Kuumad allikad. Koostanud Tormi Ariva. Gururaamat 2025. 456 lk
Mu emapoolne vanaema sündis 1931. aasta kadripäeval, emapoolne vanaisa Georg (tuttavatele Jüri) 1922. aasta 7. veebruaril. Mõlemad olid oma eluajal kõvad lugejad. Vanaema luges palju, väga palju, ning vanaisa oli selline inimene, kes lähenes süstemaatiliselt ja analüütiliselt raamatumaailmale. Mis tähendab, et need lood, mis Tormi Ariva vedamisel on kuumade kaante vahele pandud, on just sellised, mida mu vanavanemad võisid oma noorpõlves lugeda erinevatest ajalehesabadest ja ajakirjadest. Kahjuks ma küll ei saanud siinpoolsuses memmele-taadile kõnealust kogumikku tutvustada - aga kui me jälle kohtume, siis võtan kindlasti raamatu kaasa ja näitan neile, et kuidas sadakond aastat hiljem on koltunud ja teinekord gooti kirjas tekstid toodud tänapäevasele lugejale tutvumiseks, säilitades võimalikult palju tolle aja väljendusviisi, kus on kaasajastatud ainult hädavajalikke kohti.
Raamat on juba füüsiliselt tugev tükk, pea pooltuhat lehekülge. Sellest on suhteliselt palju (ca kümnendik) kogu eesti ulme varasemat aega tutvustavat osa, kus Tormi juhatab raamatu sisse, enne iga lugu tutvustab autorit ning lõpus teeb väga mahuka kokkuvõtte, et mis maailma siinses nurgas toimus üle-eelmise sajandi viimasest veerandist kuni üldistatuna Teise ilmasõjani: raamatu võtabki kokku Friedebert Tuglase “Viimne tervitus”. Tuglase kirjutis on mitmes mõttes märgiline, kuna on kirjutatud aasta 1941, mil maailm fašismist vaevatud oli ning tunneli lõpust paistsid rongituled. Teksti avaldamiseni läks kuusteist aastat ning palju katseid - ning kui vana vuntsi isikukultus murenema hakkas, siis tulid kalevi alt välja nii mõnedki autorid ja kirjandusteosed.
Raamatusse on kogutud just selliseid lühijutte, mida varem pole väga palju kordustrükitud, kui üldse. Seega näiteks Indrek Hargla koostatud “Õudne Eesti” omab ühisosa mõnede autorite osas, kuid mitte ühegi tekstiga. Tormi ning Ulmeguru ulmesari on toonud meile midagi täiesti uut - sügav kummardus minu poolt ja lugupidamine kõigile, kes selle teose loomisele kaasa aitasid.
Tormi rääkis see aasta Estconil ka eesti ulme esiajaloost, kuna muuhulgas sai just tänavu täis 150 aastat esimesest eestikeelsest ulmeraamatust. Väga põnev vaatamine-kuulamine, seega kellele meeldib infot saada video moel, visake oma silm ja kõrv peale siin.
Kui astuda mõni samm autorite ja nende kätetöö suunas, siis ma toonitaks paari asja. Mu jaoks on raamatul mitu mõõdet ning nagu ma olen juba paar korda viidanud, siis ajalooline, uurimustöölik meie aja ja loo tutvustamine ning eesti ulme idulaseperioodi avamine on äärmiselt-äärmiselt tähtis samm. Kui aga astuda samm kõrvale ning vaadata tekste kriitilisema pilguga, siis nii mõnelgi lool täiesti tundmatult autorilt on suur ajalooline, võib-olla mõnevõrra kasinam kirjanduslik väärtus. Kirjandustehniline pool pole aga üldsegi oluline, kuna iga okas loeb ning sedasorti esimeste katsetuste pealt on kokkuvõttes ju sirgunud tänapäeva harglad, friedenthalid, weinbergid ja sanderid. Seega, kas mulle meeldis iga kirjatükk siin raamatus? Ei. Kuid see ei muuda kuidagi meeldivat üldpilti, kus ikka ja jälle sai tõdeda, et “ah et tollal tehti siis nii.”
