Vürtsi ellu

Mida nälg igale toidule, annab rõõm elule.

Bertrand Russell

 

Inimkond oli oodanud mõnd maailma muutvat, revolutsioonilist tehnoloogiat, kuid tulnukad jätsid meile salatikastme retsepti.

Selles olid mõned imelikud koostisosad, aga see, mis molekulikoosturist välja tuli, lõhnas ja maitses nagu “Krafti vürtsikas itaalia kaste”. “Vürtsikas tulnukas”, nagu seda kohe kutsuma hakati, oli päris hea kanamarinaad, kuid salatikastmena nii enam-vähem.

Siiski, toorsalatid, mis olid pärast kogu inimsõnniku peal käiva suletud kasvatustsükli juurutamist täitsa passé, tegid Õigete Uskujate hulgas läbi lühikese taassünni. Nondesamade pimedate usklike hulgas, kes tegid kaldale uhutud tulnukate laevade juurde palverännakuid, tagusid vastu nende vaikseid, läbistamatuid keresid ning nõudsid, et rannavalve neid päästma tuleks. Nüüd siis kuulutas nende Teispoolsuse Kirik, et “Vürtsikas tulnukas” on imejook, mis aitab kõige kurja vastu, ning kuna see tuli salatikastmena, on toorsalat armulauaroog. Paraku vajus teooria kolibakterite nakkuste tulva ning ühe kahetsusväärse koolerapuhangu all kokku.

Tuli aga välja, et maailma muutis minu isiklik soe oasalat.

Tulnukad ei olnud mind kunagi väga huvitanud. Nad hulpisid mõne kuu ookeane mööda, vältides alandava kergusega armeesid, laevastikke ning lennuvägesid, kadusid ja jätsid toreda retsepti seitsme jala kõrguste tähtedega maailma kõige külastatavamatele mägedele. Mulle näis, et kogu episood oli sürreaalne ja ei puutunud kuidagi minu kokaõpingutesse, kui ausalt öelda.

Aga minu uus kallim oli tootmisrevolutsiooni tehnoloog, siis veel väga pirtsakate ning keeruliste tootmisrevolutsiooni molekulikoosturite ekspert. Ma tahtsin talle muljet avaldada toreduri (kõike tootmisrevolutsiooni puutuvat hakati kutsuma "toredaks" ja koostureid "toredurideks") kasutamisega ja tulnukate salatikastme retsept polnud mitte ainult maailma kõige kuumem tore koostejuhis, kuid võib-olla ka kõige lihtsam. Retsept koosnes 17 koostisosast, täpsetest koosturi seadetest ning selgetest juhtnööridest ning oli piisavalt vähenõudlik, nii et isegi algaja tore nagu mina suutis tekitada söödava portsu “Vürtsikat tulnukat”. Niisiis lõin kokku portsu haricots vinaigrette’i (aedoasalatit) – naeruväärselt lihtsat minusuguse paljutõotava noore koka jaoks, nagu ma siis olin.

Keedetud, jahutatud ning “Vürtsika tulnukaga” üle valatud aedviljad olid enne, kui mu uus kallim, kelle nimi oli Susan, neisse plastmassist kahvli lõi, kuuma päikese käes terve päeva marineerinud. Kahvel oli ühekordne, tehtud polüstüreenist, mida ümber töötada ei andnud. Materjalist, mida me ei oleks enam pidanud kasutama, sest see lõpetas ookeanides, kus torkas läbi kalu ja lämmatas merekilpkonni ja ei kadunud sealt enam mitte kunagi, kuid mida sellest hoolimata kõik oma piknikutele kaasa tassisid. Meil olid plastmasskahvlid kaasas ja Susan võttis ühe, kordagi mõtlemata kaladele või merikilpkonnadele, ning maitses mu aedoasalatit.

Ma lootsin talle oma toreda osavusega muljet avaldada. Aga ma sain varsti aru, et ta pani silmapilk tähele, et kahvel maitses paremini kui aedviljad.

