinamaaserva. Rai seisis ja vaatas talle järele, kuni ta teekäänakut täitva võsa taha kadus.

Sel hetkel tõusis metsa taga päike.

 

Rai astus tagasi üle heinamaa. Ta nägi metsaservas autot. Hommikune karge õhk embas teda ja ta tundis, et pole midagi ebareaalset selles jahedavõitu suvehommikus, kastes, mis heinamaa kattis, pilvedes, mis taevas päeva puudutusest laiali jooksid, ning purukslastud autos seal taamal. Kuskil, kusagil kõnnib praegu Odessa ja tunneb ilmselt sedasama. Rai naeratas selle mõtte peale. See, mis neid lahutas, oli kujuteldamatu, kuid ometi teadis ta praegu kindlasti, et Odessa astub mööda kruusast teed, pikk kogu veidike kühmus, seisatab, vaatab metsa tagant taevasseküünitavat päikest, tõmbab õhku sisse ja aevastab. Tal oli kentsakas komme valguse poole pöördudes aevastada. Ta sammub maailmas, kus mind ei ole, kus mina leban kägaras kusagil agulikorteris oma vere ja ajude sees.

Seal ees, seal on aga maailm, kus pole mingit Odessat, maailm, kus Odessa hukkus omade kuulide all. Hukkus, sest mina andsin Gondlile mõista, et ta on kahtlane. Nüüd pean ma mõtlema ainult sellele maailmale. Odessat ei ole. Odessa on surnud. Seal ees on auto ja püstol, ma võtan püstoli ja teen siit läbi metsa sääred linna poole. Ma ei tea muidugi, kui kaugel ma olen, aga küll ma kohale jõuan. Kuidagi ikka sisse pääsen ja kui ma juba sees olen, küll ma siis hakkama saan. Ta kompas rahapakki põues, siis libistas käe üle pealae. Ta ei leidnud armi kohe, ta pidi seda hoolikalt otsima. Armi tundlikkus oli kadunud, see oli nüüd vaid vaevumärgatav kriips sõrmede all, mille oleks võinud segi ajada lihtsalt juuksesalguga, kui tal oleks olnud juuksesalke. Arm kaob. Kõik kaob, mis on ebaloomulik, kõik jätkub nagu enne. Öösel oli linnas paanika, sellele järgnes kohe haarang, muud ei osanud kodanikud Rahvarindest välja mõelda, kui et see kõik oli meie inimeste töö, meie omadest aga polnud keegi valmis... Nüüd on linna piirilt juba okastraat maha võetud. Kust ma ometi tean, et haarang oli? Aga haarang oli ja meid Odessaga oleks kinni võetud. Nii paljusid ju võeti kinni: Gondel, Raube, Vanamees... Noored nolgid on ainult jäänud, vanadest oleme ainult meie Odessaga - ja kumbki oma maailmas eraldi. Huvitav, kas on kuskil ka maailma, milles me mõlemad elus oleme? Vaevalt küll…

Püstoli metall oli külm ning veidi niiske. Ta torkas relva sügavale taskusse ning hakkas kiirete sammudega astuma. Kurat, linna jõudes peaks ühe käraka tegema. Olgu ma pealegi äravalitu, kärakat oleks ikkagi vaja. Kõva kuuma kärakat. Punshshi või midagi niisugust. Kuidas see Odessa ütleski - degenerant? No nii degenerant ma ka pole, ärge muretsege, ülemused... Ta pööras ümber ja nägi, kuidas auto ümber õhk justkui lõkke kohal lainetama hakkas ning korraks uduseks muutus, siis selgines see jälle - auto oli kadunud. Ta lehvitas lõbustatult sinna suunas, pööras ümber ja astus edasi.

Leian nolgid üles, õpetan nad nurga tagant püssi laskma ja jooksu panema, ärge muretsege. Kunagi veel vaatame seda rahvusliku kasvatuse ringi asja...

Muide, vaevalt mina ja Odessa ainukesed oleme, keda välja valiti. Minust on ju palju kõvemaid mehi. Neid on kindlasti veel, kellel implantaat kuklas praegu välja lülitub ja kelle pealael antenn, pardon, ülemused, vabandage minu avameelsust, arm olematuks muutub. Meie Odessaga lasime üksteist maha, noh, mina teda muidugi niiöelda kaudses mõttes, aga teised vanad? Vaevalt et Vastupanuliikumine eile kodusõja maha pidas. Mis sai teistest? Kas haarangu ajal pääsesid erinevates maailmades erinevad isikud? Kas igas maailmas on ainult üks pääsenu vanade hulgast? Milleks seda ometi tehakse - kas tahetakse tshempionit välja selgitada või mis? Ta turtsatas mõtte tobeduse üle. Aga miks mitte - meistrivõistlused valitsusevastases konspiratsioonis. Kellelgi on kuskil vaja üht teadvust, kes suudaks kohaneda kõikjal, ei usaldaks kedagi, suudaks võidelda lootusetut võitlust, üksi kümnete tuhandete vastu ja võita. Ja ta võtab Vastupanuliikumise veteranid ja paneb igaühe neist uut Liikumist rajama, igaühe oma väikeses alternatiivses aegruumis. Igaühel võrdsed võimalused, igaühel viimaste päevade õuduste poolt segipööratud hingedega inimesi täis linn mängumaaks. Tühiasi... Huvitav, mis auhind on?

