Mees, kes teadis kalasõnu

Ahvide Tarzan

„Ktulu-lulu-lulu...” hüüdis udupasun ja Andres mõtles nukralt, et need paar mõlki, mille Kihelkonna vana segane Uik sinna lõi, pole ikka õige asi. Olgu, nalja võib teha, olgu, pudel viina pole küsimus – seda enam, et tegelikult ei andnud nad talle mitte poehaljast, 4 rubla ja 12 kopikat pudel, vaid Kalmude metsakohinat... –, olgu, kesse ikka usub, et ta nõid on... või mine tea... Igatahes hüüdis udupasun nüüd palju kurvemalt, kui ühelt roostevabast terasest vabrikujupstükilt iial oodata oleks osanud.

Meri loksus. Väinameri. Kiilu all oli vaevalt neli meetrit vett, kuid uppumiseks piisab pesupalistki, nagu alailma ütles Uuetoa Reet. See oli sünge huumor, sest just pesupalisse uputasid marodööritsevad Vene sõdurid ta isa, kui majast majja käisid ja peredelt kõike väärtuslikku välja pressisid. Reeda ema ja ta ise sobisid lisaks väikeseks meelelahutuseks. Reeda vend, kes neid kaitsta üritas, sai kuuli. Reeda ema oli piisavalt rumal õiglust otsima ja selle eest saadeti nad Reedaga Siberisse, kust ainult Reet Koletise surma järel tagasi pöördus.

Aga seda kõike pole olnud, nagu ajalooõpikud kinnitasid. Inimeste mälu kinnitas midagi muud, kuid mis see loeb. Oli möödas aeg, mil ühiskonnast heideti välja kõik, kellest teati, et nad KGB-ga koostööd teevad. Nüüd juba poeti selliste ees. Olevat kasulik. Kõik oli alla käinud. Enam ei mindud öö varjus läänekaarde, ja mitte ainult sellepärast, et Hiius oli tibladel hea radar, mis näitas ära, kes julges liiga kaugele minna.

Kuid siin, kus maa igal pool ümber – siin polnud võimalik eksidagi, mis sest, et udus ja sügisõhtu laskuvas hämaruses polnud vahet, oled sa keset ulgumerd, kiilu all kilomeetrid, või haledas lombis kesk laidude räga.

Andres uuris udu, siis ahtrist merre ulatuvaid traalitrosse ja siis kajutit. Sealtpoolt kostis laulujoru: „Tean, et mu tüdruk sa maaaagad, kuid kellega, seda ei tea. Et sa aga üksi ei maaaaga, selle eest anda võin pea...” Nad kõik on lootusetult purjus, mõtles Andres nukralt. Need sõda ja Stalini terrorit näinud mehed. Väikeseks jäänud mehed. Nii kasvult kui hingelt. Ainult purjus peaga julgesid nad vene korda kiruda – kõik need Saare Kaluri töötajad. Kolhoosnikud. Kui nad veel rohkem joovad, võib sealt isegi kosta „Saa vabaks Eesti meri”, aga seni tuli ainult „oi neeeed lehvivad häbememokad – tüüüüdruk, ütle mul kust sa need said...”

Andres ohkas ja lasi ankru sisse. Polnud kolme meetritki, mis tähendas, et nad on kaldale liiga lähedal. Laev jäi pidama ja traalitrossid olid õiges suunas. Merepõhi oli siin liivane, kinni võrk ei jäänud. Eriti midagi nad siit ei saanud ka, kuid sügisene lestapüük oligi selline. Mõnikord võis siit angerjatki saada. Aga vähe; viimasel aja see kolhoosi konservitsehhi ei jõudnudki, vaid hajus teel, jagunes püüdjate vahel. Andres nihutas kangi. Vintsimehhanism kolksatas ja hakkas võrku sisse kerima. Aeglaselt. See võttis palju rohkem aega, kui ta seal üksi oli – keegi pidi kalad võrgust paadipõhja harutama, ei saanud neid ju rullile kerida.