Ma ei taha sellega öelda, et aedviljad olid halvad. Keedetud aedviljad on “Vürtsika tulnukaga” justament nii head nagu vürtsika itaalia kastmega: mitte just imetlusväärsed, kuid käivad küll. Aga nüüd kahvli juurde. Kahvel maitses suurepäraselt. Minu kallim, kelle nimi oli Susan, ei suutnud sellele vastu panna. Ta hammustas kahvlit. Ja see oli, täitsa ausalt, õudselt hea. Parem kui kommid. Parem kui praad.

Muidugi katsus Susan minu eest oma kahvlinäksimist varjata, aga ma polnud joonud kaugeltki piisavalt veini, et mitte panna tähele, et ta teeskles salati söömist pidevalt kahaneva kahvli käepidemega. Ma olin siiski piisavalt purjus, et seda isegi proovida. Maitset on isegi kokal raske kirjeldada. Põhimaitse andis ikka “Krafti Itaalia vürtsika kastme” lame küüslauk; aga kui kastmes leotatud kahvel mu hammaste vahel ragises, oli see kuidagimoodi küllasem ning nauditavam kui wagyu liha.

Varsti jäeti piknikutoit kõrvale ning võeti ette piknikuplast. Me sõime ära nõud ja topsid ja isegi plastmasskarbi, milles aedoasalat oli olnud. Loojanguks oli kogu toit rohul laiali ning viimne kui riba pakendist läinud.

Kui me järgmisel päeval üles ärkasime, ei olnud meil isegi mitte kõhuvalu. Meil oli aga mõningane isu järgmise annuse järele. Plast, paistis, polnud “Vürtsika tulnukaga” mitte ainult imehea. See oli sõltuvust tekitav mõnu. Ma ei räägi heoriinisõltuvusest ega isegi mitte sigaretisõltuvusest. Sel hetkel oli see rohkem nagu šokolaadisõltuvus. Niisiis toretses Susan kokku pindi “Vürtsikat tulnukat” (mis tema oskustega tuli välja palju maitsvam kui see, mida toredur mulle oli välja süljanud) ning me süvenesime asjasse. Ma tegin meile katkiste prügikottide salati krõbedate plastkuubikutega, lõikasin penoplastist külmakarpidest lõike, serveerisin meile võltslumepallisuppi plastmassist pudelikorkidest, mis ujusid “Vürtsika tulnuka” lombikeses.

Ja Susan kandis seda kõike võrku üle. Ta polnud kunagi varem videopäevikut pidanud. Tema esimeste voogude fookuses oli tema erialane tehnika, toreduri ümber seadistamine. Aga ta avastas uue maitse ning tal oli kaugelt liiga lõbus, et seda mitte jagada. Ja mul oli mu suureks rõõmuks isiklik videokaamera.

Meie kanal läks lendu. Järsku olid kõik kohad täis plastiõgijaid. Ühekordsed plastkotid kadusid riiulitelt. Poed ei suutnud hoida piisavat laovaru plastmassnõusid. Pidudel said õlletopsid ammu enne otsa kui õlu. Veisepraetükid ning seafilee vedeles poodides, samal ajal kui kliendid ostsid kanajalgu, seasõrgu ning pugusid, visates rupskid ära ning süües plastmassist karpe. Paberkottide müük läks üles, sest keegi ei täinud plastkotte prügiga täita. Prügi jällegi läks alla: me sõime ära suure osa sellest, mida ükskord ära viskasime.

Majapidamiste prügikogused olid 42% kahanenud selleks ajaks, kui teadlased mingigi selgitusega välja tulid. “Vürtsikas tulnukas” muutis plastmassi inimesele seeditavaks, aga ainult siis, kui see puutus kokku ühe sülje vähetuntud komponendiga. “Vürtsikat tulnukat” võis nädalate kaupa salatikastme pudelis hoida ilma ühegi lekke ega bakterite sissetungita; aga näri ning neela seda kastmega kaetud pudelit ning see läheb samasse kohta nagu pannkoogid, puding ja tiramisu. Varsti varusid kaubamajad üha enam ning enam pakkematerjale ning aina vähem ja vähem toitu. Plastitaarlased olid uue vegetaarlased.

