Augurahvas, 2. osa

I raamat: Augurahvas

 

2. Pärislugu

 

2.1 Utoru, natuke varem

Kerge soe vihm ei suutnud õieti võistelda läbimatutest džunglipuhmastest kerkiva kuuma auruga. Ega see püüdnudki, kõik – mets, murulapid, õhk, majad, autod, lennumasinad, inimesed, maa, taevas, hunditaolised koduloomad ja puuvõradesse peidetud laternad – oli niikuinii läbimärg, niiskusest üleküllastunud ja tilkuv.

Sudek maandas oma hiidkiili kahe teise parkimisplatsil seisva lennumasina kõrvale, lükkas ukse lahti ja silmitses pahaselt taevast, niipalju kui seda oli näha neljas suunas metsakatusesse lõikuvate teede-sihtide kohal. Ühes suunas oli isegi näha tähti, mis sest, et taimestikku peidetud laternad kõik rootsud, varred ja õied kollakas naatriumlampide kumas hõõguma panid.

Miski nähtamatu sirutus ühest metsapuhmast sõiduki suunas. Tunda oli imekerget tõuget, kui see jõudis kiletiibadeni, mille viimaseid meetreid polnud Sudek sel küljel kokku pakkinud, et need vihmavarju moodustaksid. Nüüd oli selgelt näha sinna džunglipimedusse viiv vihmavaba koridor. Sudek muigas ja hakkas astuma, viibates käega umbmääraselt üle õla, et sõiduk ukse sulgeks ja end täiesti kokku pakiks.

Naine ootas teda tee lõpus, täielikus pimeduses. Ta liigutas end ja Sudek võpatas, peaaegu komistas, sest veel hetk ja ta oleks talle otsa jooksnud. Ta lülitas infranägemise sisse, kirus end, et seda varem ei teinud, ja pingutas kõiki lihaseid, et muuta üllatus kavatsuseks – kallistas naist, nagu oleks ta seda algusest peale mõelnud, mitte teadmatusest ta peaaegu pikali jooksnud.

„Tere, Kadle. Nii tore sind näha. Siiralt.”

„Jäta. Eldon on siin. Jääd sa siia, kui ta on läinud?” Kadle vastas ta põsesuudlusele ja lisas sellele keeletõmbe üle ta kaela. Naine oli temast pool pead lühem ja vahelduseks juuksed heledaks värvinud; ta silmad välgatasid pimeduses vallatult.

Sudek raputas pead, võimalikult hellalt pisut eemale tõmbudes. „Ma tahaksin, aga ei saa. Ma olen hetkel jälitamatu, aga seda ei saa üle poole tunni teha. Ma lahkun mõne tunni pärast ja mul on tõesti vaja teiega rääkida.”

Kadle lasi käed alla ja noogutas. „Tule siis. Kas on õige, et ma valgust ei süüta? On sel üldse tähtsust?”

„Me näeme niigi, aitäh... Peaasi, et rutiinid ei muutu, vabandust targutamise pärast.”

Eldon tõusis suurelt mugavalt nahkdiivanilt, kui nad elutuppa jõudsid. Tema ulatas Sudekile käe – niinimetatud ülemiseks käepigistuseks rinna kõrgusel, peopesa enda poole pööratud; ja nende vasakud käed puudutasid korraks teineteise õlgu. Sudekil käis peast läbi, et seda peetakse mujal Impeeriumis Utoru tervituseks, kuigi tegelikult oli see vaid ühe Pärgu mandri rahvakillu tervitus; tõsi, sisuliselt planeedi valitsejate, aga „moodi” läks see Utorul alles pärast seda, kui võõrad hakkasid seda kohalikelt ootama...

„Sa kavatsed taas midagi lolli ja keelatut,” tõdes Eldon maha istudes. Ta oli Sudekist pisut pikem ja igatpidi suurem ja mehel käis peast läbi, et oli aeg, kui ta seda kadestas – nüüd oli sõber laisaks läinud ja küllap oleks ta suutnud talle vajadusel tappa anda...

Sudek võttis Kadlelt tänuliku noogutusega klaasi, mille naine talle vahepeal oli täitnud, ja istus teisele diivanile Eldoni vastas; Kadle laskus ta kõrvale.

„Jah. Ja tahan teie kätte jätta mõningat olulist infot.”

„Tähendab see meile taas prokuratuuri ja salamõrtsukaid?” küsis Eldon sapiselt.

„Võib tähendada,” kirtsutas Sudek nina.

„Ja see pole sinu jaoks probleem?” küsis Eldon Kadlelt.

„Meie pered suudavad end kaitsta,” sõnas too kuivalt. „Sudek on meie sõber. Ja mul on põnev.”

Eldon pööritas silmi. „Kuhu siis seekord?”

„Zuu-Hännist olete kuulnud?” küsis Sudek.

Teised kaks raputasid pead.

„Ma lähen Teabeameti agendina. See tähendab, et ma ei tohiks rääkida sõnagi missiooni puudutavast. Mul pole vaja teile öelda, et asjad on, nagu tavaliselt, segased ja mitmetimõistetavad...”

„Miks sa seda teed?” katkestas teda Eldon. „Kas... ma ei tea... põnevus kaalub üles lollaka riski? Või pole sul oma eluga midagi peale hakata? Ma ei ole märganud, et sa oleksid saavutanud midagi peale kahtlase kuulsuse. Ja perekonna mustaks lambaks olemise.”

„Ja mida oled sina kõigi nende aastatega saavutanud peale mõttetuks lampjalgseks lödipüksiks muutumise? Tõused ametiredelil keskmise kiirusega, vahetad abikaasasid keskmise kiirusega, avaldad publikatsioone keskmise kiirusega... Mees, sa käisid Ererikil! Mis sai sellest mehest, kes suutis trotsida kogu süsteemi ja teha midagi meeletut? Kus on see mees, kes mõistis ja teadis ja tunnetas, et maailm on palju suurem kui Rahutoojate Impeeriumi kolmanda pealinna bürokraadiks olemine, ükskõik kui kõrgel tasemel. Teid vaadates tuleb mõnikord ahastus peale! Anna andeks, Kadle.”

„Ah jäta. Mul on siin elu. Ja...” Eldon viipas peaga Kadle suunas. „Noh, sul ei ole vaja otsida põhjendusi. Olgu...” Ta jäi vait ja pööras pilgu sissepoole. „Pool mulle, pool Kadlele? Ja mis takistab meil neid kohe lahti kodeerimast, kui sa siit läinud oled?”

„Mitte miski. Aga seal pole rohkem, kui ma niikuinii teile räägin... olgu, audiovisuaalne materjal ja lingid allikatele. Ja osa kihte avaneb kolme aasta pärast ja kõik lõplikult kümne aasta pärast. Kui ma tagasi ei ole.”

„Ehk siis tuleb neid võrgus hoida, sest kuhugi avalikku raamatukokku tekivad võtmed?”

„Nii on kindlam nii teile kui mulle.”

„Ma ei küsinud seda,” mühatas Eldon. „Räägi.”

„Sektoris, mis siit vaadates jääb Tibu tähtkuju suunas ja mida üldiselt tuntakse Ibjo ruumina, on Impeerium sattunud vastasseisu võõrrassiga, mida meie nimetame sessideks või vanemas kirjanduses tresessideks. Nende ametlik nimetus andmebaasides on ’3s’ ja on avalik saladus, et see on lühend Inimkonna Föderatsiooni nimetusest, mis tähendab ’suuri sitasitikaid’; kolmessidena tuntakse neid praktiliselt kõigis piirimaailmades, kel nendega üldse mingi seos on.

Ibjo ruumist ei ole teada suurt rohkemat, kui et mõne sajandi eest tegutses sealkandis tsivilisatsioon, mis teadmata põhjusel kasutas ainult barjäärilendu – nende laevad liikusid peaaegu valguse kiirusel, seda siiski ületamata. Neil olla olnud mingi sõltlasmaailmade võrgustik, mida nad olemasolevate andmete põhjal näisid kasutavat ainult mingiks veidraks vaimseks onaneerimiseks – nad ei kaubelnud ega reisinud; arusaadavalt – barjäärilend muudab selle mõttetuks. Nad isegi ei koloniseerinud. Räägitakse, et nad viisid läbi mingeid veidraid sotsiaalseid eksperimente. Said seda muidugi teha ainult seetõttu, et varjasid kiivalt sõltlasmaailmade eest oma teadmisi ja praktiliselt pärssisid nende arengut. Ilmselt muidugi juhtisid endid ka ummikusse, sest nii absurdne tsivilisatsioon lihtsalt ei saa eksisteerida. Aga need andmed on usaldatavuselt üsna legendide tasemel.

Igatahes tundub, et sessid on hulga nende maailmu hävitanud. Mis on veider, sest teadaolevalt pole sessid mitte kunagi varem elukeskkondi hävitanud. Kindlasti pole see vastureaktsioon Impeeriumi tegemistele, sest see algas enne, kui me neile siin-seal tappa andsime. Läbi kõigi aastatuhandete on inimesed ja sessid teineteist praktiliselt ignoreerinud. Mis nüüd muutus? Me ei tea isegi seda, kas nad peavad Impeeriumi vaenulikkust nende vastu kättemaksuks? Palju nad meist üldse teavad? Igatahes on Impeerium neile paar korda kõvasti antiprootoneid andnud ja üldiselt nendega kohtudes tulistatakse hoiatamata. Nii meie kui nemad. Mis, ma kordan, on midagi uut ja seniolematut. Varem on siiski sellistel puhkudel natuke räägitud ja konflikt kuidagi silutud, sest kui Impeerium välja arvata, ei tunne inimsugu üldiselt äravõitmatut vajadust sõdida.”

Kadle pööritas selle peale silmi; Eldon ainult vangutas pead.

Sudek jätkas: „Mis muidugi on pannud kogu selle ala kihama. Mis muidugi tähendab, et kõik need rahvad, kes veel Impeeriumi ei kuulu, on ühelt poolt meie peale väga pahased, kuid teiselt poolt sunnitud meie kaitset otsima. Ühesõnaga, toimub klassikaline kiire konflikti eskaleerumine.

Arusaadavalt on võrrandis veel Föderatsioon, mis küll asub teisel pool, kuid mis, nagu me kõik teame, tegutseb tuhat korda suuremas ruumis kui nende nii-öelda tuumikruum, mida nad täielikult kontrollivad. Lisaks levivad legendid, et Ibjo allakäigu taga oli gofude rünnak...”

„Putukalaadne, inimkonnaga võrreldavalt levinud iidne võõrrass, amorfne, aga vaieldamatult Linnutee suurvõim Föderatsioon ja siis keha hõivavad parasiidid, mis on levinud Laniakeas üle kohaliku grupi piiri! Kas saab veel paremaks minna?” Eldon toetas demonstratiivselt otsaesise peopesale.

„Saab. Millegipärast on selle loo keskel too mainitud Zuu-Hänn ja seal on Vega tähekindlus ja religioon, mis kasutab midagi, mis kirjelduste järgi võivad olla nullportaalid; ja seal näib elavat inimesi, kes päriselt ei ole inimesed; ja Impeeriumi salateenistuste eri harud on seal juba peadpidi kokku jooksnud.”

Eldon silmitses teda mõnda aega seletamatul ilmel. Siis piilus ta Kadle poole, kes kehitas ebamääraselt õlgu ja porises vaikselt: „Jah, tõesti pöörasem kui senised...”

Sudek noogutas natuke kibeda ja natuke vabandava muigega. „On veel üks asi. Mul jäid mõned tehingud ebamäärasesse seisu. Noh, pidin hämamiseks jätma – et poleks ilmselge, et kavatsen pikemaks ajaks pildilt kaduda. Eldon, ole hea, aja need lõpuni.”

„Kasutab mu staatust ja sidemeid ilmselgelt ebaseaduslikeks mahhinatsioonideks, jätab mulle hoida ohtlikud arhiivid, magab minu naisega ja siis tuleb raha küsima!” tõstis Eldon käed taeva poole. Kõik kolm puhkesid naerma.

„Tule tagasi, kurat sind võtaks,” sõnas Eldon lõpuks tõsinedes. „Tule ainult tagasi, vana sõber, see on kõige tähtsam.”

 

2.2 Viltuvedamispäev (veel pisut varem)

Tobrinilele ei meeldinud seal. Tegelikult ei meeldinud talle üldse kusagil. Aga seal meeldis talle kohe erakordselt halvasti. Ta tegi selle vea, et ütles selle välja. Vaikselt, endale, aga ütles.

Skaht haaras tal silmapilk rinnust kinni ja surus ta vastu seina. „Mida sa sellega öelda tahad, roomaja?” sisistas vana gangster talle nii lähedalt otsa vaadates, et Tobrini silmad tegelikult enam ei suutnud fokuseeruda. „Mis sulle ei meeldi, Tobrin Geneha?”

Tobrin kaalus, mida vastata, kuid enne Skaht jätkas. „Sinu käest ei küsita, saast! Oled sa meiega?”

Sellele oli lihtne vastata. „Muidugi ma olen teiega!” Teistsugune vastus oleks tähendanud, Skahti tundes, et tal on eluiga järel alla sekundi...

„Sinu käest ei küsita, peoon! Hoia oma märkused endale või Ogdär kahetseb, et su vastu võttis. Ja kui Ogdär kahetseb, siis kahetseme meie kõik. Ja kui sina oled selles süüdi, et Ogdär kahetseb ja meie selle tõttu kannatame...” Ta lasi Tobrini rinnaesise järsult lahti ja pöördus ära. „Ikka veel mitte mingit märki tarlukitest?”

Keldri maapinna tasemel aknaava juures vahti pidav Ursaf raputas pead. „Tühi ja vaikne.” Ta tammus rahutult kiviprahi ja igasuguse rämpsuga paksult kaetud põrandal, heitis üle õla rahutu pilgu, toetas siis end mugavamalt küünarnukkidega aknaava kividele ja liibus uuesti snaipripüssi teleskoopsihiku külge.

Skaht astus teise aknaava juurde ja uuris maastikku läbi binokli. „Ajukääbikud Konks ja Tarvas, magate või nussite?” kähvas ta matkakuue nurka sõrmede vahel pigistades.

„Ei kumbagi,” kostis Tobrini kõrvas hääl. „Valvame, boss. Seni on kõik vaikne.”

„Te läksite kontrollajast üle.”

„Eee... boss, kuule. Enam seda ei juhtu...” Viis sekundit vaikust. „Ei läinud ju üle. Veel minut on.”