Suurem osa kalu oli enamasti võrgupõhjas, selles viimases aasas. Mõnikord tõusis see veest tohutu helkiva ja sipleva laarina, hõbedase pilvena, nii et traaleri tagumine ots peaaegu vette vajus. Mõnikord oli see sama tühi kui kogu ülejäänud võrk. Seekord oli seal kümmekond kastitäit, peamiselt räime, nagu Andres ühe pilguga kindlaks tegi. Ent seal oli veel midagi. Midagi valget. Surnud hüljes, otsustas Andres ja kaalus korraks, kas mitte kogu võrgupõhja merre tagasi uputada. Raske raipe üle parda merre tagasi upitamine ei kutsunud kuidagi...

Ja siis sai ta aru, et see ei ole hüljes. Inimene hoopis. Seest tõmbus külmaks. Seegi võib olla kaua meres ligunenud... Noh, välja tuleb ikka tõmmata. Põnev oli ka, kuigi klomp tõusis kurku. Andres kujutles juba, kuidas ta järgmiseks läheb meeste juurde, kuidas need uudistama tuiguvad ja kuidas kaldal tuleb miilits kohale kutsuda. Seletuskirjad, küsimused – kuidas kõik juhtus, ega te teda ei tunne...

Võrk tagurpidi, nii et selle sisu ahtritekile just saagi jaoks tehtud süvendisse valgus. Inimkeha jäi hetkeks pea alaspidi, üht korralikult võrku kinni jäänud jalga pidi rippu, kuid kukkus siis alla kalade hulka. Vesi jooksis küljevõrede kaudu ära ja Andres, kummikutes ja tormiparkas, nagu ta oli, astus siplevate kalade keskele, et vaadata... saaki. Alasti, valged käed ja jalad, pikad sassis, mererohtu täis juuksed. Ta peaaegu karjatas – see oli noor tüdruk. Ilus ka, kui Andres ta kalade hulgast välja sikutas. Isegi surnuna imeilus. Andres ei saanud teisiti, kui uuris pikalt ta nägu. Kas uppunu silmad ei peaks ähmased olema, käis peast läbi. Kogu aeg oli pimedamaks läinud ja juhikabiini katuselt ahtrisse suunatud prožektori valguses näis, nagu vaataks tüdruk vastu. Vaevaga pööras Andres pilgu ära, et ülejäänud tüdrukut uurida. Sale keha, peenike piht. Väikesed, teravate koonustena kikkis rinnad. Kõhnad, kuid lihaselised jalad.

Andres oli 23-aastane ja paraku ei olnud oma elus veel kordagi näinud alasti naist. Mitte kordagi. Ta oli käinud ühe ja teise tüdrukuga, kuid itsitamisest, paarist suudlusest ja läbi riide käperdamisest kaugemale polnud ta jõudnud. Need kolm aastat, mis ta peale sõjaväeteenistust kalurina töötas... need olid kadunud. Oli tüdrukuid, keda ta tahtis, kuid need jälle ei tahtnud teda, ja ei aidanud ei kaluri päris hea teenistus ega see, et ta oli saatnud paberid TPI kaugõppesse. Nii ta siis põlvitas seal halliks värvitud rohmaka kalatraaleri ahtris, ühe prožektori valguses – neid pidi olema kaks, aga teine oli rikkis –, ja uuris oma elu esimest alasti tüdrukut. Ilusat ja balletitantsijana vormis tüdrukut. Mingis teadvusenurgas ta teadis, et too on kaugelt üle kõigist neist, keda ta elus üldse saada võis. Need seal kalurikülas ja isegi Kingissepas – nii kutsuti Kuressaaret okupatsiooniaastatel – olid natuke lohmakad ja töntsid. Kui nad olid kõhnad, olid nad nagu kured, kui nad olid toekamad, kippusid nad lötendama. See tüdruk oli ideaalne.

