„Minevikus on olnud hetki, kui olen tundnud ebamäärast aimdust, et sündmused, mida ma näen, on juba varem juhtunud... või nad oleks pidanud juhtuma teisiti. Mul pole küll veenvaid tõendeid, aga mul on hüpotees, et selline tunne on viimane jäänuk teisest ajaliinist, enne kui misdagi täiesti võõrast muutis asjade kulgu.“ - Tähepöörise Habemik ajas rändamisest, déjà vu'st ja olenditest, mis pärinevad võõrast dimensioonist.
--
08:50, 16.12.2015, haiglatiib
See déjà vu tunne polnud just väike, mida Tulekärakas koges, kui ta seisis haiglatiiva üksikpalatite koridori viimase, ilma kirjadeta ukse ees. Nagu eelmiselgi korral, seisid tänagi kummalgi pool ust identsed valvurid, kelle vormidel olid rohelised märgid. Ta vältis valvurite pilku ja mõtles välja vabandust, et pöörata ümber ja kapata minema nagu kaks päeva tagasi.
Mõtles, mis ta mõtles, aga ühtki head vabandust pähe ei tulnud.
Ma ei arvanud, et Will Jenkinsi tarkusetera võiks minu kohta käia, mõtles Tulekärakas. Ta tammus kergelt ja püüdis seljavalust mitte võpatada. Kabi tõusis lingi poole, aga langes pärast kõhklemist jälle marmorpõrandale tagasi. Sekund hiljem oleks see koletis mu pooleks lõiganud, mis siis, et ma bioloogiliselt libalane olen. Kui Matt poleks mind seal selle kommentaariga töganud, mille käigus ma positiivsust omastasin, oleksin seniajani voodis, mõtles ta ja tahtis uriseda. Videvikusära ja Mesimagus olid ohus, pealegi veel kõik see, mis siin Canterlotis toimus... Ja mille pärast ma viimati teda siunasin? See mõttekäik pani Tulekäraka viimaks ust lahti lööma, kõhkluseid ja seljavalu needma ning sisse marssima. Chrysalis, kui sa nüüd oleskled siin koos mingi tuulepäise täkuga, kelle omale kabja ümber oled keeranud, ja naudid temaga koos viinamarju, siis...
Esimene asi, mis Tulekärakat jahmatas, oli täielik vaikus. Ta peatus ja ainsaks heliks, mida ta kuulis, oli tema enda sihilikult valjude sammude marmoril hääbuv kaja. Teine asi, mis ärevaks tegi, oli peaaegu täielik rahu, mitte kedagi ega midagi ei liikunud. Viimane asi, mis teda ehmatas, oli olend voodis.
Chrysalis, libalaste kuninganna, pere valitsejanna, riigipöörde organiseerija, kes oleks printsessid peaegu troonilt löönud, üks ambitsioonikamaid olendeid kogu maal... lebas ruumi keskel voodis nagu surnu. Ilma oma kamandava ja nõudliku, müüreväristava hääleta tundus ta... kuidagi väheldasena. Ta oli teki all, kaelasoomustes paistis kaks kuuliauku, mida oli maagia ja libalaste esmaabivõtetega lapitud.
Kuninganna Chrysalis, kogu oma kohutava hiilgusega... krimpsutas nägu ja nuuksus kergelt läbi rahutu une.
See ei ole võimalik. See peab olema mingi trikk, teisik, illusioon! Ta ei lase kunagi kellelgi endale niimoodi viga teha, ütles Tulekärakas iseendale. Ta teadis, et ta peaks palatit veidi uurima, et leida märke pettusest või illusioonist, kuid ei saanud silmi voodilt lahti. Chrysalis ei saa olla haavatud. Ta on liiga vägev ja salakaval ning ta ei saa kunagi lasta ennast paista nii... nii...
„Sinu muretunne paneb mul kõhu valutama,“ ütles Chrysalis. Ta hääl oli kõvem kui sosin, aga vaiksem kui tavaline jutt. Üks silm avanes aeglaselt ja ta võlus näole naeratuse, aga ei pingutanud tõusta. „Ja see tuttav viha, mida ma alati tunnen, kui sa ukse taga passid. Ma lootsin, et viimaks sa mind ikkagi külastad. On midagi, mida ma sinult tahan.“
Tulekärakast kiirguv viha asendus segadusega. „Tahad midagi minult? Kust sa võtad, et ma aitan sind pärast seda kõike, mis sa teinud oled? Sina...“
„Ma olen teinud vigu,“ ütles Chrysalis ja naeris valulikult. „Ära mängi üllatunut, kallis. Pärast rünnakut on mul olnud palju aega, et asjade üle järele mõelda.“ Ta silm pilkus aeglaselt ja vaatas seina poole. „Ma lähen pere juurde tagasi kohe, kui saan nii terveks, et võin liikuda. Ja ma kavatsen jätta siia pärija, kes jääb Cantelotti asju ajama.“
„Ma ei tule sülemisse tagasi, ema,“ vastas Tulekärakas järsult ja ta viha kahekordistus, kui talle järgmine mõte pähe tuli. „Pealegi ma ei kavatse hakata sulle alluvaks, sabotööriks või mis iganes parasiidiks, kelle abil sa oma sepitsusi tahad ajada.“
Chrysalise pilk langes tagasi kärkiva libalase peale. „Sa tegid õigesti, kui sa Cadance'i afääri ajal mulle vastu hakkasid. Ma olen sellest nüüd aru saanud,“ ütles ta ja naeris taas, kui Tulekärakas seda kuuldes peaaegu kukkuma pidi. „Minu järglane püüdis minult võimu võtta, kui meie võimuhaarmaiskatse Canterlotis läbi kukkus, ja mul on olnud aega mõelda selle üle, mis läks valesti. Libalaspered on alati edenenud jõudsalt siis, kui teised rassid on õnnelikud, aga minu ahnus oleks põhjustanud selle õnnetunde närbumise ja lõpu. See on ka põhjus, miks ma võtsin riski liituda printsesside ja teiste rassidega sissetungijate vastu.“
„Olen sellest isegi aru saanud,“ pomises Tulekärakas, kes oli ikka veel šokeeritud sellest, kuhu vestlus tüüris. „Oletan ka, et sul on mingi eesmärk, mille poole sa püüdled.“
„Nagu ma ütlesin, minu eelmine pärija, keda ma ette valmistasin, üritas haarata võimu. Ma ei saanud teda sellele positsioonile jätta, seega ma kõrvaldasin ta ja valmistasin ette uue pärija.“ Chrysalise häälest kostis mõningast kõhklust, kui ta järgmisi sõnu valis. „Ma olen tema juures teinud kõik, mida ma olen suutnud, et temast ei saaks sellist, kes kordab minu vigu.“
Need sõnad, mida Chrysalis lausus, käisid kõige selle vastu, mida Tulekärakas kuningannalt oodata oskas. See ei saa olla õige. Kindlasti ta hoiab midagi vaka all ja naerab mu üle.