Skaht turtsatas. „Olgu. Püsige ärksad.” Ta pöördus ja toetus seljaga vastu seina. „Te, kutsikad, ei oska oodata.”

Ja siis pööras ta pilgu Tobrini poole. Too kirus end mõttes, et ei suutnud varem suud pidada.

„Kuule, sina. Sa ju reetsid Suhkelme jõugu. Miks sa seda tegid?”

Tobrik teadis, et kõhelda ei tohi. Aga õnneks oli tal sellele vastus valmis. „Nüüd on siis Suhkelme jõuk! Me olime tatikad. Me ju ei mänginud selles liigas. Mina kasvasin suureks.”

Skaht uuris teda mõne hetke. Ta oli Tobnini pikkune, ehk keskmisest pisut pikem, ja hulga tüsedam. Vana ta õieti on? käis Tobrikul peast läbi. Ta nägi välja igivana, vähemalt seitsmekümnene, aga ta ei saanud nii vana olla. Jah, ta oli kortsus, ilmselt lonkas päriselt ja ilmselt oli üleni selline kõver ja kulunud, ent ta oli päris tugev – nagu Tobrik just tunda sai – ja... Tobrik jäi hätta. Nii kaua seadust rikkuda hakkab rikkuma tõenäosuse seadusi. Tema arvates oli see päris hea kild. Aga muidugi oli ta piisavalt tark, et seda endale hoida.

„Aga nad olid su sõbrad? Oli sul seal keegi? Niikuinii panite seal üksteisele perse.”

See viimane ei olnud rangelt võttes küsimus, nii et Tobrin pidas paremaks mitte vastata.

„Hästi, politsei oli teil kannul ja sul oli taipu ellu jääda,” jätkas Skaht mõne sekundi pärast. „Aga keegi on sul seal kindlasti? Vanemad? Pere? Plika? Vasta!”

Tobrin kehitas õlgu. „Mu isa oli suli, ema prostituut, emapoolne poolvend mõrvar ja isapoolne poolõde narkar. Olid. Nad kõik on surnud. Lunastatud. Isa ja vend ei valinud seda. Vend visati veel niimoodi auku, et ta lõi pea vastu serva puruks. Mis tekitab huvitavaid mõtteid selle suhtes, kas preestrit ikka ise usuvad lunastust. Õde läks viimasena. Pärast seda olen ise hakkama saanud.”

„Vana sa siis olid?”

„Viisteist.”

„Üheksa aastat. Pole paha.”

Muidugi teab ta seda kõike, käis Tobrinil kerge solvumistundega peast läbi. „Tänan,” kohmas ta.

„Ja sa ei tahtnud inimeseks saada?” ei jäänud Skaht rahule. „Oleksid ameti õppinud. Tööle läinud. Kusagil viisakas rajoonis korteri üürinud. Mõne sileda nooriku leidnud. Võib-olla endast hulga kõrgemast klassist, sa ju kena poiss... Miks sa otsustasid kurjategijaks hakata?”

Tobrin lubas endale kerge mühatuse. „Kõik teed on, jah, lahti Netrukalhaggani põhjakihi nolgile. Teenistus, kasarmukool. Lihttöö. Korteri järelmaks 40 aastat ja endast kõrgemalt oleks reaalne leida selline lapsepõlves pea peale kukkunud neidis, keda nähes hiired-rotid infarkti saavad. Ja kui ma suudaksin kuidagi nii umbes kümme korda kolida, siis vast lastelastele ei tuletata igal sammul meelde, kust nad pärit on.”

„Eh-eh,” tegi Ursaf okularist lahti laskmata ja tõstes – umbkaudu – tema suunas käe ülestõstetud pöidlaga.

„Ega tegelikult getos ju viga pole,” jätkas Skaht hulga neutraalsemalt. Tobrin lootis, et vanamees oli kaotanud huvi teda kiusata, lihtsalt mingi müstiline au ei luba vait jääda. Lõpuks kuulasid seda kõike veel Anked, Kalsan ja Vüütri, kõik temast vaevalt paar aastat vanemad ja teoreetiliselt temaga samal pulgal... „Kui mitte välja teha, et sa oled kõigi võimumeeste tõmmata ja tõugata. No ja meie. Aga ära poleks tahtnud minna? Põhja näiteks?”

„Põhja?” Kas ta aimab? Olen ma vea teinud? Aga ta kehitas õlgu. „Või põhja? Või taha? Või üles?” Ta riskis nina alla paar vandesõna pomiseda. „Kõik me siin soperdame põhja, lõuna, ülemise ja alumisega; igaüks isemoodi. Vastandlikult. Ma õppisin neid kunagi natuke. Siin Soojamere ümber räägime põhikeelt; noh, me olla selle tähtedelt kaasa toonud. Aga see ei ole ammu enam see, vast tosin inimest oskab vanu raamatuid lugeda. Tõlketa, ma mõtlen. Meie loeme põhja-lõunasuunaks seda mõttelist telge, mille ümber Hänn näib pöörlevat. Aga Hurk on ainus riik, mille kaartidel on põhi üleval. Peaaegu kõigil teistel oli põhi seal, kus põhi loogiliselt on – all. Aga antud juhul tähendas põhi hoopis Istoid, eks ole?”

Skaht viivitas hetke; võib-olla kaalus, mida öelda, võib-olla kuulas teistele kuulmatut sidet. Seda hetke kasutades vaatas Ursaf huvitatult üle õla. „Kuidas nad ise end kutsuvad? Jääookean? Uhh, elada nii, et Zuu kogu aeg taevas ripub – kas see veider ei ole?”

„Nad teevad vahet – Hännil on ainult mered, ookean on Zuul. Jäämeri, Põhjameri, Peameri, Katusemeri. Nende peamises keeles, reggas, on asjad vastupidi meile. Meil on Zuu-poolne pookera alumine, neil ülemine. Aga nagu osa murretel siingi, nimetatakse osades Zuu-poolset külge põhjaks ja teist lõunaks. Ja on ka läbisegi, mõlemad poolused põhi, ja on ka vastupidi...”

„Mis tähtsust sel on?” kähvas Skaht. „Hurkis elab üheksa kümnendikku rahvast. Kes peab muutuma?” Ta mõtles hetke. „Olgu, räägi edasi. Huvitav. Võimalik, et kunagi tuleb Põhjast rohkem teada saada. See on nüüd kah Kiriku võimu all.”

„Seal olla sõltumatuid kogukondi,” jätkas Tobrin heameelega, püüdes rääkimise ajal ühtlasi kiiruga välja mõelda, kui tark tasub välja paista. „Reggast põhja pool Istoi kallastel ja kaugemal sisemaal.  Aga niipalju, kui ma tean, on elutingimused seal sellised, et mina eelistaks mõnd leebemat vanglat siinkandis – vabadust rohkem ja surmasaamisvõimalusi vähem.

Istoi on tegelikult Hänni kolmanda, elatava ala poolest väikseima vesikonna nimi. See hõlmab küll kogu Hänni põhjapooluse ümbruse, aga see on seal kuni põhjani läbi oli külmunud. Asustatav on ainult see sopp, mis ulatub umbes viiekümnenda laiuskraadini... noh, teate küll, seal umbes Zuu-poolse poolkera keskel.

Aga tõeliselt lõbusaks läheb nende kaarte vaadates; kahedimensioonilisi, ma mõtlen. Regga kaartidel on nad ise muidugi keskel. Ja teate, kaks teist vesikonda on umbes seal, kus suunas vanasti läksid peamised ühendusteed. Ja muidugi on need kujutatud pisikeselt. Ega pole ju oluline, et seal elab kakskümnend korda rohkem inimesi ja nii edasi. Alumine rahvas.” Ta turtsatas. „Siin, pealinnas, Netrukalhagganis elab peaaegu kuuendik Hänni elanikest. See on kolm korda rohkem, kui kogu Istois kokku. Neil, muide, elab ka mingi viis kuuendikku Reggas ja neist omakorda veerand Reggestois, nende pealinnas. See tähendab, muide, valitseva hõimu mereäärset linna.”

„Valitseva hõimu?” Skaht vangutas pead. „Reks – kuningas? Jah. Lollakad.” Ta näperdas kraenurka. „Kuulge, pederastid, nüüd on küll aeg üle.”

Kümme sekundit kestis vaikus, siis pöördus Ursaf oma relva tagant Skahtile otsa vaatama. Ta oli umbes neljakümnene ja üsna kogukas. Tal olid heledad silmad, vilets hõre habe ja natuke viltune nina. Tobrin imestas hetke, miks see seni tema jaoks lihtsalt üks vanematest ja igas mõttes vaieldamatult siseringi gangsteritest korraga nii inetu ja hale tundub... ja taipas siis, et mees on väga-väga hirmunud. Et kas ta on tegelikult parandamatu argpüks või on nad kõik väga suures ja otseses surmaohus...

Skaht vaatas keldris ringi. See moodustas vast veerandi varemetes elumaja alusest ja selle tühjadest aknaavadest sai silmas pidada üsna suurt osa umbes samasuguseid hüljatud ehitisi täis jõeorust ja teiselt poolt sai õige mitut kaudu suhteliselt märkamatult ligi. Auto, kus ootasid Konks ja Tarvas, seisis majast sadakond meetrit eemal ja natuke madalamal, nii et Ursaf sai ka sellel pilku peal hoida. Nad olid ainult julgestusmeeskond. Pidid tulema tarlukid, salakaubavedajad, ja võtma autost paki ja jätma seal valvavatele meestele raha. Tobrin ei teadnud, mis pakis oli, aga mis seal olla sai? Mingid preparaadid või kõrgtehnoloogiakomponendid, mida Hurk ametlikult välja ei müünud või küsis nende eest hingehinda...

„Tobrin, minuga,” urises Skaht otsusele jõudnult. „Ursaf... Katsu seekord mitte... Tead ise. Raadiovaikus. Kui me kümne minuti pärast tagasi ei ole, minge lihtsalt minema. Jala. Suure ringiga.” Ta pöördus teisi kolme vaatama, kes seni, kes seinale toetudes seistes, kes kükitades, olid kogu stseenile vaid taustaks olnud. „Teie, kutsikad. Näidake, mida te väärt olete.”

Ta hakkas ukseava poole minema ega heitnud rohkem pilkugi tagasi.

Ilmselt on seegi test... kui tõsine vaid? käis Tobrinil peast läbi. Isegi kui see oli mäng, oleks Skaht ta maha lasknud, kui ta poleks talle järgnenud...

Nad tõusid trepist puude, ronitaimede ja igasuguse inimtekkelise prahi segadikku, mis kunagi oli olnud majatagune aed. Skaht oli juba keldris võtnud kaenlarihmades peidetult rippunud relva ja sättis selle laskevalmis, kui nad ettevaatlikult, võimalikult millegi alla ja taha hoidudes läbi varemete liikusid. Tema eeskujul tegi Tobrin sedasama. Ja ta tegi veel midagi, käivitas oma raadio lisamooduli, mis lubas tal kuulata kogu sidet; mitte ainult seda, mida tal oli ette nähtud kuulda. Kui ta sellega vahele jääb, võib tal pärast pisut ebameeldivusi tekkida, aga tundus, et kõigepealt võiks see pärast talle üldse tulla...

Ta ei suutnud mõtlemata jätta, et miks lubab Skaht ta laskevalmis relvaga enda selja taha? Relv oli sobitatud, ainult tema ja ta kaaslased said sellest lasta – oli see võimalik, et seal oli veel mingi kaitse? Need olid neil vanad head projektiilrelvad – keemilist plahvatust kasutavate padrunitega. Piisavalt mõjusad distantsidel, millega nendesugustel üldse kunagi võidelda tuli, ja kuratlikult töökindlad. Ainult et vaatamata summutile ka piisavalt lärmakad, nii et see välistas „kogemata” lasu lihtsalt selleks, et teada saada, kas relv toimib.

Lõpuks nad peaaegu roomasid. Ja siis jäi autoni vaid umbes kakskümmend lagedat meetrit. Mehed istusid endiselt autos, liikumatud ja silmnähtavalt lõdvad. Ja möödunud oli kaheksa minutit.

Tobrin uuris ümbrust. Oli piisavalt kohti, kust sai platsi peaaegu sama hästi kirbul hoida kui Ursaf keldrist, kus nad olid oodanud. Ühtki lennuvahendit ei olnud näha, kuid see ei tähendanud midagi, korralikumat sedalaadi tehnikat märkas inimene palja silmaga üliharva.

„Mine vaata, mis nendega on,” sõnas Skaht vaikselt.

Tobrin vaatas ta poole. Kaaslase relv polnud küll otseselt temale suunatud, kuid piisavalt käepäraselt, et vaidlused lahendada, kui tal küsimusi peaks tekkima. Nojah siis...

Varjuda ei olnud kusagil. Nii ta siis lihtsalt tõusis püsti ja kõndis pealtnäha rahulikult auto suunas. Ta ei põigelnud ega hoidnud relva nii-öelda ründeasendis, näo kõrgusele tõstetuna ja kogu aeg läbi sihiku ümbrust skaneerides. Mis mõte sel oli? See oli surmamissioon – kui keegi oli maha võtnud tegelased autos, nii et sellest pealtnäha mingeid jälgi ei jäänud, siis oli ta valmis ka järgmisteks. Seega võis ta ellu jääda ainult siis, kui ründajal oli lootus püüda suuremat saaki...

Ta oli läinud kümmekond meetrit, kui tundis, et pilt silme ees hakkab virvendama ja jalad lähevad nõrgaks. Ta oleks suutnud hüüda: „Gaas!”, kuid mis mõte sel oli? Selle asemel, et sügavamale gaasipilve minna, tuikus ta tagasi ja lasi end leplikult kõhuli maha kukkuda, ainult natuke käed ette pannes, et mitte väga viga saada.

Teadvus ei kadunud kohe. „Gaas!” karjatas Skaht raadiosse, lõhkudes niimoodi enda kehtestatud raadiovaikuse. „Ursaf, Tobrinile kuul pähe, suur granaat autosse ja kaduge!”

Tobrin leidis, et on viimane aeg proovida, kas ta veel liikuda suudab. Suutiski. Kuul tabas maapinda just siis, kui ta oli end kõrvale veeretanud. Ent nalja sellega ei olnud. Ta oli ainult riivanud gaasipilve serva, ent tal tõepoolest ujus kõik silme ees ja iga liigutus nõudis kujuteldamatut pingutust.

Kogu küsimus oli nüüd selles, kas Ursaf tulistab kohe teda või vahepeal autot. Kui ta on piisavalt kiire mõtlemisega...