Andres ei saanud teisiti, kui tõmbas kinda käest ja sirutas sõrmed katsuma tüdruku rindu. Tema ei pahanda, õigustas ta end mõttes. Pükstes kippus kitsaks minema ja osa ajust karjus, et selle loomuvastase tegevusega rikub ta endas midagi eluks ajaks... Rind oli pehme ja vetruv, selline tihke. Kui hea oleks sellist voodis enda vastas tunda... Aga muidugi sooja, elusa tüdruku küljes... Ta libistas sõrmed allapoole. Ja peatus. Pilte oli ta ikkagi näinud ja teadis, et alakõhul peaks olema karvatuust. Sellel tüdrukul ei olnud. Andres teadis, et lastel ei ole – oli tüdruk siis nii noor? Ent kuigi see tegi asja ainult hullemaks, lükkas ta ikkagi tüdruku jalad laiali, et uurida, mis seal vahel on.

Tüdruk luksatas, hakkas köhima ja kõõksus kalade hulka suust ja ninast vett. Andres põrkus eemale ja kukkus istuli. Esimese ehmatusega siblis ta end jalgade ja kätega tagumiku peal kaugemale, kuni laevaparras vastu tuli. Ta lõi kukla üsna kõvasti vastu reelingut, kuid isegi ei märganud seda. Tüdruk pööras end ja ajas ühe käe peal poolistukile, et nina ja suud paremini veest tühjaks saada. Andrese õuduskramp andis järele, aju hakkas uuesti tööle ja korraga oli tal kohutavalt häbi. Või täpsemalt oli see tunne veel halvem kui häbi – traaler olid nii kalda lähedal, tüdruk tuli ilmselt ujuma ja jäi võrku kinni; ja selle asemel, et teda aidata, talle kunstlikku hingamist teha ja sooja riide sisse mähkida, käperdasin ma ta vittu...

Andres ajas end püstakile ja asus oma parkat seljast ära ajama. Parema käe kinnas oli kukkunud kuhugi kalade hulka ja nüüd kiskus ta ka teise ära, et kiiremini nööpe lahti saada.

„Mehed, appi!” karjus ta, lootes, et selline otsene röögatus tungib läbi joomauima. Ta sai parka seljast ja astus suurt tumedat riietuseset nagu torero muletat ees hoides tüdruku poole. Võimalik, et tänu selja taga põlevale prožektorile nägi too ainult hiigelsuurt lähenevat varju, igatahes põrkas vaene paljas olevus tagasi, sirutas käed kaitseks ette ja kähises. Isegi ei karjunud, kähises sisisev-kurisevalt. Andres jäi segaduses seisma. Tüdruk katsus oma pead, võttis selle käte vahele ja pööras ettevaatlikult, siis uuris samal viisil kaela. Seejärel libises ta pilk võrgus kinni olnud jalale ja sügavaid vermeid katsudes ägises ta läbi hammaste. Muidugi, seda jalga pidi oli ta võrgus kinni olnud ja kukkus ta ju pea ees metallile... Õudus, kaastunne, segadus – Andres tammus abitult jalalt jalale.

„Missa leidsid? Oi munn, raisk...” See oli kapten Orm. Viiekümnene ja paks nagu õlleaam. Ja Andrese järel kõige noorem mees laevas. „Missa seisad, ta...”

„Ta on segamini, kardab,” leidis Andres end ütlemas. „Just ärkas ellu.”

Tüdruk ajas end üles ja mehed – nüüd olid kõik neli sinna rivvi kogunenud – taipasid enam-vähem korraga, et ta tahab vette tagasi. Enam-vähem korraga tormasid nad ka edasi, teda püüdma. Nende õnneks või õnnetuseks ei saanud tüdruk võrgus kinni olnud jalale toetuda ja oli ka märkimisväärselt uimane, igatahes sai ta mõneminutilise rabelemise järel Andrese parkasse mähitud, kajutisse kantud ja koisse pikali pandud. Tüdruk lõpetas rabelemise alles siis, kui nad teda õige mitu minutit kussutanud olid ja talle ilmselt kohale jõudis, et ega talt muud ei taheta, kui et ta seal rahulikult lamaks. Kogu aeg vaikselt tuksunud diisel – sest selleltsamalt mootorilt käis näiteks ka võrguvints – võttis tuurid üles ja kohmakas metallküna podistas sinnapoole, kus nad sadama arvasid olevat.