Plastitaarlased üle maailma rõõmustasid tulnukate kingituse üle. Oleneb sellest, kellega sa rääkisid, olid tulnukad meile jätnud viisi maailma ära toitmiseks, lihasõltuvuse vähendamiseks, prügistamise lõpetamiseks või isegi lennuks tähtedele, kaasas riknematu ja kerge toiduvaru. Mul isiklikult ei olnud siis eriti oma arvamust tulnukate motivatsiooni kohta. Plastitarianism tähendas mulle üht asja: kuulsust.

Susan ja mina olime plastitaarse revolutsiooni esirinnas. Me olime avangard. Ja mina olin meie kanali nägu. Mul on piinlik öelda, et siis pidasin ennast andekaks, Susanit aga pelgalt kroonikuks. Kui New Yorgi kuuma “Plastitsia” restorani omanikud pakkusid mulle oma kööki, aga Susan keeldus lahkumast oma Connecticuti koosturikollektiivist, läksin vähimagi kõhkluseta üle “Plastitsia” kanalile ning Susani elust väja.

25-aastaselt oli mu karjäär sealmaal, kus see oli mu unistustes olnud neljakümnendaks sünnipäevaks, ja seda tänu tulnukatele, kuigi mulle meeldis iseenda loovust niisama tähtsaks pidada. Aga siis avastasid haakrikukütid ookeanis leotatud ning vürtsikaga kastetud plasti maitse.

Mereplast oli kümme, sada, tuhat korda parem kui neitsilik. Mida kauem plast meres ligunenud oli, seda maitsvam see oli. Jutt läks laiali ning piknikulised kogunesid randadesse, kaasas rätikud, päikesekreem ning “Vürtsika tulnuka” pudelid. Randade üles lööjad polnud seni maailma prügilasu kuigivõrd mõjutanud, aga alla kugistajad said sellega hakkama.

Veidi aja pärast olid maailma plastiuppuvad rannad puhtad ning aplad piknikulised sumasid prügiotsingutel merre. Käsitsi kogutud mereplast sai uueks kalamarjaks. Vabakutselised sukeldujad tõid madalast veest üles prügi nagu kunagi pärleid merikarpidest. Aga meie ühine isu vürtsika ookeaniplasti järele oli rahuldamatu. Kui me kord juba olime seda maitsnud, vajasime rohkem. Kui niisama plast oli vürtsikaga nagu šokolaad, siis ookeaniplast oli nagu kohv või sigaretid. Katse rahuldada ookeaniplasti iha värske plastiga sarnanes katsele leevendada isiku vajadusi, kes on harjunud varjus kasvanud araabia kohvi kannuga päevas, tassitäie lahustuva kofeiinivabaga.

“Plastitsia” pandi kinni vähem kui aasta pärast avamist. Minust sai abikokk meretoitu ning plasti koos serveerivas kohakeses “Meri & Meri”. Susan elas ikka veel ranna lähedal ning kui ma ütleksin, et meie taasühinemisel polnud sellega midagi pistmist, valetaksin. Ma sõitsin igal teisel esmaspäeval rongiga rannikule. Kõndisime Susaniga käsikäes mööda randa, nautides soolase mere lõhna ja tuult oma nägudel, ning otsisime liivast plasti. Siis läksime tagasi tema korterisse ning kandsime üle pidusööke, mida ma meie leidudest tegin.

See oli hea suvi – aga see sai otsa. Vaid mõne kuu jooksul olid kõik rannad plastist tühjad. Näljaste plastitariaanide armee oli madalikest peente kammidega üle käinud ning me ei toonud peale liiva enam midagi koju.

Ka tõusud ei uuendanud randade prügihunnikuid nagu enne. Ookeaniplasti põud oli ülemaailmne. Kalalaevastikud langesid Suure Vaikse Ookeani Prügisaare kallale ning kiskusid selle tükkideks. Peene silmaga võrkkottidega tõmmati välja pinnal ujuv plast ja kõik kalad lasti merre tagasi. Suured tööstuslikud põhjatraalid tühjendasid merepõhja plastist ja karbid visati merre tagasi. Viimast kui mereplasti ribakest taga ajades hävitati merepõhja elupaigad, purustati korallrahud, aeti välja suremise äärele haruldased ja imelised kalad.

