Svjatoslav Loginov. Eikeegi ja ilma nimeta. Skarabeus 2020.
Alustame peamisest. Sjvatoslav Loginov on allöeldust hoolimata oluline autor ning tema kogumiku ilmutamine igati tänuväärt. See väärib vähemalt taustsüsteemi mõttes ka lugemissoovitust igale ulmehuvilisele - ja mitte tingimata just vene ulme huvilistele. Loginovil on rida jutte, mis pole kuidagi eriliselt "venelikud", näiteks arvustatava kogumiku olulisemaid tekste "Loojang planeedil Maa" või "Põllumees". Samasuguse loo võinuks kirjutada ka mõni Lääne autor. Kogumiku koostajat Arvi Nikkarevi tuleb kiita ka esimeste katsetuste lisamise ning järelsõna eest - autori ülevaatekogumikus on need igati omal kohal.
Loginov sobib vähemalt jutuloomingu poolest (romaane pole allakirjutanu lugenud) suurepäraselt illustreerima seda, mis eristab ulmekirjanduse tippu keskpärasest. Nii mõnegi jutu idee on hea ("Loojang...", "Tavalise päeva ime"). Ma ei usu siiski, et "Tavalise päeva ime" kellelegi aastakümneteks meelde võiks jääda või kirjeldatud stseenid kellegi unenäkku jõuda. Üks 20. sajandi kirjutamistehnika arengu mõõtmeid on kirjaniku pidev lähenemine lugejale, püüd peale sündmuste ka kogemusi edasi anda. Loginov seda dramaatilstest stseenidest hoolimata ei suuda. "Loojangus", mis püüab pakkuda alternatiivset võimalust tsivilisatsiooni arenguks sauruste kunagise tsivilisatsiooni näitel, paistab see aga vähem silma.
Allakirjutanule tundub, et Loginov kuulubki nende autorite hulka, kes tunnevad ennast vabamalt suurte skeemide konstrueerimise kui tegelaste kujutamise juures. See iseenesest ei välistaks teda veel suurte nimede hulgast: ühe maailma populaarsema ulmekirjaniku Isaac Asimovi kohta võib ju sama öelda. Loginovi puhul lisandub aga paraku teadus-tehniline abitus. "Loojangus..." on rohkesti loodusteaduslikke või insenerlikke totrusi, alustades ideest, et sauruste väljasuremise põhjuseks oli kliimasoojenemine ning lõpetades alternatiivse metallurgia kujutusega. Selleks, et olla Suur Nimi, pead vähemalt midagigi hästi tegema. On raske öelda, mis võiks olla Loginovi tugev külg, mis teda väljapaistvaks muudaks.
Teravmeelsemate tekstide ("Loojang...", "Tavalise päeva ime", "Põllumees") kõrval võtavad suurema osa kogumikust enda alla need, mille ideegi pole eriti originaalne. Kogumiku viimane ning pikim teos, lühiromaan "Eikeegi ja ilma nimeta", on pretensioonikas katse nii kujutada erakordse isiku üksijäämise traagikat kui esineda sotsiaalse kommentaariga (vt. järelsõnas ära toodud autori tsitaati), kuid Loginov on endale püstitanud üle oma võimete käiva ülesande. Hoolimata mõnest heast kohast mandub tekst järjekordseks kätte maksva maagi looks - seda markeerib ka formaalselt loo alguses kasutatud tehnilise aparatuuri kõrvale heitmine kohe, kui autor tunneb, et see tema vaba fabuleerimist kuidagi segab. Teksti võiks ses mõttes kõrvutada märulikirjanik Alastair Reynoldsi "Aeglaste kuulidega" (e.k. 2017): oma varjust ikka üle ei hüppa ning igaühest filosoofi ei saa.
Viimaks, jutukesed nagu "Habemeajaja" või "Majake külas" on puhas ajaviitekirjandus. Algaja jaoks on esimene sel tasemel õnnestumine alati tähenduslik (järelsõna andmetel oligi "Habemeajaja" autori jaoks läbimurdetekst), juba tuntud autori puhul pole aga kõneväärt. Kogumikus, nagu öeldud, on need kindlasti omal kohal.
Kokkuvõtteks, lugeda ikka tasub, aga liiga kõrgele pole mõtet ootusi seada.