Andresele ei meeldinud üldse, et Kadaka Vidrik ja Tamme Rein tüdrukut valvama jäid, kuid sellega saavad need vanad kännud ehk hakkama. Kapten oli roolis ja keegi pidi kalad kastidesse kühveldama.

Tärin. Ta tõstis pea ja vaatas ringi. Automaadivalang. Ta oli paari sammuga roolikambri juures. „Kuuled?” küsis ta Ormilt.

Too raputas pead, ent tõmbas mootori tuurid maha ja astus roolikambrist välja. „Mida?”

Veel tärinat ja siis karjumist. Ja siis üksainus pikk piinakisa, mis lõppes röginaga.

„Me möödusime piirivalvelaevast,” ütles Orm tumedalt.

„Keegi ründas neid?” küsis Andres segaduses. „Kaugel?”

„Paar kaabeltaud. Perse, raisk. Kas leidsid mõne, kes uduga tahtis... tead küll. Või tuli keegi.”

Mõlemad pöördusid, sest vööri poolt kostis mootorpaadi popsumist.

„Ahoi, mehed!” Paat tüüris neile külje alla. Andres ja Orm vaatasid teineteisele otsa. Kihelkonna Uik. Vanamees pidi olema ligi üheksakümmend, mida teeb ta paadiga väljas? „Võtke ots!”

Andres tegi seda automaatselt. Ta sirutas käe, et vanameest otse vastu korkvendreid põrganud paadist pardale aidata, ja millegipärast haaras teda õõv, kui ta tajus, kui tugev oli temast haaranud käsi. Vanamehe silmad hõõgusid. „Seal käis tulistamine – olid need need sitased piirivatid?”

„Jah,” mühatas Orm.

„Rääkige, mida te nägite?”

„Midagi,” kehitas kapten õlgu. „Meil on ainult see pooluppunud tüdruk...”

Ta ei jõudnud lauset õieti lõpetadagi, kui Uik oli kajuti uksest sees. Talle järgnenud Andres nägi teda koi ees ühele põlvele laskumas ja siis tõusid tal juuksed püsti – Uik tõi kuuldavale kuriseva sisina ja tüdruk vastas talle. See ei olnud inimkeel. Andres oli kunagi kuulnud delfiinide häälitsusi ja see sarnanes pigem sellega, ent oli võrratult keerulisem. See oli kuidagi nii ilmselge, et vanamees rääkis tüdrukuga mingit veealuste keelt.

Uik tõusis ja sirutas tüdrukule käe. Neist kellelgi ei tulnud pähe neid takistada, kui vanamees tal kaela ümbert kinni hoidva ja vaid ühel jalal hüppava tüdruku kajutist välja aitas. Nad jälgisid samasuguses tummas hämmastuses, kuidas Uik aitas tal üle reelingu saada. Tüdruk lasi temast lahti, nad vahetasid veel paar krigisevat mulksatust ja siis lasi tüdruk end lainetesse kukkuda. Hetke pärast oli ta kadunud.

Uik pöördus ja korraga leidsid nad end 2. maailmasõja-aegse Waffen-SS maschinenpistole torusse vahtimas.

„Me ei ole midagi näinud,” piiksus Andres, kes kõige esimesena asjast aru sai. Kas ta jõuab üle parda hüpata? Kas tol tüdrukul on ehk rohkem halastust? Kuigi vaevalt ta siin ootab...