Ma töötasin ikka veel “Meres & Meres” ja nad tegid hommikustelt turgudelt plasti hankides imesid. Ma näksisin restoranis neid tükikesi. Pudelikorgi laastukesed neljapäeval, bensiinikanistri ribake reedel, mõned penoplasti terakesed laupäeval… tulin toime.

Aga Susan, mu toreduri seadistamise ekspert, ei saanud oma ookeaniplasti sõltuvust endale enam lubada. Tema toredurifirma püsis ise napilt vee peal. Turult oli kadunud nõudlus spetsialistide järele, kes võisid muuta 12-aastase toreda sodi korralikuks võltsantiikviskiks. Kodused toredurikasutajad ei teinud enam midagi muud kui gallonite viisi “Vürtsikat tulnukat”. Susan ei saanud endale lubada isegi odavat mereplastiasendajat, mida ettevõtjad olid hakanud tegema värsket plasti mõne nädala merevees leotades.

Ma panin osa palka kõrvale ning käisin enne oma sõite rannikule Susani juurde varahommikustel plasiturgudel. Ma arvasin siis, et sellest oli abi, kuid saan nüüd aru, et ookeanis ligunenud portsjonist, mille Susanile kord kahe nädala jooksul tõin, ei piisanud. Ma võib-olla isegi ajasin talle pidusöökide vahel veel hullema isu peale. Mina sain sellest üle “Merest & Merest” varastatud palukestega, aga Susanil polnud midagi, mille najal ennast vahepealsest ajast läbi vedada.

Niisiis taaselustas ta vana toreda koostejuhise, mille tulemusel valmis midagi üsna ootamatut – pesukott.

Enne plastitariaanlust oli moemängu lähtepunkt olnud lühiealisus. Sünteetilisi kangaid ei ohustanud koid ega hallitus, nii et need pidid kuidagi muud moodi katki minema, pidid minema topiliseks ja hargnema ja kortsu, et uusi ostetaks (nüüd muidugi tarbisid tarbijad oma vanad särgid ja kleidid lõunaks, plörtsu vürtsikaga). Kudumisvabrikud lasid välja järjest lühemast kiust kangaid, mis läksid topiliseks ning kulusid ja muuhulgas reostasid iga pesu ajal ookeani nähtamatult ning tagasipöördumatult tillukeste kiukestega. Kunagi muretseti niisuguse mikroplasti pärast kõvasti; rõivatootjad päästsid oma südametunnistuse ning reputatsiooni eriliste pesukottidega, mis need kiud kinni püüdsid. Vabalt kättesaadavaid toredaid koostejuhiseid nende jaoks olid kõik kohad täis. Siis lisati pesumasinatele tsüklifiltrid ning linnad hakkasid oma kanalisatsiooni tihedamalt filtreerima. Mikroplasti pärast enam ei muretsetud ja elu läks edasi. Varsti tulid peale uudised tulnukatest.

Susanil oli aga entsüklopeediline mälu vanade toredate toodete jaoks, vahet pole, kui aegunud ja kasutud need ka olid; ja Susanile tuli meelde või ta taipas, et enne pesumasinate tsüklifiltrite leiutamist oli mikroplast aastakümneid ookeanidesse voolanud. Ta kaevas välja vana pesukotiretsepti ja mängis sellega, kuni sai kätte koti, millega rannale minna, mida tunnikese lainetes loksutada ning millega koguda mõne teelusikatäie kirjeldamatut naudingut. Lõppude lõpuks muutis “Vürtsikas tulnukas” selle, mida ookeani müstiline alkeemia plastiga tegi, jäljendamatuks, sõltuvust tekitavaks, keelt alla viivaks maitseks; ja mikroplastil oli kaalu kohta kõige suurem pindala, mis oli aastakümnete kaupa veega reageerida saanud. Esimese korraga avastas Susan, et vürtsikaga kastetud mikroplast oli värske plastiga võrreldes nagu heroiin mooniseemnetega saiakeste kõrval.

Ma arvasin, et me olime Susaniga lähedased, aga ta varjas minu eest oma avastust. Sel ajal, kui mina voolisin “Mere & Mere” küüslaugu järele lõhnavas köögis penoplastist lilli ning jääke suhu poetasin, andis Susan sisse patenditaotluse poomide süsteemile, leidis rahastajad ning asutas firma. Ja ta ajas endale mikroplasti lusikate kaupa sisse iga päev, kui ma köögijäätmeid näppasin ning meie ülenädalaseks mereplastipeoks raha kogusin.