„Muidugi sa mõtled, et see kõik on võimatu, mida ma räägin, eks? Sinust keeb välja jahmatust nagu auru keevast veest, kallis,“ kommenteeris Chrysalis oma iseteadva muigega. „Ma valmistasin teda ette nii hästi kui oskasin, kuid nüüd on mul vaja kedagi, kes hariks teda teiste rasside koha pealt. Õpeta teda nägema neid millegi enamana kui vaid toidu ja ressursina, mida kasutada. Pealegi on tal vaja... praktilisi kogemusi, mida ta pere keskel kunagi ei saaks. Palun tee seda viimast asja minu heaks!“
Ta nõuab mult rohkemat kui niisama lapsehoidmist. Ta palub mul muuta enda pärandit ja pere tulevikku. „Ma teen seda,“ vastas Tulekärakas vaevu sosistades, olles ikka veel šokis sellest teemast.
„Aitäh, Syf.“
See tabas Tulekärakat nagu piitsahoop selga. „Ära kunagi enam seda nime ütle,“ urises ta, pööras ringi ja trampis uksest välja... Ning peaaegu kukkus ühe varsa pärast, kes oli ukse taga seisnud, kõrv vastu ust. Vaja oli vaid üht pilguheitu sellele varsale ning Tulekärakas sai aru, milliseid „praktilisi kogemusi“ silmas peeti ja millesse ta end vabatahtlikult pühendanud oli.
Väliselt paistis varss olevat Ponyville'i paharettidega samaealine ja ka tema kombed paistsid peegeldavat neid. Suured silmad ja lai naeratus rääkisid elevusest ja innust.... Kuid kõik muu temas lausa karjus: „Ma olen esimest korda pere juurest eemal!“ Õnneks oli ta valinud ükssarviku kuju, kuid karvastik oli tumehall ja lakk tume sinakasroheline. Ta silmad olid rohelised ja püstiste pilujate pupillidega nagu Chrysalisel ning lai naeratus oli täis teravaid hambaid.
Kui ükssarviku väliskuju välja jätta, nägi see varss igas mõttes rohkem libalase moodi välja.
„Hei, Syf! Ma olen nii õnnelik, et ma viimaks kohtusin sinuga!“ lobises varss kiiruga. „Pärast seda, kui Emake oli vanemate õdedega tegelenud, oli esimene asi, mis ta mulle ütles, et ma peaks olema rohkem Syfi moodi! Siis ta hakkas mulle rääkima kõikidest asjadest, mida ma ei tohiks teha, kuna Syf ei teinud seda....“ Varsa jutt jäi pooleli, sest Tulekärakas haaras ühe esijalaga ta pea ümbert kinni ja tiris ta koridorist ühte tühja ruumi.
Kohe, kui oli selge, et ruumis rohkem kedagi ei ole, löödi uks kärme tagajalahoobiga kinni. „Ole nüüd tasa ja kuula, mida ma ütlen, tõuk,“ sisistas Tulekärakas ja lõi kõhklema. Päikese päralt, juba ma hakkan Chrysalise kombel pihta, mõtles ta ja vaatas noort libalast. Äkiline pealehüppamine ei paistnud olevat varsa entusiasmi jahutanud. Kui tegu on mingi kättemaksuskeemiga.... siis müts maha sinu ees, Emake. „Enne, kui me muust rääkima hakkame, siis kõigepealt: ära kunagi enam ütle mulle Syf. Minu nimi on Tulekärakas ja niimoodi sa minu poole ka pöördud. Kas on selge?“
„Täiesti selge!“ Vastuses kõlas sama palju entusiasmi nagu varasemaski jutus ja paistis, et järsud sõnad varsale ei mõju.
Tulekärakas kergitas selle peale kulmu ja vaatas varssa kriitilise pilguga. „Meie erilise võime mõte on varjata meie tegelikku olemust. Ütle mulle, miks sa otsustasid välja näha just libalase moodi?“
Varsa elevus vähenes pisut. „Noh... Emake ütles, et me ei tohi kasutada nende ponide välimust, keda me kohtame, ja mulle tundus, et need on ainsad värvid, mis mulle sobivad...“ Ta hääl kahanes sosinaks ja ta ei suutnud kauem Tulekärakale silma vaadata.
„Kas said siis aru, milles asi on?“ küsis Tulekärakas. Ta hääl oli nüüd palju leebem, kuna varss tema ees oli peaaegu kössi tõmbunud. Teda piinas kerge süütunne ja ta kummardus varsaga samale tasemele. „Nüüd sa tead, et midagi on valesti, aga me saame seda ju parandada, okei? Miks sa ei võiks muutuda millekski teiseks? Ma jätan rassi ja värvid sinu valida, sa pead olema vaid equestrialase moodi.“
Tundus, et varss sai sõnadest julgust, ta nägu lõi särama, talle turgatas midagi pähe. Üle ta keha käsisid rohelised leegid ja ta välimus muutus. „Kuidas niimoodi oleks? Kas see ei meeldi sulle? See... ei meeldi sulle. Mis jälle valesti on?“ Tema taastunud entusiasm kahanes uuesti, kui ta nägi, kuidas tema uuele välimusele reageeriti.
Tulekärakas kattis pettumusest oma näo kabjaga. „Selline välimus on... unikaalne, kuid siin on probleeme. Esiteks musta karva ja punase laka kombinatsioon on liiga kontrastne ja see on tavalistele equestrialaste värviskeemidele vastupidine. On küll erandeid, kuid enamusel equestrialastel, keda ma kohanud olen, on lakk karvadest tumedam.“ Tulekärakas laskis kabjal silme eest langeda, et varssa vaadata, kuid tahtis seda kohe uuesti silme ette tõsta, kui nägi, millise tähelepanuga iga tema sõna kuulati. „Pealegi... Alikorni välimus ei ole hea valik. Arvestades seda, kui haruldased nad on, äratab selline välimus väga suurt tähelepanu.“
„Oh, ma saan vist aru...“
MÜRTS!
Palati uks pidi peaaegu hingedelt lendama ning midagi väikest ja kiiret sööstis ruumi. See põrkas mööda seinu, lage ja põrandat, kuni peatus Tulekäraka väljasirutatud kabjal. Selleks lendkehaks osutus kummaliselt väike valge pall, mille lennuga poleks tohtinud selliseid tagajärgi kaasneda... ilma märkimisväärse abita.