Ta seisatas ja hoolimata suvisest päiksest, mis viimast kastet auruna õhku hajutas, värisesid ta õlad külmast.

Sest ta teadis äkki, mis on auhind - see tähendab, mida ei juhtu sellega, kes hakkama saab.

Kui auhinnaks oleks elu, poleks veel midagi. Sureme peame me kõik ükskord. Ja nemad seal, nemad, noh, ülemused, nagunii valitsevad meie kõigi elu ja surma üle.

Kuid nüüd, kordas ta huulte värisedes, nüüd, nüüd, nüüd pean ma võitma. Ma pean tingimata võitma. Ma pean võitma Odessat ja Raubet ja Gondlit ja Vanameest ja kõiki teisi, kes pole viis aastat metsas vedelenud ning teavad kogu sellest värgist miljon korda rohkem kui mina. Miks, kurat, ma seda Odessat pidin nii põhjalikult instrueerima? Jah, ma olen degenerant, vana karvane degenerant, ma hea meelega ei mängiks ausalt sellistele panustele, kui ainult kuidagi suudaksin välja mõelda, kuidas selles mängus petta saaks...

Ma pean neid võitma. Või võitma nendega koos - kurat seda värki ikkagi teab, võib-olla pole sel mängul vaid üht võitjat. Kuid ma pean olema võitjate hulgas.

Rai haigutas ning äkki oli ta pea mõtetest tühi. Ta vaatas hetkeks üllatunult enda ümber, siis tuli talle meelde, kus ta oli. Kummalised, asjatud ja ajatud mõttevirrud loksusid hetkeks ta teadvuse käärdude vahel ning võtsid siis kindla kuju - see oli teadmine, kindel ja selge, millele loota ja mille paikapidavuses kindel olla. Ta hingas sügavalt sisse ja välja. Kui vähe on neid isikuid, kes seisavad kuskil ja teavad, mida peavad tegema, teavad kõike oma positsioonist ning sellest, mis neid ootab, mis toimub nende ümber ning mida peavad tegema nemad; tavaliselt siplevad kõik ringi, elavad ja surevad, teevad sugu ja söövad nagu kaoootilise süsteemi elemendid. Kurat võtaks, see on ju päris hea tunne, tunda ennast lompi kukkunud kivina.

Vaevalt ma muidugi esimene olen, kuidas see oligi, kuningakroon vedeleb rentslis, vaja see üles tõsta. Nagu praegugi: linnas kõik segaduses, diktaator rabeleb ringi, arreteerib, keda kätte juhtub pärast eilset massipsühhoosi. Küll oli hea, et ma selleks ajaks linnast välja hääletasin. Kokkuvõttes on isegi see hea, et siit edasi mind keegi peale ei võtnud, muidu oleksin praegu Tavelil hambaid kurku tagunud ja poleks millestki aru saanud.

Rai seisis mõne minuti paigal, masseeris avatud pihkudega paar hetke nägu, siis libistas need üle sileda peanaha, peabki hakkama pead raseerima, tuli ja läks mõte. Elu on mind igale poole löönud, ainult pähe mitte: peanahk on terve. Nüüd mulle aitab. Pole vaja oodata, kuni pähe lüüakse. Hakkan ise lööma, vaadaku siis - ja lüüa tuleb mujale, Taveli pihta pole mõtet, ma olin eile linnas, ma tean küll, kuhu peab lööma. Olen kogu aeg teadnud, aga vahepeal metsas sisendasin endale, et nüüd on löömised löödud, et nüüd on igavene rahupõli... Talle meenus kunagi loetud ajalehepealkiri - "IRA, revolver kapiriiulil".

Inimene relvaga tuleb nüüd, kodanikud endised rahvarindelased, tagasi. Aitab teie nilbetest eksperimentidest, oksendajateks muteeritud metssigadest ja hullustatud inimestest, kes üksteist sadamas jalgade alla tallavad. Pole enam vaja, jumala eest. Te arvate, et kõik on jälle rahulik ning haute oma uut plaani, mida inimeste, oma inimeste, saate aru, nende kenade inimeste, kes ikka veel teie poolt hääletavad, peal katsetada - aga te, kodanikud, eksite.

 

Talle kangastus argine linn.

Ma tulen, linn, ma tulen, joodikud, ma tulen, rahvusliku kasvatuse ring, oodake mind, ma tulen.

Hirm on tõstnud oma rääbakad tiivad ja laperdanud minema linna kohalt koos hommikupäikese kiirtega.

Tänavat täidavad inimesed, rahulikud, naeratavad, reipalt kuhugi kiirustavad inimesed. Inimeste käevangus on portfellid, käekotid, poekotid, väikesed lapsed ja kallimad. Väike laps küsib emalt midagi. Vastus: "Me ei lähe enam tükil ajal laevaga sõitma." Noor naine naeratab lapsele. Veel üks küsimus ja vastus: "Jah, kallis, sa võid nüüd alati oma toa ukse lahti jätta."

Ja ümmargused säbrulised rünkpilved ajavad üksteist ümber sooja lõbusa päikese taga, õunapuud õitsevad, puhkpilliorkester läheb mööda teed ja rahvusliku kasvatuse ringi poisid klõpsutavad kontsadega lõbusalt vastu sillutist.

Kuid veel pole õhtu, ütleb kapten...