Susan hoidis oma patente ja firmat saladuses, kuni ta kogu asja tööle sai. Me käisime ikka veel igal teisel esmaspäeval rannal ja kogusime plasititükikesi. Tal oli ikka veel hea meel närida plasti, mida ma tema jaoks ostsin ning kaasa tõin ja kui ta oligi selle pärast veidi vähem erutatud, veidi vähem oma osa eest väljas, ei pannud ma seda tähele. Aastaid pärast meie lahkuminekut olin ma ikka veel tige, et talle ei tulnud kordagi pähe jagada minuga lusikatäitki mikroplasti, mitte kordagi magustoiduks maitstagi anda.

Meie suhte viimane päev oli too, kui ta viimaks näitas mulle oma firmat. Ta võttis mu oma paadiga (oma paadiga!) merele kaasa, pani oma toreda pesukottidest riistapuu tööle ning näitas mulle mikroplastipasta saaki. Ma ei saanud aru, milles asi õieti oli, kuni ta kastis seda vürtsikaga ja andis mulle korraks maitsta. Seda oli vähem kui lusikatäis, aga ma ei ole esimest maitsmist kunagi unustanud. Ja ma ei suutnud unustada ega andestada, et ülejäänu hoidis ta endale.

Pärast lahkuminekut jälgisin ma Susani kohta käivaid uudiseid. Mikroplastipasta tegi ta rikkaks ning kuulsaks. Minu elu muutis see haletsusväärseks. “Meri & Meri” pandi koos kümnete sarnaste restoranidega kinni ning rikkad kliendid, kes olid New Yorgi restorane elus hoidnud, hakkasid sööma mikropastat. Dekadentsi uus tipp oli kausitäis mikropastat “Vürtsika tulnukaga”, toit, mille koristaja võib kokku keerata. Ookeani makroplasti ega värsket plasti ei tahtnud enam keegi. Mind ei tahtnud enam keegi. Ma ei suutnud leida tööd, ei suutnud maksta üüri, ei suutnud hankida plasti.

See oli minu jaoks sünge aeg. Korra või paar käisin toidupangas – nad ei olnud veel hakanud “Vürtsikat tulnukat” jagama, kuid krabasin kokku piisavalt elusainest tehtud toitu, et selle plastikaatkotte süüa. Mul on häbi öeldagi, et ma pöördusin isegi Susani poole. Ma ei palunud talt kunagi almust, aga lootsin, et tal võiks äkki mulle tööd olla. Selle asemel juhtis ta mu tähelepanu asjaolule, et ma ei teadnud midagi paatidest, toreduridest ega meredest ja et vürtsikas mikroplast ei vaja kokka selleks, et keelt alla viia. Ilmselgelt oli see kõik õige, aga ma lahkusin temast kirudes ja vandudes, et ma ei astu enam kunagi üle tema läve.

Ma kolisin tagas Connecticutti ning sain tööd “Punases homaaris”, mis pakkus nüüd rohkem plastialfreedot kui homaare. Ma võtsin ühe tuhandetest võrku postitatud koostejuhistest, lasin endale koosturist välja pesukoti ning veetsin oma vabad päevad rannal seda läbi lainete sikutades. Vabalt kättesaadav püünis polnud pooltki nii hea kui Susani omad. Pool lusikatäit päevas oli hea tulemus. Vähemalt oli mul töökoht; rannad täitusid kodututega, kes veetsid kogu oma aja murdlaineid filtreerides. Suurem osa neist (nagu ma isegi) pani kogu saagi nahka, kuid mõni suutis ennast piisavalt tagasi hoida, et veidike pastat mustal turul maha müüa.

Must turg tekkis, sest Susan keeldus oma patente litsenseerimast. Tema seadusliku mikroplasti monopol saatis ta firma eksponentsiaalsele kasvule. Mikroplast oli kallim kui beluuga kalamari ja seda taheti palju suurusjärke rohkem. Kalapaadid sõitsid keset ööd välja, kustutasid tuled ning traalisid mikroplasti. Susani agendid passisid merd ning sadamaid sama hoolega nagu Disney autoriõiguste rikkujaid. Meid, pühapäevasõelujaid ning rannabomže jäeti rahule, aga me kirusime teda ikkagi iga kord, kui mõni tema pastatraaler möödus.