„See vist sattus siia!“ hüüdis koridoris noor hääl, millele järgnes pegasusevarss, kelle nimeks Tulekärakas ähmaselt mäletas olevat Tuhatnelja. „Hei, Mesi! Sa oleksid äärepealt selle palliga ukse hingede pealt minema löönud! Ega sa nüüd kahurikuuli ilumärki saanud?“ hüüdis Tuhatnelja ukselävele jõudes, kuid kangestus, kui nägi, et ruum ei ole tühi.
Mesimagus (see noorem, nagu Tulekärakas märkas) galopeeris ümber nurga ja uuris tekitatud kahju. „Haruldus ütles, et see pall võib aidata mul ilumärki saada, aga see ei aita üldsegi!“ kaebas ta, aga ta pahurasse näkku tõusis paanika, kui nägi, et pall on täiskasvanud poni kabjal. „Aga see uks oligi niimoodi, kui me siia jõudsime!“ kuulutas ta ja Tuhatnelja noogutas agaralt kaasa.
Lähenev küüniste ja kapjade hääl marmorpõrandal kuulutas Alvari ja Õunaõie lähenemist. „Tüdrukud, teie vabandus ei kanna välja,“ ütles noor greif ja kummardas Tulekärakale. „Vabandust selle ukse pärast. Loodetavasti sina ja su... õde ei saanud viga, miss Tulekärakas?“
„Ei saanud jah, meiega on korras,“ ütles Tulekärakas ja heitis palli varssadele tagasi. Ei, oodake, mis õde? Miks ta... Küsimus sai vastuse siis, kui ta heitis kiire pilgu teise libalase poole palatis, ja ta kattis näo jälle kabjaga. Heakene küll, vähemalt oskab ta kiiresti mõelda, kuigi loomingulisus jätab väheke soovida.
Nende sekundite jooksul, mil Tulekäraka tähelepanu oli koliseval uksel ja saabuvatel varssadel, oli libalasevarss võtnud uue kuju, mis põhimõtteliselt juba vastas nendele tingimustele, mille Tulekärakas ette oli lugenud. Ta oli jälle ükssarvikuvarss, tal olid turris tulioranž lakk ja saba ning helehall karvkate. Pealegi olid tal ilumärgid, mis kujutasid kolme põlevat küsimärki.
Tegelikult ei saa talle seda valikut pahaks pannagi, kuna ta põhimõtteliselt ju ei riku kuninglikku dekreeti, mis keelab kopeerida teiste PONIDE välimust, mõtles Tulekärakas, kui ta oli pärast iseenda väikese peegelpildi nägemist silmad taas kabjaga katnud. Chrysalis naerab mu üle praegu. Ma kohe tunnen seda.
Alvar oli tema žesti ja kimbatust märganud ning heitis talle kahtleva pilgu. „Okei siis, vabandame vahelesegamise pärast. Tüdrukud, me peaksime ...“ Seekord pidi noor greif üllatust alla suruma, sest Ilumärgirüütlid olid ta ümbert juba kadunud, libalasevarsa sisse piiranud ja pommitasid teda küsimustega.
„Sul on juba ilumärk! Kui lahe!“
„Vist küll?“ tuli häbelik vastus.
„Mida see märk tähendab? See peab olema midagi ägedat!“
„Ei tea.“
„Sa ei tea? Kuidas sa ei tea? Ee... Sinu ilumärgiks on küsimärgid. Äkki on sinu eriliseks andeks mitte teada, mida su ilumärk tähendab?“
„Äkki jah?“
„See on totter, ma pole kunagi kuulnud midagi ilumärgist, mis tähendab ilumärkide mittetundmist.“ Küsimusterahe katkestas hirmunud ahmimine. „Tüdrukud! Aga mis siis, kui me oleme kaotanud võimaluse endale üldse ilumärke saada, sest me hakkasime neid liiga vara otsima?!“
„Äkki su õde Tulekärakas räägib, tema sai ju sama märgi. Mis su nimi üldse on?“
„Tulekärakas!“ kuulutas libalasevarss valjusti ja võiduka (ja õnneks ilma kihvadeta) naeratuse saatel. Tema enesekindlus aga vääratas, kui nägi Ilumärgirüütlite mõistmatuid nägusid ja seda, kuidas vanem libalane jälle kabja näo ette tõstis. See paistis tal juba harjumuseks muutuvat.
„Ema oli laste nimesid välja mõeldes kohutavalt fantaasiavaene,“ ütles Tulekärakas, meelitades teiste tähelepanu libalasevarsalt enda peale. Tegelikult ei olegi see vale, sest enamusel meie peres ei olegi nimesid... „Me mõlemad olemegi Tulekärakad, aga väikest hüütakse Tuleebemeks.“ Ta vaatas korraks varsa poole ning nägi laia naeratust ja nii agarat noogutamist, et Tulekärakas hakkas kartma, et tal kukub pea otsast.
Seletus paistis kolme equestria varssa rahuldavat, nad jätkasid värskeltristitud Tuleebeme grupiviisilist ülekuulamist. Alvarit ei paistnud see veenvat, ta astus Tulekäraka kõrvale. „Ema oli kohutavalt fantaasiavaene nende nimedega?“ kordas greif, vaatas Tulekärakale kahtlustavalt silma ja pööras siis pilgu taas varssade poole. „Paitab, et su „õde“ on juba rüütlite hulka arvatud, rääkimata nende teistest kohustustest.“
Alvar on terane nooruk. Ilmselt tuleb talle tema positsiooni tõttu meie tegelik olemus millalgi teatavaks teha. Tulekärakas vaatas pikalt noort greifi ja vastas: „Kuidas ka ma ei tahaks näha Emakese Kalleima reaktsiooni, kui tema valitud pärija õpib neilt kolmelt, kardan ma, et Tuleebe jääb lähitulevikus ikka minu kõrvale. Aga kohe, kui ma olen kindel, et ta ei pane ennast ega perekonda lolle tempe tehes ohtu, võin kaaluda, kas luban teda omapäi või mitte.“ Nõrk mõttelõng hakkas kujunema plaaniks ja ta vaatas uuesti Kõrgeima Küünise poole. „Muidugi võivad kõik varsad midagi lolli teha... Ma võin küll eksida, kuid paistab, et sina teed päris head tööd, hoiad neid kindlust maha põletamast.“
Alvar sai Tulekäraka mõttest kähku aru ja kehitas kergelt õlgu. „Ükski neist plaanidest, mida Ilumärgirüütlid seni pidanud on, pole veel ähvardanud suurt varalist kahju tekitada, aga ma olen nende õdedelt lugusid kuulnud. Mõned nende teod trotsisid igasugust loogikat.“ Ta vaatas korra Tulekäraka poole ja noogutas. „Kui su õel avaneb kunagi võimalus Ilumärgirüütlitega liituda, võin anda endast parima, et ta viga ei saaks.“
„Aitäh,“ vastas Tulekärakas, aga tema jutt jäi pooleli, sest ta tajudesse hakkas tõusma midagi sünget. See ei ole emotsionaalne rünnak ega märk sellise tulnuka kohalolust, kes seda teha võis. See on lausa tunnete puudumine siin ruumis. Kuidas saab see ometi niimoodi tunduda, kui Alvar ja Ilumärgirüütlid siin on?