Auto plahvatas, tulepööris kõrvetas ja Tobrin tundis, kuidas teda tabavad mõned killud. Selle ajaga oli ta kuidagimoodi pööranud oma relva toru selle akna suunas, kus ta teadis Ursafi olevat, ja tulistas kiiresti tosinkond lasku. Kui teine plahvatus ta nagu takukoonla eemale paiskas, käis tal sünge huumoriga peast läbi, et nii lihtne ja kasulik on nende juhmide gangsterite seas natuke intelligentsem olla – Ursaf oli võimatu argpüks ja tegi täpselt seda, mida temast oodata. Ta nägi, et lasi temast mööda, ent järgmiseks hävitas ta kohusetundlikult auto ja siis, et kindla peale välja minna, tulistas tedagi granaadiga. Ainult et Tobrini tema suunas tulistatud kuulid – vaevalt, et ta midagi tabas, hea kui mõni aknast sisse lendas – segasid teda. Ta tulistas poolhuupi ja pani jooksu...

Viimane, mida Tobrin nägi, olid kusagilt jõeoru kohale tekkinud politseikopterid.

*

„Nii-nii,” venitas politseivormis tegelane, pagunite järgi vanemleitnant. „Tobrin Geneha. Odgärlane. Üsna algaja selline. Salakaubavedu, keelatud relv...” Ta uuris teisel pool lagedat lauda käeraudadega laua külge kinnitatud noorukit. „Valus?”

„Elan üle. Põrutused, muljumised, marrastused. Lisaks gaasimürgitus. Ühtki tõsisemat vigastust õnneks ei ole.” Tobrin püüdis meeleheitlikult selgelt mõelda. „Kuule, mind üritati tappa. Võeti kaasa kahurilihaks. Mis mul üle jäi? Ja ma ei ole mingi gangster. Mul... pole ju midagi.”

Politseiinspektor, umbes kolmekümnene heas vormis tegelane, naeratas julma naeratust. Eriti ei aidanud, et Tobrin teadis, et seda õpetatakse neile spetsiaalselt – seda üleolekut ja sadistlikku kiusu.

„Tead, ma ootasin su ärkamist lihtsalt sellepärast, et sa saaksid täpselt aru,” sõnas inspektor erilise mesise lahkusega. „Ma süstin sulle kohe tõeseerumit. See on interaktiivne – see võimendub kohe, kui sellele vastu hakata. See ei tunnista vastumeetmeid. Nii et kui sa vastumeetmeid maha ei võta, siis see tapab su. Ja seda loetakse enesetapuks.” Ta hüppas ühe sujuva liigutusega üle laua, võttis Tobrini kaela valuvõttesse ja surus ravimipüstoli talle kaelale.

Tobrin kõhkles terve minuti, tundes, kuidas võõrad nanorobotid temas askeldama asuvad. Ta mängis natuke mõttega, et lihtsalt trotsist mitte kaitset maha võtta ja näidata viimaseks ohvitserile irvitades keskmist sõrme. Aga ta mõistis suurepäraselt, et sellega ei õnnestuks märkimisväärselt tolle tuju rikkuda – ta ei olnud tõepoolest midagi väärt.

Ta kõhkles... Ja võttis siis maha esimese kaitse. Ohvitser irvitas oma monitori vaadates rahulolevalt. Aga ju ta oli harjunud eriti juhmide gangsteritega, sest Tobriku ajas see vihale.

„Kuule, võmmivärdjas. Sa näed, et ma räägin tõtt. Aga minu jaoks ei ole vahet, suren ma kohe siin või veerandtunni pärast Augus. Nii et kui sa midagi tahad, pead sa mulle ka midagi lubama. Võib-olla sa valetad, aga, noh, võib-olla on sinus pisut inimest järel ja natukegi on pärast piinlik peeglisse vaadata. Sinu otsus. Muidu pole mul midagi peale väikese rahulduse, et sa, sitt, jäid kaotajaks ja see läheb sulle ikkagi toimikusse miinusena kirja.”

„Selle sõnastuse peale...” puhkes ohvitser naerma. „Tead, käi kuradile!”

„Siis kohtume põrgus,” sulges Tobrin silmad.

Möödus umbes viis minutit.

„Nii et sa ikka tahad elada?” kuulis Tobrin lõpuks inspektorit ütlemas. „Lõpuks” selles mõttes, et veel pisut, ja ta oleks murdnud. „Jah,” vastas ta silmi avades lihtsalt.

„Ma tean,” noogutas mundris tegelane, tõusis, tuli ümber laua, võttis vöölt šokinuia, andis kuidagi korralduse, et Tobriku käerauad laua küljest lahti tuleksid, vinnas ta kraest hoides püsti ja juhtis uksest välja; küllap oli see ikkagi lukus olnud, aga avanes nüüd nende ees.

Nad läksid läbi tühjade, hallide, halvasti valgustatud ja tolmuste koridoride, pöörasid paar korda ja nende ees avanes lõpuks suur saal. Saali põranda keskel helendas kahe sammu laiune ja kolme sammu pikkune ristkülik.

Kui Tobrik üle läve astus, haarati temast kahelt poolt kinni. Kiire pilk näitas, et tegu eksoskeletis sõduritega – ehk need olid võimalik et paarkümmend korda tugevamad kui inimene muidu saaks olla. Teda peaaegu kanti meetrit viis. Ta märkas kaptenipagunitega tegelast alles siis, kui ta tolle ette – sisuliselt – asetati.

„Seda tahtsid mulle näidata, Maleuk? See natuke intelligentsem algaja gangster?” küsis tegelane vanemleitnandilt.

„Jah,” vastas Tobrini ülekuulaja. „Ta ei ole seni veel otseselt midagi teinud. Paar peksmist ja üks süütamine. Kui Suhkelme jõugu ajad välja arvata.”

„Siis valis ta päriselt kuritegeliku tee,” kergitas kapten kulme.

„Ta on getost.” Vanemleitnant kehitas õlgu. „ Üritanud õppida keeli. Jah, mitte täielik debiilik.”

„Saaksid sa Istois hakkama?” küsis kapten regga keeles.

„Saan. Aga muidugi on kõigil selge, et ma võõras,” purssis Tobrin kohmakalt.

Kapten muigas. Nad vahetasid vanemleitnandiga pilgu. Tobrin nägi silmanurgast, et viimane tegi midagi noogutuse ja õlakehituse vahepealset – otsus on sinu.

„Olgu,” sõnas kapten. „Tobrin, nüüd on lugu nii. Sa kas lähed sealt helendusest läbi või Sinoodi agendina kuhugi Istoisse. Loomulikult võtad kaitsed maha ja räägid, palju odgärlastest tead. Ja nii edasi. Sa ei kuulu enam endale. Saad ise aru. Nii et mis tee sa valid?”

„Sa pakud mulle tegelikult unistuste tööd,” sõnas Tobrin vaikselt. „Miks ei tulnud keegi selle jutuga juba aastate eest? Enne, kui...” Ta neelatas.

Kapten mühatas. „Oled sa päriselt nii naiivne?”

Tobrin mõtles hetke. „Anna andeks – siin, Augu äärel... Sa ei tunne geto olusid. Et iga hinna eest sealt minema saaks. Rõhk sõnadel „iga hinna eest”. Suurem osa meist ei ole olemuselt kurjategijad. Mina... sattusin siia.”

Kapten turtsatas veelkord ja sõnas kõleda muigega: „Sinoodi Rahvakomissariaat palus meil kõrvale panna tüüpe, kellest üldse midagi asja võiks olla. Meil tegelikult ükskõik.” Ta pöördus vanemleitnandi poole. „Vääna ta tühjaks ja saada kirikusse.”

Ta pöördus ja kõndis minema, nagu oleks Tobrin juba eksisteerimast lakanud. Tema jaoks ju olengi, mõtles viimane mornilt.

 

2.3 Kaksikplaneet

Kahe laeva vahele tühjusse tekkis midagi hõbedase vaibaga kaetud väljaku sarnast, kergelt helendavad joonia alabastersambad tähistamas välispiire. Selle vastasküljel helesinisena siravast portaalist astus välja suurt kasvu ja tüse mees, kes näis lähenevat kuuekümnele. Tal olid teravad, torkivad hallid silmad ja näol ilme, nagu oleks ta joonud midagi väga haput. Ta vaatas rahulolematult ringi ja istus suurde tugitooli ümmarguse, arvata kümnemeetrise läbimõõduga nõupidamislaua endapoolses küljes.

Sudek muigas seda jälgides ja heitis korraks pilgu telemeetriaekraanile. See näitas arusaadavalt ainult teist laeva keset tühja avakosmost.

„Nii, kapten Fer, sa tead, mida teha.”

„Ei,” vastas pealtnäha viiekümnene, üsna suurt kasvu mees. „Ja kõige vähem saan ma aru, miks ma taas iseennast alt tõmbasin ja sinuga tegemist teen.”

„Sest minuga on huvitav ja põnev, oo piraadikapten. Läheb paremini nimega kokku kui Piraadikaptenite Liidu igapäevane sokkide, sibulate ja kahejalgsete sitakottide vedamine ühest mõttetust kolkast teise.”

„Ma saan aru, et sa harjutad. Aga tegelane muutub närviliseks. Ta on ka kapten.” Fer osutas tühjusele laevade vahel; küllap nägi ka tema kuidagi sammassaali.

„Jah, me hakkame üksteist solvama. Mõnikord ma olen mõelnud, et Impeeriumi kõige suurem häda on meeletu puudus psühhoterapeutidest.” Ta sättis end mugavamasse asendisse oma pilooditoolil ja sulges silmad.

Ta astus enda laeva poolsest portaalist väljakule, noogutas tervituseks ja istus nõupidamistelaua taha teise mehe vastu. „Kaptenmajor Ado Hikkor,” noogutas ta. „Rahutoojate Impeeriumi Jaburu kiirreageerimisüksuse fregati Kindral Niterka kapten. Sõjaväeakadeemia ohuprediktsioonilabori klassifitseerimata missioonil.”

Mees tema vastas kergitas kulme. „Hm... Süüd(h)ech TiChäklu Efdiäkreünatos. Tänan märkuse eest, et kõlbab Sudek. Ei auastet ega ametlikku positsiooni. Utoru aadlik.”

„Ja-jah, Ado,” ohkas Sudek demonstratiivselt. „Aga võib-olla jätaks vähemalt osa verbaalset sõnnikut ära? Või ei oska laevastiku ohvitserid enam lihtlauseid moodustadagi, ikka tuleb kohustuslikus korras lisada, et kaasvestleja geneetiline pärand on üks suuremaid õnnetusi universumi ajaloos?”

„Usu mind, asjaolusid arvestades ei ole mul vaja üldse pingutada, võrdlemaks sind erinevate elukate väljaheite ja suguelunditega,” vastas Ado endisel happejoomisilmel. „Jah, sa oled siin Teabeameti agendina ja Peastaabi õnnistusega. Kas tegu on ametliku vestlusega, mille lindistusel on tunnistuse kaal?”

„Minu poolt mitte.”

„Siis ma ei hakka sinu peale oma poeetilisemaid solvanguid raiskama. Ei, sa ei ole siin teretulnud. Ent jah, paraku olen sunnitud sind taluma.”

„On siin keegi, kes suudab mu kõige toimuvaga kurssi viia?” 

„Ei,” lausus Hikkor kuivalt. „Küsi. See ei ole viisakus, et ma ise tegelen. Niikuinii teen otsuseid mina.”

„Seega palun saada mulle kõik Zuu-Hänni puudutavad materjalid.”

„Ha-ha-ha,” tegi Ado oma muutumatu sidrunisöömisgrimassiga. „Kui peastaap oleks pidanud vajalikuks neid Teabeametiga jagada, oleksid sa kursis.”

Sudek ohkas taas teatraalselt. „Ei, muidugi ei tea ma midagi. Ega Teabeametil pole muud teha, kui sõjaväe järele nuhkida. Mis see meie asi on, et hämamiseks Sõjaväeakadeemiasse peidetud missioon suudab juba pikka aega silma paista silmapaistvalt negatiivsete tulemustega, sealhulgas ka inim- ja materiaalsete ressursside mõõtmes. Loomulikult saadab Teabeamet kellegi viiendajärgulise aadliku kuhugi teise universumi otsa ametlikest allikatest saada olevate materjalide põhjal.

Ega pole ka meie asi, ütleme, Jaburul ja mujal liikuvad kuulujutud, et Zita sektoris on asjad perses. Ega Teabeameti kohalikud töötajad ju pole juba aastaid saatnud ettekandeid ega püüdnud ise midagi ära teha. Paraku istus piirivalve tropiks ees. Aga see on vandenõuteooria, eks ole?

Viis ametkonda on siia kokku jooksnud. Sekkus laevastiku luureteenistus. Nagu ikka, oli esmaseks mõõdetavaks tulemuseks ohvrite arvu kasv. Sekkus Välisministeeriumi infoteenistus. Noh, nad on nüüd siin laevastiku luure külalisteks.

Nii et kas sa annad mulle midagigi, millega tagasi minna, või paned tuima ja mõnitad mõnuga, et jõudu tööle, ja lased mul siin aega raisata või isegi surma saada, ja me mõlemad saame, nii et tolmab, kui mina või keegi mu ametkonnas hakkab oma naha päästmisega tegelema ja asi jõuab imperaatorini?”

„Mõnu selles küll eriti ei ole,” muigas Hikkor. „Ja vast püüaksime liiga ilmsest odavast melodramaatilisusest hoiduda. Imperaator on üsna hõivatud, nii et kardetavasti oleks ülimalt imeline, kui ta meile viis sekunditki pühendaks.”

Sudek pööritas demonstratiivselt silmi. „Loomulikult on see vaid kuulujutt ja äärmiselt ebatõenäoline pealegi, aga ta tõepoolest olla need viis sekundit leidnud, kui talle kanti ette, et Inimkonna Föderatsioon uurib suurte sitasitikate võimalikku seotust mingi spetsiifilise nulltranspordisüsteemiga ja Zuu-Hänn on neis plaanides ühe huvitava kohana ära märgitud.”

Ado tardus. Täiesti liikumatuks ja elutuks.

„Uau,”sõnas Sudek irvitades. „Niisuguse efekti saavutasin ma viimati ülikoolipäevil, kui lauale hunniku tegin. Nii siiras ja viisakas, et sa ei vaevu isegi teesklema – avatar on lihtsalt tardunud, kuni te seal omavahel üksteise peale karjute.”