Aga siis tühistati tema peamine patent – või müüdi ebaõiglase süsteemi poolt tema eest maha, nagu ta väitis ühes intervjuus, mida lugesin. Suurfrimad asusid tegevusse, pumbates, filtreerides ja müües, müües, müües. Ma jälgisin hoolega tööstusharu uudiseid, oodates päeva, mil Susani firma teataks pankrotist. Ma igatsesin schadenfreude magusat maitset rohkem kui ükskõik mis plasti. Aga Susan suutis oma firma vee peal hoida (sõnamäng kavatsuslik) ja endale mikroplasti tagada. Ta sõi “Vürtsika tulnukaga” üle ujutatud mikroplastipastat kausitäite viisi; mitu naela päevas, isegi sel ajal, kui ta monopol otsa sai ning ta firma taandarenes tööstusharu domineerijast väiketegijaks.

Ja kuigi mikroplasti merest välja filtreerimine võttis aega, oli seda kõikjal. Nõudlus oli lõputu ning varud näisid tollal põhjatutena. McDonalds asus tegevusse, lisades mikroplasti mikrodoose oma burgeritesse. IKEA sokutas mikroplasti oma rootsi lihapallidesse. Üle maailma hakkasid tarbijad mikroplasti pärast taas liha sööma. Isegi “Punane homaar” sokutas veidike vürtsikat pastat oma vabrikust tulnud alfreedokastmesse – mõni mikrogramm portsu kohta ja muidugi keskköögis, kus madalapalgalised töötajad nagu mina ei saanud sellelt matti võtta. Aga maailma esirikkurid, üks protsent, sõid nagu Susan: kausitäis, künatäis, veoautokoorem vürtsika kastmega mikroplasti pastat.

Susan oli muidugi üks esimesi, kes haigeks jäi.

Peale lainete ja tuule müstilise alkeemia oli mikroplast ligunenud kõikvõimalikes mürgistes kemikaalides, mis pastmassi külge jäävad. PCB-d, DDT, HCH, PAH-d: tähestikusupp vett hülgavatest mürkidest, mis aastakümneid meie vetesse olid nirisenud, sobis mikroplastiga nagu sukk ja saabas. Ja iga katse mikroplasti mürkidest puhastada hävitas okeaanilise alkeemia, mis muutis vürtsika nii sõltuvusttekitavaks. Süvasõelutud, kolmekordselt filtreeritud pasta, mis oli väärt oma kaalu kullas, polnud pärast mürkide eemaldamist huvitavam kui äsjatoodetud polüstüreenkahvel.

Susanil, kes oli vürtsikat mikropastat aastaid kausitäite kaupa neelanud, polnud puhastatud kraami vastu rohkem huvi kui polüstüreenkahvlite juurde naasmise vastu. Ta lasi edasi puhastamata pastaga, kuigi ta nahast võrsusid nii klooriakne kui kummalised moodustised. Ja rikkamad rikkamatest valisid igatsuse ja surelikkuse vahele seatutena samamoodi nagu tema: nad sõid mikroplasti edasi. Rikkurite kehades õitsesid grotesksed, sürreaalsed, seninägematud vähkkasvajad. Nende veri hangus nende luudes ja ikkagi kühveldasid nad sisse vürtsika mikroplasti lusikatäisi.

Avalik arvamus tulnukate kohta lahknes järjest rohkem. Kui Susan oli mikropasta sõltuvusttekitava veetluse avastanud, oli Teispoolsuse Kirik kuulutanud selle pühaks kingituseks, jumalikuks ambroosiaks. Puritaanlike kalduvustega isikud kutsusid seda uueks kiusatuseks ning teeks aplusele, järjekordseks tõendiks tulnukate saatanlikust olemusest. Nüüd parastasid puritaanid neid, kes olid kiusatusele järele andnud ja keda Jumal karistas. Nii radikaalsed keskkonnakaitsjad kui marutõbised konservatiivid väitsid, et tulnukad olid kavatsenud panna inimkonda ennast ära mürgitama ning välja suretama. Ja radikaalsed sotsialistid nägid “Vürtsikas tulnukas” kingitust, mis vabastab töötavad massid rikastest.

