„Hei, see ei ole üldse õige!“ tõstis Tommy häält. „Head peavad võitma ja pahad kaotama! Mida sa selle all mõtled, et „neid ei nähtud enam kunagi?“ Nii need asjad küll ei käi!“
Ükssarvikust valvur pööras pead ja vaatas pikalt inimest enda kõrval. „Pean vist siinkohal sinuga nõusutma. On veidi ebameeldiv, et mõned nendest vaenlastest pääsesid oma väljateenitud karistustest.“ Hetke oli ükssarviku näos hambaidpaljastav irve. „Aga me võime alati mõtiskleda teemadel „mis siis kui...“ Ükski poni küll ei tea, mis nendega juhtus, aga mõned teooriad on mul olemas...“
--
Valu. See oli esimene asi, mida ärkav Tirek tundis. Ta luu ja liha oli endiselt kange sellest kohtlemisest, mille osaks ta oli langenud, hoolimatu transport pärast tema häbiväärset lüüasaamist oli seda kõike veel mitmekordistanud. Aga vaid üks asi tegi talle kõige rohkem haiget. Üksainus viga. Hetk liigset enesekindlust maksis mulle KÕIK, mõtles ta teadvuse piiril hõljudes. Isegi Vanem on kadunud, nagu ka minu kontakt tema teadvusega. Ma olen... Üksi.
Lühike aeg, mil Tirek oli valitsenud Vanema väge, oli olnud... Valgustav. Kui ta esimest korda eeterlikku ründas, oli temasse voolanud palju enamat kui paljast maagiat. Tulnukate mõtted, plaanid ja mälestused ähvardasid kentauri mõistuse lämmatada enne... Kui Vanem end temale ilmutas. Kahjurõõmuks olnuks seda palju nimetada, kui kirjeldada Vanema esimest reaktsiooni, kuid sosinates, mis kentauri pähe jõudsid, oli arvestatav annus elevust.
Sina võid olla valitseja, olid hääled sosistanud. Kõige eksisteeriva jumal. Meie ühise tahte ilmutus. Tirek oli kogu süüst vaba. Tema õige koht, tema õiglane seisus kõige loodu tipus oli olnud tema haardes.
Ja üksainuke viga... Mingi tühine lilleõis oli temalt röövinud kogu tema tuleviku, õiglase ja hiilgava.
„... ebatavaline eluvorm, milles on ühendatud kabjaliste ja inimlaste välistunnused....“ kostis naishääl. See oli küll equestria keel, aga kummaline aktsent muutis selle raskesti mõistetavaks.
Hääl tekitas Tirekis uudishimu ja sellest aitas, et ta lõplikult teadvusele tuleks. Ta pähe lõikas uus valu, kui ta avas silmad ja eredat valgust nägi. Aeglaselt ja kindlalt võttis ta sõrad alla ja sättis end sirgu, et ümbrusega tutvuda.
Kolm seina olid pimestavvalged, nagu ka lagi ja põrand ja paistsid olevat materjalist, mida kentaur kunagi näinud ei olnud. Vaid üks sein oli läbipaistvast klaasist. Ruum klaasi taga tundus täiesti pime, Tirek nägi vaid üht asja. Ainus, mida Tirek nägi, oli laborikitlis inimene, kes hoidis käte vahel lapikut aparaati.
„Aruannete põhjal on selle Anne ebatavaline, sellel on võime omastada täielikult teiste olendite energiad, suurendades sellega omaenda maagilist potentsiaali ja kasvada sealjuures nii kasvult kui muskulatuurilt. Juhtivteadurina olen peatanud kõik katsed seda võimet uurida, kuna meie teiste vangistatud isendite maagia on kunstlik ja inimestest vabatahtlikud ei suudaks nii palju maagiat vahendada, et efekt mõõdetav oleks. Kuna equestrialased ei tea, et isend meie valduses on, ei ole ka vabatahtlike equestrialaste kutsumine teemaks,“ jätkas inimene equestria keeles, mis oli vaevu arusaadav. Ta kas ei märganud või ei hoolinud sellest, et Tirek oli nüüd ärkvel ja jälgis teda.