Ta uuris teist kümme sekundit, siis jätkas: „Ega ma eeldagi, et te siin kõik lootusetult lollid olete. Kindlasti olete arutatud nii Föderatsiooni dimensiooni kui kõiki muid võimalusi. Ainult et te ei suuda otsustada, kuipalju ma blufin. Olenevalt sellest, kui kiire mõtlemisega te olete – või kas teie hulgas pole erilisi kivipäid –, peaksite lähematel sekunditel jõudma järelduseni, et ma olen hirmul ja mulle avaldatakse survet. Et ma ei taha tegelikult ohu lähedalegi minna, kuid pean saama vähemalt mingisuguseidki tulemusi, enne kui söandan jalga lasta. Et keegi kusagil väga kõrgel saatis mind uurima, millega tegu – et ta teaks kõike vajalikku enne, kui asi suure kella külge läheb.”

Ado selja tagant portaalist marssis sisse veel seitse inimest. Nad istusid umbes meetriste vahedega Hikkori mõlemale käele, kolm ühele ja neli teisele poole.

Ado hakkas rääkima, nagu poleks vestlus katkenudki ega Sudek vahepeal midagi öelnud: „Me oleme neid võimalusi arvesse võtnud, kuid meil pole selle tõestuseks ühtki fakti. Kuid olgu, pidagem siis teineteisele natuke populaarteaduslikku loengut ja loodetavasti suudad sa minu ja minu kaaslaste jutule teinekord ka midagi asjassepuutuvat vahele pista.

Tavaline põhijada täht, tavaline planeedisüsteem. Goldilocki tsoonis on kaksikplaneet. Zuu ja Hänn, tuntud ka kui Kuul ja Lihvija...”

„Vabandust,” küsis Sudek vahele, sedapuhku viisaka käeviipega katkestamise pärast vabandust paludes. „Kuidas kohalikud ise neid kutsuvad?”

„Kohalikel on erinevates keeltes tosin levinumat nime, kuid kõik teavad, et väljaspool on nad tuntud kui Zuu-Hänn, ja üldiselt kasutatakse ametlikus kõnepruugis neid nimesid,” jätkas Hikkor neutraalsel toonil. „Kuul ja Lihvija on ka üldtuntud nii planeedil kui lähiümbruses ja kuna need on suhteliselt intuitiivsed ja tabavad, suhtutakse neisse neutraalselt.” Ta vaikis hetke. „Kohalikud üldiselt ei salli neid.”

„Miks? Ma mõtlen, kui need on intuitiivsed?”

„Kosmosest vaadates on need äärmiselt ilmsed kõigile, kes koolis planetoloogiat õppinud. Kohapeal, planeedil elades... prevaleerivad teised prioriteedid, kui ma tohin nii poeetiliselt väljenduda.” Ado toon oli endiselt neutraalne, kuigi sarkasm kumas sellest selgelt läbi. „Zuu on sile nagu oleks seda lihvitud, suurim kõrguste vahe 2 kilomeetrit. Hänn lihvibki seda. Zuu on umbes 40 korda raskem kui Hänn ja kui Hänn on oma suurema venna poole alati ainult ühe küljega, siis Zuu pöörleb, ja sealjuures suhteliselt kiiresti – päikeseööpäev on 6 tundi. Arvestades nende nappi vahemaad – 87 000 kilomeetrit – ja nende masse, pühib iga kolme tunni tagant üle Zuu pinna umbes 200-meetrine tõusulaine. Kunagi olid planeedid teineteisele veel lähemal ja pöörlemine kiirem. Lammtektoonika pole Zuul märgatav samal põhjusel – tidaalne erosioon kirjutab selle üle.”

„Ja ometi on seal vähemalt saja tuhande aastane inimasustus ja jälgi vähemalt tosinast vanemast asustusest?” küsis Sudek.

„Jah.” Hikkor vaatas talle sekundi uurivalt otsa.

Inimesed kipuvad unustama, et pole mingit mõtet avatari näoilmet uurida, käis Sudekil peast läbi.

Ado jätkas: „Kuigi nende numbrite üle võib vaielda. Minu teadmiste kohaselt ringlevad sellised, algselt Zita sektoriga piirnevatest piirimaailmadest pärit andmed Föderatsioonist; või sõnastagem seda nii, et seal suhtutakse neisse kriitikavabamalt. Põhimõtteliselt on Zuu ja Hänn mõlemad A-klassi maailmad; kuigi Hänni on millalgi miljonite aastate eest järele aidatud tehnoloogiatega, mida me veel ei tunne; ja Zuu on A-klassi maailm pigem teoreetiliselt. Gravitatsioon 2,48g, rõhk 26,3 atmosfääri ja... taas, poeesia on sobivaim: Zuul on kaks ookeani. Üks on Hänni pool ja teine Hänni vastas, ja Zuu pöörleb nende vahel. Seal on arvestatav asustus lõunapoolusel ja siis kari hulle, kes sisuliselt ujuvateks saarteks kvalifitseeruvate laevadega nendel ookeanidel ratsutavad. Nii suured planeedid on enamasti veemaailmad. Eriti kui kõrguste vahe on nii väike. Praegu moodustavad ookeanid kaks mulli. Loodehõõrdumine aeglustab planeedi pöörlemist ja umbes poole miljardi aasta pärast püsivalt kuiva kohta planeedil enam ei ole.”

„Sinna on aega. Läheme edasi,” lausus Sudek leebelt. „Mis tasemel need rahvad on? Näiteks mis keeli siin üldse räägitakse?”

„Kas sa seda tõesti ei tea?”

Sudek noogutas. „Olgu. Hännil räägitakse peamiselt üht keelt, mis on lagunenud umbes kaheks tosinaks murdeks. See on Zita norku keelkonna keelte mingi derivaat, mis on eraldatuseaegadel nende standardist nii kaugele triivinud, et pole enam äratuntavgi sellekohaste filoloogiliste teadmisteta. Tänu Vega kindlusele on planeet endiselt isolatsioonis ja kuigi viimastel sajanditel on tehtud järjekindlat tööd luua vähemalt kohalik standardkeel, peetakse sind võõraks või vaakumpeaks, kui sa seda kõneled; viimane on irooniline väljend teatud ülikoolides levinud liikumise kohta, mis põhineb pettekujutlusel, nagu oleks mingi väärtus keelebarjääri abil eraldatuna ise leiutada lollusi, mida inimkond on miljon korda läbi põdenud ja kõrvale heitnud ja uuesti leiutanud. Zuul tuleb selget vahet teha põhja- ja lõunapooluse asustuse vahel. Põhjapoolusel toimub midagi kummalist ja seal rannikul elab ainult käputäis mingeid erilisi segaseid. Enamikus kohalikes keeltes on lõunapoolus Zuu ja põhjapoolus näiteks Zukoi-Ha, mis tegelikult tähendab Laiem Zukoi; elatakse Has, Zukoi tähendab platood pooluse ümber.” Ta kehitas õlgu. „Kõik see nõuab muidugi tunnetust, mis seltskonnas sa parasjagu oled, ja mul ei ole mõtet teha nägu, nagu oleks mu teadmised mingilgi määral võrreldavad teie omadega. Sama loomulikult on mul paarikümne levinuma dialekti tõlkeprogrammid ja ma olen natuke harjutanud.”

Hikkor noogutas mõtlikult. „Hästi, arusaadav. Hästi...” Ta tardus taas mõneks sekundiks. „Su turvasertifikaat kehtib ja seega on tõepoolest kõige lihtsam suurem osa andmestiku sulle lihtsalt edastada. Samas pean märkima, et laevastiku luure loeb missiooni ametlikuks alguseks Zita sektorist tulnud mädaniku-klassi signaali.”

Ta viipas nüüd lauale ja enda selja taha tekkinud tekstidele ja piltidele. „Sellest alates jõudis siia esimeseks umbes viis aastat tagasi Zita sõjaväeringkonna luureteenistuse kaugandmekogumisgrupp. Polnud just viimased äpardid... kolmekesi. Nende laev „Tondipüüdja number 6” on siiani orbiidil ja tühi. Kaks aastat hiljem tuli Zita sõjaväeluure taktikaline eriüksus. Kümnekesi. Kaheksa laskus planeedile. Makkuin ja Manite jäid laeva ja teevad seal siiani igavusest keppi.” Ta viipas peaga.

Makkuin ja Manite istusid kõrvuti ta paremal käel. Mõlemad olid suhteliselt lühikest kasvu, jässakad, pisut punakat tooni nahaga ja üsna selgelt äratuntava tugeva lõua ja kartulninaga. Nad mõlemad näisid 40-50-sed ja nende juuksed olid erk-purpurpunased; kui Makkuinil võis seda pigem aimata õrna tooni järgi seal, kus meestel juuksed ja habe kasvavad, siis Manitel oli peas umbes kolmesentimeetrine tihedat vaipa meenutav vedrupusa.

Ado märkuse peale polnud ei Manite ega Makkuini näos liikunud ainuski lihas. Umbes sekundi kestis vaikus, siis hakkas Manite rääkima: „Meie ülesanne oli jälgida. Makkuin on kapten ja mina monitor. Me oleme mõlema ekspeditsiooni salvestusi kaaderhaaval uurinud. Seal ei ole midagi näha. Muidugi, nad kõik jõudsid välja Zukoile. Kuuli Katusele. Seal on ainult väga tavaline Zuu maastik, ja siis langevad elutegevusnäitajad nulli. Inimene kukub ja mõni minut hiljem lõpetavad töö vastuvõtuseadmed. Kõik see on arvutist läbi lastud. Ei ole mingit ühist tunnust, mingit läbivat mustrit. On tundmatu mõjur, mis inimesed tapab. See on nii absurdne, et ilmselt sellepärast kõndisidki nad kõik sellesse lõksu.”

„Ja Kindral Niterka kogemused?” küsis Sudek. „Te olete siin ka juba aasta rippunud.”

„Me mõtlesime, et ei roni sinna enne, kui meil on parem taktika, kui minna ja end ükshaaval tundmatule mõjurile sööta,” vastas Hikkor kuivalt. „Kui sul on mõtteid, kuulan huviga?”

Sudek kehitas õlgu. „See on meie esimene nõupidamine, nii et vabandage, kui ma raiskan teie aega elementaarsete asjadega, kuid palun siiski kinnitust, et võime välistada standardhädad. Siin ei ole tundmatuid gaase, ei ole tundmatut kiirgust, ei ole hiigelsuuri loomi ega mingeid detekteeritavaid masinaid... Või, noh, inimesed elavad siin juba tuhandeid aastaid ja on algusest peale teadnud mingite veel vanemate tsivilisatsioonide tehnikast. Kuid nagu ma aru saan, on see vaid pool probleemist?”

Sudek ootas paar sekundit ja avas isegi suu, kuid pani selle uuesti kinni; tema vastas olid avatarid tardunud, seega väga ilmselt käis teises laevas tema eest peidetud dialoog.

„Ei ole vaja eriline geenius olla selle peale tulemiseks, et kui kaksikplaneedisüsteemis toimub kaks seletamatut asja, võivad need olla omavahel seotud,” sõnas Ado. „Me ei tea ühtki seost. Nelinurkaugu kultuur – või kui soovid, religioon – on Hännil eksisteerinud vähemalt kolm tuhat aastat. Tõenäolisemalt viis.”

„See on muutunud suhteliselt marginaalsest sektist Hänni ühiskonna peamiseks jõuks,” sekkus Olferon, kes istus Manitest ja Makkuinist edasi Sudeki poolt vaadatuna vasakus ääres. Tema pea kohal hõljuva info põhjal oli ta Välisteenistuse agent. Ta oli üsna pikka kasvu, natuke nurgeline, natuke liiga halli naha ja natuke liiga mustade ja liiga korralikult soengusse sätitud juustega vaevalt kolmekümnene mees – pealtnäha muidugi. Ta nägi selline välja, et polnud kahtlust, et ta on enda arvates ilus ja ohtlik ja tema puhul tundus kogu ülbus ja põlgus ümbritsevate vastu täiesti teesklematu.

„Kui sajandeid püsis see üldse eluski tänu mingisuguse ilmselt mitteinimtekkelise fenomeni kasutamisele, siis nüüd ei kasuta nad seda tehnilist lahendust – nende religioonile nime andnud ligikaudu hauasuurusi auke – enam ainult surmanuhtluse, eutanaasia ja enesetapu legaalse ja ühiskondlikult heakskiidetud vormina, vaid see kogudus on hakanud vähkkasvajana kogu ühiskonda jõust tühjaks imema. Ma imestan, et see ei ole Impeeriumi valitsuse kõiki tasemeid nihelema pannud.”

„See on pannud väga mitmesuguseid jõude nihelema, nagu näha juuresolevalt pildilt,” andis Sudek samal toonil vastu. „Piiriala teatavasti kasvab Impeeriumi mõju laienemise kolmandas astmes ja võib-olla tõesti ei jätku pisut ergumat lähenemist kohe igale poole. Aga võib-olla me raiskame siin aega, sest lihtsalt latt on maha kukkunud. Mis võiks siin ületada uudise läve? Mis on nelinurkaugu põhjas? Nullportaal?”

Nüüd tundus, et vastaspool on lühisesse jooksutatud.

Kulus ligi minut, enne kui Olferon uuesti rääkima hakkas. „Meil jääb vaid tervitada, et keegi on lõpuks suutnud mõnest tabust üle saada,” venitas ta hapult. „Loomulikult oleks see kõige paremini faktidega sobiv seletus. Kas me võime sama vabalt rääkida ka Vega kindluse tähendusest, sessidest ja Föderatsiooni võimalikust sekkumisest?”

„Jah,” lausus Sudek. „Aga see on see koht, kus on minu kord öelda, et taotlege seda infot ametlike kanalite kaudu. Või olgu. Mul ei ole seda infot. Küll aga vajan ma teie abi. Mul on vaja, et te viite mind koos kahe umbes viiekümnetonnise erisõidukiga Zuule; teie ajutine baas Zukoi-Has sobib. Ja ma tahan laenata vähemalt kolme teie hulgast endale abiks. Sõidukid on erilised ja mul ei ole kavatsust asjata oma eluga riskida. Üks tuleb minuga, kaks järgnevad teisega mõnikümmend kilomeetrit tagapool. Kui side esimese sõidukiga mingil põhjusel katkeb, pöördub teine kohe tagasi baasi. Kunagi hiljem võiks meid muidugi uuesti peale korjata.”

„Mõni vabatahtlik?” mühatas Hikkor. „On meil valikut?”

„Ma vajan kolme inimest. Ma heameelega räägiksin teiega nüüd ükshaaval, siis otsustame. Loomulikult on see vabatahtlik. Aga tagajärjed...”