Mina isiklikult arvasin, et tulnukad olid tõprad ja tõenäoliselt mõtlesid nad meist samamoodi. Üheainsa retseptiga olid nad lendu saatnud ning põhja lasnud mu karjääri ning jätnud mulle sõltuvuse, mille rahuldamiseks mul polnud võimalusi. Ja nad polnud isegi teadnud, et olin olemas. Ma kujutasin endale ette, et nad naersid kogu tee tagasi sinna, kust nad tulnud olid.

Rikkad olid aga kaugel mürgitusele alla andmisest. Nad panid arstiteaduse endale kasulikes suundades tööle. Esiteks leidmaks ravi imelikele vähkidele, mis neid vaevasid, ja siis ravimaks kokkupuuteid mürkidega, mis olid kunagi olnud vaid vaeste osaks üle kogu maailma. Muidugi surid rikkad ikkagi; kuid oma testamentides pärandasid nad suuri summasid ookeanide ja järvede mürkidest puhastamiseks, lootes pärijaid oma saatusest päästa.

Minusse, kes ma tarvitasin nädalas murdosa teelusikatäiest, mürgid mu igatsetud mikroplastis vaevalt et puutusid. Need mürgid tulid mulle mingil määral isegi kasuks: mul õnnestus magada iga naisega, kes “Punase homaari” köögipoolel töötas vähimagi kartuseta kedagi rasestada. Lõpuks abiellusin ma pikaajalise baaridaami Mashaga, kes polnud kunagi hakanud vürtsikat pastat panema, ja mõningase arstiabiga saime poja, Peteri.

 

***

 

Peter on nüüd seitse. Me oleme Mashaga ikka veel koos ning mõlemad “Punases homaaris” ja kui Masha ette ei vaata, siis ta veel lõpetab selle juhatajana. Päikesepaistelistel teisipäevadel võtan ma Peteri randa kaasa madalas vees sulistama, sel ajal kui mina sõelun lainetest mikroplasti. Ookeanid on puhtamad kui kunagi varem, mis on muidugi hea uudis kaladele, aga mitte nii hea mulle. Ma saan heal päeval kaheksandiku teelusikatäit. Aga kalavarud, mida ei ähvarda enam ülepüük ega mürgine mereplast, taastuvad. Teadlased hindavad, et ookeanid peaksid saama mikroplastivabaks kümnendi või kahega.

Ma eriti ei hoolinud ookeanidest, kuni me saime Peteri. Nüüd, siiski… Ma näen teda põlvini murdlainetes või siis tegemas koduseid ülesandeid taldrikutäie Norra homaaride seltsis “Punase homaari” töötajate puhketoas ja mul on hea meel, et maailma mered on tema jaoks puhtad ja et kalad on alles ja et need kõlbavad – või vähemalt kõlbavad rohkem kui varem – süüa.

Ma ei ole kuulus kokk, kelleks ma unistasin saada, aga ma olen elus ja mul on töö ning perekond. Ma peaks olema oma eluga rahul ja suurema osa ajast ma olengi. Aga ma ei jätnud Susani kohta käivate uudiste jälgimist.

Susanil polnud kunagi lapsi, kuigi ta oli kolm korda abielus, lahutas kaks korda ning hoolimata vähkidest ning klooriaknest ja haavanditest elas ühe kaasa üle. Ma ei tea, kas lastetus oli tema valik või paratamatus. Oma halbadel hetkedel oli mul kombeks hellitada mõtet, et pasta tarvitamine oli mürgitanud ta munasarjad, ajanud kokku ta munarakud, krimpsu kuivatanud ta emaka. Aga siis tuli mulle meelde, et ta polnud ainuke pastamagnaat ning paljud teised olid eostanud või sünnitanud hulka lapsi. Ja mulle tuli meelde selle pasta erakordne, unustamatu maitse, mida ta oli minuga tol ammusel korral rannas jaganud, ja ma kaalusin, kas ta äkki polnud lihtsalt tahtnud lapsi, kes oleks teda sundinud jagama.