Küsimus sai vastuse siis, kui Alvar ja Tulekärakas katkestasid silmside ning avastasid, et Ilumärgirüütlid ja Tuleebe on kadunud.
--
10:00, 16.12.2015, Videvikusära eluruumid
Treenimata või asjassepühendamata silma jaoks nägid Videvikusära eluruumid välja risti vastupidiselt sellele, mida ühelt printsessilt oodata võiks. Siin-seal vedelesid paberivirnad, leidus tühje pastakaid. Kaoses vedeles raamatuid, mõned olid kindlast kohast avatud, teised suletud, kuid nende lehtede vahelt turritasid värviliste järjehoidjate puhmad.
Videvikusära istus keset kaost, üks pastakas kõverdunud vasaku kõrva taga ja teine kribas pärgamenti ta ees. Pastakas sai maagiaväljas tühjaks, see heideti telekineetilisest haardest õhku ja ta haaras kõrva tagant järgmise.
Astel haaras tühja pastaka lennult ja pani teiste tühjade kirjatarvete kõrvale. Draakonipoiss hüppas pingile teisele poole Videvikusära lauda ja hakkas lauale laotud pabereid sortima. Suurem pakk jagati kolmeks väiksemaks ning Astel sirvis ja uuris igatüht, enne kui klambriga kokku pani ja uuesti ühte virna ladus.
„Astel, kas sa oled juba kaptenitele teated ära saatnud?“ küsis Videvikusära ja pidi ehmatusest õhku hüppama, kui nägi, et assistent istub juba tema vastas laua taga.
„Jah, kapten Laul ütles, et tema sõnumitooja käib läbi ja võtab käsud kaasa, ma jätsin teated veel kapten Armori ja Sööstu sekretäride kätte,“ vastas Astel ning vaatas korraks üle paberite, mis olid ta käppade vahel. „Andsin veel printsess Lunale teada, et sa tahad temaga rääkida. Ta ütles, et tuleb nii ruttu läbi, kui saab.“
Printsess Luna? Millal ma palusin Astlal veel temale teate saata? Ma veel mõtlesin, et ehk näen teda homme või ülehomme... Videvikusära soris viimaste päevade mälestustes ja vaatas siis Astelt.
Draakonipoisi silmad olid järjekordsete paberite varjus, mida ta parasjagu sortis, kuid ta hääletoon kõlas tuttavalt. „Sa pomisesid viimasel öösel läbi une kohtumisest temaga, tavaliselt kulub sul pärast unesrääkimist terve päev, enne kui sa asja ka tegelikult ette võtad. Ma siis haarasin initsiatiivi.“
Videvikusära ümber hõljuv telekineesist kantud paberite keeris peatus ja poni vaatas Astla poole. Ta on tõesti parim assistent. Ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma temata hakkama saaksin. Hõljuvad paberid kogunesid pakki ja laskusid lauale ning ta libistas end pingilt maha ja läks ümber laua.
Paberisahina ootamatu lakkamise pärast tõstis Astel silmad enda töö pealt üles ja ta näkku tõusis koomiline pahur ilme. „Meil on siin palju teha, Videvik. On sul tõesti veel aega ka nendeks kallistusteks ja muudeks plikalikeks värkideks?“
„Sul on vist õigus. Aitäh, et meelde tuletasid, Astel,“ vastas Videvikusära dramaatilise ohke saatel. Nad vahetasid iseteadva muige. „Kui valmis saame, teen sulle ühe korraliku kallistuse,“ ütles Videvikusära ja hüppas tagasi toolile.
„Lisan siis selle kah kohustuste hulka,“ noogutas Astel tõsiselt. Saabus mõnus vaikus ja nad jätkasid kahekesi tööd. Aga rahuliku stseeni katkestas õrn koputus uksele. Astel läks kiiresti vaatama, kes seal on, ja tuli tagasi. „Videvik? Mäletad, ma ütlesin, et printsess Luna tuleb läbi kohe, kui saab? See vist juhtus palju varem kui ma arvasin.“
„Ma tulen alati, kui sõber kutsub,“ ütles printsess Luna ukselävelt ja naeratas Videvikusärale. „Ega ma sind sega, Videvik, kas tohin sisse tulla?“
Videvikusära tõusis laua juures püsti, kuid ei lahkunud oma segaduse keskelt. „Muidugi, tule külla! Ma tegelen siin paari asjaga ja tore oleks sinu arvamust kuulda!“ Ta osutas paberivirnadele laua ümber ja vaatas siis imestades assistendi poole. „Astel, kuhu sa lähed?“
Draakonipoiss oli haaranud laua äärest kolm paberipakki ja oli juba poolel teel ukse poole. „Lähen viskan need kaptenitele ära. Säästan veidi nende aega, siis ei pea nad virgatsite järel ootama. Tulen õhtul läbi ja toon süüa kaasa, eks?“ rääkis Astel naeratades.
Vaikne hetk ei kestnud kaua, kuna koridoris lähenes kabjaplagin ning Mesimagus, Õunaõis, Tuhatnelja ja keegi neljas varss tormasid draakonipoisist sellise hooga mööda, et viimane kohapeal pöörlema hakkas. „Plikad! Te ei tohi koridorides niimoodi joosta! Teiega võib juht...“ Uks sulgus ja Astla manitsuse lõpp jäi alikornidel kuulmata.
