Otsing

Märt Laur, "Lahustumine". Hea Lugu, 2015. 440 lk. Ütlen kohe ära, et see romaan on kaugel žanriulmest. Lisaks on tegu kunagise ulmekirjaniku loomeperioodiga, mil ta oli ulme kaugele selja taha jätnud. Seega oli minu jaoks suur üllatus, kui ühel hetkel täiesti tavalisse (ning väga hästi kirjutatud ning meeletult kaasahaaravasse) n-ö olmeromaani viskas ühtäkki ulmet sisse. Seega minu soovitus on alguses tutvuda Raul Sulbi sisevaatega ulmekirjanik Märt Lauri loomesse. Minu jutt keskendub kirjaniku ühele romaanile, kuhu mingil hetkel tuleb ulme mängu nii, et see mõjub äärmiselt loomulikult. Raul

Ma kohtasin Veebruar 22 päeval, mil Aprill 14 hukati. Hõbedasel ekraanil oli 15-aastane poiss vastakuti püssidega, mille torud taevasse suunatud. Ta seisis rohmaka müüri ees, seljas valge särk ja villased püksid nagu kukutatud režiimi vangil. Esitleja lobises mikrofoni, mille ümber oli rohelisest paberist rõngas. Ta figuur hägustas vabalt seisvate sõdurite kujutisi. Valjuhääldid muutsid ta hääle entusiastlikuks kriiskeks. Vaatasin hõbedaselt ekraanilt kõrvale. Kõrgete lagedega saal oli istmeteta, nii et tavakülalised lihtsalt seisid, käed taskus. Paljud kandsid rohelisi jakke ja pükse; see

Temaatilised kogumikud on moes. Näiteks "Täheaeg" on täielikult neile üle läinud, Raul Sulbi koostas asimovliku ulme antoloogia suurmeistri 100. sünniaastapäeva tähistamiseks, Indrek Hargla on viimastel aastatel koostanud neli temaatilist kogumikku, Manfred Kalmstenil on käsil hopepunk -antoloogia (alamžanri kohta vt. https://www.ulmeajakiri.ee/?lood-lootus-ja-mass--ehk-mis-on-hopepunk ). Suundumusena on see igati mõistetav. Mingi kindla teemaderingiga piiritletud raamatut on lihtsam turundada, autoritel on lihtsam mõista koostaja ootusi, lugeja teab paremini, mida saab ning lõppude lõpuks ei

Manfred Kalmsteni eelmine kogumik „Raske vihm“ (2020, arvustatud 2020. aasta detsembrinumbris: https://algernon.ee/node/1191) on tüüpiline esikkogu, mis sisaldab väga erinevaid tekste pikemast ilukirjanduslikust otsinguperioodist. Allakirjutanu jaoks sarnaneb see veidike Robert Kurvitza „Püha ja õudse lõhnaga“ (2013; arvustatud 2014. aasta aprillinumbris: https://algernon.ee/node/953): nii Kurvitza kui Malmsteni esimestes raamatutes loovad autorid jõuliselt maailmu ning kehtestavad ennast stilistiliselt. Esikkogule oli kerge andeks anda mõningast rabedust tekstide valikul (eeskätt oleks võinud

See on üks Zätereiti lugusid. Kõigepealt ei pääse ma iga tema (või temaga seotud) loo alguses selgitamisest – et oleks arusaadav, millega tegu. Ta on bioloogiliselt enam-vähem inimene, ent ta ei ole maalane; ta tuleb siia ainult aeg-ajalt peitu. Miks Maa on unustatud kolgas, kuhu vähesed üldse pääsevad, on omaette pikem teema, mis lubatagu vahele jätta. Nagu ka see, millised on meie suhted ja miks ma neid lugusid kirja panen. Väga lühidalt võib mind nimetada residendiks. Tookord oli ta keskmisest natuke rohkem purjus. Täiesti avameelne on ta alati, kuid just selle loo puhul tundus mulle, et