Heinrich Weinberg “Meeleheite valem”, Fantaasia 2020.
Algusesse jälle disclaimer - puutusin raamatuga kokku proovilugejana. Kuna mulle on seni Weinberg niigi tohutul kombel meeldinud, siis mu erapooletus on niikuinii kahtluse all. Aga igaks juhuks, et te teaksite.
Weinberg jutustab meile seekord taas dr. Teckland Leathercordi elust. Teatavasti on Leathercordil oma ajalugu (millest võib lugeda kogumikust “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist”), aga Weinberg annab ka värskele lugejale raamatu alguses niidiotsad kätte. Lisaks on alguses ka mõneleheküljeline ülevaade Gildi võrgustikust ja muust taustast.
Kogu tegevus toimub meie jaoks üle tuhande aasta tulevikus, kus ussiurked, planeetide hõivamine, inimeste geneetiline muundamine ning muud samas mõõdus tehnoloogiasaavutused on argipäev. Naise mõrva eest ebaõiglaselt süüdi mõistetud Leathercord on raamatu avanedes Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas, kaevandusasulas sunnitööl. Seltskond on kirju, on tunda kunagise GULAGi järelmõjusid ning autor viskabki kohe lugeja sündmuste keerisesse. Seltskond on pigem meile tuttavlik, suurem osa on küll ingliskeelsete nimedega, aga on ka näiteks insener Anatoli Saarinen.
Raamat on enda olemuselt siis karm SF, kohati on ka kosmoseooperlikke jooni. Üldiselt on rõhk tegevusel, aga vahel võtab autor ka kiirust maha ning laskub mõtisklemisse. Minu arvates ongi selline tempo vahetamine tegelikult autori tugev külg, kuna lihtsalt järjest lugejale labidaga näkku taguda (ehk tegevusele keskenduda), on pigem lihtne. Kui aga vahepeal filosoofiliselt mõtet veeretada, saab kogu see värk hoopis uue hingamise. Miinuspoolele jääb, et lõpupoole läks natuke rabistamiseks ning lõpp tuli kuidagi liiga ruttu.
Lugesin raamatut mingil hetkel paralleelselt Stephen Kingi “Lisey looga” ning jäin peale Weinbergi raamatu lõpetamist mõtlema, et tore küll aga… kuidagi väga lihtne ja sirgjooniline oli. Eks Kingi Lisey raamat ongi väga mitmekihiline, mitmed lood jooksevad läbisegi ning raamatu struktuur on väga kirju, nõuab lugejalt tiba rohkem tähelepanu. Ning tegelikult ei tahakski hakata neid võrdlema, oma olemuslikult on tegu äärmiselt erinevate teostega. Kuid...
...olles natuke Weinbergi lugenud, väidan, et autori oskus jutustada lugusid on lihtsalt suu-re-pärane. Nüüd aga tahaks midagi enamat, sammu edasi, mitmekihilisemaid teoseid. “Meeleheite valem” on tegelikult ikka päris lihtsakoeline raamat, kus on paar lugu, mis on teineteisega seotud ja kenasti kokku sõlmitud, aga peale selle nagu polegi midagi. See pole tingimata isegi halb, selliseid mõnusaid endasse imevaid raamatuid on vägagi vaja ning pajatamisanne on Weinbergil tõepoolest tasemel. Isegi lugesin isegi teose läbi natuke rohkem kui ööpäevaga. Kui aga astuda samm või paar tagasi ja vaadata lugemismaailma kaugemalt, helikopteri pealt, siis selliseid hea minekuga raamatuid on tegelikult päris palju ning mingist hetkest alates on nad teineteisest raskesti eristatavad. Kaanepildid, pealkirjad, autorite nimed justkui erinevad teineteisest, aga raamatud oma olemuselt… eip, mitte nii väga. See on hetk, kus mängu tulevad erilised kiiksud, omapärad, nüansid, mis eristavad suurepäraseid autoreid headest. Vaat’ mingit sellist järgmist hüpet ootaksin ma Weinbergilt.
Teinekord parimatelt nõutaksegi rohkem - ning teie alandlik kirjatsura seda siin teebki.