Tirek lajatas terveksjäänud rusikaga vastu klaasi, kolakas oli mitme suurusjärgu jagu mannetum kui siis, kui tal oli Vanema vägi. „See urgas mind ei pea!“ hüüdis ta vihaselt. „Ei suutnud Printsessid mind igavesti vangis hoida! Ei suuda ka teie mitte!“
„Kirjeldused isendi väest, kui see on kõrgpunktis, vihjavad suurele ohule. Nagu meie viimane equestrialasest külaline meile õpetas, ei oma meie tavapärased ehituslahendused tugevust, mis suudaks hoida kinni olendeid, kes omavad sellise suurusjärgu maagilist potentsiaali. Raportite järgi oli see isend suuteline alistama Printsess Cadenza, kes oli noorim alikorn ja meie eelmise külalise, Videvikusära, kallis sõber.“ Naine köhis kõri puhtaks ja jätkas: „Arvestades suuri probleeme, mida meie maaväed isendi alistamisel kohtasid ja potentsiaalset ohtu, mida isend võib tulevikus kujutada, määran ma selle ülekuulamisele.“
„Ülekuulamisele?“ röögatas Tirek ja virutas jälle abitult vastu klaasi. „Inimeseraisk, nõuad vastuseid? Minult ei saa sa ühtegi! Printsessid jätsid mu siia urkasse vedelema, aga ma ei alistu iialgi! Kui sa loodad minult koostööd, inimene, siis sa jäädki lootma!“
Inimene lõpetas monoloogi ja kummardus lähemale. Tireki kongist kiirgav valgus tõi nüüd naise näo nähtavale. See oli kole armipundar ja paar silmi, millest ei paistnud ainsatki emotsiooni. Armidest puutumata nahk võttis sisse õela naeratuse kurrud ja silmad kohtasid Tireki silmi. „Sinu koostöö ei ole vajalik,“ teatas naine ja üks ta sõrm vajutas nupule juhtimispuldil ta ees.
Naise hääletoon ja irve tekitasid Tirekis judinaid. „Mida sa omast arust teed?“ möirgas ta, kui klaasi ette hakkasid langema metallist luugid. „Pean sind meeles ja sa veel kannatad, kui siit minema saan!“ Luugid langesid alla ja viimane asi, mida Tirek nägi, oli naisterahva võigas muie.
--
Jälle ma kaotasin.
See oli ainus lause, mis operatsioonilaual lebava Vide peas keerles. Tema ajataju oli pärast neid minuteid ja tunde kadunud, kui Vide oli jooksnud, siis longanud ja lõpuks roomanud saaresügavusse Kaleidoskoobi kambri poole, kui tema supertervenemine ja jõud hakkas katastroofilise verekaotuse pärast tõrkuma. Viimane, mida ta enne minestamist mäletas, oli üks alamast klassist beeta, kes ta üles korjas ja kes lohistas teda viimased meetrid teleportatsiooniseadmeni.
Pean seda meeles, kapten Harris ja printsess Sära, vandus Vide, mõeldes loovaimatele ja sadistlikumatele viisidele, kuidas neid kahte hävitada. Tema unistamist segasid ainult arstid, kes opereerisid vigastusi, millega tema supertervenemisvõime hakkama ei olnud saanud.
Vide mõtles happe kallamisest oma kahe alistatu värsketele haavadele, kui üks doktor talle kergelt õlale patsutas. Kui ta mõtted hajusid, ründas teda täiel jõul valu, mida ta seni ignoreerinud oli. Kogu ta keha tuikas jõhkralt, eriti võigas oli see peavalu, millest ta pealuu plahvatada tahtis. Ma pole kunagi arvanud, et ma võiks kogeda valu, mis oleks segajagranaadiga võrreldav... Kah üks hüva asi, mida nende kahe piinamisloendisse lisada, mõtles Vide ja pingutas ennast, et operatsioonilaualt üles tõusta.
„Peame vabandama, et meil pole anda teile aega taastuda, söör,“ ütles naishääl ja ta silme ette tõsteti valge nööpidega särk. Hääle omanik oli mustanahaline mustade juustega naine, kelle seljas oli arstikitli asemel väliagendi vorm. Vorm oli kulunud, seda oli lahingus kantud, vöö peal rippusid püstol ja uinutikaigas. „Pange ennast riidesse. Leedi tahab teid näha.“
Vide meeltesse imbus kummalist hirmu. Leedi on see, kes jagab mulle missioone. Tema on see, kes jagab missioone meile kõigile. Ma pole arvestanud sellega, et pean oma ebaõnnestumisi talle selgitama, mõtles Vide, kuigi temas säilis austus naisterahva suhtes. Sellise kohtumise korraldamine praegu, kus mu tervis on selline, nagu ta on, on üsna nutikas. Ma olen tema suhtes kaitsetu, kui tulen otse operatsioonilt ja mul pole veel puuduva käe asemele proteesi pandud. Veel üks annus viha sähvatas ta meeltes, ta lisas libalased oma piinatavate ohvrite nimekirja, vaeveldes ühe käe abil särgi nööpe kinni panna.