Sudek leidis end oma pilooditoolist. Ta vaatas ringi.

„Sidehäired,” kuulutati teisest toolist. „Mis on rumal vabandus – mis siin häiruda saab? Sul on valus läbirääkimismeetod. Ja tänan, et sa võtad kaasa elukutselised, kui end tapma lähed, ja jätad meid ellu.”

„Mul on vaja kedagi neist. Ilmselt seda plikat, Rosat. Ei, mitte nii, nagu sa mõtled,” muigas Sudek rõõmutult enda ette, vaevumata millimeetritki teise poole pöörduma. „Kas sa ikka loed neid dokumente, mis sulle saadetakse? Kui mul midagi välja tuleb, võib mul seal all hulga ohutum olla.”

„Loen. Mulle ei meeldi end õhku lasta. Mitu korda, sa ütlesid, on seda koroonapommi kasutatud?”

„Käi perse, kapten. Sa tead väga hästi, et sellist seadet kasutatakse ainult üks kord.”

„Oled sa kindel, et see... Noh, see ei meeldi mulle.”

„Fer, ma ei räägi sulle kõike. Ma hindan tõenäosust, et sind plasmaks lastakse, piisavalt suureks, et parem seda ise teeselda. Saad aru, mulle tuleks odavam, et sind plasmaks lastakse, aga jube tüütu on endale järgmist oma töös piisavalt kompetentset, aga kõiges muus sobivalt ahnet ja lihtsameelset kaptenit otsida.”

Fer puhises nagu auruvedur ega öelnud midagi.

 

2.4 Põhjas

Tobrinile ei meeldinud siin, põhjas. Või Põhjas. Või põhjas...

„Ma olen Tobrik Šii Gennemal,” sõnas ta kuuldavalt, olles heitnud ümberringi kiire pilgu, et keegi ei kuula teda. „Ma olen 25 aastat vana.”

Ma olen Nelinurkaugu Sinoodi Rahvakomissariaadi väliagent.

„Joo vähem.” Ta astus akna juurde. Keegi ei saanud kuulda. Tuba oli 34. korrusel ja kuigi selle tornmaja seinad polnud eriti helipidavad... Mikrofonid on tõenäolisemad.

Ta libistas käed üle näo ja vaatas kõvera muigega oma peegeldust aknaklaasil. Ei ilus ega inetu... Või pigem ilus? Või saatan sellest aru saab – mõnede naiste jaoks näis kõlbavat. Mõnede. Kas ka Asake jaoks? Tüdruk oli...

„Ta on...” Tobrin hammustas huulde. Tüdruk oli temast kuus aastat noorem ja nii ilus, et teda oli lausa valus vaadata. Üsna kahvatu, heleda piimakohvi tooni naha ja sinakasmustade juustega, millest mõned salgud roosakaks ja mõned violetseks värvitud. Sale ja sportlik, võib-olla vast natuke liiga lapseliku või poisiliku kehaga... Aga kui ta tantsis, oli temas naist rohkem kui küllalt, ta oli veel kuidagi eriliselt nõtke. Ja tugev. Selle kogu kohta tugev – Tobrik oli näinud teda kätekõverdusi tegemas, kuni tal lugemine sassi läks.

Ma olen Asakesse armunud.

Ma olen piisavalt lugenud, et teada, kuidas masinad võivad kaaluda iga sõna ja žesti ja koostada selle põhjal graafikuid, mis omakorda kokku panduna teiste andmetega lubavad ennustada, millal ma murdun. Ja siis?

„Lunastus?” ta hammustas huulde. Üks asi oli teada, teine tõesti kogu elu iga hetk end jälgida. „Aga sealt ei tulda tagasi ja nii paha mul veel ka ei ole,” jätkas ta omaette pomisemist. „Lõpeta!” Ta näitas oma peegelpildile keelt. „Päev algab kohe, aeg asjalikuks muutuda. Lõpeta see enesehaletsus, kellegi asi pole, oled sa päriselt haige või pohmas... Aga sa ei ole ja kaotad siin vaid aega. Ise kurtsid, et igav.” Kui see vaid pole liiga ilmselt võimalikele kuulajatele räägitud.

Ta kummardus aknale lähemale. Käsi kobas piitu, et see avada, ent siis meenus talle, et sealkandis ei käinud aknad lahti. Majades hoiti hapniku osarõhku pisut kõrgemana. Mitte palju, et inimesed liigselt ei harjuks kergema hingamisega.

„Ma olen põhjas.” Ta nägi üleval, pimedas taevas hiilgavat Zuu poolikut. See sinine jõletis domineeris siin, põhjas, kõige üle, muutes taeva nii heledaks, et tähti polnud peaaegu nähagi; tähtede nägemiseks tuli öösel ronida mõnda auku või vaadata tükikest taevast läbi mitme pimeda ruumi. Zuu oli kahanenud poolikuks – mis tähendas, et kohe tõuseb päike. Sealt kõrgelt nägi ta horisonti ja tõepoolest, kiiresti kasvas kaugete tumedate küngaste kergelt lainjal joonel helendus, siis levis kahes suunas oranžikas triip ja siis pidi ta silmi kissitama, kui päikese esimesed kiired üle maa sähvatasid.

„Ma olen põhjas,” kordas ta endale, enne kui pesema läks.

*

Liiklus maapinnal, künkalt künkale ja majast majja sirutuvatel metallteedel kippus ülikooli juures umbe minema. Tobrik nägi varsti ka põhjust, suurt kaubaveokit, mis liikus „omas tempos”, ehk venis kergema liikluse keskel; kogu muu liiklus, tõuksidest neljarattalisteni, proovis sellest – enamasti käsijuhtimisel – mööda saada, nagu kalaparv vettinud kännust jõevoolus. Tobrik tundis nördimust – kes söandab niimoodi, hommikusel tipptunnil kaubaroboti kõigile jalgu saata? Ta ei imestanud üldse, kui lõpuks veomasinast mööda saades nägi selle küljel nelinurkaugukiriku sümbolit.

„Sa olid ka tolle nauki käru taga kinni,” kuulis ta selja taga häält, kui ülikooli juures ratast kokku pakkis. Muidugi tundis ta Asake hääle kohe ära ja ta ei püüdnudki varjata naeratust näol, kui hääleallika poole pöördus. Tüdrukul oli tema elektritõuksist hulga suurem ja toekam, klassikalise jalgratta moodi sõiduvahend, mille kokkupanek rohkem aega võttis.

„Nelinurkaugu sitakotid, jah, ei hooli viisakusest.” Nad astusid koos parklavarikatuse alla ja ühendasid sõidukid laadijaga. Nad panid need kõrvuti ühele riiulile; Asake näis hetke kõhklevat, sest riiulit jagasid tavaliselt paarid; riiuliruumi seal oli... Kuid sõbrad teinekord ka, nii et ta ei teinud teist nägugi. Tobrikul käis peast läbi, et võib-olla sellepärast, et vähemalt paarsada inimest nägi, et tegelikult tulid nad ju siiski eraldi...

„Kus Argen on?” küsis ta tüdrukult, kui nad sissepääsu poole kõndisid.

„Tuli varem, näe, ootab seal.”

Argen oli Asake vend. 26, ehk enam-vähem Tobriku-ealine. Tüdrukust vaksajagu pikem, nii et kah enam-vähem Tobriku pikkune. Aga hulga saledam ja treenitum; ta oli omal ajal olnud Reggestoi ülikooli veerepallimeeskonna kapten.

Veerepall, kordas Tobrin mõttes – et mitte eksida. Nii nimetati Istois levinud populaarset mänguvarianti, mis ei olnud õieti ei jalgpall ega ragbi ega midagi muud – reeglid sundisid paaridena või sisuliselt kogu meeskonnana lühikeste söötudega liikuma, eesmärgiga pall läbi kolmandiku vastasmeeskonna otsajoonest hõlmava värava saada.

„Meid kutsutakse kohe siia rivistusele,” teatas Argen, kui nad temani jõudsid. „Kuulsin, kuidas nad seda arutasid. Et kõik kohal oleksid. Me peame vabandama naukide kiusamise pärast. Ma ei mäleta, mis sajandil konkreetselt.”

„Hm, ja samal ajal rivistub ka Hingeakadeemia, et vabandada mu pere mõrvamise pärast,” susises Tobrin, olles enne heitnud ümberringi pilgu, et keegi liiga lähedal ei ole.

Eneselegi ootamatult avastas ta, et ta seisab, nägu kahvatu ja käed rusikas. Ta oli eluaeg olnud hea teeskleja, hea näitleja. See oli hetkel õige asi öelda. See oli tema töö – muutuda usaldusväärseks, sulanduda nende kohalike armetusse vastupanuliikumisse... Aga see, mida ta oli just öelnud, oli... mitmes mõttes tõsi. Ja tal tuli iga päevaga paremini välja olla iknalane, kes jäi genotsiidist kõrvale, sest oli kaugel mägedes ja kel õnnestus kellegi hea inimese abil Regganantes, Reggestoi – ehk Regga Mereäärse Linna – ülikoolis uut elu alustada.

Ja selle tegelase hing veritses, et ta oli Sinoodi agent. Milleks ta sai tänu sellele, et oskas regga keelt ja nägi natuke iknalaste moodi välja.

Seistes koos teistega paraadväljakul ja kuulates, kuidas rektor loeb paberilt järjekordset ajaloovägistamist, kibedus ja piinlikkus vaevu monotoonsesse ükskõiksusse peidetud, leidis ta end taas kord mõtlemas, mida ta üldse teeb? Miks ta elab?

Ta tahtis elada. Ta kartis surma – endale ta ei valetanud. Ta oli valinud selle tee. Ta oli teinud selle otsuse Augu serval seistes; see ei olnud bluff, naukid olid praktiliselt olematuks muutnud vanglakaristused. Rahvakomissariaadi nuhiks hakkamine oli tõepoolest olnud ainus võimalus sellesse maailma jääda.

Tobrik, sa oled täielik rämps, kes ostis endale elu igavese reetmise hinnaga. Sinu osaks saab igavene põlgus ja sul on parimal juhul mõned aastad. Endale ta ei valetanud. Sinoodi Rahvakomissariaadis karjääri teha? Aga miks nad üldse peaksid laskma tal seda teha? Üsna ilmselt ei teinud nemad seal endale illusiooni, kuidas ta neisse suhtub, ja mingeid erilisi andeid ei olnud mitte keegi suutnud temas ta veerandsajandise elu jooksul avastada.

Põgeneda? Noh, ta oli nõustunud nuhiks hakkama ju ainult selleks, et siis on tal vähemalt mingigi võimalus. Ainult et põgeneda polnud kuhugi. Nelinurkaugu Kirik oli Hänni lõplikult enda haardesse saanud. Netrukalhagganil ja üldse Sooja Ookeani ääres... olid nad alati valitsenud. Ainult et... Tobrin mäletas, et ka juba tema elu ajal oli kõik kuidagi... vastikumaks muutunud. Kuidagi lootusetumaks. Enam ei saanud naukidest mööda vaadata. Võttis tõesti keegi tõsiselt jutte lunastusest? Pühast Vaimust kusagil maailma piiride taga? Aga enam ei juletud naerda.

Ma olen rämps. Ma olen terve elu õppinud ainult teesklust, nihverdamist ja alttõmbamist. Mul polnud üldse raske reeta Odgär. Temaga ühinedes reetsin lapsepõlvekaaslased; aga olid nemadki sitakotid...

Ta oli arvanud, et reeta mingid suvalised, võõrast rahvast ja rassist kahejalgsed, keda ta isegi ei tunne, ei tekita tal absoluutselt mingeid tundeid. Miks peaks?

Ainult et nüüd oli ta Asakesse armunud.

*

Tobrin noogutas kaaslastele, kui nad pärast miitingu lõppu peauksest sisenesid ja igaüks ise suunas läksid. Ta lentsis süngelt oma labori poole, mille assistendiks olemine tal seal ühtlasi õppida võimaldas – legendi järgi muidugi –, ja püüdis mõtteid mingisse järjekorda saada. Ta kartis.

Miitingul oli olnud ka nauki preester. Too oli ka lühidalt sõna võtnud. Tema sõnavõtu ajal jooksis ta selja taga lisaks tema suurele kujutisele – noh, standardne asi, et kõik kõnelejat näeksid ja kuuleksid; seda on ju aastatuhandeid tehtud – ka nelinurkreligiooni sümbolitest muster. Sellised on ka alati selle religiooniga kaasas käinud, ainult et selle mustri vaatamine oli Tobriku silmad särisema pannud. Sinna oli peidetud kood, mis aktiveeris talle kuhugi silmanärvi külge opereeritud bioloogilise mikroprotsessori. Ja see ütles, et ta peab ühendust võtma.

Korraldati kogu see nõme miiting vaid selleks, et mulle kood edastada?

Sobiv moment tuli paari tunni pärast, kui ta tehnikaruumi üksi jäi. Jah, vaja oli töötavaid sideseadmeid; tema ette tekkis preester. Üsna rohmakas selline, lõpuks oli tegu vaid sellesama tema ajju sisestatud aparaadi genereeritud kujutisega, ja – niipalju ta asja jagas, et see osa oli ilmselt tõsi – seade oli avastamise vältimiseks ülimalt minimalistlik, isegi primitiivne.

„Tere Tobrik. Ma olen Maleuk; juhuks, kui simulaatori kvaliteet on... pole oluline. Nagu kokku lepitud, püüa võimalusel vastata loomulikuna tunduvate žestidega. Rahu olgu sinuga, oodaku sind helgus, mõistmine ja uus algus helendava nelinurga taga.

Nagu me aru saame, oled suutnud lõpuks objektidega sideme luua. Vastata ei ole vaja, see oli retooriline. Vasta viie palli skaalas, palju sa hindad, et sind usaldatakse?”

Tobrik sügas lõuga ja siis kahe sõrmega ninaalust, ise näiliselt kuvaril üliõpilaste katseprotokolle uurides.

„Hm. Olgu. Hea seegi. Kuula tähelepanelikult. Süga lõuga, kui ma mingit osa jutust kordama pean. Tänasest alates kuni vastava teateni raporteerid sa kord nädalas. Nagu me sulle selgitasime, ei näe me tavaolukorras vajadust pidevaks formaalseks raporteerimiseks, sest sidepidamine, ükskõik kui hästi see on peidetud, võib ikkagi kuidagi äratada kahtlust neis, kelle usalduse sa pead võitma.