„Ma pean selles väga kindel olema,” urises Uik. Ta ei tulistanud ikka veel, vaid vaatas neile kõigile järgemööda väga tõsiselt otsa. „Seda ei ole olnud. Kui sellest läheb laiali kasvõi üks sõna...” Ta tegi käega järsu raiuva liigutuse, tõstis relvatoru üles ja lükkas väga demonstratiivse liigutusega kaitseriivi peale. Siis libistas ta relva oma pika mantli alla peitu tagasi, hüppas peaaegu sinnapoole vaatamata otse üle parda oma paati, päästis ise otsa lahti, tõmbas mootori käima ja kadus pimedusse, jättes neli põrutatud meest endale tölbilt järele vahtima.

*

Maa peal on paljugi põnevat põlu all,
maapealne elu on kuivetu, tuim!
Oled sa märganud veepeegli võlu all,
kuidas siin sädeleb soomus ja uim?

Ei kahtle ju keegi, et üks sündmus, kui see on piisavalt põrutav ja intensiivne, võib muuta inimese kogu elu. See oli sama aasta, 1984, kui tuli välja üks muidu mõttetu lastefilm Olav Ehala fantastiliste lauludega, ja Andres ei suutnud seda kunagi juhuseks pidada. Ta ei mõelnud enam muule kui näkile, kes kogemata nende traali kinni oli jäänud ja kelle püüdmise eest Vene piirivalvelaeva meeskond eluga maksis, kui veteolevuse sugulased ja sõbrad teda päästma tulid. Aga sellest sai ta teada ju palju hiljem.

Kuidas lõpetada lugu, mis on tegelikult algus? Kas stseeniga, kui Andres kloppis Uiki uksele ja nõudis, et tahab õppida keelt, mida vanamees veteelanikuga rääkis? Uik naeris kurjalt, vehkis oma vana keelatud relvaga ja muutis Andrese mitmeks tunniks pimedaks. Kuid kui noormees peale õuduste nädalat ikka veel ta lävepakku kulutama tuli, naeris veelgi pahaendelisemalt ja kutsus ta lõpuks sisse.

Vees pole kaalu ei võimul ei võlgadel,
vees pole tähtis, mis taga, mis ees.
Tunned, kuis tärkavad tiivad su õlgadel
jahedalt, mahedalt voolavas vees.

„Nad ei pea maismaal kaua vastu.” Vanamees rääkis siis, kui Andres lihtsalt enam ei suutnud, kui kõri ja keel olid ainult üks valu lõputust katsest suruda neile peale midagi sellist, mis kuival elavale inimesele enam üldse omane ei ole. „Ma ei tea, kuidas nad sügavikus elavad – neil ei ole lõpuseid, lõpuks on nad vaid inimesed. Kunagi oskasid kõik kalurid nende keelt. Kalur olla tähendas siis midagi muud. Ma tean, mis sind kõige rohkem huvitab – nikkuda saab neid täiesti tavalist moodi. Kõikse parem on seda teha suvises kaldavees – sinul ei ole liiga külm ja temal liiga palav. Kui näkineiu usaldab sind, et sa ei taha teda kaldale tirida või muud halba teha, istub nad heameelega su orgi otsa. Ma ei tea, kas nendega lapsi saab. Räägitakse küll lugusid...”

Taipad, et maapealne õrnus on vähene,
aimad, mis veetlus on voolaval veel.
Lähene veele, veel lähene, lähene,
maailmast veeilma veidi on veel...

Või peaks puudutama ka seda, et Saare elanike jaoks muutus Andres korraga eemalehoidvaks, isegi veidraks? Kuidas ta vanemad ja sõbrad murega jälgisid, et noormees ei tunne enam millegi tavalise vastu huvi, käib vaid Kihelkonna vana segase nõia juures ja ujub. Justkui... jah, justkui tahaks minema ujuda, kuid ega arvajad arvanud, kui lähedal nad tõele on. Väheke rahustas vaid see, et järgmiseks näitas ta üles ootamatult sügavat huvi ihtüoloogia vastu ja järgmisel suvel sosistasid ta sõbrad rohelise kadedusega, et see on üks ütlemata vinge plika, kellega teda olla nähtud mõnikord kaldavees hullamas...