„Kui ma peaksin nimetama kedagi, kes vääriks raske töö eest kõige enam kiitust, oleks su assistent esimene,“ ütles printsess Luna muheledes ja kappas laua juurde. Ta libistas pilgu üle korrapärase kaose ja istus. „Peale Astla tubliduse on sul ilmselt muidki teemasid, mida arutada. Olen kuulnud ettekandeid teie seiklusest Ponyville'is. Pealegi rääkis su vend, et sa kavatsed hakata osalema Equestria kaitses... Sinu argument pidi olema kaalukas, kui see juba teda veenda suutis.“
Paberid Videvikusära telekineetilises haardes kogunesid pakkidesse ja maandusid ümber ta tooli. Ta tahtis Lunale otsa vaadata, kuid ei suutnud pilku lauast kõrgemale tõsta. „See on tõsi. Mul on viimasel nädalal olnud palju aega mõelda asjade üle, mida ma viimasel aastal kogenud olen. Ma olen alikornist printsess ja Maagiaelemendi Kandja. Mul on kohustus kasutada meie rahva heaks kogu oma väge. Ma mõtlesin, et see tähendab...“ Lillakas säde sähvatas maagiakiireks, mis lõikas krüsaloidi peast kubemeni puhtalt pooleks, tuli Videvikusärale meelde ja ta võpatas. „...et ma pean võitlema nagu sina ja Särav seda teete, aga üks inimesest sõber tegelikult ütles mulle, mida teha. Pean seda meeles pidama.“
Luna vaikis ja kallutas pead, julgustades Videvikusära jätkama.
„Ma ei oska käsitseda relva ega juhtida lennukit, kuid ma oskan neid tükkideks kiskuda, et teada saada, kuidas nad mõtlevad ja elavad,“ karjus Vahlen ja surus tahvelarvutit oma rinna vastu. „See on see, mida ma teen. See on ainus, mida ma teen!“
„Ta kaotas kedagi lähedast, ma arvan,“ alustas Videvikusära ja vaikis, et sõnu valida. Ma pean Moirat ikkagi sõbraks ja ma ei taha tema selja taga temast halba rääkida, kuid see, mida ma nüüd teada olen saanud, heidab temale teistsugust valgust... „Ta oli valmis andma endast kõik, et hoida ära see, et sama juhtuks kellegi teisega, ta teadis oma tugevusi ja piire. Ta aitas härra Shenil ehitada kõiki neid imelisi asju, mida inimesed kasutavad, sel alal oli ta tõeliselt hea.“
Luna noogutas tunnustavalt ja vaatas lähimat paberivirna. „Su sõber on üsna tark ja ma vaatan, et sa järgid tema eeskuju targasti. Paistab, et sa lood uut müürilille loitsu... milles on viga sees?“
„Siin on hulk müürilille loitse erineval tasemel vigadega. Ma usun, et me võime kaardiväelasi treenida tuvastama müürilille varjus olevaid objekte, mõjutades neid mittetöötava, vigase müürilille loitsuga. Kui neil on peaaegu mittetöötav loits meeles, saavad nad harjutada vahepealsete vigaste loitsudega, kuni nad suudavad passiivselt tuvastada tehisliku müürilille loitsu, mida EXALT kasutab!“ seletas Videvikusära kiiruga ja jäi huult närima. „Mis sa arvad, kas see toimib? Ma rääkisin peaarkanistile, kuid paistis, et tema arvates see ei toimi.“
„Sellest ajast on palju aastaid möödas, kui ma viimati nägin sellist aklimatiseerumisepõhist õpetusmeetodit, kuid ma usun, et sa oled õigel teel, Videvik,“ lausus Luna, kelle pilk libises järgmistele paberitele. „Vaatan, et tegeled ka meetmetega... segajagranaatide efekti vastu? Siin on veel ka mõned inimkeelsed paberid.“
Luna usalduslikust suhtumisest tulnud enesekindluse tõus pidurdus, kui järgmine asi teemaks tõusis. „Mul õnnestus mõnd sellist asja uurida, kuid jõudsin ainult tupikusse. Ma ei ole kindel, et suudan leiutada maagilise meetme millegi sellise vastu, mis nullib enda ümber igasuguse maagia,“ vastas Videvikusära, osutades kabjaga ingliskeelsete paberite patakale. „Parim, mille peale ma tulin, oli idee mõelda inimeste jaoks välja treeningud nende segajate efektide vastu. Kõik equestrialased, kellega ma rääkisin, olid kannatanud segajagranaadi juures uimastavat valu ja nõrkust, sest meie füsioloogia on maagiaga liialt läbi põimunud. Inimestel seevastu seda omadust ei ole ja kui nad katkestavad enne segajaseadme aktiveerumist kiiresti igasuguse maagia kasutamise, ei koge nad ühtki muud mõju peale selle, et nad ei saa kasutada maagiat.“
„Muljet avaldad, Videvik, sa peaksid olema enda üle uhke. Nii paljud ponid on selliste probleemide ees, millega sa praegu tegeled, kabjad püsti ajanud ja loobunud,“ rääkis Luna ning naeratas soojalt, kui Videvikusära talle viimaks silma vaatas. „Aga mul on tunne, et sa kutsusid mu siia millegi enama jaoks kui vaid selleks, et kuulda, mis ma su töödest arvan.“
See lause ajas Videvikusära taas ärevile, ta sulges silmad ja hingas aeglaselt välja. „Mul on olnud aega viimaste päevade sündmuste üle järele mõelda... Et saada üle sellest, mida ma teinud olen ja mida ma peaaegu tegin. Ma olin selle mõrtsuka maagiaga paigale surunud ja mul oli vaja tema tapmiseks vaid veidi kõvemini peale suruda.“ Videvikusära vaikis hetkeks, et koguda enesekindlust, kui need mälestused ta juurde tagasi tulid. Kui ta viimaks suu avas, patras ta kiiruga: „Ma olen piisavalt uurinud inimeste õigussüsteemi, nii tsiviil- kui sõjaajaseadusi, et välja peilida, mida selle mõrtsukaga nüüd tehakse. Kui ma seda nüüd tean... tundub mulle, et ma tegin vea. Ma pidanuks lihtsalt...“
„Videvik,“ ütles Luna õrna, kuid kindla häälega. Ta ootas, kuni noorem alikorn veidi rahuneb, ja jätkas siis: „Videvik, ma tean, et sa oled viimasel aastal olnud sunnitud kogema väga ränki õppetükke. On hetki, mil selline otsus on õigustatud, koguni vajalik. Aga armuandmine ei ole kunagi viga, ükskõik, mis sellega ka ei kaasne.“
Videvikusära noogutas pärast mitte just lühikest kõhklust ja Luna ohkas. Vanem alikorn sulges silmad ja rääkis: „Minul on mu esimene kord seniajani meeles. Ma olin... mitte vanem, kui sina praegu, kui ma õigesti mäletan. Me Celestiaga tutvustasime ennast laiemalt, et ühendada rahvaid, millest saaks ühel päeval Equestria riik.“
Videvikusära tahtis kangesti haarata kirjatarbeid ja jäädvustada Luna sõnu. Ajajärgust vahetult pärast Windigote võitmist on nii vähe andmeid, kuid tema jaoks ei ole see ajalugu. See arusaamine tabas teda kui nool südamesse, kui talle meelde tuli, mis teemast jutuajamine alguse sai. See on tema jaoks midagi isiklikku ja ilmselt pole õige seda teistele jagada...