Ent midagi on juhtunud. Sul ei ole vaja teada, mis. Piisab, kui öelda, et see on seotud tähtedevaheliste kontaktidega. Sa kuulsid õigesti. See ei ole seotud Zuuga või ükskõik millise teise asundusega päikesesüsteemis. Nagu sa tead, elab inimesi ka mujal Linnuteel ja läbi ajaloo on olnud nendega põgusaid kontakte. Loomulikult sa tead, et meil on jumalik kaitse. Antud kontekstis on oluline, et nähtavasti tuleb lugeda õigeks legende või kuulujutte, et on inimesi ja laevu, kes kuidagi läbi pääsevad.

Me teame, et ringkonda, kellega on ühendust võetud, kuulub ka su primaarobjekt. Perekond täpsemalt. Seega praegusest hetkest eksisteerib tõenäosus, et toimub mingisugune suhtlemine kellegagi väljastpoolt. Ja seega on meil oluline saada kiiresti võimalikult palju infot nende tegemiste kohta. Me ei anna sulle hetkel mingit erilist ülesannet kiiresti edasi liikuda või katsuda täiendavat infot hankida, sest selliseid asju võib forsseerimisega pigem ära rikkuda, kuid sulle peaks olema sama ilmselge, et kui sa suudad Rahvakomissariaati käesolevas operatsioonis oluliselt aidata, on sinu positsioon Sinoodi silmis oluliselt parem.

Kas kõik on arusaadav?”

Tobrin noogutas aeglaselt.

„Siis soovin sulle edu. Nägemiseni homseni. Side lõpp.”

Tobrik tegeles kõigepealt järgneva tunni laboriprotokollidega. Tal polnud mingit aimu, kui kaua võis side niimoodi peal olla – kaua teda veel võidi jälgida, et tema reaktsioonidest midagi välja lugeda. Kui Sinoodi Rahvakomissariaadi käsutuses polnud mingit teadaolevast oluliselt paremat tehnikat, siis väga kaua see olla ei saanud. Veel vähem pidi olema võimalik kuulata ta mõtteid või tema tegevust otseselt juhtida. Loodetavasti.

Jah, muidugi olid neil kõigil mingid seadmed kolbas. Ent kõik, kellest vähegi asja, häälestasid omad seadmed nii, et neid oli väga raske kasutada inimese enda vastu. Jah, ta oli sunnitud laskma endasse paigaldada Rahvakomissariaadi seadmed. Ent need olid – et mitte igal tervisekontrollil teravalt silma paista – täielikult bioloogilised ja kui suurte ülikoolide raamatukogudes olevaid materjale vähegi uskuda, juba olemuslikult üsna piiratud võimekusega. Väidetavalt olid siin looduslikud piirid ees ja oli võimalik välja arvutada, mida rakustruktuurid suudavad ja mida ei suuda.

Suudaksid need ta protsessoritesse ja salvestitesse tungida? Väidetavalt mitte. Suudaksid need ta vajadusel mürgitada? Välistada ei saanud, kuid miks peaks Sinood paigaldama tähtsusetusse agenti seadmeid, mis ületavad teadaoleva taseme ja loovad seeläbi riski, et nende eelis teatavaks saab? Suudaksid nad teda nende abil kontrolli alla võtta? Väidetavalt ei peaks need eriti hästi isegi jälitamiseks sobima. Nende abil sidepidamiseks igatahes pidi ta käivitama teatud muusikaprogrammi, mille tehnilise info kihti oli peidetud piisavalt „kodeeritud reklaamijuhtimiskorraldusi”, et need suutsid temasse istutatud seadmetega suhelda.

Kas see on katse? Kas keegi on taibanud, et kõige rohkem tahab ta ära? Et selle võimaluse nimel reedaks ta Sinoodi hetkegi kõhklemata?

Hm, välistada seda ei saanud...

*

Muidugi polnud tal võimalik ei end kiiruga rohkem sõbraks teha ega Seghösi perel kuidagi silma peal pidada. Muidugi polnud tal vähimatki aimu, millega ta sõbrad suurema osa oma ajast tegelevad; oh, jah, kindlasti nad sõid, magasid, õppisid ja suhtlesid teiste sõprade-tuttavatega, kuid Tobrin pidi endale tunnistama, et rohkem kui pooles ööpäevast võivad rahulikult tegeleda tunde ja tunde tulnukatega ja tal ei pruugi sellest õrnematki aimu olla.

Nii möödus kogu see nädal ja saabus nelipäeva õhtu. Vähemasti kehtis Põhjas tuttav viiepäevane nädal, millest viispäev oli isegi orjadel vaba. Ainult et mitte üliõpilastel... veel vähem salaagentidel...

Tobrini ukseekraan ärkas ellu. Sinna tekkis Krints. „Nii, roni alla.”

Tobrin tegi seda.

„Kuule, anna andeks. Sa oled ainus, kes ukseekraani kasutab. Mitte et mul midagi selle vastu oleks...” alustas ta, kui nad juba Krintsi autos läbi tänavate tuhisesid.

Kõnetatu heitis talle viltuse pilgu. Ta oli Tobrinist oma pool pead lühem ja parasjagu ümaram, pigem tüseduse poole kalduv. Tal olid pikad heledad juuksed – ilmselt värvitud – ja suured sinised silmad – ilmselt kandis ta kontaktläätsi. Tobrin oli väga veendunud, et kutt peab end vastupandamatuks.

„Kuule, ära põe,” puhkes Krints lõpuks naerma, olles enda arvates ära arvanud, mida sõber küsib. „Ei ole sellest midagi, et oled toruelanik. Aga ma mul on nii harva võimalust sellist ürgset sisesidet kasutada, et ma tõesti naudin seda. Anna andeks, see ei ole kuidagi sinuga seotud. Halvas mõttes, tähendab. Kuidas see töötab lihtsalt... ma ei tea, nagu tuhandeid aastaid tagasi? Et signaal lähebki läbi sellise imelihtsa maatriksi otse sinna üles sinu juurde. Ma ei oska seda paremini seletada.”

„Okei, teema lõpetatud,” muigas Tobrin. „Sinust ma usun seda. Lihtsalt...”

„Ma ei ole su minevikust midagi kuulnud,” raputas Krints pead. Ta vaikis mõned sekundid ja küsis siis, endiselt lahkel ja natuke kerglasel toonil. „Kuule. Kui sa ei taha rääkida, siis olgu. Ega ma su legendi nüüd päris tõsiselt ei võta.”

Tobrin ajas käed teatraalselt taeva poole. „Millega ma siis vahele jäin?”

„Bingo!” tõstis Krints ühe rusika. Ta irvitas Tobrinile otsa vaadates ja viimane irvitas vastu.

„Aga ma tõesti ei taha rääkida,” sõnas ta siis tõsinedes. „Eriti täna. See lugu sisaldab palju ebaõiglust ja surma. See ei ole lõbus lugu.”

„Siis jätame selle,” noogutas Krints. „Alkoholivaru on ühes neist kottidest siin otse istme taga,” viipas ta peaga tagaistmele. „Kui sa näpud õigesti sisse ajad...”

*

Rahvast oli hiiglasliku amfiteatrina keskse kiviplatsi suunas laskuval, kaljukuhjatiste ja hiiglaslike, alt lagedate tüvedega puude abil sopiliseks muudetud piknikuplatsil sadu ja sadu, ent tegu polnud ühtse seltskonnaga. Peidetud kõlaritest hoovas mitte eriti valju muusikat, terve sümfooniaorkester paistis olevat end kuhugi kivide vahele ära peitnud. Kesksel kiviväljakul põlesid heledamad tuled ja seal näis toimuvat midagi, mis sisaldas jooksmist ja hüppamist.

Krints vaatas ringi ja osutas siis umbes tosinase grupi poole. Sinnapoole vaadanud Tobrin tundis samal hetkel tuttavad ära, teiste hulgas väligrilli juures askeldavad Argeni ja Asake. Nad vinnasid autos olnud varustuse selga ja kõndisid omade poole.

„Mida?” peatus Krints korraga järsult. „Kas ma näen õigesti?” Ta osutas sinna allapoole tulede suunas.

„Mida sa mõtled?” küsis Tobrin. „Et seal on Auk? Jah. Tekkis kaheksa päeva eest. Et meil ei oleks kaugele minna, kui tahame purjuspäi sinna sisse koperdada.”

„Ja nad... hüppavad sellest üle?” Krintsi hääl kõikus ja ta kotte hoidvad sõrmed olid valged.

„Ju siis hakkasid Kristallpalee, Teatri ja need teised peod populaarsust kaotama. Idioote, kes muudkui hüppavad, on alati olnud.”

„Nad... lagastasid ka selle paiga ära!”

„Varem või hiljem pidi see juhtuma,” kehitas Tobrin õlgu. „Me ei saa midagi teha.”

Krints seisis mitu pikka sekundit paigal. Siis ohkas pahinal. „Olgu. Unustagem see.”

Nad läksid edasi ja kohale jõudes alustasid sellest, et sättisid oma kaasasolnud kotid grilli lähedusse muu varustuse juurde. Seejärel poetas Tobrin end praadivat steikvilja valvava Asake kõrvale ja tegi, nagu uuriks grilli.

„Küpsetame nagu muistsed korilased!” puhkes Asake naerma; Tobrinil käis peast läbi, kas ta on läbi nähtud, kuid... mis siis sellest. Miks üldse peaksin ma varjama oma huvi tema vastu?

„Kunagi olla puit päriselt põlenud,” ajas ta end sirgu, olles metallist ja kivist konstruktsiooni alla piilunud. Ta osutas peenele sinisele voolikule, mis paar meetrit eemal vedelevate balloonideni lookles. „Ilma lisahapnikuta.”

„Just, vanaema ja saurused,” noogutas Asake. „Sellal, kui siin midagi põles...”

„Jah, ma tean. Meil siiski on kool ka,” irvitas Tobrin. „Aga ma ei saa kuidagi lahti mõttest, et kusagil inimesed võtavad midagi ette, kui planeet lahjaks jääb.”

„Jälle sina...” ohkas Argen heatujuliselt, sobrades käega kastis, kus steikvilja lõigud marinaadis ligunesid. „Me räägime siin miljonitest aastatest. Ja inimesed ei ole siin kunagi nii... ohh.”

Tobrin puhkes naerma. „Ei, me ei aja odadega rotte taga. Ausõna. Meil on ka kasvuhooned ja metallisulatus ja kristallikasvandused ja tuhat muud asja, pabertaskurättideni välja. Ja me, muide, suhtume niimoodi tundravööndi elanikesse. Nii et see mille üle ma kurdan?”

„Kas te seal päriselt räägite millegi ette võtmisest?” küsis Argenile appi asunud Krints. „Planeediga, ma mõtlen?”

„Ma tean, see on nagu see steikvili unistaks jalgadest.” Tobrin noogutas. „Tead... meil on see kuidagi selgem. Et Hänn sureb. Jah, muidugi aegamööda, muidugi ei muutu suurt midagi aastatuhandetega... aga tegelikult on näha, kuidas elamiskõlblik ala tõmbub kokku. On vanu kaarte. Pista kühvel mulda ja kaeva ja näed. Ma mõtlen seal, kus praegu juba kõik surnud on. Ehh, olgu, Hänni mõttes räägime miljonist, aga Istoi mõttes ju hulga vähemast. Nagu te ei teaks. Kolme-neljakümne tuhande aasta pärast näeb see siin välja nagu Soolasarv. Ainult persetmoodi külmem lisaks.”

„Täna ma sellest oma isu igatahes rikkuda ei lase,” arvas Krints.

„Siis jätka,” asus Argen käsi puhastama. „Seal on Källi, ma vaatan, kas ta ikka juua saab.”

„Eee...” alustas Krints, ent Asake katkestas teda: „Ära. Vana nali juba. Ma nokin teda kogu aeg – et teie suhtes on midagi valesti, kui Källi tuleb kõigepealt täis joota. Isegi isa norib teda sellega.”

Nad naersid. „Sa ära pole mõelnud minna? Sa rääkisid sellest?” küsis Asake Tobrikult.

„Kuhu? Zuule?” kehitas too õlgu, hoides ühes käes õllepudelit ja teises kaussi; õllepudel oli rangelt võttes Asake oma, kes oli ta kohe statiivina kasutusele võtnud; arusaadavalt polnud mehel midagi selle vastu. „Seal on ka naukid ees. Sinna käivad isegi liinilaevad, aga... no tead ise.”

„Naukid ei suuda kogu Pöörlevat Ookeani kontrollida,” märkis Krints.

„Jah, aga...” Tobrin vangutas pead. „Neid hännlasi on ikka väga vähe, kes on suutnud seal, meie omast nii erinevas keskkonnas mingilgi määral inimlikku elu elada. Kolm korda raskemana, nelikümmend korda tihedamas õhus, pidevas kuumuses. Nii erinevas kultuuris...”

„Kuppellinnad Ahrodil või Nestil?” küsis Asake.

„Kas nad võtavad üldse kedagi vastu?” kergitas Tobrin kulme.

„Ära mängi lolli, sa tead,” võttis Asake hoiul pudelist lonksu ja andis tagasi. „Võtavad. Aga, jah, kui sa seal midagi peale hakata ei oska, saad viis korda viis sammu kuudi, esmased eluvajadused ja piiramatu virtuaali. Kui sa elult muud ei oota, kui igaveseks virtuaali sulgudes kustuda... Aga siis on juba Netrukalhaggan mõttekam – saad vähemalt välja, kui väga tahad.”

Tobrin surus muige alla – kui sa ei ole kõik reetnud Rahvakomissariaadi nuhk, kes puhtalt põhimõtte pärast August alla aetakse... „Võib-olla oleks mõistlikum kaugemale vaadata?”

Asake ja Krints vahetasid kiire pilgu. „Siis tuleb leida keegi, kes teab kedagi, kes liigub. See võib komplitseerituks osutuda,” venitas viimane.

„Nagu ma ei teaks,” kehitas Tobrin õlgu. „Jah, olen mõelnud. Mis mind siin kinni hoiab. Jah...” Ta takerdus Asake poole vaadates – meelega muidugi – ja jätkas kiirustades, kui efekt oli käes: „Aga me ei tea ju midagi. Oleme seal teistes maailmades teretulnud? Mida me seal tegema hakkaksime? Mis siis, kui seekord on õigus naukide levitataval infol, et mitte keegi seal võõraid ei taha ja kõige paremal juhul saad sa hea orjapidaja omandusse? Et mitte üks korraliku elukeskkonnaga planeet ei võta võõraid vastu ja tehiskeskkonnad käituvad võõrastega hulga julmemalt kui Ahrodi või Nesti omad?”

