Igal heal kirjanikul on oma tugevad küljed. Stephen King on suurepärane pingekruvija. 22-aastane Isaac Asimov ei teadnud suurt midagi ei elust ega inimestest, kuid "Asumi" triloogia ajaloorütm köidab lugejaid põlvkondade viisi. Hal Clement oleks vist küll pigem oma nimetissõrme ära hammustanud, kui mõne täieliku totruse kirja pannud. Kui Indrek Harlga võtab tõsiselt ette keerulist faabulat kududa, siis pole talle vähemalt Eestis võrdset ning mõnele tekstile võiks minu poolest ka Hugo anda. Et cetera.
Keskpärasel kirjanikul on keskpäraselt head maailma loomise, tegelaste kujutamise, sündmuste edasi andmise ja muud oskused. Aga ta jutt läheb meelest ära, sest pole eriliselt tugevat külge, mis seda teistest eristaks. Teineteisest sõltumatult kirjutatuna räägivad mõlemad käesoleva numbri arvustused suures osas justnimelt sellest.
Tõlkejutt on aga teistsugune. Siin on loo teemaga orgaaniliselt seotud meisterlik gradatsioon - ning see muudab teksti meeldejäävaks. Jah, jutul on märkimisväärseid puudusi (siin pole õige koht neid pikemalt lahata), kuid on siiski näha, et autor valdab vähemalt üht kirjanduslikku võtet.
Kui "Täheajale" või "Fantaasia" jutuvõistlusele saadetud lood üritaksid niimoodi eristuda, oleks tulemuseks palju tahedam lugemine kui praegu. Jah, iga autor alustab sellest, et üldse seostatud tekst paberile saaks, ja sellepärast on ka "Algernoni" toimetus debütantide suhtes leebelt meelestatud. Aga juba järgmisel korral tuleks soorituse latt kõrgemale seada. Kui autoril kulub peamine aur pungi peale, tegeleb ta põhimõtteliselt vaid kostüümidraama loomisega. Tühi kostüüm ei seisa püsti.