Kohe, kui ta saavutas nii esindusliku vormi, kui parasjagu võimalik oli, juhatas naisagent Vide koridoridesse. Rännaku käigus asendusid haigla erkvalged seinad poleeritud puidu, tapeedi ja maalidega, külma kahhelpõranda asemele ilmusid mustrilised vaibad, päevavalguslampide kliiniline valgus asendus päevaga, mis paistis kõrgetest akendest järgmise koridori seintes.
Nende jalutuskäik lõppes suurte paarisustega, mille vahelt naisagent ja Vide läbi astusid. Tuba nende taga oli suur ja rikkalikult sisustatud. Seinaääred olid täis raamaturiiuleid, nende vahel seisid iidsed skulptuurid ja nõud. Ruumi keskel oli suur holograafiaprojektor, mis täitis ruumi punaka valgusega, selle kohal hõljus equestrialaste koduplaneedi punakas illusioon. Projektori juures oli suur kõrge seljatoega tugitool, toolilistujast paistis vaid käetoele nõjatuv kontkõhn käsi, mis hoidis veiniklaasi.
„Vabandused viivituse pärast, Leedi,“ ütles Vide ja kummardus. Kummardusega kaasnes iiveldamaajav peavalulaine. „Nad lasid mind alles nüüd haiglast välja.“ Järgnes ebamugav vaikus ja Vide jätkas: „Oli palju tegureid, mis otsustasid selle viimase lahingu lõpu sealses maailmas, need on ka raportites korralikult kirjas, aga ma vastutan enda ebaõnnestumiste eest ise. Ja olen valmis ka karistust kand...“
Vide jutu katkestas tugitoolisügavusest kostev kägisev naer. „Miks pean mina sind karistama, noor mees?“ küsis Leedi lõbusal toonil. „Olen kõik saabunud raportid läbi lugenud ja ma kutsusin sind, et soovida sulle õnne kõigi EXALT-i strateegiliste ülesannete õnnestumise eest.“
Raamatukogus taastus pea täielik vaikus, kuni Videl õnnestus vastus välja mõelda. „Õnnitlused?“ kokutas ta. „Meid suruti välja! Kaotasime kogu varustuse ja enamiku agente, kes sinna maailma olid saadetud, rääkimata materiaalsest kahjust, mis kaasnes Kaleidoskoobi hävitamisega, et nad meie asukohta ei tuvastaks! Ilma meie abita seal maailmas võivad Vanemate tegevust tabada suured tagasilöögid!“
Tooliseljatoe tagant kostis ohe. „Noor mees, kas sul ei ole su missioni algne eesmärk meeles või? Sa pidid hindama sealseid põlisrahvaid ja nende suutlikkust panna vastu väljaspoolt nende maailma saabunud sõjajõududele.“ Veiniklaas kadus korraks toolileeni varju, Leedi võttis lonksu ja naeris. „Mulle tundub, et te olete suurepäraselt tõestanud, et nad on selleks vägagi suutelised, isegi ilma oma päikeseprintsessita.“
Kas ta norib mu kallal või, mõtles Vide, tundes hetkelist vihasööstu. See lahtus ja ta rääkis: „Vabandage mu küsimust, Leedi, aga kas te väidate, et see kõik oli osa mingist suurest plaanist? Enamik meie alfadest sai selles neetud maailmas surma ja kõik see oli vaid selleks, et teada saada, kui hästi nemad ennast kaitsta suudavad?“
„Üldsegi mitte, noor mees. Nende surmasaamine oli vaid täiendav õnn.“ Enne, kui Vide sellele vastata jõudis, Leedi jätkas: „Tark poiss. Kas sa tead, mis on su kallite alfade ja sinu põlatud beetade peamine erinevus?“
„Kas te räägite, et teil oli vaja Alfasid vaid...“
„Vasta mu küsimusele, laps,“ kärgatas käsk nagu piitsahoop.