„Me kõik oleme lapsepõlves unistanud tähtede vahele seiklema minekust,” irvitas Krints. „Oleme lugenud kõike, mis võõraste maailmade kohta teada, oleme tuupinud teadaolevate lähimate asustatud planeetide keeli. Ma ei tea. Päikesesüsteemis on tõesti miski, mis muudab kosmoselennud äärmiselt ohtlikuks. Aga see on ainult siin. Vast tõesti ei tunne enamik inimesi väljaspool toimuva vastu mingit huvi, sest see ei mõjuta nende väikest elu, aga kindlasti oleks suhtlemine hulga tihedam ja... loomulik.” Ta viipas käega tuledes kiviväljaku poole, kust kostvad hõiked ja kiljumine hetkeks crescendosse tõusis ja virutas ootamatult rusikaga vastu lauda. „Ja kindlasti poleks naukidel sellist mõju.”

„Nii et küllalt tõenäoliselt oleme meie suletud, veider ja paranoiline kultuur,” noogutas Tobrin.

„Kutid, kui te kohe ei lõpeta, ma teiega rohkem ei räägi,” vaatas Asake neid kurjalt. „Steikviljad on valmis.”

*

Midagi oli sel õhtul teistmoodi. Argen, Asake ja Krints jõid hulga vähem ja võtsid peost osa pigem moepärast. Nii siis teeskles Tobrin joomist ja kõvasti purjujäämist. Ära ei sõitnud keegi, mõned püstitasid telgid. Ka Asake ja Argen panid telgi üles, kuid... Tobrin ei osanud isegi öelda, mis valesti on, kuid kuidagi tundus, et nad panid telgi üles ainult selleks, et see seal oleks.

Tobrin mõtles; ta sai seda rahulikult teha, sest pealtnäha oli ta peaaegu kontaktivõimetu. See ei olnud see õhtu, kus noored lähevad välja iga hinna eest keppi saama. Tegelikult polnud neist kellegi probleemi näiteks kohaga... Nad tulid kokku seltskonna pärast – et elu nautida. Magama jäädi üldiselt kus juhtub. Kukuti ära telki, kus ruumi oli, ja tegelikult oli ka autodes piisavalt mugav.

Kui nad midagi plaanitsevad...

Aga korra tuli ju proovida ja tal võis vedada. Ta valis momendi, mil keegi tema poole ei vaadanud, ronis suurde maastikukõlbulikku sõidukisse, millega Argen ja Asake olid tulnud, tegi end tagapool, pagasiosas vedeleva koli keskel võimalikult väikseks ja tõmbas presendi üle pea.

Ainult et sellist asja saab teha ainult üks kord, teisel on juba väga kahtlane...

 

2.5 Kuum platoo

Ookeanikaldal algavast, sammaldunud ja hõreda võsaga kaetud tasandikust kerkisid mäed. Need ei olnud mingid õiged mäed, pigem kulunud ja haledad voored, kuid ümbritsevast natuke kurrutatud siledusest kerkisid need ikka silmnähtavalt, lausa uhkelt kõrgemale. Ühe sellise tipus oli vast paarisajameetrine ovaalne selgelt eristuv laik. Mitte midagi väga erilist, kuid see oli kuidagi... värskem. Ja selle keskel oli kraater. Parasjagu volksas sellest välja üsna ürgse lahingutanki moodi, vast ainult veidi suurem ja ilma kahuritoruta masin, ja liikus paari vaksa kõrgusele hoidudes mõnikümmend meetrit sekundis kõigepealt mäenõlvast alla ja siis sinnapoole, kus samasugused künkad tihedamaks muutusid, kuni platooks üle läksid. Kivipilv, mille kraatrist väljasööstnud masin õhku oli paisanud, käitus kummaliselt – selle asemel, et laiali lennata, sättis see end ilusti kraatrisse tagasi kukkuma.

„Kas välja võib minna? Ma korraks tahaksin?”

Sudek heitis kerge peanõksuga üles virtuaalivisiiri, mis läbipaistmatu soomusega sõiduki näiliselt läbipaistvaks muutis, ja uuris kaaslast. Naine oli umbes tema kasvu ja kogu – treenitud ja tugev. Seda võis sõdurilt ja eriüksuse võitlejalt muidugi eeldada. Ta kergelt ebasümmeetriline, kolmnurkse plaaniga ja pisut liiga jõuliste põsesarnadega nägu oleks võinud olla päris armas, kui see poleks surutud igavesse karmi pingesse, mis kuidagi rõhutas selle ebasümmeetrilisust. Teatud vastuoluna kandis ta tavalise lühikese sõdurisoengu asemel korralikku ronkmusta loomulikus laines juuksepahmakat, mis muidugi oli enamik aega võrguga „kontrolli alla võetud”.

Ei vahi teda kui naist, manitses Sudek end mõttes, kummatigi oli mingi vastuolulisus tolles naises teda hämmastanud hetkest, kui ta esimesel virtuaalsel nõupidamisel teda nägi; ja on ainult objektiivne tunnistada, et teistes oludes oleks ta ausalt ja avalikult ilus ja ihaldusväärne naine... mitte lihtsalt ohvitser.

„Võib,” sõnas ta rõhutatult neutraalselt. Seda absoluutselt mittevajalikku väljumist paludes oli naine  oma seni mängitud kuvandist välja langenud. Aga see oli igas mõttes tore – ikkagi inimene, käis Sudekil peast läbi kurat teab kust kuuldud sententsijupp. „Kuigi me peaksime selleks mingi põhjenduse välja mõtlema, Rosa.”

Naine heitis talle kiire pilgu ja tema huuled kõverdusid. „Et tunnetada võõrast maailma... Sudek. Hm, on alati võimalik, et teatud füsioloogilised ilmingud võivad poolalateadlike psühhosomaatiliste tajudena anda märku ebatavalistest mõjuritest ja see efekt on kindlasti tugevam ilma sõiduki mitmetasemelise kaitseta.” Rosa kergitas küsivalt kulme talle äraootavalt otsa vaadates.

Sudek muigas kergelt: „Jutuks hea küll,” ja peatas masina. Ta nõksas visiiri paigale tagasi. Näiliselt taas läbipaistvaks muutunud sõiduki uks avanes ja peeglina läikiv naisefiguur astus hõreda liiva ja peene kruusaga kaetud murenenud graniidile.

„Paljudel planeetidel sa oled käinud?” küsis Sudek masinast.

Rosa vaatas ringi ja heitis siis pilgu randmele. Ta kuulis mehe häält nii otse kui läbi side ja kontrollis – nad olid privaatkanalil ja must kast oli ekstraheerimisrežiimis. Mis tähendas, et salvestus endiselt töötas, ent kuni ei toimu uurimist (et mis viltu läks), ei ole see osa „tavalistele” arhiivis sobrajatele kättesaadav; jutumärgid sellepärast, et selliste missioonide raportitele pääses niikuinii ligi väga piiratud seltskond. Aga ma võin kihla vedada, et selle tanki seadmed on täielikult selle tüübi kontrolli all... „Mõnel ikka. Aga see on esimene, kus ma kosmosejaama ja muu sellise asemel laskun kuhugi pärapõrgusse. Salaja. Operatsioonil.”

„Palav...” pooleldi küsis, pooleldi tõdes Sudek. Uks oli lahti ja eks ta tunnetas nüüd ka nii-öelda vahetult seda, mida instrumendid näitasid.

Rosa laskus ühele põlvele ja katsus pinda. Peegel ta sõrmeotstelt tõmbus tagasi ja mõne sekundi pärast oli ta alasti, kui välja arvata põlvini ulatuvad peegelsaapad. „Zuu kohta kuiv. Muidu on ilus. Raske kujutleda, et me oleme vaevalt kümme kilomeetrit veemassist, mis kahe hiigellainena ümber planeedi kihutab... Palav jah. Õhutemperatuur on +40, mis selle rõhu juures mõjub kaitsmata inimesele umbes nagu 60-kraadine saun normaalrõhul. Ilma skafandrita siin kaua vastu ei peaks.” Peegel kattis ta uuesti, ta pöördus ja tuli oma kohale tagasi.

„Mulle meeldis selline vahetu tunnetamine,” irvitas Sudek heatujuliselt.

Rosa surus korraks huuled kokku ega vaevunud vastama. Ta pilk vilksatas taas sideseadeid kontrollima. Siis, kui nad juba jälle sõitsid, uuris ta pikemalt meest. Sudek tajus seda ja vilksas omakorda kaaslase poole vaadata; ta ei juhtinud päriselt, automaatika sai hakkama, ent ta oli valmis vajadusel silmapilk juhtimise üle võtma.

„Rosa,” sõnas Sudek, „ära tekita endale probleeme sellega, et ma pidevalt etiketti rikun. Jah, etiketi järgi kutsuvad kõik üksteist eesnimede järgi, välja arvatud alluvad kaptenit ja kõrgemat juhtkonda. Jah, ma kuulutasin end kapten Hikkoriga võrdseks, kui teda Adoks kutsuma hakkasin. Jah, kuna ma olen ametlikul auastmeta, oleks etiketi järgi tema pidanud tegema ettepaneku ta eesnime kasutada, ja alles missiooni lõpus; mis omakorda oleks paljas formaalsus, sest tõenäoliselt ei kohtu me enam kunagi. Ado tuli kaasa, dressuur on selline.

Sama kehtib Olferoni kohta; ma tegelikult ei tea, kas ta teeb sama mis mina, on tal reaalselt mingi sõjaväeline auaste või on ta lihtsalt ülbik. Ma vihkan seda rumalat etiketti – kunstlik vahetegemine on viimane asi, mida me vajame sellistel, kõigis mõõtmetes – alates sisulistest ja lõpetades Impeeriumi „arenenud” bürokraatiaga – keerulistel ja rasketel operatsioonidel.”

Sudek mühatas ja hingas enne jätkamist paar korda sügavalt: „Kuni selleni välja, et keegi raske empaatiapuudega sadistist täpikeppija Jaburul suutis Impeeriumi algusaegadel teistele omasugustele indutseerida luulu, et kuna perekonnanimi pole tihti sisuliselt õige ja on tihti teistel planeetidel teistes kultuurides natuke teise tähendusega, on Impeeriumi kodanikel eesnimi ja ametlik nimi. Ja et segadus oleks täielik, lisandub sellele igasuguseid lisanimesid, alates auastmetest ja lõpetades – til-til-pommadi! – perekonnanimega. Nii et kõiksuse nimel, leitnant Rosa ag Met Dlei Krohh, palun, teeme nii, et sina oled Rosa ja mina Sudek.”

Naine kõhkles paar hetke. „No eks see lihtsam ole, kui üritada välja mõelda, millist osa optsioonmajor Sudek Titsäklu Efdikrunatosest ma kasutama peaksin. Aitäh. Sudek. Ütlesin ma õigesti?”

„Sudek. Ära muretse. Utoru keeled olid vahepeal standardist väga kaugel.” Ta viipas displeile. „Sadakond meetrit sekundis tundub siin piir olevat. Neli tundi minekut. Kiri ja Regina on meie taga, otse me neid ei näe.” Veel üks viibe teise kujutise suunas. „Aktiivjälgimist ei ole ja üle sattide on lubatud ühenduda vaid äärmise häda korral.”

Rosa silmitses teda endiselt uurivalt, siis noogutas ja sõnas natuke kobavalt: „Kas sulle ei meenuta see voogavat merd? Tuhmhall, harvade pisut heledamate liivaviirudega küngastik. Selline tüüne ja ebareaalne.” Ta sirutas käe ja klõpsas puldil üht lülitit. Siis võttis ta võrgu peast ja raputas oma juuksed laiali.

Sudek uuris teda pikemalt. Nüüd on ta tõesti kena. Helehallid, mõtlikud silmad. Ja see ta „umbes kolmkümmend” pole mitte „redutseeritud, kosmeetiline iga”, vaid vastupidi – ta on 27. Mis on minimaalselt mõeldav sellises ametis ja... nojah, ma tean, kes ta on. Ma võin endale kinnitada, et valisin ta muuhulgas sellepärast, et meil oleks võimalikult lihtne kohaliku rahva hulka sulanduda... Aga temas on... teatud defineerimatut naiselikku jumalikkust... ... Jää objektiivseks, rumal mees, hoia aju selgroo ülemises otsas!

„Mida sa küsida tahad?” poetas ta lahke muigega, sest too lüliti oli üks neist, mis teatud oludes aitas neil võimalikult raskestiavastatavana püsida – nimelt võttis kõigilt nende sideseadmetelt toite.

„Miks mina?” Rosa pöördus istmel nii, et sai otse mehe poole vaadata. Sudek, et aega võita, küünitas juhisest lahti laskmata käe istme taha joogipudeli järele. See oli asjatu ja liiga läbinähtav, sest Rosa pööritas silmi, sirutas ise käe pudelini ja surus selle mehele pihku.

„Aitäh,” nuhatas Sudek. „Võib-olla sa lihtsalt meeldid mulle?”

Rosa vajutas huuled kriipsuks ja libistas demonstratiivselt käed üle puusade. Nende sõiduk oli mõnes osas standardne universaalliikur, mille sisemust sai üsna vabalt vormida. Nagu enamasti kippus vaikimisi olema, oli ka neil hetkel sõiduki eesotsas üks pikk diivanimoodi iste, millele nad mõlemad lahedasti mahtusid; hädaga oleks sinna ka viis inimest kõrvuti mahtunud.

„Tänan. Kuid ilmselt ei ole see vastus. Või oletegi te Teabeametis sellised... üleküpsenud kiimakotid? Vabanda mu otsekohesust, kuid vaatamata sellele, et mul ei ole midagi sinuga keppimise vastu, ei sobi see argumendiks pikemas perspektiivis. Ega selgita midagi.”

Sudek mühatas selle peale ja otsis hetke sõnu. „Rosa, see on ju alati vastastikune – ise sa siia ronisid, kindlasti ka seksi kui üht suhtlemisvõimalust silmas pidades. Jätame selle. Miks mina? Sest ma saan seda endale lubada. Kangelased on siin juba proovinud. Nüüd oleks vaja lahendusi.”

„Jah, aga miks ikkagi mina? Eriti, kui sa loodad, et ma ei tee midagi mõtlematut. Mulle ei meeldi olla see, keda ohverdatakse.” Naine otsis sõnu, kurd silmade vahel. „Kuidas sa loodad mind kriitilisel hetkel kontrollida?”