Ma käisin Susani juures, päris lõpus. Ei mingit pärandust: ta lagunev tervis oli tema varanduse ära sulatanud. Elu lõpus oli tal üks võrkkotiga traaler, mis kogus päevas kaks ämbrit mikroplasti, millest ühe ta ise ära sõi.

Ma külastastin teda tema isiklikus toas tema isiklikus hooldekodus. Ma võtsin ta käe ja ütlesin talle, et ookean oli plastist peaaegu puhas, et see oli tema teene, et ta oli päästnud maailma probleemist, mida too oli ignoreerinud. Ta köhatas hapnikumaski tagant naerda ja ütles mulle, et ta võib ise ka uudiseid kuulata ning et talt peteti välja tema patendid, mitte tema arunatuke.

Ja siis ütles ta: “See oli sinu salat, mis kõik selle käima pani.” Ta hääl oli krigisev, nagu oleks ta vananenud mitte viisteist aastat, mis olid sellest ajast möödunud, kui me piknikku pidasime, vaid kolm korda nii palju. Aga ta sõnad tegid mu südame soojaks, sest mitte keegi polnud seda nii kaua öelnud ega isegi meenutanud. Susanit fännati või vihati ja tulnukaid jumaldati või vihati; minu väikse osa kõiges selles, mu aedoasalati ja mu üürikest aega kestnud plastitaarlaste kanalid olid kõik unustanud.

Soojus hajus, kui ma sain aru, et tema pilgus oli viha. “Kõik see,” ütles ta, hõlmates žestiga hooldekodu tuba, voodit, hapnikuballooni. “Kõik sinu süü. See salat… Ja siis minu õrritamine selle kuradi ookeaniplastiga üle nädala…” Ta raputas pead ja tõmbas käe minu omast ära.

Ma naersin, oma kõrvu mitte uskudes. “Mina olen vastutav patentide eest, mis su rikkaks tegid, Susan? Tõesti või?”

“Sa oled vastutav,” ütles ta, “minu vedamises tulnukate lõksu. Korra maitsed – ja klõps!” Ta tõmblev käsi lõi õhku nipsu. “Mürgi otsas.”

“Tulnukate lõksu! Susan, see kõlab, nagu sa oleks vahtinud tulnukate vandenõu kanaleid.”

“Sa olid alati tõbras.”

Ja ma naersin jälle, seekord tundes, kuidas kahetsus, mida ma olin suurema osa kahest aastakümnest endas kandnud, hajus. Sel hetkel taipasin ma midagi Susani ja enda kohta, mida ma polnud taibanud kunagi varem. Kui ta ei oleks olnud see, kes patenteeris pastat koguva võrgu, oleks ta seisnud madalikul koos rannabomžidega, päev päeva järel, vehkides võrkkotiga, kuni käed tuimaks läinuks. Ta ei olnud asutanud firmat, et rikkaks saada, vaid selleks, et sõeluda maailmamerd oma sõltuvuse rahuldamiseks. Kõik ülejäänu – rikkus, kuulsus, monopol – oli lihtsalt kaasnähe.

Ma igatsesin mikropasta järele kogu päeva, iga päev, aga ma suutsin siiski tööd teha ja abielluda ja oma elu elada. Susan ei oleks suutnud.

“Ma ei teadnud, et see oli sinu jaoks lõks,” ütlesin ausalt.

Ta ohkas oma maski taga. “Mitte keegi ei teadnud,” ütles ta süngelt. “Mitte keegi poleks saanud ette teada.”

Tema hooldusõde tuli siis tema pärastlõunase pastakausiga. Susan lasi mul hoida oma kätt sel ajal, kui õde teda sellest lusikaga toitis. Kui ta sulges õndsuses silmad, nägin, et isegi tema silmalaud olid klooriaknest mügarlikud. Ma ootasin, et ta pakuks mullegi lusikatäie, aga ta ei teinud seda.

Ja ma avastasin, et ma olin lõpuks sellega rahul.

 

Tõlkinud Kristjan Sander.

Illustreerinud Anete Lomp.