„Meie audientsil olid parasjagu mõned põgenikud, kes olid päästetud ühe kõige vihatuma röövlipealiku orjusest, ning ma tundsin, et kogu see sära ja muud asjaolud, mis meie positsiooniga kaasnesid, lähenes kiiresti mu valulävele. Ma avastasin end sel hetkel soovimas, et juhtuks ükskõik milline asi, mis selle igavuse lõpetaks, kui ponidesummast sööstis Celestia poole üks pegasusetäkk, turvise kabjaterad õieli.“ Luna avas aeglaselt silmad, mis vaatasid tühjusse. „Teadnuks ma vaid siis, et tal ei olnud mingit võimalust mu õel ühtki karva puudutada. Ta vaatas ründajat täpselt sellise pilguga. Selle pilguga, mis on küll pahur, aga ta otsustab mitte sekkuda...“
„See on see pilk number kolm, mida ta kasutab, kui Prints Sinivereline pabereid määrib?“ pahvatas Videvikusära ja tõmbas suu kriipsuks. „Vabandust, ma ei tahtnud vahele segada.“
Luna itsitas. „Ei, see oli rohkem selline pilk, millega ta vaatab siis, kui peab mõnda volitusi ületanud aadliponi korrale kutsuma.“
„Number kaks seega...“ pomises Videvikusära ja märkas siis Luna lõbusat näolappi. „Vabandust... Palun jätka.“
„Ma vist pean selle teema korraks katkestama. Kui palju sa minu õe pilgutüüpe klassifitseerinud juba oled?“
„Neli...“ vastas Videvikusära kõheldes.
Vanema alikorni suust vallandus lühike naerupahvak. „Ma ei mõelnud asja naljaks keerata. Aga mul pole kunagi tulnud mõttesse tema näoilmeid sellisel viisil klassifitseerida. Eks see ole ka rohkem sinu stiil, Videvik.“ Ta häälest kadus lust ja ta pilk langes jälle lauale. „Ma mäletan seda hetke nii hästi, nagu oleks see just äsja juhtunud. Teiste ponide nägudest paistis ehmatus ja paanika, viha ründaja näos oli eksimatult ära tuntav. Minu hirmuks ja üllatuseks lükkasin ma ta maagia abil kõrvale ja nii kõvasti, et ta murdis kaela, kui vastu tagaseina põrkas. Ma ei mäleta enam hästi, mis juhtus pärast, aga teravalt jäi meelde see, kuidas Celestia muudkui vabandas minu ees, et ta oli mu sellisesse olukorda seadnud. Ta hoidnuks mind pärast seda veel hea meelega oma pool sajandit kuskil tornis turvalises kohas kinni.“
Luna tõstis uuesti pilgu ja kohtas Videvikusära rahutuid silmi. „Ma võin küll tulemuste üle veidi nalja visata, kuid palun ära mõtle hetkekski, et ma ei pea elu võtmist tõsiseks asjaks. Kui see pegasus ründas, siis ta kindlasti teadis, mis selle hinnaks saab. Celestia Päikekaardivägi oli sel ajal juba üsna hirmuäratav ja nemad oleksid ta kindlasti mõni sekund pärast rünnakut hukanud.“
Sündmuste kirjeldus pani Videvikusära südame valutama. „Ma ei osanud ettegi kujutada, et olud siis nii halvad olid, kui sa Celestia kõrval võimule tõusid,“ sosistas Videvikusära.
„Mu õde on olnud ajalookäsitluse kujundamisel väga ettevaatlik, kuid see pole see, millest ma rääkida tahan,“ vastas Luna rahulikult. „See on sinust hea, et sa küsid üle, kas sinu otsus oli õige. On olemas aegu, mil rahumeelne lahendus on võimatu ja veresaun on vältimatu, nagu sa kindlasti tead... Kuid koletise tunnuseks on see, et need on ainsad lahendused, mida ta kasutab, ega tunne pärast seda kahetsust. Kui sul midagi minu südamepuistamisest õppida ei ole, siis vähemalt seda pea meeles: ära purusta oma vaenlasi päris hoolimatult, kuid ära lase nende vaimudel tulevikus ka ennast paralüseerida. See on peen tasakaal, millega sa tutvust teed, ja me võime koos õega sind selles aidata, kui sul tulevikus seda vaja läheb.“
„Aitäh, et sa seda rääkisid, Luna,“ ütles Videvikusära, hääles selge kergendustunne. „Sa ju tead, kuidas mulle ei meeldi vigu teha, ja fakt, et minu valikute tulemused on jäävad, ükskõik kuidas ka ei valiks, piinab mind ikkagi. Mesimagus... Noh see teine Mesimagus aitas mul järele mõelda asjade üle, mis juhtusid minevikus, kuid tore on teada, et sinagi oled kunagi olnud olukorras, kus mina olen praegu.“
Luna võttis kuningliku valvelseisangu ning ta nägu muutus nõudlikuks ja uhkeks, kuid silmad jäid üleannetult särama. „On täiesti mõistetav arvata, et me oleme kogu aeg olnud täiuslikud... Kuid alati pole see niimoodi olnud. Omavahel öeldes on selle pika aja jooksul päris palju eksimusi ette tulnud. Sama on rääkinud omal ajal mulle ka mu kallis õde, aga ta ei taha detailidesse laskuda.“ Vallatus ta silmis asendus uudishimuga. „Kui ma sellega su tööd ei sega... Ma päriksin selle mära kohta, kellest sa rääkisid. Mul on tema kohta vaid mõned raportid, kuid tundub, et ta on põnev.“
Videvikusära sirutas end ja naeratas, aga tõmbles kergelt valusööstust tiibade ja õlgade vahel, mis tuli ilmselt sellest, et oli oma selja nende pikkade töötundide jooksul kangeks istunud. „Ilmselt tuleks sul päevaplaan selle jaoks klaariks teha, kuna Mesimagusa lugu on üsna pikk ja see isegi ei kratsi selle hüpoteesi pinda, millest ma mõelnud olen...“
11:35, 16.12.2015, kusagil Canterlotis
Ruumi lihtsad kiviseinad olid kaunistamata, vaid varjud tantsisklesid rohmakalt raiutud kivipinna nukkidel. Aknaid ei olnud, kuna maa all polnud neid vaja, ainus ava selles ruumis oli väike vaateaken massiivse raudukse keskel. See kamber oli Equestria varasemate ajastute jäänus, loodud ärgitama lootusetuse tunnet nendel, keda siin hoiti.