„Ma loodan selliseid hetki vältida. Kui mul oleks olnud vaja kedagi, kes on valmis pimesi mu käske täitma, oleksin võtnud kaasa kellegi neist tuhandetest, kes Teabeameti ust kraabivad. Mul on vaja kedagi, kes pigem igas mu teos ja sõnas vigu ja tagamõtteid otsib.”

Rosa mühatas ja jäi vait. Nad olid kogu vestluse aja lasknud pilgu ringi rännata all möödalibiseval maastikul, nüüd tegelesid nad mõnikümmend sekundit ainult sellega.

„Tahad sa veel midagi küsida või lükkan toite tagasi?” küsis Sudek. „Muidu teised imestavad, et kaua meil kulub...”

Naine heitis talle kannatamatu pilgu, suutmata muiet tagasi hoida. „Mida sa arvad leidvat? Mis meid ootab? Mida sa tegelikult plaanid? Ise alustasid – et oleme partnerid.”

Sudek vaikis terve minuti, siis ohkas ja tegi joogipudeliga ebamäärase viipe. „Sa ei esita õigeid küsimusi. Kuid olgu, vastutuleku korras – sa tahad teada, mille vastu Teabeamet spetsiaalselt on valmistunud ja-või, mida me kõige rohkem kardame...” Ta ohkas uuesti; kui see liiga ilmne teesklus ei ole – seda vestlust olen ma küll mõttes kordi ja kordi läbi käinud.

„Rosa, sa tead ju, et selle tohutult pika aja vältel, mil inimkond on osanud üle valguse kiiruse lennata, ei ole me kohanud ühtki tõsist luupainajat, mida visionäärid ja lugude jutustajad on alati kartnud. Ei mingeid superrelvadega jumalaid, ei kiskjaid-kujumuutjaid, ei mõistusthaaravaid üliintellekte... Täpsemalt, kõike seda on, kuid see on nii piiratud... Miljonid eluga planeedid, tuhanded samuti tähtede vahel levivad mõistuslikud liigid ja loendamatute muistsete tsivilisatsioonide jäljed... Nii palju koli, mis teeb asju, mis ei peaks võimalik olema! Jah, on kohti, kuhu ei tasu minna. Jah, on ilmselge, et kusagil on veel mingid dimensioonid-multiversumid, kus kehtivad teised reeglid ja elavad olendid, kellest me aru ei saa. Ent siin universumis kehtivad selle universumi reeglid. Vabanda see targutamine, muidugi sa tead seda kõike. Mida ma öelda tahan – millele on kõik seni taandunud?”

„Inimestele – seda tahad öelda? Kellelegi, kes mängib millegagi, millega ei peaks? Keegi tahab võimu või kättemaksu või seksi või midagi kirjeldamatult tobedat. Arvad sa tõesti, et see on nii lihtne?”

„Rosa, küllap oled ka sina käinud läbi sadu võimalikke stsenaariume. Zita ei ole kindlasti ebakompetentne. Ma välistaksin võimaluse, et see on midagi lihtsat.”

„Keegi lasi džinni pudelist välja...”

„Jah,” katkestas Sudek pisut kannatamatult, „aga see ei ütle midagi. Miks just siin? Zukois? Ja kõige tähtsam – kuidas selle vastu võidelda? Sa vaatasid salvestused läbi?”

„Muidugi. Põgusalt. Mida ma näen seal sellist, mille kõik eelmised spetsialistid oma spetsiaalarvutitega on kahe silma vahele jätnud?”

„Ja kokkuvõttega oled samuti kursis?”

Rosa turtsatas. „2000 lehekülge tehnilist keelt. Mõttetu. Sina lugesid? Jäta. Ma tahan teada, mida sa sellest kõigest mõtled?”

Sudek raputas ettepoole vaadates vaevumärgatavalt pead. „Side halveneb. Siis katkeb lõpuks. See ei taastu enam kunagi. Kellestki ei ole rohkem mingeid jälgi.”

„Ma tean. Millegipärast on mul ikka tunne, et midagi olulist jäetakse rääkimata.”

„Mitte mina.”

„Oh jah...”

Sudek noogutas aeglaselt. „Ma tean seda tunnet. Usaldamatus aitab elus püsida. Ja isegi kui ei valetata teadlikult, on ikka keegi, kes arvab, et tema vigu ehk ei panda tähele, kui ta mõnd asja teisiti edastab. Ikka arvab keegi, et vastutus võidakse temale veeretada ja igaks juhuks sogab vett... See on nii inimlik ja nii rumal ja nii mõrvarlik.

Ent mis meil sellest teadmisest kasu? Meid siin ei aita, kui keegi ka teab midagi, mida ta meile ei ütle. Me siin kahekesi ei muuda Rahutoojate Impeeriumi olemust.”

„Kas sa kannatada pole saanud oma vaadete pärast?”

Sudek ei vaevunud vastama, heitis talle vaid sapise pilgu ja lükkas side toite tagasi.

Rosa punastas ja hammustas huulde.

 

2.6 Hüpe

„Sa rikud reegleid ja kokkulepitud plaani,” märkis Rosa kaks tundi hiljem. Nad ei olnud enam kõrbes, sõiduki akende taga oli kosmose must põhjatus. Nad pöörlesid aeglaselt, nii et näha oli ka Zuud, mis endiselt palja silmagagi jälgitavalt kaugenes, ja Hänni, mis tundus enam-vähem sama suur, kui see oli olnud Zuu taevas.

„Ma rikun reegleid ja kokkulepitud plaani,” noogutas Sudek. „Rosa, meil on vaja tõsiselt rääkida.”

„Mida sa teeksid, kui ma ei soovi rääkida, vaid nõuan viivitamatut sidet Hikkoriga? Viskad mu siit välja?”

„Mis võib raskeks osutuda, arvestades kui treenitud sa oled ja et sa oled rünnakuks valmis.” Sudek mõõtis kaaslast muiates. „Sa ei saavuta muud, kui võtad meilt võimaluse ellu jääda. Sa peaksid olema piisavalt tehnikat õppinud, et saada aru, et see ei ole mitte Supikilpkonna standardvarustus, mis meid kosmosesse tõstis.”

„Jah... Mis see oli? Kvantvibu?”

„Jah. Loomulikult täpselt ette valmistatud talutavate parameetritega hüppeks Zuult Hännile. Ja noh, et Hänni juures annab atmosfääripidurduse ja standardmootoritega kiiruse maha võtta.” Sudek viipas ekraanile, kuhu ta tõi arvutused. „Supikilpkonn on mõnes mõttes geniaalne sõiduk. See on jõhkralt soomustatud, samas enamikele jälgimisseadmetele raskesti avastatav. Räägitakse, et selle algses spetsifikatsioonis isegi ei olnud orbiidilt allaviskamise võimalust, aga katsete käigus keegi lihtsalt avastas, et see täiesti mahub neisse piiridesse, mida sõiduk on...”

„Ära targuta.”

„Vabandust. Otsusta ära, kelle tiimis sa oled. Kusjuures sa võid rahulikult öelda, et oled minu tiimis, ja kui kunagi pead selle kohta seletusi andma, võid öelda, et alternatiiv oleks olnud saada kosmosse visatud.”

Rosa mühatas. „Olgu, ma olen sinu tiimis. Edasi?”

„Miks me ronisime Zukoile? Vähemalt kolmel inimesel oli Impeeriumi parim lahinguskafander kõrgeimas kaitseastmes. Selleks, et inimesele läbi selle ligi pääseda, tuleb see kas purustada või välja lülitada. Mida on vaja skafandri purustamiseks? Eeldusel, et me seda ei näe?”

„Ja-jah, ma tean,” napsas Rosa tüdinult. „Sääsk, mis tulistab läbi iminõela mikro- musti auke...”

„Või bakterid, mis suudavad tekitada mesonvälju. Või midagi samast klassist. Või intelligentne tolm, mis suudab end morfida elektromagnetkahuriks, et anda mõnele raskemetallile kiiruseks nii kümnendik c-d... See neist vist veel kõige teostatavam puhtalt bioloogiliste komponentidega.”

„Jah, me muidugi käisime selle kõik läbi. Sai palju nalja. Tõsiselt ei võtnud seda keegi. Teisi võimalust arutasime ka. See ei olnud enam nii lõbus... Aga sama tulemusetu.”

„Oo, te arutasite ka teisi võimalusi!”

Rosa heitis talle mürgise pilgu. „Mädaniku-klassi signaal tähendab praktiliselt alati võõraid või muistseid artefakte. Mädaniku likvideerimine on alati toonud kaasa ohvreid. Alati. Mingid vaikse ülevõtmise vahendid... See on võimalik ja see hirmutab kõige rohkem. Kõige rohkem kardame me kaotada kontrolli enda üle. Mingid aegamisi toimivad makromolekulid, sidesse tungivad viirused.” Ta kehitas õlgu.

„Olgu. Millised võimalused on meil tunduvalt paremad kui eelmistel üritajatel?”

„Mitte mingid. Nagu ma aru saan, pole sel kilpkonnal mingit erivarustust, kogu trikk oli hoopis kvantvibus?”

„Jah.” Sudek noogutas aeglaselt. „Ent vaata suuremat pilti. Kogu see jama siin on kokku keeratud ikkagi Impeeriumi patoloogiliselt juhmist agressiivsusest ja tõsiasjade mittetunnistamisest.”

„Kas sa proovid, kui vaenulikku suhtumist ma välja kannatan? Kes sa üldse oled? Või mida sa taotled selle jutuga?”

„Lõpeta pasa suust väljaajamine!” kähvas Sudek. „Kui sa räägid seda selleks, et vajadusel meelsuskontrollis saaks öelda, et sa ütlesid, siis olgu, ütlesid, aitab. Kui sa seda tõsiselt mõtled, oled sa üks kuradi piiratud mõistusega topis ja ma eksisin, kui su kaasa võtsin!”

Rosa läks aegamisi näost punaseks. „Küsimus jääb kehtima – kes sa õieti oled? Mingi Utoru vana aadli rikkurivõsu? Kes su selja taga seisab, et ka Olferon sinuga hakkama ei saanud? Et sa Teabeameti... tegelikult kõigile käsuliinidele ja protseduuridele nii vabalt võid soristada? Ja kui sind ehk aidatakse pasast välja, siis mida sa mulle pakud? Mina olen leitnant. Ma olen oma positsiooni ise saavutanud. Ma tahan teenida Impeeriumi ja karjääri teha. Ma ei lase oma elu hävitada mingil kolkaaadlikust klounil, kes arvab, et reeglid pole talle.”

Sudek vaatas talle paar sekundit otsa ja puhkes siis naerma. See ei olnud pahatahtlik naer. Umbes minuti pärast vajus see vaikseks turtsumiseks ja mees tegi teda mornilt jälgiva naise poole vabandavat grimassi. „Olgu... Tegelikult on see vist minu viga, et ma pole piisavalt selgelt väljendunud. Mulle näis, et sa said aru ja tegid otsuse. Sa teadsid, et teid saadetakse varem või hiljem surma. Mind saadeti surma. Sind endaga kaasa võttes andsin sulle võimaluse ellu jääda.”

Nad vahtisid järgmise minuti tõtt ja siis pööras Rosa pilgu ära. „Olgu, võimalik, et peaksin sulle tänulik olema. Mis ikkagi ei tähenda, et ma selles järelelus su ori oleksin. Miks ma peaksin olema sinu tiimis ja mitte üritama esimesel võimalusel sinust lahti saada, sest ma hindan üksi oma võimalusi paremaks?”

„Olgu...” kordas Sudek kergelt osatades, ent tegi siis vabandava grimassi. „Võimalik, et ma käitun praegu halvasti. Kui lootusetult piiratud...” Ta heitis naisele viltuse pilgu ja muigas uuesti. „See polnud solvanguna mõeldud. Lihtsalt tõde. Jah, ma olen lisaks Teabeameti toetusele tõepoolest ka Utoru aadlik ja seetõttu nii Ado kui Olferoni jaoks äärmiselt ebameeldiv nähtus. Sina olid Niterkal – kas nad tantsisid rõõmust, kui ma Zuule tahtsin?”

Rosa suunurk tuksatas. „Peaaegu.”

Sudek noogutas taas. „Luba, ma targutan natuke veel. Hänni nelinurkaugud ei saa olla puhas pettus, selle võib praeguseks tõestatuks lugeda, seega on süsteemis meie taset ületavat tehnikat. Ent mis on Zukoil? Suudad sa selle välja öelda?”

„Miski, mis end kaitseb?”

„Kas sa ise ka saad aru, kui lootusetu sa tundud? Ma kangutan kuus tundi nagu tangidega ja sa ei suuda välja öelda ’hägulane’; või midagi sinnapoole – ’kvanthägu-entiteet’. Ja sa võpatad iga kord, kui ma räägin nulltehnikast.”

„Mis kasu on...” Rosa kehitas õlgu, näost punane ja pilk langetatud süles natuke kramplikult kokku pigistatud kätele.

„Ära oota inimestelt rohke, kui nad on võimelised,” porises Sudek mornilt. „Olgu. Jätkame lihtsamaga. Sul on kasulik teada, miks mul on Teabeameti nii pretsedenditu toetus. Seda infot ma ei ole sulle andnud. Seda ma eitan igal juhul ja Teabeamet teeb kõik, et sinust lahti saada, kui sa juhtud kusagil vihjama, et nad võiksid seda teada. Kas sa saad aru?”

„Saan küll,” ütles Rosa raskelt.

„Föderatsioon. Mingis mõttes ei ole see saladus ja mullegi on vaid vihjatud. Mingil põhjusel seostab Föderatsioon siin toimuvat sessidega. Ja lisaks olla Föderatsioon seostanud Zuu-Hänni – või nagu see Föderatsiooni kataloogides tavaliselt esineb, Susanit – veel millegi ohtlikuga. Kusjuures isegi mitte gofudega, kuigi nad uurivat, kuidas on gofud seotud Ibjo langusega.”

„Ibjo...”

„Ei ole legend. Nii et Zuu-Hänn on sesside, Föderatsiooni, Impeeriumi ja millegi tundmatu rindejoon.” Ta jäi paariks sekundiks vait. „Mõtle see kõik läbi, Rosa. Ronida Zukoile ja end hägulasele sööta võib olla patriootiline, kuid isiklikus vaates kuidagi nukker ja laiemas perspektiivis Impeeriumile kasutu tegu. Kõige tähtsam on mõista, mis toimub Hännil. Lisaks olen ma veendunud, et kui me saame teada, kes või mis on nelinurkaukude taga, lahendame tõenäoliselt ka Zuu probleemi.”