Peale lugemist sirvisin raamatut ja mõtisklesin, et mis kõige eredamalt meelde jäi. Tuglase lõpunovell meeldis selgelt kõige rohkem, see on kindel - mis pole mingis mõttes ka ime, kuna kirjanik oli loo paberile panemise ajal küps mis küps. “Viimne tervitus” on selline, millele algul heiti ette pessimistlikkust ja tumedat tooni, kuna autori loodud neljanda ilmasõjajärgne düstoopia oli parasjagu lohutu küll. Samas minu jaoks oli see just elujaatav lugu, mis pigem kõlas isegi optimistlikult, eriti kui taaskord vaadata hetke, aega ja konteksti. Ma vist polegi väga palju Tuglast lugenud, kõnealune novell pani mõtlema, et ilmselt võiks.
Keda veel raamatust leiab? Klassikaraadio “Delta” raadiosaate tutvustusest jäi silma tore kokkuvõte, mida täies mahus tsiteerin: “Eriilmelise autorkonna moodustavad omaaegsed kirjanduse uuendajad, osavad jutuvestjad, viljakad loojad, harvad avaldajad, mitu luuletajat, üks leiutaja, kaks süüdimõistetud võltsijat, üks pastor ning kaks järjestikust Vanemuise teatri direktorit – Woldemar Mettus ja August Gailit.”
Nopin veel mõned säravad ja meeldejäävad näited välja.
Matthias Johann Eiseni “Tallinnas aastal 2000” on kirjutatud aasta 1903 ning on ilmunud peale seda ajalehesabades korduvalt, isegi parteileht “Uued Uudised” on pidanud paslikuks avaldada. Lustlik lugu sellest, kuidas elu sada aastat tulevikus välja näha võiks ning isesõitjad, elevaatorid aitavad meil minna kõrgustesse ja vaadata Tallinna ülalt alla, piiluda Telliskopli suunas ning mõtiskleda, et kuidas küll 300 000 inimest pealinna ära mahuvad. Taustaks - 1987. aastal loeti Tallinnas kokku 58 810 nina, neist 68,% eestlasi.
Ivan Narodny nime tagant leiab kirju minevikuga Jaan Sibula, kelle “Tehismees” on oma olemuselt juba riukalik. Ma ise nimetaks seda lühipala lahedaks jandiks, mis on ideaalne panna kuhugi kergema ajalehe sappa ning mis ei pruugi ehk pikas plaanis meelde jääda, kuid lugemise ajal on tipp-topp heatujutekitaja.
Olaf Rood ehk Yri Naelapea kirjapandud “Bertil Holmqvist” on kogumiku pikim teos, tänapäeval lühiromaaniks liigituv lugu 99 aasta tagant, kus kohtab nii väga tarka koera kui suhtlust pika maa tagant läbi grammofoni. Autor soovis kirjutada välismaa suurkujude teostega võrreldavat fantastilist jutustust - ning minu hinnangul sai sellega suurepäraselt hakkama, siin on tunda majesteetlikkust lausa ma ütleks.
Ning Tuglas, Tuglas on klassika igas mõttes, ei väsi seda toonitamast.
Kokkuvõttes: raske on seda teost, pilguheitu sajandite taha, alahinnata. Aitäh Tormi, Jüri, Joel, Liis, Külliki, Ene ja kõik teised, kes raamatu meieni tõid! “Kuumadest allikatest” tõuseb mõnusat pastoraalset soojust ja rahulikku kulgemist, millest on ka tänapäeval nii mõndagi õppida ja kõrva taha panna. Nii ajalooõpiku kui ”iga uus on unustatud vana” käsiraamatuna, kus mõnest loost võib kiiremini läbi sirvida, mõni jällegi imeb endasse ja nõuab pikemat süvenemist.
5/5 (“meie rahva aja lugu”)