Ruumi süngus oli seina ääres pingil kössitavale ükssarvikutäkule ilmselgelt mõju avaldanud, ta hääl oli peaaegu hüsteeriline, kui ta viimaks pahvatas: „Neil olid pildid! Pildid Dallyst ja mu väiksest Sädelusest! Nad käskisid mul manada välja valvurite kammimismaagia vastu ning lubasid mu abikaasa ja varsa tappa, kui sellest kellelegi räägin!“ Täkk vaatas meeleheitlikul pilgul teist ükssarvikutäkku ja nahksete tiibadega pegasusemära enda vastas. „Nad ütlesid, et teavad kohe, kui ma kellelegi midagi ütlen! Palun, päästke mu perekond!“
Säraturvis vaatas tuima pilguga alandlikku täkku, heitis siis kapten Tähesööstule vihjava pilgu. Nahksete tiibadega pegasusemära vastas kerge noogutusega. Nad pöörasid vangile selja ja astusid sõna lausumata kambri ukse poole. Uks avanes ootamatult ja kaks valvurit pidid kõrvale astuma, kui sisse tormas veel kaks poni. Vangi anumine muutus kohe kergendusohkeks, kui saabunud ponid teda pisarsilmi kallistasid.
See stseen tekitas Säraturvise südames rasket valu, mille põhjustest ta ei tahtnud mõeldagi.
„See oli minu süü,“ urises Tähesööst, tulles Säraturvise järel kambrist välja. „Ma pidanuks seda ette aimama. Paljud ponid saatsid pärast esimest rünnakut pealinnas oma pered maale ja mõned neist püüti nende neetud reeturite poolt kinni. Ma ei suutnud ette näha, et neid võidaks niimoodi väljapressimiseks kasutada. Hooletu olen. Loll kah.“ Nahkhiiretiibadega pegasus lõi kabjaga vastu kiivrit ja krigistas hambaid.
„Me peame korraldama uurimise, et olla kindel, et rohkem ponisid sellises olukorras ei ole,“ lisas Säraturvis, samas panid teise kapteni valitud sõnad ta mõtlema. „Täht, ma loodan, et sa ei olnud neid „neetud reetureid“ sildistades liiga valimatu...“
Tähesööstu näost kadus ennastsüüdistav ilme ja asendus tulise pilguga. „Kuigi me koos Luna ihukaitsega muretsesime veidi, ei erine need olendid, kes end EXALT-i ridadesse arvavad, neist koletistest, mis Canterlotti ründasid. Nad on tahtlikult õõnestanud omaenda maailma kaitsevõimet, et saavutada võim oma ülejäänud rahva üle. Inimesed on nad vaid välimuse poolest, muidu nad ei erine neist olenditest, keda nimetati „longmadeks,“ millised olid tulnukad aretanud nii, et nad meie moodi välja näeks. Mitte ükski minu alluvatest ei seosta neid meie liitlastega, ma olen selles kindel.“
„Aru saadud, ma ei kahelnudki sinu arvamuses inimeste suhtes.“
„Kahtlesid ikka. Sa tahtsid sellega vaid viisakas olla.“ Tähesööstu tõsine ilme lahtus tasahaaval, kui nad kahekesi vangikoobaste juurest treppepidi kõrgemale tõusid. „Särav, mis sa arvad, kas me üldse kunagi taastume sellest? Rahvana, ma mõtlen? Ma mäletan veel aegu, kui kõige tõsisemad juhtumid, millega Ihukaitsjad tegelema pidid, olid mõned sellised juhused, kus midagi murdis Tartarosest välja või kui mere tagant tuli mõni olend segadust külvama. Meie tegelesime asjaga, samas teised ponid elasid rahulikult oma elu ilma erilise kärata. Nüüd aga...“
„Mõistan su muret, Täht. Need mured on minugi meeli viimasel ajal kummitanud,“ nõustus Säraturvis. Equestrialased on teatud hetkeni rahulikud... Samas on sellest ajast möödas aastatuhandeid, mil kogu me kultuur viimati sellise surve all oli. Kas me naaseme samale rajale, mida käisime enne seda, kui see kõik algas, või muutume umbusklikeks ja mitteandestavateks nagu inimesed oma halbadel aegadel? See mõttekäik lisas täku meeltesse järgmise annuse ebakindlust, kui talle meelde tuli, mis varsti juhtuma hakkab. „Ma jätan juurdluste korraldamise sulle, Tähesööst. Mul on üks teine kohtumine ees.“
„Aru saadud,“ vastas nahkhiiretiibadega kapten, võttis valvelseisangu ja viskas kulpi. Ta näost käis üle kaastundepuhang ja ta marssis mööda koridori minema, Säraturvis jäi aga mõtisklema kõige üle, mis oli viimasel kahel päeval juhtunud ja mis juhtub siis, kui kell lööb lõunatundi.
Säraturvise kabjad käisid omasoodu, ta kirus ennast oma mõtteis, kui ta meenutas endise kaprali Välkvalve süstemaatilist distsipliinirikkumist. Ta oli selle pegasuse Videvikusära ihukaitsjaks ise valinud, lähtudes tema võitlusoskustest ja lojaalsusest printsesside suhtes. Kui Videvikusära Säraturvisele esimest korda ihukaitsja üle kurtis, oli ta arvanud, et see tulenes Välkvalve liigsest pühendumusest, mis ületas Videvikusära sallivus- ja mugavustunde piiri, ning jättis selle. Kui juba Tulekärakas teema taas üles tõstis, andis ta libalasele õiguse valvurponi jälgida, kuid ta ei osanud oodata seda, mis sellega kaasnes.
Kui Videvikusära grupp tagasi Canterlotti teleporditi, oli Säraturvis kohale tormanud veendumaks, et õega kõik korras on. Tänu sellele kiirustamisele oli tal õnne kuulata pealt Välkvalve üleolevat arvamust kriitika kohta, mida talle jagati. Mitte et kriitika vale oleks olnud, aga see tuli ponilt, kelle autoriteeti Välkvalve ei tunnustanud. Kaardiväelane oli oma salvava vastuse lõpetanud kommentaariga, kes ei ole väärilised Videvikusära lähedal olema, selle hulka kuulus torge kapten ka Harrise pihta.