„Alfakandidaadid anti otse Vanematele modifitseerida, mille tulemusel täiendati neid palju suuremal määral. Beetakandidaadid on modifitseeritud EXALT-i tehnikute poolt ja on tavalistest inimestest vaid veidi võimekamad,“ vastas Vide automaatselt.
„Täiesti õige vastus, aga see pole see vastus, mida mina ootan,“ vastas Leedi. Ruumis lasus mõni hetk vaikust ja Leedi jätkas: „Peaerinevus on see, et alfad, kelle Vanemad meile jagasid, kannatavad kergete dogmade all, mis panevad nad igal võimalusel töötama Vanemate heaks. Beetad on aga lojaalsed inimkonnale ja Maale.“
Toolileeni tagant kostev naer tundus kohatu. Hetke pärast Leedi jätkas: „Ma tean, et ma tegin kuradiga kaupa, kui nõustusin Vanemate pakutud koostööga rünnakutes siin Maal, kui nad neid korraldasid. Ainult nendel oli väge võidelda pimedusega, mis ees ootas ja ma nõustusin nende pakkumisega päästa inimkond väljasuremisest. Aga kui saabusid uudised Videvikusärast ja tema rahvast... Ma kahetsesin. Ma olin müünud inimkonna hinge, et jääda liitu kuradiga, samas kui meie eksinud vennad XCOM-is said sõbraks inglitega.“
Vide ajud jahvatasid kuuldut ja selle ebaloogilisust, samas tuikav peavalu segas tal puslet kokku panemast. „Aga miks...“
„Kasvatamatu jõmpsikas, ära sega vahele, kui vanem daam räägib,“ mühatas Leedi. „Selle põhjal, mis me oleme Vanematest teada saanud, tean ma nüüd, et flirt nendega oli viga. Alfad olid lahinguis küll tublid, aga ilma oma kahetsustunde ja empaatiavõimeta olid nad vaid Vanemate marionetid, samasugused, nagu nende sektoidid. Ma otsisin teid, kuidas EXALT alfadest niimoodi puhastada, et Vanemad tähele ei paneks... Ja siis tulid mängu sina, mu kallis rumal poiss. Sa tõmbasid oma tapaihaga kõik alfad kenasti Equestria põrgusse surema ja saatsid kõik „nõrgukesed“ beetad mulle tagasi. Ja nüüd... Oled sina viimane alfa. Viimane oma liigist.“
Vide meeli haaras tunne, mida ta kunagi kogenud ei olnud. See oli külm ja uimastav. „Miks sa mulle seda räägid?“ küsis ta vaikselt.
„Sest mina ja sina oleme sarnasemad kui sa ette kujutad. Nagu sullegi, on ka mulle alati meeldinud inimeste ja sündmustega oma kasuks manipuleerida. Mida efektsemalt see välja kukub, seda rohkem mulle meeldib. Nagu sullegi, meeldib ka mulle vaadata teisi hetkel, kui nad avastavad, et nad on lõksu astunud,“ rääkis Leedi. Raamatukogus kajas kägisev naer.
Ma... Ma pean põgenema saama. Sellest tuleb Vanematele teada anda! Vide mõtles palavikuliselt plaane välja, astus sammu tagasi ja proovis Andeid aktiveerida. Tulemuseks oli vaid pimestav peavalusööst. Ta kukkus põlvili ja kaotas tasakaalu, nüüd oli tal raske isegi pead tõsta, et ülespoole vaadata.
„No kas Anne vedas alt? See oli oodatav, kuna ma käskisin kirurgidel paigaldada sulle reeglimurdja, kui nad sind opereerisid.“ Leedi jätkas üleoleval häälel: „Vivi? Ole kallis ja vii Vide haiglasse tagasi. Ta on EXALT-i jaoks nüüd kasutu, aga tema implantaate on veel vaja.“
Vide kuulis vaid lõginat, kui uinutinui täies pikkuses avanes, järgmiseks tundis ta lööki vastu kukalt. Järgmine hoop tabas teda alaselga ja ta kukkus maha. Kolmas hoop kustutas teadvuse ja lõpetas ka läbikukkumise, reetmise ja tõe teadasaamise valud.