Triinu Meres. Teistmoodi tavaline. Fantaasia 2025. 310 lk.
Alustuseks – mingil põhjusel pole kogumikus ära toodud juttude esmatrükkide aastaid. Olgu need siis siin ära toodud:
- „Südamelugu“ – 2020, "Vikerkaar" 7/8, "Eesti novell" 2021;
- „Kes sa oled?“ – 2022, „Vikerkaar“ 1/2;
- „Nahk“ – 2013, „Reaktor“ 17;
- „Päriselt minu“ – 2025, esmatrükk;
- „Reeturid“ – 2025, esmatrükk;
- „Teistsugune südamelugu“ – 2025, esmatrükk;
- „Tähtsad asjad“ – 2022, „Reaktor“ 131;
- „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost“ – 2017, „Täeaeg“ 17;
- „Mismoodi on olla keisrinna“ – 2025, esmatrükk;
- „Võtja“ – 2015, antoloogia „Pikad varjud“;
- „Roheline kivi“ – 2025, esmatrükk;
- „Preili, röövel ja koerad“ – 2025, „Algernon“ 03/2025, eelreklaam kogumikule;
- „Joosta oma varju eest“ – 2011, „Täheaeg“ 9.
Niisiis on tegemist ülevaatekogumikuga, milles on läbisegi vanad ja uued lood, millest viimane on lausa autori debüüt. Siiski ei ole eesmärgiks koondada kogu autori lühiloomingut; valikukriteeriumid jäävad lugejale mõistatamiseks. Esindatud on kõik ulmekirjanduse alamžanrid ning autor tunneb ennast neis kõigis ka kodus, kuid peaaegu iga tekst jääb siiski äratuntavalt mereslikuks. Juttu „Nahk“ võrreldi selle ilmumise Karen Orlau loominguga, kuid juba autori esimesed neli juttu („Joosta oma varju eest“, „Sulavesi ja vereside“, „Nagu nuga vööl“ ja „Nahk“) näitasid veenvalt, et Merese ampluaa on laiem. Tegelikult žanripuhast õudusjuttu kogumikus ei leidugi – „Nahk“ on küll libahundist, kuid teises võtmes, kui traditsioonilised õuduslood.
Mitu juttu on lahendatud pseudoajaloolise fantaasia stiilis, neist toekaim „Mismoodi on olla keisrinna“. Tegevuse paigutamine mõnevõrra hägusasse frankide keisririiki ei anna jutule midagi juurde ning nõuniku nimena prantsuskeelse Lurjuse kasutamine lähendab seda rohkem muinasjuttudele. Ilmselgelt ei oleks ükski kuninga minister sellist nime kandnud isegi siis, kui tal olnuks õnn seda pärida ja pärisajaloole ei tasugi lugemise ajal mõelda. Kui äsjanimetatu on õrnalt ulmeline pseudajalooline peredraama ning „Päriselt minu“ meenutab veidi Kiplingit (näiteks „Liblikas, kes põrutas jalaga“), siis „Teistmoodi südamelugu“ on juba väga selgepiiriliselt välja peetud ja põhjalikult läbitöötatud süžeega romantiline uusmuinasjutt. Autor on selles nii kaugele muinasjutumaailma piiri taha liikunud, et lugu on ülejäänud kogumikust küllaltki erinev ja väärinuks ka iseseisvalt ning kaunilt illustreerituna välja andmist nagu näiteks Dagmar Jürjo „Süsi mu süamen” (2023).
Mis siis ikkagi on see äratuntav mereslikkus? Meres on romantik ja kirjutab kirglikult. „Naha“ arvustuses kasutas allakirjutanu omal ajal fraasi „verelõhnaline läbi varjude hõõguv romantika“ – kõik kogumiku ülejäänud tekstid pole kaugeltki nii intensiivsed, kuid romantikuks jääb Meres ikka. Sellega käib loomulikuna kaasas ulmekirjanduse jaoks keskmiselt suurem huvi töötada tegelaskujude kallal, mis ajuti päris hästi õnnestub – näiteks võiks tuua usutava kõrvaltegelase Margarita „Reeturitest“. Meditsiiniõeks õppinuna on Meresel hädavajalikud teadmised, et kõikvõimalikke vigastusi või nendega tegelemist adekvaatselt kirjeldada ning neid ta ka kasutab.
Kuus kolmeteistkümnest jutust on uued ning vahest annab nende pinnal teha üldistuse selle kohta, kuhu autor kulgemas on. Ühiseks nimetajaks võib olla ajaloo, muinasjutu ja linnalegendide piirimail mängimine ja niisamuti võib olla, et seda peetaksegi pealkirjaga silmas. Mööndavasti on see Meres mõnevõrra erinev varasemast ning seda silmas pidades on mõistetav, miks hilisemad lood on varasemate vahele paigutatud. Teistest 2025. aasta juttudest eristub teravalt aga „Reeturid“, mis toimub varasematel aastatel välja töötatud kuningate maailmas.
Nagu ülal öeldud, on kogumik väga eripalgeline. Kuigi kõik lood demonstreerivad head kirjatehnikat, ei kõneta kõik lood kindlasti kõiki lugejaid, kõik ei jää meeldegi ning valiku üle tekib paljudel kiusatus vaielda. Nii on näiteks „Võtjal“ Ulmekirjanduse BAAS-is kaks arvustust hinnetega 5 ja 1. Allakirjutanu peab õnnestunumateks „Nahka“, „Teistsugust südamelugu“ ja „Joosta oma varju eest“, mis aga ei moodusta sisuliselt lähedast rühma, vaid toonitavad taas autori loomingu mitmekesisust. Sealjuures on viimasena nimetatu (ja esimesena kirjutatu!) tegelikult ainus tekst, mida oli põnev lugeda; ülejäänud tekitasid teistsuguseid tundeid ja mõtteid.