Lühike jutuajamine haigevoodis oleva Tulekärakaga ei aidanud kapralit lunastada, arvestades korraldusi, millele ta polnud allunud. Videvikusära oli palju vähem tagasihoidlik, kui privaatse jutuajamise käigus tuli välja veel rohkem vahejuhtumeid, mis Välkvalvele halba valgust heitsid. Kõige selle tipuks oli pealtkuuldud sõnavahetus Välgu ja Harrise vahel Videvikusära teemal, mille kirjeldamisel Säraturvise õde näitas võrdsel määral solvumist ja piinlikkust.
Kui Säraturvis oli rääkinud kapten Harrisega sellest sõnavahetusest, siis inimene oli mananud pähe ilmetu näo ja vastanud: „Kapralil ja minul oli erinev arvamus, aga ma ei suuda selle jutuajamise täpset olemust meenutada.“ Ning palunud luba lahkuda.
Säraturvis oli selle sõduri ümbernurgarääkimisega juba piisavalt tuttav, et aru saada, mida Harris mõtles, ja see sai viimaseks naelaks Välkvalve kaardiväelasekarjääri kirstus. Samas polnud ju ainult tema selles kõiges süüdi, sest see oli Säraturvis, kes ta Videvikusära juurde määras, ja see oli Säraturvis, kes oli Videvikusära proteste eiranud.
Cadance, ma vajan sind. Sa oskasid alati aidata, kui mul oli selline kimbatus, mõtles Säraturvis ja teda tabas ootuspärane kahetsustunne. Tema viimaste ööde uned naisest olid nii ehedad, et häirisid juba, kuid ta oli päris kindel, et need tulevad tal stressist.
Säraturvise karva sasis jahe talvetuul, kui ta kõndis väljaspool kindluse müüre, ja tema ebakindlus tema viimaste otsuste suhtes süvenes veelgi. Alles eelmisel päeval kandis üks tema alluv talle ette, et kapten Harris oli teinud veidra tellimuse ehitusmaterjalidele ja et üks plats väljaspool kindlust kuulutati keelutsooniks alates poolest tunnist enne järgmist keskpäeva kuni pool tundi pärast keskpäeva.
Säraturvis läks kapten Harrise käest aru pärima ja sai vastuse, mida ta ei osanud oodata. See, mis inimestel plaanis oli, käis tugevalt vastu tema equestrialase mõttemaailma ning tema arusaamad õigest ja valest lausa käskisid tal vastu vaielda... Kuid ta hoidis keelt hammaste taga. Harrise sooviga nõustuti ühel tingimusel: kui Säraturvis lubab sellisel asjal sündida, siis läheb ta ka seda pealt vaatama.
„Kapten Turvis.“
Hääl ehmatas Säraturvise ta mõtetest üles ja kiire pilk tuvastas rääkija. Säravvalge kuldsete kaunistustega turvis oli kadunud, selle asemel oli harjumuspärane mattmust turvis. Sõduri nägu oli kiivri varjus ning ta kätes ja vööl oli tavaline varustus, millega inimesed lahingusse läksid, plasmaautomaat kaasa arvatud. Sõdur kutsus ta enesele järgnema ja Säraturvis läks ta kannul.
Üle minuti kuulsid nad vaid enda samme lumes ja tuule ulgumist puudes. Varsti ilmus nähtavale väike lagendik, mis oli nende sihtkohaks, kus mõned kujud juba ootasid. Kolm mustas turvises inimest jõlkusid ümber perimeetri, leitnant Zhang ja kapten Harris seisid kõrvuti, vormid seljas ja hallid mantlid üll. Mõlemil olid vormimütsid peas ja mustad prillid ees ning nad seisid valvel viimase kuju vastas, kes lagendikul oli.
Viimaseks isikuks oli käisteta kitlis naine, tema paljad käed olid kinni seotud ja ühendatud ahelaga ta pahkluude ümber. Lumise metsaaluse asemel seisis ta puidust platvormil, mis oli ehitatud sellest materjalist, mille Säraturvis oli lasknud laost välja kirjutada. Platvormi külgedel oli kaks jämedat posti ja kolmas oli risti nende peal. Selle viimase küljest algas köis, mille otsas oli silmus, mis omakorda oli naise kaela ümber.
„Kell 8 kohaliku aja järgi, kaheksandal detsembril, vahistati teid atendaadi korraldamise pärast major Yumiko Fujikawale, kuninganna Chrysalisele ja... teistele.“ Kapten Harrise monotoonne hääl kõlas lagendikul selgesti. „Tunnistajad kinnitavad ka teie sabotaaži võtmetähtsusega objektide vastu sõjaajal, kasutades meditsiinipersonali vormi ja eraldusmärke, mis tähistavad organisatsiooni, mille vastu te aktiivselt võitlete. Need on Genfi konvensiooni, mida teie organisatsioon ei ole allkirjastanud, artiklite 37 ja 39 rikkumine. Teie süü on kinnitatud ilma kahtluseta ja te pole esitanud vastuargumente. Karistuseks hukatakse teid täna keskpäeval poomise läbi. Kas teil on midagi veel öelda, mida jäädvustada?“
Vang seisis vaikselt nagu kuju, tühi pilk otse kaugusse suunatud.
„Hästi siis,“ vastas kapten Harris ja tõstis vasaku käe, et kella jälgida.
Ajakulg tundus venima jäävat, kui Säraturvise pilk eksles kapten Harrise ja vangi vahet. Ma ei teadnud, mida ma näen, kui siia jõuan. Ma ootasin pilkavaid hüüdeid, lendavaid kive, verejanus jõuku möllamas. Tappa vaenlane lahingumöllus on üks asi. Kuid tappa vang, kes on sinu halastuse meelevallas... Jällegi käisid seadused, mida Säraturvis õppinud oli, tugevalt vastu vaatepilti, mis tema ees avanes. Inimesed ei hakanud vaidlema, kui printsess Luna tegi otsuse mõrvari kohta, kes oli rünnanud printsess Videvikusära. Nii palju kui ma aru saan, järgivad nad karistusi rakendades omi seadusi, mis selliseid kuritegusid puudutavad, ja karistuse raskusastme üle pole minu asi vaielda.
Äkki ma lihtsalt ei taha vastu vaielda. See sünge mõte tuletas kohe meelde jutuajamise kapten Tähesööstuga. See on täpselt nii, nagu ta ütles. See sõda muudab meie rahvast ja ma ei tea, kas mulle sellised muutused meeldivad.
Hoolimata kahtlustest, pidas Säraturvis suu, kui kapten Harris tõstis pilgu kellalt ja noogutas.
Platvorm langes ja köis jõnksatas pingule.